...või vähemalt oleme nii kaua ametlikult kuldseid sõrmuseid kandnud. Mida me kumbki tegelikult enam ei tee. Toomas loobus sellest palju varem kui mina, sest karate trenni ei saa väga hästi sõrmustega teha. Ja mina ei pannudki kunagi sõrmuseid enam kätte peale seda, kui arstid mu seest tükikese eemaldasid. Aga nagu näha, siis ei oma sõrmused mingit tähtsust. Saab ka ilma nendeta koos oldud. Ja ma pean ütlema veel kord, et ega see pole vahetpidamatu lust ja lillepidu olnud. Ikka vahetevahel tuleb neid kändusid ja kiva ka ette. Peaasi on kõigest üle saada. Ja aina edasi kõndida. Ei ole mingeid imerohtusid ega kavalusi, on vaid üksteise mõistmine ja ärakuulamine. Toomas siin muretses, et näed nüüd, ei saagi kuhugi aastpäeva puhul sööma minna, ning ei andnud talle ka rahu, et polnud mulle lilli ostnud. Ma küll vaidlesin vastu, et pole vaja seda suurt "ristikäiku" poodi ette võtta, aga näed, ei aidanud mu vaidlemised midagi. Käik võeti ette ning lilled said toodud. Alpikannid, mille üle alati rõõmustan. Ja natuke võõrasemasid, mis saab aeda istutada. Ning veel üks viigimarjapuu. Loodame, et see kenasti kasvama läheb. Pilt on minu "kodukontorist". Kena on küll neid lilli vaadata. Isegi kui ma siin sõrgu vastu ajasin 😉 Oh, ja nagu meie aastapäeva puhul, on ka Toronto High Park kirsiõite kaamerad käima läinud. Võid sinagi, kallis lugeja, sellest osa saada:
Ja ma pean ka jagama mõnda pilti möödunud aegadest, kui Mari veel aastanegi polnud ja kui vanaema Eestist tema eest hoolt kandis ja kirsid õitsesid sealsamas High Pargis. Olid kenad ajad, ja me olime ju niiiiii noored ;-)
Käisin laupäeval teist korda kuue nädala jooksul poes. Siiani on mul peamiselt tüdrukud selle tee ette võtnud. Vahetevahel ka Toomas, kuigi tal on raskem, kui ta just enne keskpäeva raatsiks sinna aega maha panna. Hommikul läksin mask kenasti ees Bulk Barn poodi, kus kõike nn. "lahtiselt" müüakse. Ja kuhu hetkel lubatakse inimesi peaaegu et ühekaupa. See tähendab koos poetöötajaga, kes siis mask ees ja kindad käes kühveldab soovitavat kraami kottidesse. Ostja ei puuduta midagi. Mina olin natuke paremini ette valmistatud, sest olin lugenud, et võimalik on ka tellimus sisse panna ning sellele siis järele minna. Kuna kauplus on üks meie lemmikutest, siis võin peaaegu et kinnisilmi öelda, mida täpselt tahan ja kus see isegi täpselt asub. Niisiis kui olin teate saanud, et tellimus on valmis, siis ilmusin ka kohale. Kuna aga nende maja ees ülespandud sildid olid üsna väikesed ja ma kohe ei märganud, et oleksin võinud end teise kohta järjekorda seada, siis astusin ontlikult teiste ootajate taha. Ega neid palju ju mu ees polnud, ehk ainult 7 inimest (ja järjekord 7x10 inimese pikkune, vahed ju peavad sees olema), siis ikkagi käis kõik väga aeglaselt. Ja pean ütlema, et ma väsisin sellest seismisest päris ära. Näed siis kui ära hellitatud me oleme. Nõuka ajal oli ju järjekord väga tavaline nähtus, ning keegi ei ohkinud, kui kohutav... Ma tegelikult ei ohkinud, lihtsalt väsisin 🙂 Nii et otsustasin, selleks päevaks aitab. Ei võta ühtegi teist käiku ette, kuigi vaja siiski oli. Piim kakao jaoks ja koeratoit koertele vist üsna olulised 😉 Kodus jõudsin pisut puhata ning siis mõtlesin, et mis seals ikka, kirjutame laupäeva tervenisti maha. Ning järgmiseks sõitsin juba Costcosse, mis ladupoe mõõtu ja kuhu ainult liikmena sisse pääsed. Pilt ongi võetud hiiglasliku kaupluse eest. Uste ette on tekitatud kummuli keeratud kärudest umbes nelja vahekäiguga labürint, kus siis inimesed siksakiliselt järjekorra ära seisavad. Sisse lastakse jaokaupa ning maksimum kaks inimest koos, ei mingit suure perega shoppamist. Kuigi inimesi oli ootamas päris palju, samas ilmselt poole vähem, kui mis ootajatele ootamiseks ette nähtud (pilt on natuke petlik, sest võetud "keerukohast"), siis liikus järjekord üsna tempokalt. Tegelikult on vist olemas ka mingi rakendus, mis pidi ütlema, kus on lühemad sabad ja kuhu ei tasu minna. Aga tühja ka, ma iga päev ju ei käi ka poes. Kui olin juba üsna ette jõudnud, sain ka jälgida, kuidas mõned inimesed tulid ukse juurde ja lehvitasid oma kaelas rippuvaid töötõendeid ning juba nad astusid sisse. Kõik "elutähtsad" töötajad ei pea ootama. Vähemalt siin, kuigi vist enamus pakuvad seda võimalust. Kui ma lõpuks ise ostlema pääsesin, siis pean ütlema, et nii inimtühjana pole ma seda poodi varem kunagi näinud. Oli muidugi päris mõnus. Proovisin siiski oma asjad võimalikult kärmelt kärusse saada. Mõtlesin, et ega ma sinna just uuesti nii pea ei taha tulla, siis parem juba pisut rohkem asju varuda. Enamus on muidugi niikuinii suuremates pakendites. 10kg jahu sai ka kaasa võetud, kuigi mul seda natuke veel järel. Õnneks oli just seda pleegitamata sorti, mida ma tavaliselt ostan. Teisest, odavamast, oli järel ainult kerge valge jahukord alusel. Positiivse külje pealt pean ütlema, et kassasse sain vähemalt ootamata 😊 Kärmelt astusin veel poolakate poest läbi, kus polnud ei järjekorda ega mingit korraldamist, kes ja kui palju siseneda võivad jne. Ainult käru käepidemed pritsiti üle ja mina aga sisse... Maas olid ka märgid, kui kaugel peaks olema üksteisest, aga isegi kui püütakse üksteisest eemale hoida, siis ega see just kõige paremini alati välja ei tule. Kokkuvõttes pean ütlema, et olin lõpuks läbi nagu läti raha, ning ei taha pikemat aega isegi poe poole vaadata. Mitte, et ma palju väljas käiks ja poode näeks 😉 Kuigi... täna sai kassitoitu tellitud ning kassiliiva ka. Seekord sõidan ainult parkimisplatsile ja kõlistan neile, et olen kohal, ning kraam tuuakse sulle autosse.
Nõnda palju siis nii tavalisest asjast kui poeskäimisest. Mis praegusel ajal justkui "suursündmus". Nüüd natuke Toronto uudiseid ka. Ilmad on olnud siiani palju jahedamad, kui tavaliselt sel ajal oodatakse, 25 aasta kõige külmemad kevadised ilmad olid hiljuti. Eesti tundub meist praegu ees olevat. Kohe varsti lähevad ilmselt kirsipuud õide, mis linnaisad väga murelikuks muutnud. High Park on koht, kuhu pea terve linn läheb igal kevadel õitemerd imetlema. Mis muidugi üldse ei sobiks praeguste korraldustega üksteisest eemale hoida. Nii et... kurb küll, kuid park suletakse. Et inimesed väga ei kurvastaks, siis on lubatud virtuaalselt kirsiõisi näidata. Eks ma jagan siis neid linke, kui lahti lähevad. Ühe varasema pildi napsasin pargi lehelt. Sel ajal, kui riigiisad muretsevad, et inimesed hoiaksid "pikivahet", leidub ka siin neid, kes on otsustanud, aitab, lõpetame selle asja ära. Ning nõnda nad siis tulid kesklinnas kokku (reckless yahoos öeldi nende kohta). Õnneks olid nad vist ikka üksteisest ontlikult eemale hoidnud. Ma saan ju neist aru, aga... isegi, kui kunagi tulevikus tuleb välja, et me pingutasime üle, siis praegune olukord tundus kõige opitmaalsem, mis kaitseb neid, keda võib kõige rohkem viirus mõjutada... Jah, majandus kukub... Jah, inimeste stressitase tõuseb... juuksed kasvavad pikaks ja hall värv tuleb välja (!?) Mure, mis juhtub, mis saab... Aga... me kõik oleme samas olukorras. Ma ei arva ka, et riigiisadel kerge on. Juhina muretsed (kui muretsed muidugi) oma rahva pärast. Et kõik sujuks hästi, ning paratamatult peavad nad ka andma lootust ning suunda tulevikuks. Nõnda siis tulevad erinevad valitsused "taastamisprogrammidega" välja. Isegi kui nad teavad, et päriselt ei saa nad öelda, millal kõik jälle taastunud on. Järjest öeldakse ka, et see on pikemajaline protsess, ning kõik sõltub sellest, mida viirus otsustab teha. (Eriti läks mul südamesse Ontario juhi emotsionaalne avaldus, kui ta oli just saanud teada, et naise üle 90nene ema on samuti viiruse külge saanud. Asi on tõsine, kui natukenegi hoolid oma lähedastest.) Kindel on see, et Ontario koolid on kuni 31.maini suletud. Mis võib ehk paljud õpetajad panna ühinema selle Kanada muusikaõpetaja loodud muusikapalaga, milles ta väljendab tundeid koduõppe osas (väga konkreetselt ja mõjuvalt)... Huvitav, kas Eesti õpetajad ühineksid ka temaga...
