Kohtumised

Eestisse saabumise ajast polegi nii palju järjest sadanud kui täna hommikul. Aga ma ei kurda, sest ma juba teada-tuntud "vihmainimene". Isegi pikem vihma käes olemine pole maailma kõige hullem asi, peaasi, et lõpuks saab varbad sooja ning kuivad riided selga :-) Täna oli ka mul eriliselt hea uni, juba olin tüdinenud sellest pidevalt pisut väsinud olekust ja tuikavast peast. Nii et sulg jookseb hoopis teise hooga mööda paberit (kujunduslikult muidugi).

Eestis on seekord kuidagi eriliselt hea olla. Jah, meil on mure isa pärast, ning peame sellega tegelema. Õieti küll olen siinjuures pigem moraalseks toeks. Aga selle kõrval oleme võtnud kõike nii nagu asjad meieni jõuavad. Liialt plaane pole pidanud, mida teha ja kuhu minna. Välja arvatud sel nädalavahetusel Lõuna-Eesti külastamine. On üks Timuskite kokkutulek ning tahaks ka lõpuks jõuda oma täditütre juurde, kelle kaks tütart viiest on meil Torontos lapsi hoidmas käinud. Tartu ja ERM olid ka kusagil seal plaanis, aga see jääb ilmselt siiski ära. Sest tuli välja, et esmaspäeval on muuseumid kinni (nojah... tegelikult ju vana tuttav asi). Pealegi oleks vaja esmaspäeval juba Tallinnas tagasi olla.

Siin vahepeal olin paar ööd oma õetütre kodus, kui ta oma kaasaga Lätis jalgratastel seikles. Vanem poeg on juba oma elu peal, lõpetas just teise kursuse kõrgemas õppes. Aga nooremad on 13 ja 9. Üks, kes kindlasti vajab pisut silma peal hoidmist ja teine, kes teoreetiliselt mitte, sest eriti enda arvates on juba suur, aga tegelikkuses ikka laps, tee mis tahad ;-) Ma küll teda eriti ei näinud, sest suurema osa ajast pesitses ta oma toas arvutis või telefonil. Ainult söök ajas ta välja. Väikestest lihapallidest valmistatud kaste makaronide ja tomatiga söödi igal juhul kõik ära. Isegi pannkooke oli vähemaks jäänud sel ajal, kui me poisiga Rocca al Mare keskuses käisime. Kuhu ma "sundisin" teda käima :D Isegi tagasi jalutas minuga hea meelega. Oot, see "hea meelega" tuleks vist maha kustutada. Aga jalutas ta igal juhul. Kui hommikul pannkooke tegin (tegelikult kreppe), siis ta imestas, kui õhukesed need on. Väitis, et pole kunagi midagi sarnast saanud. Minule muidugi just sellised kõige rohkem meeldivad.

Teisel päeval arvasin, et spordikoti võiks tühjaks tõsta. Ta oli just laagrist tulnud. Toas oli ühele poisile omaselt muidki riideesemeid põrandal laiali. Ega ta just sellisest koristamise ideest väga suurest rõõmust lakke ei karanud, aga kui panin ette, et kulutame ainult pool tundi, siis oli nõus. Õpetasin talle, kuidas t-särke imekergesti kokku voltida, ja neid tal jätkus natukeseks ajaks (vaata näiteks siit, soovitan seda tehnikat, isegi Toomas arvas, et geniaalne). Siis lasin tal valida, millisesse sahtlisse millised asjad kõige paremini tema arvates sobiks. Need olid peaaegu kõik tühjad. Ei pea mitu korda arvama, kus riide olid :D Avastasime ka hulga üksikuid sokke, mida sahtlisse ei pannud, aga ära ka ei visanud. Nendest sai üks sokipall, millega pärast mängida sai. Kokkuvõttes läks kõik hästi. Noorhärra arvas, et võin teinekordki tulla. Eriti muidugi sellepärast, et jagasin Mari soovitust Warframe videomängu proovida :D Ning hiljem, kui ema juba kodus, siis oli kohe demonstreerinud kapikoristamise oskusi. Äkki... äkki õnnestuski nii, et üks poiss on ümbermuudetud ja tuba jääbki korda ;-)

Ning siis on olnud mõned kohtumised, kui külalised meie juurde saabuvad. Välja arvatud üks, kui me naabri juurest läbi astusime. Mees toimetas grillil ja naine oli imehea salati teinud. Suur kolakas koer, kes iga kord, kui me koju saabume, kõva haukumisega meid tervitab, osutus üheks väga nunnuks olevuseks :D Kuigi võõrana ma muidugi ei prooviks temaga sõbrustada. Pere kasutas meie maja eelmisest sügisest alates, sest nad ehitasid ümber vana uueks. Neil hea võimalus lähedalt kohal olla, meil hea meel, et keegi sees elas. Natuke kummaline on aga istuda majas, mis uuenduskuuri läbi teinud, ja kus vanast pole põhimõtteliselt midagi alles. Vana oli muidugi nii tuttav ja kodune. Seal sai lugematud korrad olla ja naabrinaisega jutustada, kui meie lapsed omavahel mängisid. Aga ma olen juba seda nutulaulu laulnud, kuidas maja müüdi. See aeg on möödas ja ei tule iial tagasi. Nüüd on uus lehekülg ette keeratud. Ning saan rõõmuga tõdeda, et uued naabrid on lihtsalt lõpmatult kenad ja lahedad. 

Olen siin kokku saanud vanade tuttavatega, aga ka päris uutega, kes hellitavad mind ära huvitavate kommikarpidega :-) Seadsin kuus aastat tagasi "Sõbralt sõbrale" poest ostetud diivani ja tugitoolid mugavaks nurgakeseks, kus hea teistega maha istuda, aga muul ajal ka mõnus niisama olla.

Üks külalistest ütles hiljem, et tal oli tunne, nagu oleksime juba vanast ajad sõbrannad. Mul oli täpselt samad mõtted :-) Mu Toronto "naabrinaine" (ta on meist  2km eemal), tuli läbi. Kasutas esmakordselt rongi, kui pärast oma peatuspaika sõitis ja arvas, et suurepärane viis tulevikus linna saamiseks. Läkski kohe järgmisel päeval rongiga Telliskivi rajooniga tutvuma.

Tuli ka mu ülikooliajast püsima jäänud sõbranna, kes on olnud lõpetamisest saati õpetaja. Tema kaudu olen kursis koolisüsteemi sügavama poolega. Muuseas nimetas ta, kui palju noored omavahelises kõnes inglise keelt sisse lükivad. Kas just alati kõige õigemini on juba iseküsimus. Aga mingi segakeel on täiesti olemas, millest lapsevanematel vahel raske aru saada. Kuigi mul on tunne, et Soome noorte keel on veelgi segasem ;-) 

Me võime vanainimestena muutuste üle nutta, kuid ega me ilmselt kätt ette ei saa panna, kui need, kes tulevikus meie riiki veavad, just nõnda on otsustanud suhelda. Mul on kuri kahtlus, et inglise keel on hetkel tugeval vallutusretkel, ning kauges tulevikus ehk räägitakse erinevates maailmanurkades mingit oma varjundite ja lisanditega "inglishit". Samas, võib olla me ei peaks üldse muretsema, sest tõlkevahendid on ühel päeval nõnda head ja mugavad kasutada, et võime omas keeles vabalt edasi vadrata.

Olen ka sattunud lugema arvamust, et minusugused blogijad aitavad kaasa keele mandumisele, sest toimetaja ei vaata üle, mis ja kuidas kirjutatud on. Väikestest apsudest me ei räägigi, sest arvutil toksides võivad need kergesti sisse põigata (vahel ma kontrollin siit üle, sest ise oma teksti lugedes jäävad vead kahe silma vahele). Keelekasutus ehk on enam-vähem, kui keegi just täiesti oma stiili peale üle läinud pole. Samas kirjavahemärkidega võime vabalt mööda panna. Viimase osas olen alati arvanud, et keelemehed ise ongi ainukesed, kes teavad täpselt, kuidas neid kasutada :D

Nüüd kukkusin siin pikalt lobisema. Lõppu hoopis üks avastus: Rimi liha- ja peekonipitsa rukkipõhjal. Jah, ei pea kõik saial olema. Rukkist tooted mulle meelidvad :) 

Kurvad mõtted

Täielik virr-varr on hetkel meie olemine. Põhiline mure ikkagi Toomase isaga, kes nüüd saanud ka ametliku diagnoosi - Alzheimeri tunnustega raske dementsus. Kõlab just sama raskelt nagu diagnooski. Eriti väga lähedastele. Oma kogemustele toetudes, olen juba päris hea mitu aastat Alzheimeri kahtlustanud. Ainult tänu sellele, et läbi panga olen nende haigetega päris lähedalt kokku puutunud. Inimesed, keda tean intelligentsete ja aurkatena, muutuvad äkki tundmatuseni. Ning nendega suheldes tuleb võtta justkui lapsehoidja hoiaku. Olla kannatlik, korrata sama mõtet viis ja sada korda, ning mitte kunagi nendega kurjaks saades. Isegi siis, kui meid süüdistatakse nende rahade varastamises või rünnatakse otse, et ma ei taha neid aidata. 

Väga lähedastel pole sugugi kerge leppida sellise asjaga. Võib enda rahustuseks mõelda, et mingid ravimid aitavad, või et ainult mõne ravimi pärast käitub ta nii nagu käitub. Kui otsisin välja Alzheimeri haiguse (jah, see on haigus, ajuhaigus) tunnused ja etapid, siis neid lugedes pidi Toomaski tunnistama, et tõesti suures osas ongi nii. Mis tähendab, et isa on hetkel olukorras, kus ta ilma kõrvalise abita ei suudaks kuidagi iseseisvalt hakkama saada. Mis on ema jaoks raske koorem. Ning ega temagi pole esimeses nooruses. Kusjuures ma mõtlen seda just füüsiliselt, kui keha kipub mitmelt poolt logisema (räägin mina, kelle parem puus hetkel küll hästi vastu pidanud, aga aegajalt ikka endast märku annab). Sest ma arvan, kui pääseme dementsusest, siis meie mõttemaailm on sajaseltki üsna sama, mis kahekümneselt. Jällegi räägin ainult oma kogemusest, kes ma nii paljude inimestega olen pidanud töö pärast suhtlema.

Rääkisin täna Discordi kaudu Mariga, kellega siiani oleme ainult noorte kombe kohaselt peamiselt tekstisõnumeid saatnud. Ta ütles, et oli juba eelmisel aastal Eestis käies justkui vanaisa kaotanud (tüdrukutel oli suurem vahe sellest ajast, kui nad viimati siin käisid). Sest ta ei olnud enam sama inimene. Ma ei ole ühtegi oma vanaisa ega vanaema näinud ja mul puudub kogemus, kuidas lapsena oleks olnud nendega olla. Aga kujutan ette, et see on omamoodi midagi suuremat kui lihtsalt ema või isa. Kirke kirjutas mulle ka ja ütles, et kogu asi on nii kurb. Ja nii see ongi...

Kõige selle kõrval on hea võtta hetk aega endale, ning minna ja osta hoopis poest jäätist. Sest ükskõik millega silmitsi seisame, siis on tähtis ka enda peale mõelda. Et ise sinna muredesse ja kurbusesse ära ei upuks.

Foto emast ja isast on aastast 2014, kui mul väike kahtluseiva, et kõik pole isaga päris nii nagu vanasti. Alati naeratav ja lahke inimene oli rohkem endasse tõmbunud ning tegi asju, mis üldsegi tema aruka meelega kokku ei sobinud.

Suvekontsertide paradiis - Kalju lava

Eelmise nädala neljapäeva õhtul käisin, nagu mu Eesti-külastustele tavaline, Kalju lava kontserdil. Sihtisin küll Ewerti ja draakonite oma laupäevasel päeval, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tegin kiiresti uue valiku Eplik. Kasar. Pehk. kasuks. Ma ei saa öelda, et nad mul ülilemmikud oleks, kelle lugusid vabal ajal ketran, aga nad on minu meelest väga andekad ja head muusikud. Natuke sarnased, aga samas ka täiesti oma näoga. Kui nad seal oma laule kordamööda esitasid, siis kõik sulandus nii hästi kokku, nagu oleksidki nad üks grupp, kes aastaid kokku laulnud. Tundus ka, et neil pole omavahelise läbisaamisega mingit probleemi, ning üksteise tögamine nii pillutud naljade kui muusikanootidega ei tekitanud paksu pahandust. Või vähemalt lavalt me seda ei näinud. 

Eplikuga meenub mulle kohe tema loodud Rapunzeli lugu - ja, jah, ma tean, et Lenna esitas seda ;-) Pehk toob silme ette tema viimase Eesti laulu esinemise. Ja Kasariga käib kaasas Kirsti elab Reykjavikis. Sest juhtumisi tean seda neiut. On nimelt mu hea ülikooliaegse Eesti sõbranna tütar, kes tõesti elas Islandil. Käis seal isegi ülikoolis ja õppis islandi keele ära, kuid kes on nüüd juba mitu head aastat Eestis tagasi. Laul ise oli sündinud, kui Kasar Islandil käimas, ning sealsete eestlastega kokku sai. Vist oli tulnud jutuks, et tüdruku kohta pole ühtegi laulu tehtud, ja nõnda siis sai kohapeal midagi loodud. Kirstit võib näha Ühikarotid seerias mängimas (boheemlaslik Iiris) ja veel ühes olen teda näinud, kuigi väga võimalik, et ta Viljandist tulnud näitlejana on rohkem kaasa teinud.

Mul oli ka sel aastal tore võimalus Kalju lava kohta kirjutada, nii nagu mitmetel teistel. Nende kirjutisi võib siia lugema minna. Ma võtsin küll vabaduse panna kokku väike tutvustuslugu kanada-eestlastele, mis ilmus nende kohalikus ajalehes Eesti Elu. Aga kõigile eestimaalastele soovitan väga minna just sinna kontserdile, sest kogu see õhustik on selline lahe ja mõnus. Pange igaks juhuks tantsukingad ka jalga, sest kunagi ei tea, millal terve lavaesine tantsupõrandaks muutub.

Siin minu artikkel:

Eesti on suvel üks lahe koht, kus olla. Muidugi on ilm suurepärane, või vähemalt parem kui võrrelda seda talvise ajaga. Aga kõige rohkem rõõmustan kontsertide, festivalide, ürituste ja etenduste üle, mis kinnistest ruumidest välja kolinud. Ega igale poole muidugi ei jõua, kuid minu jaoks on olemas üks paik, mis ei jää ühelgi Eesti külaskäigul üle vaatamata. Vähemalt korra jõuan sinna, aga mõnikord lausa mitu. 