Kõige selle kõrval on tegelikult nii palju positiivset suhtumist ja hoolimist ja kokkuhoidmist. Mõned hotellid jagavad vabu tubasid tervishoiutöötajatega. Ja seda täiesti tasuta. Paljud med töötajad on väga mures, et nad kogemata viiruse koju toovad... Ja siis on restoranid ja toidukohad, kes toovad süüa haiglatesse. Need, kelle jaoks Toronto natuke tuttavam, siis Scotiabank Arena, kus peetakse suuri hoki-, korvpalli- ja muid spordivõistlusi ning aegajalt ka kontserte (sinna mahub pea 20tuhat pealtvaatajat), on muudetud hiiglaslikuks sööklaks haiglates töötavatele inimestele.
Ja ongi nii... et mõnedel on käed tööd täis ja teised istuvad kodus... Meid elektriga varustav firma teatas, et inimesed magavad palju pikemalt hommikuti. Kui ma Kirket vaatan, siis täiesti usun seda. Ise olen küll iga päev päris vara üleval. Isegi kui ma kodusel tööl olen. Täna mõtlesin, et tegelikult meeldiks mulle ka hetkeks aeg maha tõmmata ja tunda, kuidas "midagi pole teha". Mul on kohati pigem tunne, et mu päevad on palju tihedamalt kohustusi täis kui tavaliselt. Kontorisse minnes ja sealt tulles, saan ikka ukse kinni tõmmata, teades, et ega ma kodus niikuinii rohkem midagi teha ei saa. Nüüd on mul kodu ja töö piir peaaegu kadunud... Ilmselt tuleks mõni "vaba päev" võtta, või isegi puhkus 😁 Et siis linna soovitusel ikka kolme lagle kaugusel üksteisest olla (teistmoodi ju ei saa kanadalastele selgeks teha, kui pikk vahe on 2 meetrit ehk 6 jalga 😉 pilt linna leheküljelt).
6 nädalat sellest, kui Kanada kogu seda viiruse värki tõsisemalt hakkas võtma. Kõigepealt siis muidugi saates karantiini kõik, kes reisilt tulnud. Sellest esimesed kolm nädalat olin mina koduses sundseisus. Mille kohta ma ikka ei tea, kas ma siis põdesin haiguse läbi või mitte. Midagi ma igal juhul põdesin. Mis kergitabki küsimuse, kas ma päriselt peaks kartma kurja viirust või võiksin rahulikult ringi käia. Nii rahulikult, kui teadjamad mehed hetkel arvata oskavad. Sest see immuunsuse asi on ju ka väikese küsimärgi all. Kas ja kui pikalt ja kui tugevalt. Kogu selle asja kõrval on pannud natuke kulmu kergitama tervishoiusüsteemi kannapööre maskide osas. Tundub, et üle maailma on sama tehtud. Välja arvatud Aasias, kus enamus ilmselt iga väikese aevastuse peale kiiresti maski üles otsib. Ning sama teevad nende rahvuseskaaslased, ükskõik kus nad ka ei elaks. Kuna üha rohkem on hakatud rääkima, et vist ikka oleks parem midagi näo ette panna, et vähemalt teisi kaitsta nakkuse eest, eriti kui oled üks nendest, kes kannab "nähtamatult" viirust endas, siis pean ütlema, et ma pigem pooldan just sel põhjusel riidest maski kandmist või rätiku ette tõmbamist. Peaasi, et kandja aru saab, miks ta seda teeb. Et ega see suurt teda ennast ei tarvitse kaitsta. Igal juhul otsustasin läinud pühapäeval, et pean ikka endale midagi valmis meisterdama. Sest esmaspäeval ootas ees iga-aastane käik haiglasse, mille ma juba märtsis oma põdura oleku pärast pidin edasi lükkama. Ausalt öeldes olin isegi natuke üllatunud, et maailm tiirleb siiski omasoodu edasi ja et kõik ei keskendugi ainult viirusele. Kui ikka vaja muude hädade pärast kohale minna, siis ka lähed. Kuigi telefonile jäetud meeldetuletus palus korralikult läbi mõelda, kas oled ikka küllalt terve, ja kui natukenegi oleks koroonaohtu, siis parem uus aeg kinni panna.
Niisiis... mask. Kirkel on küll olemas "päris" maskid, mida ta ei saa küll meditsiinitöötajatele annetada, sest need vajavad enne tuulutamist. Mulle see suurt ei tähendaks, võiks ju tuulutada ja kanda, aga kuidagi halb tunne oli minna haiglasse, kus maskidest puudus ning mul siis oleks üks kenasti ees. Parem juba kasutan midagi muud. Igaks juhuks, et näidata, et ma hoolin töötajatest ning ei taha sugugi oma viirust nendega jagada. Kõigepealt pean ütlema, et ega see maski kandmine mingi lõbu pole. Eriti prillikandjale. Sest nägemus halveneb. Mitte et mask silmi varjaks, aga hingeaur tekitab kena uduse pildi, mis paneb mõtlema, kas prillidel ei võiks oma kojamehed ees olla. Samas muu osas polnud üldsegi väga halb. Vähemalt minu riidetükiga. Milleks kasutasin järelejäänud pühalepa seelikumustriga puuvillast kangast. Kõik siis ikka teavad kenasti, et üks eestlane liigub linna peal ringi ;-) Sissepoole sai natuke õhem riie pandud. Tegin neid kokku kolm. Ühele tekitasin ka väikese tasku, kuhu võiks teoreetiliselt filtri torgata. Isegi kohvifilter pidi aitama. Aga ma jätsin filterdamise siiski rahumeeli tegemata. Siin on üks video, kust insipratsiooni sain. Kokku õmblesin neid kolm.
Ma olin küll tööle tulnud autoga, aga kesklinnas asuvasse haiglasse läksin metrooga. Ilmselt oleks linnas isegi palju lihtsam parkimist olnud leida kui tavaliselt, sest liiklust on tõesti väga hõredalt. Metroos oli inimesi veelgi hõredamalt. Ning osa istmeid lintidega, et inimesed sinna ei istuks distantsi hoidmiseks (keskmisel istmel on kollane lint, mis selle nurga alt just välja ei paista). Nüüd kuulutati juba, et ühistranspordi süsteem peab üle tuhande inimese ajutiselt töölt koju saatma. Sest sõitjate arv on vähenenud 84%! Ettevõtte sissetulek on märkimisväärselt kannatanud. Niikunii laveerisid nad üsna piiri peal ning nurusid igal aastal provintsi käest raha juurde. Haigla ise oli aga justkui barrikaadide taga. Tegelikult ilmselt siiski mitte nii palju koroona pärast, vaid neil on juba pikemat aega käigus ümberehitustööd. Sisse sai "tagaukse" kaudu, mille ees patrullis turvamees. Sees suunasid põrandale joonistatud nooled, kuhu täpselt edasi liikuma pidi. Üks ninaotsani ära "turvatud" töötaja seletas mingi vanema härraga, et ei ta ei tohi sisse minna, isegi mitte üle koridori lehvitama oma naisele. Külastajaid ei ole lubatud sisse... Ning siis juba andsin aru väikesesse klaaspuuri pandud tegelasele, kes kaitstud nii meditsiiniliste maskidega kui viisoriga. Õieti enne pidin veel käed puhastama. Ning peale seda kinnitama, et ei ma pole reisinud, ega ühegi reisijaga kokku puutunud, et ei seda ja seda ja seda haigustunnust mul pole. Kui kõigile küsimustele õigesti vastatud, siis anti kätte väike oranzhi värvi kleepekas: PASS ja olingi "vaba" maja peale kolama minema. Hea meelega oleks kasutanud treppi, sest pidin ainult kolmandale korrusele ronima, kuid selline asi polnud inimesele kasutamiseks lubatud. Liftis olid kolmed jalajäljed, kus täpselt seista. Nii et ei mingit ülerahvastmist selles väikeses ruumis. Ega peale minu küll eriti keegi niikunii seal ringi ei käinud. Ja siis ma istusingi juba ootetoas. Alguses päris üksi, kuni üks väga jutukas Newfoundlandist pärit naine minu vastu toolile end sättis. Muidugi pidime arutama seda, kuidas üks peast sassi läinud mees (sest mis ta muud sai olla) idarannikul väikeses kohakeses mingitel teadmatutel põhjustel väga palju inimesi tappis. Hambaproteeside valmistaja, 50ndates meesterahvas, kes sõitis politseiautot meenutavas sõidukis ringi ja kandis isegi politsei riietust. Ma ei tahagi temast nii palju rääkida, sest tegelikult on ju päris kole, kuidas me mäletame hirmsaid tegusid teinud inimesi, ja unustame ära, kes tegelikult olid ohvrid. Või räägime neist vaid hetke... Või kustutame nende mälestuseks tuled raekoja ees Toronto nimel... Igal juhul on kogu see asi nii absurdne või nii võimatult sobimatu maailmas valitseva olukorra kõrval. Kas tõesti mõjus talle kodus istumine nii halvasti... et oli vaja oma "vaenlastele" kätte maksta. Sest ohvrid tundusid välja valitud olnud. Vähemalt nõnda mõtlesin mina. Pole soovi olnud rohkem jälgida, mis täpselt kirjutatakse. (Täienduseks... raadiost kuulsin, et ta tüdruksõber aitab politseid praegu, oli kinni seotud, aga pääses majast välja ja varjus metsas. Toronto peab reedel ka mälestushetke hukkunutele või õieti küll... tapetutele...) Vaatasime ka seinale kinnitatud telekast tulevaid uudiseid, kus meie provintsi juht rääkis sellest, kuidas oleme tegelikult suutnud palju paremini viiruse levikut vaos hoida kui oodata oli. Kuid see ei tähenda, et võime nüüd rõõmsalt tänavale tulla ning üheskoos tantsu lüüa. Võime veel rahulikult vähemalt umbes kuu aega kuni maikuu kolmanda nädalalõpuni peaaegu samas rütmis kulgeda väikeseid samme tehes provintsi "avamiseks", ja siis vaatame, mis juhtub. Kõige rohkem on "kannatada saanud" mitmed vanadekodud. Nüüd ei mäletagi, kas pooled surmajuhtumid Ontarios ongi just sealt. Juba on ka välja hõigatud mõte, et ega järgmine aasta kuni poolteist midagi roosilist ei ennusta. Pigem võib heietada muremõtteid sügisest, kui koroona kõrval ka gripiviirused võidutsema hakkavad... Aga tagasi mu naisterahva juurde. Millegipärast jõudis jutt ka koerteni, ning tuli välja et ta on koerte "juuksur". Nii et sain talt visiitkaardi, kui mul järgmine kord vaja jälle Koko karvu pügada. Ta pidi tulema kodu juurde ning siis koera võtma kaasa. Ise ei pea kuhugi minema. Samas, kas peaks muretsema, sest mõned uudised on teatanud, kuidas haigus ka loomadele on hüpanud. Maskidest veel. Ma võtsin oma punase maski haiglas kitlisse riietudes eest ära, sest päriselt öeldi mulle, et see ei ole üldse oluline. Ja ega ma seda ette ka enam ei pannud. Isegi kui läksin tagasi metrooga. Inimesi on nii vähe tänavatel ja rongid on vähemalt keskpäeval ikka tõesti tühjad. Kas ma panen selle veel ette... Ma arvan küll. Kui näiteks poodi lähen (mõned poed on juba öelnud, et ilma maskita kedagi sisse ei lasta). Saan täiesti aru, sest kauplustes käivad inimesed küll natuke pea laiali ringi. Või kui ma metrooga pean hommikul tööle minema. Ainult see prillide uduseks minemise asi tuleb lahendada. Otsisin juba võimalikke viise, mida teha. Pesta klaasid seebiveega ning lasta kuivada, et tuleks kerge kiht peale, mis ei võta veeauru kinni. Või siis võib ninajuurele maski alla panna pabertaskurätt, mis imab niiskuse sisse. Eks ma proovi. Olge terved!
Kevad tuleb... vähemalt kõiki neid lilli vaadates, mis on ninad välja torganud. Kuigi ilmataat ei taha seda kuidagi kinnitada. Oleme siin natuke lund saanud ja külma ilma, aga ka natuke päikest. Tüüpiline kevadine Kanada, et kui end küllalt kiiresti päikest nähes ei liiguta, siis võid uksest välja jõudes lumetormi sattuda 😃 Või õieti peab ütlema, et tüüpiline kontinentaalne kliima, mida mõjutavad suured järvelahmakad. Aga ega me ei saa ju kurta, sest oleme kõik kenasti sõnakuulelikult toas kinni. Ning võime nii päikest kui lund rahulikult majaaknast imetleda. Üldse tunduvad puhkused ja vabad päevad muutuvat millekski, mille peale ei oskagi kohe mõelda. Või peaks ikka mõne nädala vabaks võtma ja näiteks oma aeda telgi üles panema. Hommikul küpsetame lõkkel pannkooke ja õhtul grillime liha, ning kujutame ette, et olemegi kusagil vabas looduses seiklemas. Lennureisidest ei tasu mõeldagi ning autosõit tuleb hoida ainult hädavajalikeks käikudeks. Arvestades, et inimesed linnas eriti ringi ei liigu, siis loodus tungib tõesti tänavatele ja aedadesse. Rottidest ma juba rääkisin, kuigi need vist on pigem inimestega alati üheskoos elanud, aga kojotid on muutunud tõesti päris jultunuks. Eks nad olid enne ka. Kuid nüüd tunnevad vist varsti linna valitsejatena. Parem oma koerad rihma otsas hoida ning passida peale, et kass kogemata välja ei lipsaks. Jagan siin paar nädalat tagasi postitatud pilti, mille üks naaber meie lähedalt pargist klõpsas. Ei, need ei ole kaks koera. Vasakpoolne on natuke metsikum. Õnneks keegi viga ei saanud. Ning siiani nad hoiavad siiski inimestest eemale. Armsamatest tegelastest võiks nimetada jäneseid, kes hüppavad meil rõõmsalt akna all ringi ja üks pardipaar arvab, et aed sobib nende elamiseks küll. Samal ajal, kui linnaloomad "tiibu laiutavad" on Toronto loomaaed hädas, sest nende elukad võivad varsti nälga hakata kannatama. Kuna hetkel ei paista kusagil valgusekiirt, et me varsti saame jälle ninapidi koos käia ja ka loomaaeda külastada, siis pole neil suurt lootust õhust ja armastusest edasi tegutseda. Loodan, et leidub siiski rikkaid loodusesõpru, kes abikäe sirutavad. Need, kellel ikka veel rahad aktsiaturul alles on. Toronto elab hetkel aga vaikselt oma elu. Ja tõesti vaikselt. Aga samas ka üsna sõbralikult. Välja arvatud mõned imelikud juhused. Rumalad inimesed, kes saavad kurjaks aasia juurtega inimeste peale. Kas tõesti kuulavad nemadki silmad suured peas lõunanaabri juhi ütlusi hiina haiguse kohta. Tõesti rumalusel pole mõnikord piire. Vahel liigagi tihti. Teisalt on kenasid inimesi, kes muretsevad nende pärast, kes on kaotanud töö, ja kes tõeliselt peavad mõtlema, kust süüa hankida. Näiteks sättis üks advokaat üles laua toidukraamiga: table of kindness - võta, mis vaja ning jaga, kui sul on üle. Jah, Kanada on üles sättinud toetussüsteemi, millest Kirkegi osa saab, aga küllalt on neid, kellel on igasugune sissetulek kadunud, eriti noorte hulgas, ja kes ei kvalifitseeru toetustele... Ma pean ütlema, et hoolimata äkitselt kasvanud tööpuudusest on valitsus väga kiiresti tegutsenud, ning toetused on jõudnud inimesteni imekiiresti. Ma ju töötan pangas, ja näen seda ;-) Aga Kirkegi oma tuli kohale väga kärmesti, kuigi pikk pühade nädalavahetus vahele jäi. Nad on öelnud, et kõik, kes esitavad palve, saavad ka rahad kätte. Nad on loobunud liigsest uurimisest-puurimisest, sest inimestel on elamiseks raha vaja. Küll siis pärast võib uurimistega tegeleda. Samas on muidugi organisatsioone, ärisid, kelle jaoks on toetusrahad kõrvale pandud. Kuid tundub, et nendega läheb pisut kauem. Ja õieti ka, inimesed on siiski kõige tähtsamad hetkel. Isegi, kui organisatsiooni või äri taga ka inimesed. Jah, oleme õnnega koos, et hetkel ikka koos elame ja saame üksteisele toetuseks olla. Oleme õnnega koos, et minul ja Toomasel on tööd, et töötame kusagil, mida nii kergelt kriisi ajal kinni ei saa panna. Mina olen muidugi töötanud natuke nagu segane, sest nii mitu asja on käigus olnud. Aga täna saime teada, et võime pisut tempot maha tõmmata ja rohkem hinge tõmmata, sest tähtaegu on pisut nihutatud. Mis mõjub kindlasti palju paremini meie tervisele ja üldisele meeleolule. Natuke on hakatud ka rääkima võimalikust toidupuudusest. Kuid arvestades, et oleme üle elanud nõukaaja tühjad letid, siis vähemalt meie Toomasega sellest väga ei ehmu. Üldse oleme kuidagi osanud olla mitte väga suured toiduga laristajad. Ma mäletan, kuidas üks kohalik kanadalane imestas, et kuidas me saame ühest grillkanast kolm päeva neljakesi söönuks :-) Aga seda ju väga lihtsalt, sest me lihtsalt oleme kuidagi tagasihoidliku söögiga. Kolmandal päeval saab kontidest ja jäänustest veel suppigi keeta. Ma tean, et Toomas võtab siin kindlasti sõna, kuidas ta kogu aeg näljas on, aga tegelikult pole tal häda midagi 😄 Olen nüüd hoopis rohkem mures, kui kiirelt mu uut sorti sai kõigile kõhtu kaob. Vist sellepärast et ta nii uus asi on. Ja maitseb tõesti väga hästi! Nagu aru on saada, siis pole ma loobunud küpsetamisest-katsetamisest. Võiks ju leivamasina välja võtta, aga pean ütlema, et see ahjusai maitseb hulga paremini.