Selleks kohaks on Padisel asuva Kallaste talu aladele loodud Kalju-lava, mis võib kiidelda oma suurepärase akustikaga tänu looduse poolt justkui kontsertide jaoks loodud amfiteatrisarnasele nurgakesele. Läbi suve käib seal esinejaid igale maitsele. Pileteid ostes võib kergendatult ohata, sest nende arv on kodulehel ära märgitud kui piiramatu. Saab vabalt hommikul otsustada õhtul kontserdile minna. Mis pole sugugi nii tavaline paljude teiste vabaõhuürituste puhul, kus piletid enne minu Eestisse saabumist kadunud kui kuumad saiad. Eks Kalju lavagi puhul on hea mõte populaarsemate esinemistega siiski pääse igaks juhuks ette muretseda, sest külalisi võib sadades kohale saabuda, mispeale korraldajad on piletite müügi peatanud. Õnneks on seda vaid mõned korrad juhtunud. Lava on küll põhimõtteliselt keset loodust ja pealtvaatajatel suur ala istmetega laial oru nõlval, aga kui peaks istuma või seisma üksteisele kuklasse hingates, siis meeldivast elamusest võib kergesti ilma jääda.

Minu side Kalju lavaga algas juba kaksteist aastat tagasi koos selle sünniga. Seda tänu oma väga heale Eesti naabrile, kelle pojanaine on juhtumisi Kallaste talu peretütar Kristina Kuningas. Kristina ongi võtnud üle oma isa poolt rajatud esinemiskohaga toimetamise. Tean, et nii pere kui ka hulk sõpru ning sugulasi on talle toeks, et kõik kulgeks sujuvalt ja probleemideta.

Läbi aastate olen saanud jälgida, millised muudatused seal toimunud on. Kõik ikka paremuse poole. Tänaseks on saanud pikad puupingid värvikatte, mis heitlikule ilmale vastu peaks. Juurde on tulnud eraldi osa, kus võib lisaraha eest näiteks väiksema seltskonnaga kontserti nautida. “Uksed lahti” juba tund enne etendust. Nii saab nõlva ülemisel kaldal asuvast söögikohast või pagariletist midagi maitsvat osta. Pakkuda on isegi pizzat, pannkooke ja jäätist. Ning iseenesestmõista igat sorti märjukest.

Tore on ka näha, et noorimaidki külalisi pole unustatud. Jah, sinna tulles ei pea muretsema, kuhu oma lapsed jätta. Nad võib vabalt kaasa võtta, sest nende jaoks on olemas uhke mänguväljak. Natuke suurematel võib mäeseljal istudes silma peal hoida, väiksemaid aga näeb aegajalt lava ees kontserdile kaasa elamas (kui just seal tants lahti pole läinud). Seda nii esinejate kui pealtvaatajate suureks rõõmuks.

Vaheajal jalutatakse vanu autosid ja põllutööriistu uudistama või minnakse hoopis jänestele ja kitsedele tere ütlema. On veel teisigi loomi ja linde, kuigi ega alati ei tarvitse neile peale sattuda. Mis omakorda hea põhjus uueks külastuseks. Ja muidugi ei saa ühtegi kontserti ilma suure lõkketa pidada (kui just Eestimaal liiga kuiv pole ja igasugune tuletegemine keelatud). Kõik on ühelt poolt nii tuttav, aga samas tore, kuidas pole ajas seisma jäädud, vaid ajutöö käib täiel hool, et inimestel mugavam ja toredam seal oleks olla. Soovitan järgmisel korral Eestit külastades mõni Kalju lava kontsert kavasse võtta. Lähedal on Padise klooster, Rummu tuhamägi, Paldiski linn ja Pakri poolsaare otse merre langev kõrge paekivipank. Kiviga on visata Noa-Rootsi ja Valgejärve matkarada. 

P.S. Kalju lava sai oma nime Eesti omaaegse tuntud laulja Kalju Terasmaa järgi, kellel kohe kõrval talu oli. Lisaks tuntakse paika kui suvekontsertide paradiisi. Nimi jäi kohale kinni, kui ühel päeval saabus kiri, millel oli Padise asemel Paradiis kirjutatud. Aga mis see Eesti meie jaoks ongi kui mitte paradiis.

Mere ääres ja kunstniku külaskäik

Lõpuks ometi olen sellest tüütust ajavahest üle saanud ja ei ärka keset ööd ja ei maga poole päevani :-) Kohe hea tunne sellest! Olen ka üsna rahulikult "kulgenud". Natuke tööd teinud, natuke ringi käinud. 

Olime suvilas paar päeva tagasi. Kõik seal endine ja samas ka ei ole. Mõtetes oli kõik kuidagi suurem. Ma pole seal ei tea mis ajast käinud. Telgikujuline maja näitab kulumise jälgi, aga seisab ikka kindlalt püsti. Muru (või mis muru see enam ongi) on muttide ja vesirottide poolt täpselt selliseks muudetud nagu neile meeldib :-) Aga samas on kõik nii roheline ning mets algab peaaegu et kohe ukse alt. 

Mõtlesin alati, et seal võikski meie kodu olla, kui tagasi Eestis. Aga nüüd olen millegipärast kahe vahel. Kuidagi liiga busy oli kõik, liiga palju ehitisi suht väikesel alal, võis olla, et isegi metsa lähedus häiris. Samas jällegi on meri - Vääna rand - vaid jalutuskäigu kaugusel. Ning meri on alati mind võlunud. Mõtlen alati, et Hiiumaa juured on selle tunde mulle geenidega kaasa andnud, aga teisalt olen ka Tallinna tüdruk, ning meri on siiski kohe siin kõrval olnud :D

Sain eile kokku vana tuttavaga ajast, kui me Torontosse kolisime. Me tulime ju päevase vahega Rootsist. Kanadas oli ta umbes 7 aastat, misjärel elas USAs, LAs ja Portlandis. Arno Arrak on nüüd varsti kolm aastat tagasi Eestis olnud. Mul on alati huvitav rääkida nendega, kellel natuke sarnased kogemused mujal elamisest ja siis tagasitulemisest. Muidugi paneb muretsema idanaabri tegevus, aga samas on ikka hea olla tagasi. Ainult mingil määral on justkui "auk" tekkinud sellest, mis oli ja on. Isegi kui oled aegajalt ikka Eestis käinud. 

Peaaegu kõik nimetavad talve pimedust, mis ehmatab ja millega toimetulek ei tarvitse kerge olla. Ma pole varsti 35 aasta jooksul Eestis talvel olnud, nii et ei julge väga kaasa rääkida. Samas olen ma natuke kiiksuga, kellele meeldib Torontoski pimedam aeg ning päike võib pigem mulle peavalu tekitada. Millest enamus, kaasa arvatud Toomas, kunagi aru ei saa (Kirke saab, sest ta on täpselt samasugune). Ja nõnda kutsubki kallis kaasa mind alati rõõmsalt päikese kätte, kui see välja ilmub. Ma võin ju natuke seal istuda, aga siis otsin juba varju ;-) Küll on hea, et päevitamine enam nii populaarne pole, ning ma võin vabalt oma lumivalgete käte ja jalgadega ringi liikuda. Ma isegi ei mõtle sellele.