Aga küpsetistest rääkides võiks nimetada, et kohalik lõbustuspark Canada's Wonderland jagas hiljuti oma koogi retsepti. Kui ei saa ise kohale minna, siis vähemalt seda süües võib neid meeles pidada. Igaüks, kes on unistanud kunagi Torontos mõnel karussellil sõita, siis see on next best thing, vähemalt ette kujutada kooki süües, et oled Torontos. Või äkki on mõni isegi seda kunagi külastanudki. Foto on nende lehelt. Ma ei ole kindel, kas hakkan ise seda küll küpsetama. Nad on ka öelnud, et kõik, kellel on selleks aastaks hooajapilet, võivad samaga ka järgmisel aastal neid külastada. Minu tüdrukud on vist juba suureks kasvanud. Kui neil veel mõni aasta tagasi isegi piletid olemas olid, siis nüüd pole nad enam samas vaimustuses. Ju nad said siis oma isu täis sõidetud. Mina võin aga siiani vabalt kõike seda lõbustamist eemalt vaadata. Ja viimaks üks veebileht, kuhu selle looja on kogunud igasuguseid silte, mis on üles pandud poodide ja muude kinni pandud kohtade ustele-akendele. Enamasti on need lihtsalt käsitsi kirjutatud sõnumid. Kõrval üks näide Toronto sildist. Aga tal on valik mitmetest erinevatest linnadest. Seal võiks ju Eesti mõni linn olla, kui märkate mõnda sildikest. Ta võtab kõik pakutu vastu. Nii et kui satute oma linnas ringi käima, muidugi kenasti üksteisest eemal, siis võib mõne pildi klõpsata ja temaga jagada.
Täna alustaks hoopis mitte koroonast ja pandeemiast ja paanikast ja kõigest muust, mis maailmas ilma teeb. Täna räägin saiast, mille sarnast pole ma veel küpsetanud. Kuigi ei ole minagi väga originaalne, sest praegune olukord on sundinud nii mõnedki koduköögid üles leidma ja igat sorti katsetustega silmitsi seisma. Kanada uudiste järgi olevat lausa 17% Toronto tulekahjude arv suurenenud, sest ega palju valikut pole, peab ju kodus ise toidutegemisega hakkama saama. Mõned edukamalt kui teised, arvestades, et nii mõnigi on alles nüüd köögi võlud sunnitult enda jaoks avastanud. Kirkegi tuleb iga päev uute üllitistega välja. Eriti uhke oli ta hiljutise shnitsli ja praekartulite üle. Aga nüüd küll saia juurde... Tegelikult on see mu teine katsetus valmistada tainas, mida ma pole peaaegu et sõrmeotsagagi puutunud. Mis sest et olen vahetevahel sellist võimalust piielnud ja isegi retseptiraamatuid lugenud. Mõte on väga lihtne. Pane aga kõik saiategemise komponendid kaussi. Sega natuke ning jäta siis 12 kuni 18 tunniks rahule. Kui siis mingil hetkel järgmisel päeval meelde tuleb, et kusagil rätiku all ootab tainas, siis proovi sellest vormida midagi pätsi sarnast, pane uuesti kerkima ning muudkui aga küpseta. Hea, kui saad seda veel mõnes malmpotis teha. Mul peaaegu justkui õnnestus, kuigi oleks oodanud selle esimese kerkimise järel kõrgemale tõusnud tainast. Potti pannes oli küll kõik väga kohev, aga kuna mul see pott natuke lamedavõitu ja tainast vist ikkagi mitte liiga palju ja üsna vedel ka teine, siis polnudki midagi eriti oodata. Kuplit peale ei kerkinud, jäi natuke lame. Aga samas pean ütlema, et eriliselt mõnus ja mahlane ja auguline sai sai. Ma paneks järgmisel korral siiski õige natuke rohkem jahu juurde. Retsepti sain aga siit. Ma vaatasin just, et seal on video ka juures. Oleks eile pidanud märkama, sest siis oleks teadnud kohe jahu juurde lisada 😉 Ilmselgelt oli mu esimese segamise tainas liiga vedel. Egas midagi pean uuesti proovima. Oh, ja ma ei kasutanud rätikumeetodit. Panin küpsetuspaberi kaussi ning taigna sinna kerkima. Siis tõstsin koos paberiga potti. Siia juurde siiski ka kaneelikuklid sarnasest taignast. Pean ütlema, et nüüd ei tahagi enam teistmoodi teha! Videoõpetus siin. Tal on palju erinevaid variante saiadest ka. Tasub piiluda.