Küll aga mõtlen iga kord Eestisse tulles, et olen justkui võõras kohas. Tegelikult ei ole ju, aga vahel tekitab isegi poeskäimine pinget. Sest ma ei tea, kuidas asjad paigutatud on, millised need asjad on, kas ma viidan liiga palju aega riiuli ees mõnda asja pikalt uurides, kuidas ma täpselt kõige eest maksma pean, jne. See läheb küll natukese ajaga mööda, aga pisut valge varese tunne on mõnda aega sees. Probleemiks on vist see, et ma tahan nii väga "oma" olla, kuid kardan, et mingi imeliku teistmoodi harjumusega ja käitumisega paistan teistmoodi välja :-)

Oh, ja ostke Arno Arraku töid või käige ta näitustel. Hopneri majas pidi veel pilte üleval olema, kuigi sinna vist kergesti sisse ei pääse. Aga suve lõpul peaks uus näitus tulema. Minu meelest on ta tööd nii väga oma näoga, natuke unistlevad. Meie Toronto kodus on üks tema maalidest (võib siit lugeda). Siin on tema töid Haus galerii lehel.

Turistina Tallinnas

Mu unerütm on ikka üsna sassis. Ega see ka ei aita kaasa, et õhtul väljas nii pikalt valge on. Torontos on juba 9 ajal õhtul pime, mis justkui valmistab sind ette kohe-kohe magamaminemiseks. Eile suutsin end peale lõunat ikka välja ajada. Jalutasime rongi peale, et sealt linna sõita. Vanalinnas toimuvad Keskaja päevad. Lugesin just ühte pahandavat arvamist, kuidas linn raha raiskab igasuguste "päevade" peale. Kas vanalinna päevadest juba ei aita. Ja ma sain natuke kurjaks. Sellised asjad on ju kõigile kasulikud. Meelitavad rohkem rahvast linna, ükskõik kas turiste või kohalikke, kes siis ülesseatud turult midagi kaasa ostavad (kohalik käsitööline saab kasu) või külastavad kauplusi või käivad söömas. Lisaks on maailmas (või vähemalt Põhja-Ameerikas) üsna populaarsed igat sorti keskajale pühendatud üritused. Isegi olen oma lapsi sinna vedanud. Vaatasin just et 2010 olin ka Tallinna keskaja päevadel, aga siis tundus justkui rohkem üritusi olevat. Või vähemalt midagi, mis jäi jalutajale kergemini silma. Väga võimalik, et pandeemia järelmõju ja nüüd see sõda võtavad isu midagi rohkem ette võtta.

Aga rahvast oli linnas päris palju, enamus vist ikkagi turistid, sest ega seda eesti keelt nii väga kõrvu ei jäänud. Raekoja platsil jäime korraks seisma ja seda melu jälgima, kui märkasin ühte tuttavat kuju just meie poole sammumas. Kuidas küll elus need asjad juhtuvad. Täditütar oli otsustanud peale tööd korraks ka vaatamas käia, mis linnas toimub, ning nõnda me seal täiesti ootamatult kokku saimegi. 

Eesti ettearvamatu ilm üllatas muidugi ühel hetkel vihmaga. Mis sundis mõnest käsitööpoest läbi astuma. Huvitav on näha vanu tuttavaid esemeid, aga ka avastada uusi. Üks vildist lilleke jõudis minu kotti. Arutasime veel jutuka ja lahke poemüüjaga, kui kenad need on ja kuidas ma kõige ilusama neist oskasin välja valida. Täpselt samasuguse nagu temagi põllel ilutses :D

Turul piilusin veel rooehete väljapanekut. Sellesama firma käest olin ju mõned aastad tagasi jõuludeks ühe karbi tellinud. Nüüdki kaalusin, kas  üks kaasa osta. Sest jõulukrooni tegemine jõuluõhtul on meil nüüd kaks aastat järjest juhtunud, ja ehk jääbki see meil traditsiooniks. Kuigi viimane kord kasutasime peenikesi metalltorusid, mis kindlasti palju tugevamad, kui tahad aastaid hoida alles tehtud kaunistust.

Ega meil mingit erilist kindlat plaani polnud, kuhu minna ja mida linnas teha. Jalutasime niisama ringi, ning kui mööda Viru tänavat Müürivaheni jõudsime, siis märkasime linnamüüril jalutavaid inimesi. Esimese hooga oli mõte, et ehk jõuame veel siia, aga siis astusime ikka uksest sisse ning läksime seda kohta uudistama. Ning hea oli, et läksime. Tõesti tore elamus. Lisaks hulk uue nurga alt vanalinna vaateid, mida pole varem näinud. Arutasime, kuidas kõik need nurgakesed ja kohakesed olid ju kunagi olemas, kuid üldsegi mitte inimestele vaatamiseks ja külastamiseks. Mis siis seal õieti oli või ei olnud? Ja kas linn annab neid kohti üürile ettevõtlikele tegelastele või on see kõik linnaisade poolt meie jaoks korraldatud?

Mõtlesin ka, kui erinevad on minu ja Toomase suhted vanalinnaga. Ema armastas meid õega päris tihti linna viia, eks ikka poodidesse ka, aga meil olid kõik sealsed muuseumid mitu korda üle vaadatud. Viru tänava ühelt kõrvaltänavalt läks trepp alla keldrisse pirukabaari, kus sai alati ka söömas käidud. Ei teagi, mis seal nüüd asub. Pole tulnud pähe uurida :-) Pirukaid vist kindlasti enam ei müüda.

Ja eks minagi ole oma tüdrukuid ema moodi iga kord mitu korda linna vedanud. Toomase suhe linnaga on aga peamiselt gümnaasiumis käimisega seotud. Ta on ju Gustav Adolfi vilistlane. Mis ei tähenda, et tal oleks sisemist tungi mööda vanalinna tänavaid jalutama minna.

Peaaegu läksime Vene tänaval asuvasse restorani sööma. Paistab, et üks, millele on Michelini tärn antud. Hindade poolest üsna sarnane Toronto keskmisele restoranile. Samas ei teagi, kas Tchaikovsky restoran oma vene toitudega praegu just väga populaarne on.

Enne rongile saamist astusime veel Balti jaama turult läbi. Suurte maiasmokkadena oli vaja Kalevi kommipood üle vaadata :D Tegelikult on huvitav, kuidas suudan täna palju paremini igasugustele ahvatlustele vastu panna. Veel viis aastat tagasi ei saanud ma kuidagi ilma Merekivideta Eesti suve mööda saata, või siis Linnupiima ja sefiiri kallal maiustamata jätta. Vana Tallinna martsipan oli ka midagi, mida vaja hulgim kaasa osta. Eks me ostsime kõike nüüd ka, kaasa arvatud Ananassi kommi, mis on üle aegade lemmikuks jäänud. Saime maitsta uut kommi Kama, mis üllatas oma põneva natuke hapuka maitsega (tundub, et hapud asjad meeldivad kokkuvõttes kõige rohkem). Tegelikult ma ei teagi nüüd, kas olen suutnud oma isu kommidest täis süüa või on minus toimunud mingi teistmoodi muutus, aga pigem vaatan suurema huviga mõne soolasema maiuspala poole kui magusa. Mis ei tähenda, et ma suhkrust loobunud oleks, söön ikka pakutud koogitüki ja kombu ära ;-) Küsimus laiale ringile, kas Eestis on mõned põnevad uued tooted, mida tasuks ära proovida. Polegi veel ise päriselt toidupoodi jõudnud asja uurima.

Lõpuks lühike video Tallinnast, mille eilse käigu järel kokku panin.

Eestis

Ainult viis aastat võttiski, et uuesti Eestisse tulla. Isegi ei saa aru, kuidas nii kaua, sest aeg kadus täiesti märkamatult. Pandeemia ja töö ja ma ei teagi mis veel. Kindlasti poleks sellist vahet tekkinud, kui ema oleks ikka elus. Olen ilmselt varemgi nimeatnud, kui teistmoodi tulek see minu jaoks nüüd on.

Teistmoodi lend oli aga niikuinii, sest mul oli kaasas just seitsmeseks saanud pisipreili, kes saab nüüd natuke pikemalt oma vanavanematega Eestis aega veeta. Ütlen kohe, et ega ma üldse ei muretsenud, kuidas meil see reis läheb. Oleme ju nii palju koos olnud, et teame teineteist peaaegu et läbilõhki. Ta oli väga asjalik ja teatas kohe, et ema pakkis mõned keerusaiad ja banaani kaasa, kui kõht tühjaks peaks minema. Ja ta lubas kõike minuga jagada. Lõpuks sõi ta ainult banaani ära, ja keerusaiadele lisas veel ühe, mille lennul saime. Ta teatas kohe peale lennukis istekoha leidmist, et tema küll ei taha toitu, mida pakutakse. Arvasin, et proovime  ära ja siis vaatame. Lõppkokkuvõttes pistis ta kanatükid nahka, ainult natuke sousti oli veel kausis. Aga seda jäi minu kaussi ka, nii et kõik oli hästi :-) Saiakukli ja juustuviilu panime tema soovil tagavaraks.

Reis läks üldiselt hästi. Välja arvatud, kui lennuliin väga moodsaks on läinud, ning proovib kõike automatiseerida, kuid mitte just kõige edukamalt. Air Canada masinad, kust sai kohvrile lipiku välja trükkida, on kuidagi väga ebaloogiliselt üles sätitud. Kui palju rahvast on, siis on raske aru saada, kust mõni vaba koht leida. Ja kui leiadki, siis teatab see rõõmsalt, et ei tööta :-) Peale seda olid olemas veel masinad, mis lugesid lipikul olevat infot ja siis tõmbasid kohvri juba jooksvale lindile. Ainult need masinad olid väga kapriissed. Nii mõnedki (kaasa arvatud meie) jändasime tükk aega. Vajutasime ka abinuppu, aga see ainuke abiline, kes enne seal ringi siblis, oli nagu tina tuhka kadunud. Lõpuks liikusime teise "targa" masina juurde, mis natuke sõbralikum meie vastu. Kuigi alguses näitas samamoodi hambaid, või oli ta äkki lihtsalt magama jäänud. Olin päris kindel, et ei need kohvrid meiega Tallinna küll ei jõua. Aga imede-ime, jõudsid. Lisaks ei pidanud ka tunde ootama peale maandumist, mis näiteks Toronto Pearson lennujaamas juba tavaline kipub olema. Keegi nupumees on lausa disaininud sinna baari nimega: CarrouSnail Bar. Meie ootasime sügisel vist vähemalt tund aega kui mitte rohkem, aga mõned ootavad kaks-kolm tundi või lausa mitu päeva, enne kui kohvrid kätte saavad. Viimase puhul lähevad reisijad ikka koju vahepeal.

Lendasime üle Kopenhaageni, mis on minu jaoks esmakordne kogemus. Väljalend Torontost hilines, sest oli vaja eelmise lennu turvaküsimus pardal lahendada. Nii et olin natuke mures, kas me Taanis ei jää äkki järgmisest SASi lennust maha. Õnneks pole sealne lennujaam liiga suur. Lisaks ei ole ma aru saanud, millal on vaja Euroopa Liitu sisenedes uus turvakontroll läbida ja millal mitte. Viimati Poolas oli kindlasti vaja. Siin aga üldse mitte. Ainult passikontrollist oli vaja dokustaadid välja käia. Seekord otsustasin oma Eesti passid välja otsida, sest aega oli napilt ning sealne järjekord hoopis lühem, või õieti polnudki teist õieti. Mul oli kaasas ema-isa käest allkirjastatud luba, et võin ühe väikese lapsega reisida, aga siingi ei uurinud keegi midagi selle kohta. Lennukis arvati hoopis, et reisin oma lapsega :D Noh, tänapäeval on neid lapsevanemaid ju igas vanuses ;-) Oh, ja SASi lennuga oli ka alugses mingi segadus, sest reisijate hulgas oli täpselt sama nimega kaks inimest. Ma ei saanudki aru, kas üks neist oli vale lennu peal või oli kuidagi valesti suunatud. Aga lõpuks me maast lahti ikka saime.

Meil oli Torontost õhtune väljalend, mis tähendas, et öösel oleks pidanud/saanud magada, aga see ei tulnud just kõige paremini välja. Vast kolm tundi suutsin vahelduva eduga silmi kinni panna. Lõpuks olime  kaks tundi enne maandumist krapsti silmad lahti ning pisipreili jätkas kohe oma multika vaatamist. Järgmise lennu ajal tukastasin veel natuke. Mis tähendab, et lisaks ajavahele olin lihtsalt väsinud ja magamata ka.

Pisipreili jaoks tegi lendude ootamised natuke lõbusamaks kaks temast pisut nooremat Eesti last, kellega ta hiljuti Torontos tuttavaks sai. Nendega sai natuke ringi joosta ja mängida. Kuigi mõnes olukorras nägin, kuidas pisipreili vanema tüdrukuna justkui hoolitseja rolli enda peale võttis. Kopenhaagenist Tallinna lennates sain korraks kõige väiksema tüdruku endale sülle, sest ta vanemal õel juhtus õnnetus, kui süda pahaks läks. Imeliselt hea laps, kes rahulikult minuga istus ning ei hakanud kohe ema nõudma. Eks aitas, et pisipreili seal kõrval ja demonstreeris oma joonistusi.

Tallinnas oli juba pisipreili vanaema platsis ning mind sõidutati kenasti koduväravasse. Pisipreili aga rõõmustas, et saab kohe maale minna, kus tal on mängumaja õues ja vanaema suur koer ootamas. Mind ootas aga hoopis kallis kaasa, kes lausa lillekese vaasi pannud ja maiustusi muretsenud. Külmkapis oli ka head ja paremat. Aga ma ei suutnud väga vaimustust väljendada, sest raske oli end ärkvel hoida :-) Sellest hoolimata pidasin ikka kõne oma ukrainlannaga, et võimalikult kaugele magamist lükata. Ainult nüüd olime muidugi samas ajavööndis.

Täna öösel olin 3 ajal üleval, aga õnneks jäin natukese aja pärast uuesti magama, peale seda kui olin tütardega sõnumeid vahetanud. Peale lõunat tikkus uni jälle peale ning kusagil kuklas oli ikka peavalu. Lõpuks andsin järele ja keerasin end sooja teki sisse. Kuulsin veel läbi une, et Toomas manitses, kuidas ma liiga pikalt voodisse ei jääks, ja rohkem ma ei mäleta. Kui paar tundi hiljem majas ringi käisin, siis oli ta kadunud. Vist läks ikka suvilasse, sest seal olevat mingi koosolek õhtul.

Hetkel mul mingeid suuri plaane pole. Mõned kokkusaamised küll, aga proovin võimalikult rahulikult seda elukest võtta. Nii teistmoodi on tegelikult, kui sa pole enam lastega, kelle pärast pead muretsema ja mõtlema välja, mis oleks tore teha :-) Seekord on mul ka tööarvuti kaasas, mis tähendab, et lubasin nii palju tööd teha, kui jaksan ja saan. Tänagi sain juba neile abiks olla.