Nüüd siis natuke Kanada ja koroona uudiseid. Meie peaminister, kes palus jumalakeeli, et inimesed kodudes püsiksid, isegi pühade ajal, otsustas siiski oma pere juurde maale sõita, kus nad on eraldi elanud. Mis on tekitanud palju poleemikat ja küsimusi... mitte eraldi elamine muidugi, aga ikka külla sõitmine, või peaks ütlema, koju minemine... Mina ei küsi midagi. Kui oled tegelenud nii tõsiste riigiasjadega nagu need asjad praegu on, naisest ja lastest eemal, siis andke talle andeks! Niikuinii oli ta teel ju peaaegu uhkes üksinduses. Ma ei oska ette kujutadagi, mida tähendab ühe riigi juhtimine kriisiolukorras. Mulle aitab minu pisikesest grupist, et aegajalt peavalu saada 😁 Nii et vaatame oma peaministri sügavatesse tõsistesse silmadesse ja andestame ta hetkelise meelenõrkuse. Ja kes teab, millal ta neid jälle näeb, sest kriisiolukorda on nüüd Ontarios nelja nädala võrra pikendatud. Ontario nägi ka ette, et 4.maist läheksid koolid lahti. Kuid loomulikult ei tule sellest midagi välja. Ainult mõned kesklinna lasteaiad on erakordselt lahti. Sest nende issid-emmed töötavad seal haiglates. Kena on see, et nad ei pea lapsehoiu eest midagi maksma. See on nüüd kõige vähem, mis me nende heaks ära saame teha. Üldiselt peab siiski ütlema, et olukord Kanadas on eriti lõunanaabritega võrreldes palju rahulikum. Inimesed on vist sõnakuulelikumad, või õieti Kanada reageeris kiiremini toimuvale. Kui ameeriklased alles haigutasid, siis läksid siin juba asjad käima. Kas see tähendab tõesti, et oleme kõige hullemast pääsenud, saab vast mõne nädala möödudes teada. Toronto kaalub siin lausa asja parandamiseks ja 2-meetri-seadusest kinnihoidmiseks jalakäijate teed ühesuunaliseks muuta. Eks need mõned teed ole üsna kitsad, aga ma arvan, et Euroopas ja Eestis leidub veelgi kitsamaid kohti. See tundub juba natuke overkill. Isegi, kui pead vastutulija pärast sõiduteele astuma. Sest statistika järgi on Torontos autosõit vähenenud lausa peaaegu 75%, ühistranspordi kasutamine aga umbes 86%. Ega ma ei imesta, sest mina kuulun ka viimasesse statistikasse. Jah, ma lähen üle nädala tööle, aga sõidan praegu autoga. Üks pisut ebameeldivam statistika on aga rottide jultumuse suurenemine. Neid on tänavatel ka päevasel ajal rohkem näha, ning nälg ajab nad kesklinna restoranide piirkondadest kaugemale. Nii et tasub kõik augud kinni toppida, sest muidu võid kodust äkki ühe suure näljase roti leida. Ise olen tõesti varasemalt paaril korral rasvaseid suuri rotte tänaval näinud. Natuke kõhe tunne tuleb sisse küll. Ja meenutab lugu venelasest naabrist, kes käis suviti kuuris magamas. Ja ühel ööl ärkas üles, kui rott teda ninast hammustas. Peale seda ta vist seal enam ei maganud. Selle kohta mul küll andmed puuduvad. Ja viimaks veel natuke ilmast. Mis on äkitselt päris jahedaks keeranud. Algas kõik esmaspäeval väga kõva tuulega, tuuleiilid olid kohati 22m/s. Hommikuks oli maapind kergelt valge. Ja meie magamistuba päris külm. Sest mul on loomulikult aken irvakil (hmm... ma ei teagi, kas see enam mõistliku on, sest äkki tuleb suur kole rott meie tuppa...). Aga mulle meeldib külmas magamistoas. Olen küll siia ka väikese kodukontori loonud ja mõtlen, et võiks natuke soojem olla, st võiks ikka akna kõvasti kinni panna. Löön siiski käega ja tõmban sooja tekikese endale ümber. Ning nõnda on päris hea tööd teha. Külm õhk hoiab mind ärksana 😊
Esimene nädal imelike poolikute tundidega tööl käidud. Maanteed on tõepoolest väga tühjad. Peaaegu üldse pole vaja pidurit kasutada. Ja kui jõuad koju 20 kuni 25 minutiga, siis see on ka suur boonus (metrooga arvestan ikka tund aega ja autoga tavaolukorras peaaegu samaga). Ma küll räägin poolikutest tundidest, kuigi ise olen peaaegu iga päev kauemaks jäänud. Eile tulin alles enne 8 õhtul koju ära. Nagu oleks oma tavalise pika päeva teinud. Ma vahel imestan isegi, miks see pangandus nii keeruline on. Kui kusagil midagi viltu läheb, siis on tükk tegemist, et viga leida. Või õieti on see ikka seotud vist raamatupidamisega. Huvitav, kas minus on kaduma läinud raamatupidaja... Vahel, kui numbreid kõrvuti panen, siis on mingi eriliselt mõnus tunne, kui need täpselt klapivad. Ja kui ei klapi, siis tekib jahiinstinkt, et veale jälile saada 😀
Sel nädalavahetusel on lihavõtted. Paljude jaoks on need üsna nukrad, sest lähedastega ei saa koos olla. Eriti raske on neil, kes päris üksikud, aga harjunud vähemalt mingi kogukonna grupiga lävima. Nagu üks vanem panka külastanud proua ütles, et tal pole isegi jäänud õieti sõbrannasid, kellele helistada. Politsei on ka suuremate jõududega väljas, et kontrollida just parkide külastust. Kuigi on jahedamaks läinud, siis väljas paistab päike. Linnaparke pole kinni pandud, kuid kujutan ette, kui palju politseid seal leida võib. Muide ka Toronto on välja tulnud raportiga, mis ütleb, et õhu saastatud on kohe väga palju vähemaks läinud! Mu lootus on ikka sellel, et paljud jääavadki koju töötama. Selle puhta õhu kõrval on aga tekkinud uus probleem seoses viirusega. Inimesed, kes kannavad maske või kindaid arvavad, et need võib vabalt kuhugi tänavale poetada... Nii et Toronto linnapea palub südamekeeli seda mitte teha. Jälle... ma ei saa aru, kus inimeste mõistus täpselt ennast peidab.
Ontario provintsi juht andis ka välja käskkirja, et lihavõttejänes on tähtis teenus ning täiesti lubatud. Kui muidugi jälgitakse muid piiranguid. Siin on ju nii suur asi, et lapsed saavad shokolaadimune (või komme täis plastikmunasid) otsida. Mõni ehk mäletab, et ma ei ole ise kunagi sellest väga vaimustuses olnud ning korraldasin lastele hoopis munaotsimise ülesande. Kirjutasin eestikeelsed juhendid (sest oli ju vaja eesti keelt harjutada), kuhu nad järgmisena pidid vaatama minema ning peitsin majja ja ilusa ilmaga ka õue need ära. Siit 10ne aasta vanusest postitusest loen aga, et ma oleks pidanud traditsiooniga siiamaani jätkama 😂 Oh, well... hea, et neil nii lühike mälu on.
Veel viiruseuudised siit riigist... Natuke aega tagasi käiku läinud rangemad piirangud sulgesid Kanadas täiesti legaalsed kanepipoed, kuigi nad olid esialgses vajalike teenuste nimekirjas. Nüüd on aga riigijuhid pidanud sellele kriipsu peale tõmbama ning lubatud on kohaletoimetamine või poe juurest üles korjamine. Huvitav on see, et nägin kusagil artiklit, mis ütles, et need, kes kanepit tõmbavad on suurema riskiga Covid19 komplikatsioonideks. Samal ajal on alko- ja õllepoed täiesti lahti. Ilmselt kardetakse, et suurem jama tuleks nende sõltlastega, kes oma igapäevasest doosist ilma jääksid.
Toronto kõige põrutavam uudis oli aga Caribana ehk õieti Toronto Caribbean Carnival pidustuste ärajätmine (esimest korda 52 aasta jooksul). Suur rongkäik koos peoga, mis toimub tavaliselt augusti esimesel nädalavahetusel, toob linna meeletult rahvast, ning ka raha. Me ikka loodame, et mingil ajal suvel saab pisut lihtsamalt ringi liikuda, aga see otsus paneb natuke mõtlema. Samas on pidustuste korraldamise eel vaja palju organiseerida ning koos käia, kasvõi kostüümegi õmmelda. Nii et selle valguses saan natuke paremini aru vastu võetud otsusest.
Kanada tuli ka lõpuks paljude teiste provintside eeskujul terve riigi kohta koostatud ennustustega välja. Kui me oleks lasknud viirusel vabalt tegutseda, tähendanuks see 300 tuhande elu kaotamist (eelmisel aastal ilma viiruseta jäi see samast numbrist natuke allapoole, mis tähendanuks topelt kasvu). Rangemad piirangud tooksid surmade arvu kusagile 11 kuni 22 tuhande vahele. Vahelduseks võib vaadata meie peaministrit rääkimas 😉 Ma tean, et Toomas ei nõustu minuga, aga ta hakkab mulle ühe rohkem meeldima (st peaminister). Ma muide hääletasin liberaalide poolt seekord, täiesti vastupidiselt oma tavapärasele suunale. Seda rohkem sellepärast, et natuke raputada liiga mugavaks muutunud konservatiive. Minu meelest tegi ka Toomas nii ja Mari ja Kirke oleks ka teinud, kui oleks hääletama jõudnud (ei, ma ei mõjutanud neid). Kui nüüd härra Trudeau kõrvale härra Trump panna, siis ... no ma ei tea... siin polegi üldse valikut...
Meie maailm ei ole enam endine ja ei saa endiseks. Ning me peame olema valmis palju pikemaks võitluseks viirusega, kuni mingi vaktsiin on loodud. Kuigi eks sellega või olla omad probleemid, sest kui viirus muutub, siis on omaette küsimus, kui tõhus see on. Samuti pole ju teada, kui kaua kestab võimalik immuunsus peale tõve põdemist. Juba on tulnud teateid, et need, kes on olnud Covid19 positiivsed ja paranenud, saavad jälle positiivseid teste...
Kodusel rindel on Kirke igavusest hakanud söögitegemisega katsetama. Otsib mingeid keerulisemaid retsepte, tal pidi neid terve rodu olema. Mul on ainult hea meel selle üle. Ainult ühte asja peaks talle õpetama, milline on enam-vähem normaalne hind teatud toorainete jaoks. Selles osas on ta siiski üsna ära hellitatud, sest elab ju ikkagi kodus ning peamised poeskäijad oleme Toomas ja mina (just selles järjekorras). Sel nädalal juhtus küll, et me kumbki ei jõudnud sinna. Ühel päeval isegi proovisin peale tööd, aga saba oli liiga pikk. Ma poleks koju jõudnud järgmisele koosolekule ;-) Õnneks käis Kirke rattaga väljas ja tõi meile piima. Sest meie oleme piimajoodikud. Või peaaegu. Armastame kakaod ja piimajooki lahustuva kohviga. Mis tuletab meelde, et peaks proovima seda sotsiaalmeedias ringi käivat piimajooki lahustuva kohvi vahuga.