Siit me tuleme, Eesti!

Täna siis lend Eestisse läbi Kopenhaageni. Ma pole igat sorti põhjustel lausa viis aastat saanud tagasi käima tulla. Eelmisel aastal ehk isegi oleks võinud, aga otsustasin selle aja iseendale võtta, kui teised ära olid.

Seekordne lend on üsna eriline, sest mul on jälle ei tea mis ajast üks laps kaasas - minu pisipreili, kellel ma koolis vastas käin ja kelle jaoks olen maailma parim nukkudega mängija :D Ta läheb Eesti vanaemade ja -isade hoole all, kuni isa ta jälle koju toob. Loodetavasti kulgeb kõik ilma viperusteta. Ja me näiteks riidu ei lähe. 

Ema jääb natukeseks ajaks kahekesi oma pisitütrega. Loodan, et tal liiga raskeks ei lähe. Tunnen väga kaasa, sest magamatus pole naljaasi, kui enam 20nene pole (ma ütlen, noorest peast on lapsesaamine naljaasi, vist). Praegu elan seda läbi Kokoga, kes suvalistel aegadel end öösel üles ajab. Proovisin teda ka ühel õhtul enda kõrvale tuua, aga ta ei rahunenud maha. Lõpuks läks ikka elutuppa rihma otsa. Et siis kahe ajal öösel endast märku anda. Ning kuue ajal uuesti. Tõepoolest, nagu väike laps!

Ma läksin siin Kanada päeva pühast üsna põgusalt mööda, sest nii palju muud oli käimas. See tähendab ema (ehk minu) süda ikka valutas oma lapse pärast, kui tal opi järgsed probleemid. Aga meil oli ju kolmepäevane nädalalõpp riigi sünnipäeva puhul. Samas ei taha Kanada põlisrahvas sugugi pidu pidada, sest tunnetab ikka, et nendega pole õieti "rahu tehtud". Ma tean, et neile on igat sorti soodustusi ja toetusi, jne. Kuid ilmselt on suuremaks probleemiks hingeline rahu, tunnetus, et nad pole vähem tähtsamad, kui kõik need, kes peale neid on siia Ameerika mandrile tulnud (eks tegelikult nemadki aegu tagasi, sest lõpuks on me esivanemad vist peaaegu kõik läbi aegade kusagile rännanud ja kohalikke kõrvale surunud, või nendega assimileerunud). Väga raskelt puudutas neid kaks aastat tagasi avastatud laste hauad internaatkoolide juures. Mis justkui süvendasid nende tunnetust, kuidas neist ei hoolita. Ja kuidas asju varjatakse. Ja muidugi, kuidas nende kultuur ja põliskeeled on kadumas. Kas ei tule tuttav ette, kui mõelda Siberi rahvaste või teiste väiksemate gruppide peale veremaal... Ma saan aru, et viimases ei oma inimene mingit tähtsust, peaasi, kui tipul kõik hästi on. Aga Kanada... kas tõesti pole viise, kuidas aidata kaasa oma pärimuse hoidmisele? Samas, kas alati peabki olema riik see, kes selliseid algatusi teeb. Kas inimesed ise ei või pead tõsta ning asjad liikuma panema. Sest ma usun, et tänapäeval poleks probleemi toetust leida ükskõik mis tasandil. Kuid olen ka õppinud, kuidas inimesed on mugavad ükskõik millises maailma nurgas nad ka ei elaks, ja neid aktiivseid jõudu täis eestvedajaid võib napiks jääda. Kui mõtlen meie siinsele eestlaste kogukonnalegi, siis pidevalt näed samu inimesi eesotsas. Kuid nemadki väsivad ja siis jäävad toredad iga-aastased ettevõtmised minevikku, sest uusi tegijaid-vabatahtlikke napib :-/

Ei oskagi mõelda, mida saan veel teha siinse põlisrahva heaks (meie kogukonnas võiksin ju end välja pakkuda, aga tunnistan, et lihtsalt ei jaksa hetkel, õieti ühes organisatsioonis aitan pisut kaasa). Eestlasena tean liigagi hästi, mida tähendab, kui võõrad sinu maal peremehetsevad. Ja kuidas meist on just vene ajal püütud igasugust eestlust välja juurida. See asi sai ju jälle suurema hoo 70ndate lõpus. Mäletan, kuidas vene keele tundide arv äkki suurenes ja mingi naisterahvas seal haridusministeeriumis täielikku soga suust välja ajas. Õnneks oleme me eestlastena püsima jäänud ja meil on oma riik. Kuigi nüüd teame ka, kui habras see on. 

Annan endale aru, et suhtumised saavad alguse kodust. Nii Eestis kui Kanadas või ükskõik millisel maal. See, mida ja kuidas kodus räägitakse, tuuakse kaasa kooli ja oma edaspidisesse ellu. Kui läheb hästi, siis suudab kool tuua välja laste parema külje. On siingi ju neid Eestist tulnud lapsevanemaid, kes ehk alati ei mõelnud, mida nad laste ees välja ütlesid, mispeale koolis teadmisi ammutanud lapsed neid korrale kutsusid. Eks Toomaski ole mõnes osas üsna konservatiivne, kuid nii Mari kui Kirke on need, kes siis teda manitsevad ikka koolis õpitu või oma sõprade mõjul :-)

Vaatan pildil neid kahte väikest tüdrukut, kelle emakeel on eesti keel ja kelle sees voolab ju eestlaste veri. Aga nad on sündinud juba siin mandril. Kui palju sa lõpuks oled eestlane ja kui palju kanadalane. Passi järgi Kanada kodanik, kuid samas verega antud sidet Eestiga ei saa ka ära võtta. Nüüd on juba küsimus vanemates, kui palju nad tahavad hoida ja edasi anda seda, mida nad Eestist kaasa tõid, alates kasvõi keelest. Või hoopis panustatakse sellele, et lastest saaksid tõelised kanadalased, kellel pole vaja teadmisi mingist teisest kultuurist ja osata tühist keelekest, mida räägib vaid miljon inimest. Või liigume äkki maailmakodanike vormimise suunas.

Ma tulen Eestisse ja mõtlen veel selle küsimuse üle ;-) Seni võib kuulata kanadalase Jordan Harti laulu, mis sai alguse kaks aastat tagasi, kui avastati põlisrahva laste hauad koolide juures, kuhu neid tihtipeale jõuga ja vanemate vastupanust hoolimata kohale toodi. Laulu loomisele on kaasatud paljud põliselanikest muusikud. Laulu võib kuulata erinevatel platvormidel: 

Igemeplastika järgne "paanika"

Kanada päeval olime Mariga siin kodus häireseisundis. Tema kindlasti rohkem, sest koht, kust saadi tükk igeme jaoks, hakkas veritsema, mis ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Op ise tehti sellepärast, et ühe hamba ige oli päris kõvasti taandunud. Mari arvates oli ilmselt tegemist ta breketitega, või õieti kinnitusega, mis tal alumiste hammaste küljes ikka olemas. Teisipäeval toimus siis igeme plastika/siirdamine, ehk siis seestpoolt suulae äärest võeti üks tükk, mis istutati uude kohta. Arst jäi ise väga rahule, sest tükk oli tavalisest suurem. Mõnikord nad teevad lausa kaks opi, et nii suurt ala katta. Sellest hoolimata peaks neljandal päeval kõik juba paremas olukorras olema, aga siis see veri...