Lisaks tahaks ta puutööd teha. Meisterdada mu pisikesele hoolealusele nukumaja koos mööbli ja muuga. Mina lubasin heegeldada amigurumi väikesed nukud. Aga kumbki pole veel sellega alustanud. Kirke sellepärast, et ehituspoed on kinni (kuigi saaks tellida ja poe juurest vajalikud asjad ära tuua) ja mina... kuidagi kiire on olnud tööga. Kuigi olen ju palju kodus töötanud. Lihtsalt ma ei oska vist kodus töötades piiri panna, millal sellega võiks lõpetada. Mari on selles suhtes palju parem. Tuleb lõuna ajal kööki toimetama ja õhtul teatab, et tööpäev läbi. Ehituste ja ehituspoodidega seoses vilistati nüüd müraseadusele ning lubati Ontarios ehitajatel, kes on vajalike ehitustega seotud - enamasti haiglatega seoses - lausa 24 tundi järjest töötada (vahetustega vist ikka). Ülejäänud ehitused võivad ka jätkuda, kui ehitusluba oli enne aprilli saadud. Kõik teised asjad on peatatud.
Väide, mida on korrutatud jälle ja jälle. Kuidas väike sinine maakene ägiseb meie koorma all. Ja nõnda leidub neid, kes rõõmustavad viiruse saabumise üle. Et saamegi osadest inimestest lahti. Kui ma proovin siis nimetada, et need osad inimesed võivad olla sulle väga kallid ja lähedased, siis kehitatakse selle peale lihtsalt õlgu. Ma ei teagi miks, kas sellepärast et nad ei hooli nendest või ollakse lihtsalt nagu tavaline keskmine inimene, kel on kaljukindel teadmine iseenda ja lähedaste puutumatusest. Nii kaua muidugi, kui nad ka tõesti puutumatuks jäävad. Kirke arvas, et kui mõni on nii mures suurest rahvahulgast ning kiidab viiruse saabumisele takka, siis äkki võiks küsida, kas nad on siis valmis oma elust loobuma... Ma siiski ei hakka sellisesse äärmusesse minema 😉
Proovin siiski jäärapäiselt seletada, miks praegused piirangud tähtsad on. Et viirusele alla jäänute arv hoitakse madalam, aga mis kõige tähtsam, meedikutele antakse nii palju hingamise ruumi kui võimalik. Et kas tõesti tahetakse, et haiglas pole enam arste, kes saaksid abi anda nii viirusest tulenevate probleemide juures, aga ka kõige muu puhul. Elu läheb ju edasi. Südamehaiged vajavad ravi, vähiga võitlejad, õnnetusse sattujad. Lugesin kunagi kokkuvõtet kodust läbi aegade. Ning seal nimetati, et kõige rohkem ootamatuid surmasid on tulnud koduste õnnetuste läbi (ma ei mäleta, kas see käis ka tänapäeva kohta). Arvestades, et me praegu kodudes istume, siis võib see üsna tõeseks saada kaasajal.
Arstide ja õdede puhul tuleb arvestada veel sellega, et nad võivad läbi põleda, et neil pole enam jõudu tööle minna, ja kõige hullemana, kui nad ise haigestuvad ning teisi aidates elu kaotavad. Ma ei kujuta ka ette, kuidas nad suudavad vastu pidada, kui peavad nii paljude surmade tunnistajaks olema (ega vist kõik ei peagi, sest olen vähemalt kahest õest lugenud, kes lõpetasid enesetapuga). Kui raske ja meeleheitele viiv võib neil olla seistes valiku ees, keda päästa ja keda mitte. Need viiruse kiitjad nimetavad siis, et oh, loomulikult päästad sa noorema. Aga siis kujutan ette olukorda, kus sul on kena väike armas vanaproua, kes vaikselt kannatades ainult meedikuid kiidab ja häid sõnu jagab, ning tema kõrval on sul üks tugev mees, kes ei jõua virisemist lõpetada ning kõiges ainult halba näed... Keda sa siis valid... Elu pole nii must valge. Ja kui ma siis ikka vastuväiteid saan, siis küsin, kuidas nad lahendavad olukorra, kus kahe valiku asemel on valikuks üks kümnest või kahekümnest või... Siis jääb mu "vastane" korraks vait. Kuid tuleb lagedale uue argumendiga, et arstid ja õed peavad olema sellisteks asjadeks valmis. Jah... üks asi on "peavad", teine asi on ise seda kogeda. Mitte kõik pole tugevaks loodud ja valmis äärmusteks. Isegi kui nad seda arvavad. Tänu võitmatute mängudele puutusin ka selle probleemiga kokku... Aga ma räägin nagu seinaga, milles pole isegi väikest prao raasugi.
Ning kõige lõpuks langetan alistunult käed, sest kui mulle öeldakse, et vaktsineerimine on ikka kurjast ning viimane asi, mille peale mõelda, siis mida ma enam oskan öelda. See meem, et näete nüüd, milliseks muutub maailm, kui inimesed ei vaktsineeriks ennast, on justkui hane selga vesi. Vähemalt osadele "teadjatele"...
Olge terved... Foto on võetud täna pangas läbi pleksiklaasi. Hästi kaitstud külastaja... Ning et kõigile selge, et maski taga on kanada-eestlane ;-)
või peaaegu. Pühapäeval läksin koos Mariga poodi, sest piim oli otsas ja Toomas juba kurtis, et liha pole ammu laual näinud. Minu jaoks oli see siis esimene kord peale kolme nädalat. Olen viksilt ja viisakalt kodus istunud. Alguses Toomase haiguse pärast ja siis jäin ju ise haigeks. Mis muidugi ei tähendanud, et ma ikkagi tööd ei teinud. Igal juhul, mingi imelik kõhe tunne oli sees, kui poe poole sõitsime. Tänavad olid väga tühjad. Isegi autosid polnud palju liikumas. Kõik oli tuttav, aga ei olnud ka. Kuigi olen ju kõigist piirangutest lugenud ja Toomas on mind väga hästi kursis hoidnud, siis üks asi on niisama kuulata ja teine oma silmaga näha. Üks asi on tasapisi harjuda uute nõudmistega, teine olla omamoodi kivistunud hetke, kui kõik veel "normaalne" oli ja siis äkki olla uues olukorras. (Kohustuslik kiisu pilt ka, palun väga.)
Täna hommikul sõitsin autoga Eesti Majja tööle. Mul on ju Mari auto kasutada, ning kui ma muidu ei hooli sõitmisest, sest ummikud on eriti tüütud ning metroos on palju parem raamatut lugeda, siis seekord on valida, kas olla ühissõidukis, kus rahvast rohkem ja 2 meetri reeglit raskem jälgida, või siis sõita uhkes üksinduses tööle. Sest peaaegu nõnda see sõitmine välja nägi. Uhkes üksinduses. Ma arvan, et ainult jõulupäeva hommikul on maantee sama tühi. Olen sattunud justkui mingisse paralleelmaailma... Eesti Maja on tehniliselt kinni. Sisse lastakse ainult ühest uksest ja see pole peauks. Panka lubatakse ükshaaval. Lettide ees on pleksiklaas kaitseks. Ma arvan, et alguses oli mure ja hirm suurem, aga inimene harjub lõpuks kõigega, vist... Külastajaid on väga vähe. Kuigi ma imestan, et neid üldse niigi palju on (enamasti alla 10). Üks vanaproua pidi meid eriti tihedalt vaatamas käima. Ilmselt on tal kodus ikka väga igav, et peab jutustama tulema. Paljud on aga enda jaoks lõpuks internetipanga leidnud ja seal pakutavad võimalused. Kas siis tõesti oli vaja nii ekstreemset lahendust selleks ;-) Kanada uudistest nii palju, et politsei kirjutab aga hoiatusi ja trahvikviitungeid välja. Sest inimesed ei taha sugugi sõnakuulelikud olla. Isegi poes ei saanud ma aru, miks osa ei jälginud üldse seda, kuhu nad lähevad ja kas teised neile liiga lähedale pole sattunud. Igaüks seiras teist natuke kahtlustavalt. Mis tuletas meelde ühe kurtva "naabri", kes väitis, et teda vaadatakse väga kurja pilguga, sest ta on väikesest riigist Mongooliast. Ma küll vastasin lohutavalt, et praegu on igaüks kahtlane, kui ei ole oma pere liige. Saime jälle ka Ontario valitsuse poolt hoiatuse mobiilile, et palun, inimesed, hoidke üksteisest eemale. Mis tekitas pahameelt... aga mitte valitsuse suunas, hoopis oldi pahased, et inimesed ometi ei saa aru, mida neilt oodatakse. Aga eks ta raske ju ole, sest pole nähtav vaenlane... Kanada on paljude teiste riikide moodi hädas näomaskide hankimisega meditsiinitöötajatele. Trump keelas nende väljaviimise oma riigist. Sest neil on ka suur mure, kas ikka jätkub kõigile. Meie peaminister oli üsna pahane, sest lõpuks nad ju ostsid maskid USA firmalt (kes on ka pahane, et tehing katki jäi). Ja kas tõesti unustavad lõunanaabrid ära, kui palju kanadalased neid abistanud on. Alates sellest, et üle piiri lubatakse näiteks endiselt Detroiti kandalastest med õdesid tööle. Me võiks piiri kõvasti kinni panna, ning siis võib USA vaadata, kuidas hakkama saab... Varasemast ajast meenutati 9/11, kui Kanada võttis vastu lennukid, mis ei saanud USAs maanduda ning toitis ja andis peavarju õnnetutele reisijatele. Kuigi see maskide asi on üsna tõsine (sest kui neid Ontarios juurde ei saa, siis pole enam nädala pärast midagi kasutada), siis me ei hakka mingeid kättemaksuplaane ellu viima. Noh, sest me oleme ju sõbralikud kandalased ;-) Isegi Trumpi üllitise peale, et sõjavägi peaks viidama Kanada piirile, sest ma ei teagi, mida ta siitpoolt kartis, tõsteti ainult pisut imestunult kulmu. Oh ja kellegi väitel ei saaks USA firma näomaske tootagi, kui nad Kanadast toorainet ei saaks... Seoses USA riigijuhiga tahtsin ka öelda, kui erinev on ta olnud meie peaministrist. Kes on kuidagi tasakaalukas ja väljapeetud. Ma tean, et ta ei meeldi mitte kõigile, kuid seekord on nii mõnedki ta vastased kannapöörde teinud ning kiitnud tema lähenemist. Mõni ikka nuriseb natuke, et võiks rohkem numbreid välja tuua võimalike prognooside osas nagu Ontario tegi. Aga vist ei taha ta veel liiga palju inimesi hirmutada.
Mis veel... Ka Kanadas on pulmapaare, kes hoolimata olukorrast siiski oma jah-sõna on otsustanud välja öelda. Nagu üks naljamees ütles, et kas see pole parim aeg väga tagasihoidlikult ja väheste kuludega ja ilma sugulasekarjata pulmad ära pidada. Mõni küll on tunnistanud, et nad peavad siiski peo hiljem. Juba sellepärast, et firmad, keda nad peo korraldamiseks on kasutanud, ei taha mitte nii kergelt tagasi anda sissemakstud summasid. Eks küsimuse all ole ka ühe või teise osapoole soov asi suuremalt ära märkida. Näiteks küsisin kord Kirke käest, kas talle meeldiks suur pulmapidu. Ta vastas, et tema küll seda ei tahaks, aga tema praegune poiss-sõber ilmselt ilma selleta pulmi ette ei kujutaks. Pühapäev oli väga kena päikseline. Mu tulbid on päris pikaks sirgunud juba. Kirke plaanis meil siin natuke puutööd teha, aga... ehituspoed ei ole enam hädavajalikud. Nii et nad on kinni. Saab küll internetis tellida ja kohapeale minna, et siis kraam kaasa võtta. Eks vaatame, mis ta otsustab teha. Õnneks saab ta nüüd lõpuks ka panna kolmapäeval sisse avalduse abirahaks. Kanada valitsus on avanud eraldi toetusfondi nendele, kes on kaotanud ajutiselt või alaliselt töö viiruse pärast. Hetkel on ikka väga segane, kui kaua kõik kestab...
Ma olen aru saanud, et Drake on maailmas päris nimekas nimi ;-) Aga pärit on ta ju üsna tagasihoidlikust Toronto kodust. Mitte et ta samas tagasihoidlikus korteris enam elaks. Nüüd on tal umbes 7 miljoniline elamine keset Torontot, või noh, mitte just keset, rohkem ikka seal põhjapoolses nurgas. Selle ümber on ehitatud poole kõrgem aed, mis tegelikult linnas lubatud on (4 meetrit kõrge). Natuke tekitas pahameelt mõnes naabris, aga... ei saanud nemadki eriloale vastu. Sest kuidas teistmoodi tagada turvalisust. Samas on väga paljud kuulsused, kes Torontos elanud (kaasa arvatud ka inglise printsi kaasa), kinnitanud, kui rahulik siin olla on. Inimesed ei lähe tuntud inimesi nähes peast sassi või ei aeta neid kangesti pildi saamise nimel taga. Tegelikult... tahtsin lihtsalt öelda, et tema viimane üllitis on filmitudki Toronto kodus. Alguses on vaateid Toronto tänavatelt, mis on tänu piirangutele inim- ja autotühjad. Ja muidugi pean ütlema, et meie maja mahuks ilmselt vabalt tema kööki ja söögituppa :D
Nõnda siis... Kolm nädalat tagasi hõigati Kanadas välja, et kõik väljastpoolt riiki tulijad peaksid kaheks nädalaks end isoleerima. Peale seda on uusi korraldusi muudkui juurde tulnud. Viimane oli siis 2 meetri pikkuselise vahe hoidmine ning ainult koos pereliikmetega luba ringi liikuda suure trahvi ähvardusel.
Nimetasin eelmises postituses, et Ontario provintsi juhid avaldavad täna elanikele sama info, mis neil endil teada. Kokkuvõttes võib öelda, et kui me oleks otsustanud mitte midagi teha (nagu mõned "spetsialistid" on kõige õigemaks pidanud, kusjuures spetside hulgas on nii kõrgel ametikohal arste kui professoreid), siis oleks tõenäoliselt eluga hüvasti pidanud jätma kusagil 100 tuhat inimest - ma räägin ikka Ontario provintsist, kus elanikke umbes 13,6 miljoni ringis (ja kus aastas sureb pisut üle 100 tuhande elaniku). Piirangutega nähakse kaotusi 3 kuni 15 tuhande ringis. Nii suur vahe on otseses sõltuvuses sellest, kui ranged piirangud kehtivad. Ja võrdluseks kõigile, kes arvavad, et kogu asi on liiga suureks aetud, sest igal aastal sureb inimesi gripi tüsistustesse ja me peaks kohe paanika lõpetama ning laskma sel uuel kurjal viirusel omapäi tegutseda, siis Ontario tavaline gripiga seotud surmajuhtumite arv on keskmiselt 1350 aastas. Kui gripihooaeg eriti raske, siis umbes 1500. Selline suurem arv haigestunuid suurendab ka ootusi tervishoiusüsteemile. Paljud med töötajad teevad mammutpikki päevi ning viimaste andmete aluses on umbes 10% juba ise haigestunud. Rääkimata vajalikest vahenditest, et haigestunuid aidata. Selle taustal on Ontario tulnud välja uue nimekirjaga olulistest teenustest, et veelgi vähendada inimeste liikumist ja omavahelist suhtlemist. Finantsasutused on endiselt seal kirjas. Need, kel töö, ootavad ikka, et palk kontole ilmuks... Lisaks on toodud ka väljavaade, kui kaua kogu see tants vähemal või suuremal määral haiguse ümber käib... nii umbes 1,5 kuni 2 aastat... Ära on ka märgitud, et kuna tegemist on nii tundmatu teguriga, siis võivad numbrid kergelt muutuda. Ma jagan siin ka Facebooki lehel ringi käivat infot Ontario ja Kanada kohta. Et me ei unustaks... Jätkan ka kassipiltidega, et natuke positiivset tõsise jutu kõrvale panna ;-) Just so I NEVER forget..... April 2 2020 😢 There are 11,238 Confirmed Cases in Canada on this day. 2,793 in Ontario Gas prices are at a record low 60.9 Ottawa ON School cancelled since March 13th until May 1st...but I dont see kids going back until September Self-distancing measures on the rise. Tape on the floors at grocery stores and other stores to help distance shoppers 2m (6ft) from each other. Limited number of people inside stores, therefore lineups outside the store doors. Hand washing stations in the Store Entrances and Pexi-glass barriers installed around the Cashiers/Check-out Non-essential stores and businesses mandated closed. Parks, trails, entire cities locked up. Entire sports seasons cancelled. Concerts, tours, festivals, entertainment events - cancelled. Weddings, family celebrations, holiday gatherings - cancelled. No masses, churches are closed. No gatherings of 50 or more, then 20 or more, now 5 or more. Don't socialize with anyone outside of your home. Children's outdoor play parks are closed. We are to distance from each other. In Canada: Shortage of masks, gowns, gloves for our front-line workers. Shortage of ventilators for the critically ill. Panic buying sets in and we have no toilet paper, no disinfecting supplies, no paper towel's, no laundry soap, no hand sanitizer.