Eks me otsisime lahendusi, lugesime kaasa antud kirjandust ning loomulikult ei saanud internetis surfamata jätta. Panime haavale marlit peale (või mis iganes need imenduvad lapikesed on, mida tänapäeval kasutatakse) ning siis teepakke. Need vaja külma veega märjaks teha ning suruda haava vastu. Maril oli ka kaks telefoninumbrit, millele vajadusel helistada. Lausa arstide isiklikud, et igal ajal saaks neid kätte. Arvestades Kanada päevaga väga eluline, sest enamus inimestest pidutseb! Jätsin sõnumi arsti numbrile, kes oli protseduuri teinud. Maril oli oma kompressidega raske rääkida. Kui keegi kohe tagasi ei helistanud, võtsin kontakti med õega 811 numbril. Proovisime vältida ER/EMOsse minekut, kuigi med õde (õieti küll "vend") arvas, et ilmselt on parem, kui ikka saame kellelegi ette näidata. Vahemärkusena veel, et esimest korda olin olukorras, kui kuulsin, kuidas küsiti, kas oled sündinud naisena ja identifitseerid end naisena. Ma tean, et see ilmselt ärritab teatud inimesi, aga minu meelest on kena, kui arvestatakse teistega. Minult see tükki küljest ei võta. Ja kuna olen üsna lähedalt kokku puutunud nendega, kes elavad kogu asja väga rängalt üle, siis good for them, et neist hoolitakse.

Tagasi meie juurde... Enne teele asumist vaja veel koerad kiiresti välja lasta, kui peame pikalt terve õhtu pluss ei tea kui kaua veel esmaabis arsti oodates veetma. Unustasin telefoni maha, nii et kui uksest sisse astusin, proovis Mari juba rääkida arstiga, kes oli tagasi helistanud. Tulin siis vahele, nii et neiu kirjutas mulle aegajalt, mida pidin edasi ütlema :-) Ühel hetkel küsis itaalia juurtega ilmselt üsna minuvanune arst What is your background? Et ma nii rahulik olen ning valmis tegema, mis ta ütleb. Loomulikult mõtles ta, millega ma tegelen või mis haridus, aga mul lõi mingi patriootlik joon välja ning teatasin, et olen eestlane, et eestlased ongi sellised. Noh, tegelikult muidugi mitte vist päriselt, sest mäletan, kuidas ülikooli ajal sõjalise õpetuse käigus, mis meile oli muidugi hoopis med õpetus, olin mina üks vähestest, kes oli valmis teistele B-vitamiini süstima :D Teiste jaoks tundus see liiga õudne.

Ma ei teagi, mis mu sees toimub, paanika on küll viimane asi. Meenub veel üks juhus Mariga, kui ta väikese tüdrukuna külas olles pea klaasist laua pihta ära lõi ning laubast palju verd voolas. Olin kodus, aga ilmusin kohale, kui Toomas helistas. Tahtsin siis lapse laupa puhastada ja uurida, mis täpselt juhtus, aga kaasa hoidis kramplikult tüdrukust kinni ning kätt mingi sidemega laubal ja ajas mind pahaselt eemale. Kui siis kiirabi (õieti küll tuletõrje, sest kes kõige lähemal, tuleb ka) peale mind saabus, tuli välja, et haava peale polnud nüüd küll keegi midagi pannud :D Olen seda lugu kindlasti juba jutustanud, aga EMOsse meid ei viidud, sest kliinik, kuhu saab igal ajal sisse marssida, oli kindlasti parem valik. Oli küll, sest kes siis keelduks aitamast last, kes üleni verega koos, isegi kui järjekorras juba natuke aega istutud. Aga see selleks.

Igal juhul arvas arst minu eestlaseks olemise peale, et ta on ennegi näinud, kuidas Ida-Euroopast tulnud inimesed on hoopis teistmoodi, kangemast puust. Nimetas, et kindlasti sellepärast, mis me pidime kõik läbi elama. Tegelikult väga armas temast sellist asja ära märkida ja isegi teada. 

Mari verejooks jäi õhtuks pidama. Saatsime veel muretsevale arstile sõnumeid, kas kõik korras. Ilmselgelt oli ta pidutsemas, sest vestluses nimetas, et kõnnib vaiksemasse kohta, kus keegi ei sega. Mari polnud terve päeva õieti söönud, kuid keeldus ka nüüd igaks juhuks midagi suhu panemast. 

Hommikul helistas arst uuesti, et uurida, kuidas on. Oli nüüd golfiväljakul, aga mõtles ikka meie peale - arvestades, et kogu lõbu läks maksma peaaegu viis tuhat dollarit, siis parem olgu muretsetud ;-) Oli ka põhjust, sest natuke verd oli jälle tulnud. Kuid õnneks mitte midagi hullu. Nüüd avastasime ka, et infokaante vahel, mis Mari oli juba konsultatsiooni ajal saanud, leidus retsept kangema valuvaigisti, antibiootikumide ja loputusvedeliku jaoks. Need oleks pidanud kohe enne opi välja ostma. Noh, vaene laps oli siis võtnud 600mg asemel 400mg ibuprofeiini. Lisaks veel paratsetamooli. Aga sai valuga hakkama. Loputas ta hoopis sooja soolaveega, mida ka soovitati. 

Eile oli tal ikkagi valu sees olnud, aga kuna ta ei tahtnud suhu midagi pista, siis läkski nii, et täna saab ta juba ilma ravimita hakkama :) Ilmselgelt tuli siin välja ühe inimese noorus ja kogenematus. Kui pole õieti põhjust arstide vahet käia, siis ei tarvitse kõigele täpselt pihta saada, mis nad räägivad. Ja kui neid pabereid siis lehitseda, kust võib ta teada, milline see retsept välja näeb, kui ühtegi sellest pole varem kunagi saanud. Või vähemalt siis, kui ta "suur" on olnud. Aga see selleks. Eks me õpigi ju terve elu.

Ma tahaks jälle öelda, et lõpp hea, kõik hea. Kuigi ega lõplikult ei saa seda veel hõisata, enne kui kõik paranenud. Kahe nädala pärast teisipäeval vaatavad nad kõik jälle üle. Eks siis kuuleme, kui hästi kogu asi läks ja kulgeb.

Ja kui keegi imestab, miks me nii palju raha välja käisime, siis kahjuks pole hambaravi tervisekindlustuse all. Töö juurest on olemas lisakindlustus, kuid Maril katab see ära ainult kaks tuhat dollarit. Mis on juba selle aastaga ära kulutatud. Tal tõmmati ju hiljuti tarkusehambad välja. Väike valgusekiir paistab küll kusagil tunneli lõpus, sest valitsus tahab sisse viia tulumaksumuudatuse (või on juba viinud), mispuhul teatud sissetulekuga saad hambaravi kulutused tagasi. Praegu saad neid ka med kulude alla panna, kui oma taskust maksad, kuid siis tuleb ainult mingi protsent tagasi. Väga õige otsus aidata vaesemaid, sest hambad on ikkagi nii tähtis osa sinu tervisest. Kui sul siis selleks raha pole, hakkavad muud hädad kimbutama.

Aga Mari on ju meil kange tüdruk, just nii nagu eestlastele kohane ja nagu pildil näha. Ma ei hakanud koledaid igemepilte siia panema ;-) Ta on kõvasti teinud bouldering - mööda seina ronimist, sellest ta sitked tugevad musklid.