Shelves are bare at times and most are being re-stocked nightly. Manufacturers, distilleries and other businesses switch their lines to help make visors, masks, hand sanitizer and PPE. Government closes the border to all non-essential travel, calls Canadians home and makes it mandatory to self isolate for 14 days. Quebec closes its boarders to all non essential travellers. Stiff Fines and Jail time for price gouging on essential items.
Fines are established for breaking the rules. Stadiums and recreation facilities open up for the overflow of Covid-19 patients. Press conferences daily from Prime Minister Trudeau. In Ontario: Premier Doug Ford gives daily updates on Ontario's new cases, recoveries of Covid 19 and any new Bylaws/Rules
Government incentives to stay home. Barely anyone in the street or on the roads. People wearing masks and gloves outside. Essential service workers are terrified to go to work. Medical field workers are afraid to go home to their families. 1,000,000 applications for Employment Insurance as people go without. This is the Novel Coronavirus (Covid-19) Pandemic, declared March 11th, 2020. Why, you ask, do I write this status?
One day it will show up in my memory feed, and it will be a yearly reminder that life is precious. To not take the things we dearly love for granted.
We have so much!
Be thankful. Be grateful.
Be kind to each other - love one another - support everyone. We are all one! ❤️ #teamcanada 🇨🇦
#juststayhome #covid19
Eile oli esimene päev kahe nädala jooksul, kui ma tundsin, et söögiisu on tagasi tulnud. Mis peaks olema küll üks hea märk. Isegi, kui ma olen õhtuks üsna väsinud. Eriti, kui päeval olen olnud tööga seotud ja arvuti taga istunud. Aga mingi uus energia hakkab tagasi tulema. Ma pean ka tunnistama, et mu tuju on käinud väga üles alla. Kuna ma pole ju tegelikult nii pikalt väljas "inimeste seas" olnud (mitte et tänasel päeval just keegi seda väga prioriteediks peaks), siis olen olnud omamoodi mullis. Minu jaoks jäi elu seisma, kui alles hakati suurema häälega rääkima, et kõik Kanadasse tulijad peaksid end teistest isoleerima. Olen ainult uudiseid lugenud ja kuulanud seda, mida Toomas minuga jagab. Pean ütlema ka, et kuigi mul oleks justkui palju vaba aega lugemiseks, siis see on millegipärast viimane, millega tegeleda tahaksin. Sirvin pigem ka uudiste kanaleid ja siis teises äärmuses möldisin end TikTok kasutajaks. Sest mu teine pool, mis mullist välja jääb, kipub vahel pisut väga masendavalt kogu maailma nägema. Siis, kui süvenen, mis tegelikult käimas on. Nii et need TikTok lühikesed üllitised on suurepärane võimalus kõigest ja kõigist välja lülitada. Muide, Kirke teatas eile, et temal on nüüd ka konto. Khmm...khmm... jälle on emme kiirem olnud 😄 Ja kuna mulle meeldib torkida ja uurida selliseid asju, siis pidin endale selgeks tegema, kuidas päriselt asjade üleslaadimine käib. Nii et ühe postituse tegin ka, sellise hästi tagasihoidliku kassifotodest, millel on üks laik... Kirkelt 😁 Aga nüüd natuke jälle uudiseid Torontost. Kõigepealt on nüüd Torontoski kohustus võõrast või sellest, kellega sa koos ei ela 2 meetrit eemal hoida. Kui sa seda ei tee, siis võid kuni 5 tuhat dollarit trahvi saada. Nagu Toomas on kinnitanud, siis politsei on palju suuremate jõududega väljas. Nii et parem sellest reeglist kinni hoida. Mul on igaks juhuks olemas ka kiri töö poolt, milles kinnitatakse, et kui ma õues olen, siis liigun töö ja kodu vahet. Ma pole veel kuulnud, et kedagi just väga vahele võetud on. Aga parem olla valmis. Vaatame, kuidas tullakse toime ühistranspordiga, kus teatud liinid on väga täis olnud. Eriti pahased on tervishoiutöötajad, kes peavad hommikul täis bussides või trammides tööle sõitma (väga palju haiglaid asuvad Toronto kesklinnas). Ühistransport on nüüd välja hõiganud, et nad suurendavad siiski busside arvu tihedamatel lõikudel. Ning on tulnud ka korraldus, et üle 10 inimese ei tohiks vagunis olla. Samas... Ontario juht on ka nimetanud, et vajalike töötajate nimekiri pidi varsti natuke lühemaks minema (ma juba nimetasin, et minulegi tundus, et kes siis õieti kodus on...) Näeme, mis saab. Veel üks suurem uudis on see, et kõik rahvarohked üritused on tühistatud kuni juuni lõpuni (juunis toimub tavaliselt näiteks vikerkaarelippude paraad, mis toob hästi palju elevust ja muidugi inimesi linna). Mõned kevadised asjad, mis lükati juunikuusse on otsustatud üldse ära jätta. Sealhulgas suur käsitöö näitus-müük, mis meie naispere lemmik. Nad küll lubavad korraldada mingeid virtuaalseid sündmusi. Aga ei oska veel ette kujutada, kuidas ja mis. Ootame ka, mida öeldakse Toronto kohta, kas oleme "lukus" kuni juuni lõpuni. Nimetasin siin enne, et igaüks võib oma sümptomid üles lugeda ning siis teeb üks veebileht järelduse, kas oled haige või mitte ning saad vaadata, kus kui palju viirusekandjaid on. Nüüd on aga Ontario valitsus avalikustanud nimekirjad kinnitatud juhtumitest. Ei-ei... mitte koos nimedega. Juures on selgituseks sugu ning umbkaudne vanus. Ontario koolide kevadvaheaega pikendati vaheaja alguses kohe kahe nädala võrra, mis tähendab, et nad peaks varsti kooli minema, kuid nüüd on juba välja hõigatud, et ei mingit kooli vähemalt maikuu lõpuni. Kuna koolid peaksid töötama juuni lõpuni, siis annaks see võimaluse justkui midagi veel ära teha. Aga arvestades üsna mustana kõlavaid kõlakaid, siis ilmselt saab kooli tagasi alles septembris. Need mustad stsenaariumid olevat meie provintsi (ja ma kujutan ette kõigil) juhtidel teada, aga inimesi ei taheta mitte ära hirmutada. Nii palju on välja hõigatud, et väga suure tõenäosusega liigub Ontario Itaalia või Hispaania mustris. Liiga palju on inimesi, kes ei võta kogu asja tõsiselt. (Neid ridu kirja pannes, jõudis minuni teade, et provintsi juht Dough Ford, tahab kõik avalikustada. Ning eraldab 12 miljonit dollarit inimeste vaimse tervise toetamiseks... Hmm...) Töötus Ontarios ja Kanadas kasvab ka vuhinal. Ontarios kadus kuuga 300 tuhat töökohta toitlustuses, üle Kanada juba varsti miljon. Samas on mõned restoranid kiirelt oma tegevust ümber korraldanud. Võtavad vastu tellimusi ning toimetavad kohale. Üks avas uksed kui väike nurgapood, kust saab isegi tualettpaberit osta 😏 Töötuna kodus istumine ei mõju samas sugugi kõigile väga hästi. Eriti kui ühel hetkel oled külma reaalsuse ees, et sul lihtsalt pole enam raha, mille eest toitu osta. Kas tõesti jõuame ühel hetkel toidukupongideni. Ausalt... mida rohkem mõelda... siis seda süngemana võib kõik paista. Mispeale on vaja kiiresti üks kiisu pilt siia panna, et mõtted liiga mustaks ei kisuks... 😉 Ja ei, kiisu ei ole hiiglane, kuigi on üsna suur küll, nii et teda jätkub kõigile kallistamiseks. Kõik oleneb, mis nurga alt pilti teha.
Toronto elanikke manitsetakse ka, et nad muudaksid oma poeskäimist. Et see ei ole mitte koht, kuhu sa saad suhtlema minna. Et käi seal üksi ja kord nädalas. Hetkel tundub tõesti, et see on ainuke koht, kus teisi näed... aga sellest me peame ju hoiduma... Teisalt on laienenud suhtlemine oma naabritega. Ollakse valmis üksteist aitama. Isegi mina tõmbasin endale NextDoorrakenduse, kus ümbruskonna inimesed jagavad uudiseid või paluvad abi või ... mõni hirmutab ka. Nagu kirjutas üks täna, et ostke hästi palju asju, sest hinnad lähevad varsti mitmekordseks. See paanika veel puudus... Aga näitab, kui kergelt saavad alguse kuulujutud. Võib vaadata kanadalste toredat reklaami rakendusele ;-) Klõpsa siia. Nüüd sai küll uudiseid söögi alla ja söögi peale. Jälgime aga edasi, mis toimumas on...