Aiatööd

Kui nüüd otsast peale alustada, siis niipea kui Toomas mul siit kodust lahkus, läksin mina aeda ning alustasin seal suurt "rahmeldamist". Kaasa on mul muidugi iga kord ära minnes hirmus mures, millega ma jälle hakkama saan :-) Ma ei teagi, miks mul selline tuhin just siis peale tuleb. Ilmselt vist sellepärast, et me oleme mõnes osas väga erinevad. Ma mõtlen asjad ikka enda jaoks põhjalikult läbi, kuid mulle meeldib tegutseda üksi. Sest siis ei ole vaja väga aru anda, mis ja kuidas, sest vahel teen muudatusi käigu pealt (nagu kohe selgub ka). Tahan asja ära teha, selle asemel et mõelda, mis muu võiks parasjagu tähtsam olla. Mis tähendab, et me ei jõua mitte kunagi lõpusirgele ühegi asjaga :D Nagu tänapäeval armastatakase end kuidagi defineerida, siis olen vist ka mingis spektrumis - või vanasti liigitati meid äkki sodiaagimärkide ja hiina kalendri järgi ;) Ma võin mõne asja väga põhjalikult ette võtta, nii et kõik on viimase peale tehtud ja korras, ning hirmsasti häirib, kui mõni asi läheb viltu (siis ikka uuesti) või jääbki kuidagi poolikuna ripnema. Samas võivad mul mõned asjad nii pea peal olla kui veel annab olla. Kuni jõuan nendeni ja need ka korda sean. (Sattusin just eile TikTokis peale ühele arvamisele, et meie põlvkonnast, need, kes ikka elus, on väga karastatud, ja kuna polnud mingeid ravimeid ega psühholoogilist abi, siis meie hulgas võib väga kummalisi isendeid olla. Õieti see oli aastatel 1960 kuni 1980 sündinute kohta).

Seekord polnudki muud suuremat esialgu ees, kui et hekiga tuleks lõpuks midagi ära teha. Tegingi, kuigi alustasin vist liiga hoogsalt. Küll see tagasi kasvab. Kui ma siis seal toimetasin, siis mõtlesin, et mul pole mitte kuhugi panna kasvama mu hibiskuse põõsaalgatisi, sest koht, mida tahtsin kasutada, on meil sõnajalgade pool vallutatud. Täiesti omal käel, mitte meie loal. Nii ma siis mõtlesin, et äkki koristaks ära parempoolse naabri aia ääres oleva puuriida (millest mul pilti pole, kuid see oli pigem risuhunnikuks muutumas ja minust juba kõvasti üle pea). Kuna olin heki tagant ära korjanud oksarisu, siis vaatasin, et saaksin hoopis sinna taha halud ja pakud sokutada. Ning sealt edasi arutasin iseendaga, et meie kompostihunnik nurk mingite poolmädanenud maas lebavate puurontide taga polnud ka mingi imeline asi. Lisaks olid veel nurgas vana kuivanud põõsa oksad poollamaskil kuhja kohal. Iga kord pidin vaatama, et silma välja ei torkaks :D Koer Sushi kippus meil ka kangesti uurima, ega sealt hunnikust mõnda head söögipoolist pole tema eest ära peidetud. Ta meil vahel täiesti taimetoitlane. Ma pean porgandeid ära peitma, kui neid köögis lõigun.

Nii see projekt järjest suuremaks kasvas, ning mul tekkis juba mure, et kõigi nende vihmahoogude vahel ei jõuagi ma enne oma äralendu asjaga ühele poolele. Arvestades, et vahepeal pidin oma pisipreilil koolis vastas käima, natuke töötama, rääkima ukrainlannaga, ning ega ma ei tahtnud, et puud märjaks saaksid. Mingi hetk mõtlesin, et osa oksarisu peab jääma Toomase mureks. Aga lõpp hea, kõik hea! Risu sai ma ei teagi mitmesse kotti, mis linn tee äärest prügipäeval ära koristab. Et siis sellest mulda teha. Ise sain kõvasti mulda, kui tõmbasin ära puuriida peal olevad katted, mille peal toimus juba oma kasvamine. Ma ju ütlesin, et see oli pigem risuhunnik juba ;-) Kuna mädanenud notte ja muud klibu oli palju, siis kahjuks sain ainult ühe minipeenra valmis teha ning ülejäänu läks poolmädade pakkude taha edasi "hapnema". Oh, ja mingil hetkel neid pakke liigutades tõusis ühest kuri metsmesilaste pilv välja. Pidin igaks juhuks kiiresti sealt jalga laskma ja muud tööd otsima, sest head ilma ei saanud raisku lasta. Mesilaste pesa läks elupuude alla, kust kostis veel pahandavat suminat, aga tundub, et nad jäid ikka sinna edasi, mis sest et nende kodu läks esimese tõstmisega pooleks ja leidis oma uue koha elupuude all. Ma ei julgenud enam sealt seda liigutada. Niikuinii ilmusid nad aegajalt välja ja sumisesid kurjalt mu ümber. Ei tea, kas nad tundsid lõhna järgi, et üks kuri inimene võib neile paha teha. Vaata siia.

Kompostinurga jaoks kogusin parajaid toikaid, millest tekitasin uue aia meie kaldus traataia külge. Tõmbasin selle ikka enne sirgeks. Nüüd ei saa naabrid enam pahandada, et mis inetu hunnik meil seal on. (Selgituseks veel, et me paneme sinna ainult taimseid toidujäätmeid ja muud, mis aiast "üle jääb" nagu umbrohi). Külje peale sai veel üks "aiake" kokku seotud (ma ei ole mingi ekspert, nii et ei tasu siin liiga kriitilise pilguga seda vaadata) ning lõpuks siis peenematest okstest "uks", mida on kerge eest ära võtta.

Mu sõbranna küsib, kuidas ma küll jaksan, sest mõned asjad võivad ju rasked olla. Noh, ega alati polegi vaja jõudu vaid hoopis nutikust ;-) Mari tuli natuke appi puupakkudele laotatud kattega, mis oli tõesti raske, ja keeruline üksi tegutseda. Naaber pakkus oma veoauto suurt kummist alust meile.

Mari käis mul vabandamas, et ei saanud palju aidata, sest ta ju ikkagi tööinimene, ja lõpuks oli tal see igemeoperatsioon. Mis alguses tundus, et läks kõik väga hästi. Aga eile olime mõlemad siin häireseisundis. Tema kindlasti rohkem, sest koht, kus võeti uus tükk igeme jaoks (suulae äärest), hakkas veritsema, ning ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Ma kirjutan kohe sellest pikemalt, muidu jäängi siin muust heietama, kui tahtsin aiatöödest kirjutada ;-)

Mul pole kahjuks aiast mingit before pilti, ainult after. Ma ei oska kunagi selle peale õigel ajal mõelda :D Kaks väikest videolõiku on meie aiast ja minu töö tulemusest. Ise olen kindlasti kohe väga rahul. Ja see on kõige tähtsam. Nüüd ainult mõtlen, et oleks pidanud natuke hiljem Eestisse lendama, siis jõudnuks veel marjad ära korjata (punased sõstrad panin juba külma, seekord püreena koos suhkruga). Ja võinuks maiustada põldmarjade kallal, mis just valmis saavad. Aga Eesti ootab ju mind. Või õieti mina ootan Eestit.