Raamaturiiul

Dennis Richard Murphy "Darkness at the Stroke of Noon"
Kaugel Kanada põhjas leitakse vana kulunud päevaraamat Franklini ekspeditsioonist, mille eesmärgiks oli leida läbitav põhjatee. Uus ekspeditsioon saadetakse kohale, kuid selle käigus kaob päevik ning üks arheoloog. Ontariost Yellowknife'i "asumisele" saadetud politseiuurija saab ülesandeks kahe mõrvaloo uurimise. Ja nõnda vahelduvad katkendid päevaraamatust tänapäeva kauge põhjamaise tegevustikuga. Mõnus lugemine. Kahju ainult, et autor läks manalateele üsna kohe peale raamatu valmis saamist. Kindlasti oleks olnud huvitav näha, mis samadest tegelastest edasi oleks saanud. Mitmed otsad jäävad kutsuvalt lahti...

Olivia Darling "Vintage"
Lahe lugemine, kuigi kindlasti mitte midagi, mis just päris elus juhtuks. Noor naine Kelly Elson, kes armastab küll mõnusalt aega veeta, kuid kes paistab üsna vastutustundetu, pärib oma isa viinamarjaistunduse Inglismaal. Siiani on ta pigem eelistanud vodkakokteile kui veini ja shampust juua. Madelaine Arsenault Prantsusmaal proovib tõestada, et ta suudab oma pere viinamarjistandusega ise toime tulla. Endine modell Axel Delaflote saab lahutuse käigus Kalifornia viinamarjaistunduse omanikuks. Kuidas nad hakkama saavad... eriti kui nende poolt valmistatud veinid pannakse võrdluslauale tuntud veinikriitikute ette.

Val MacDermid "The Grave Tattoo"
Raamatu haaras Mari mulle lugemiseks kaasa, kui ma ei saanud ise raamatukokku minna. Arvestades, et ta ilmselt salaja endale mõnd tätoveeringut tahab, siis ma ei imesta, miks ta valik sellele langes :)
Lugu ise annab edasi ühe teooria Bounty ülestõusust ja mis tegelikult selle läbiviija saatus oli. Kas ta lasti maha nagu ajalugu väidab, või tuli tagasi Inglismaale. Kui Lake District turbaväljalt leitakse tätoveeringuga iidne laip, äratab see huvi noores kirjandusteadlases Jane Greshamis, kes uurides Wordsworth'i loomingut satub kirjale, milel järgi olevat Bounty ülestõusu juht luuletajale kirjeldanud toimunut. Vahele veel pisut pinget, kui antiigiga kaubitseja tahab ise seda teoreetiliselt olemas olevat luuletust kätte saada. Peale seda võiks ta suure tõenäosusega jalad seinale panna ja mitte midagi teha. Ning veel üks mõrv Londonis, milles süüdistatakse teisemelisest neidu, kes aga kiiresti jalga laseb Londoni naabri Jane Greshami juurde, kes ise parasjagu Lake Districus vanemate juures on.

Ratas ja koerad...

Moedemonstratsioon

Küll on tore, kui lapsed pühapäeva hommikul ise endale tegevust leiavad ning vaikselt mitu tundi kulutavad riiete õmblemisele. Kahjuks küll mitte endale vaid hoopis oma arvutule Littlest Pet Shop tegelastele. Siiani pole nad õieti kunagi Barbie nukkudega mänginud, kuigi hoidsin ikka paar tükki alles, et ehk nende peal saaksid riiete õmblemist harjutada. Nüüd on nad teised võimalused leidnud :)


Hiljem sain nende tegevuse tulemusi vaadata. Kangana läksid kasutusele vanad sokid ja riided, mida keegi enam ei kanna.




Loodetavasti saan järgmine kord juba imetleda neid riideid, mis nad endale on valmis meisterdanud :)

Päev Londonis

Nüüd on nii, et me oleme ühe laupäeva juuli alguses Londonis. Kuna piletite ostmine jäi nii hilja peale, siis polnud eriti muid valikuid, kui just hirmkalli hinnaga oleks tahtnud/saanud leppida. Minu Tomil ei tule ilmselt sel aastal Eestisse minekust midagi välja, ja ma kauplesin end töölt pikemalt lahti, et tüdrukud saaks ikka Eestis rohkem olla ja mina oma elu üle järele võiks mõelda :). Jõuame Londonisse päris vara hommikul ning õhtul lendame juba edasi. Kokku oleme meiegi riigi kuninganna maal 11 tundi, mille sisse muidugi peab mahtuma kesklinna sõit ja tagasitulek.

Vaatasime juba pisut, mida jõuame teha. Olen seal mõni aasta tagasi käinud ning kujutan enam-vähem ette, mis ja kus. Ilmselt jalutame linnas ringi ja ehk läheme akvaariumisse. Torontos sellist asja ei ole ju. Aga eks paistab, mis me jõuame ja mis mitte :) Oleme ilmselt päris väsinud, eriti ajavahe pärast! Eks me siis istu kuhugi pargipingile maha ja loodame, et tukkudes lennuki pealt maha ei jää :D

Kui kellelgi on mingeid häid mõtteid või soovitusi, oleks need teretulnud. Vaatasin ka, et nii metroo kui rong viivad linna. Kumb oleks parem?

Emadepäev

Ilusat emadepäeva kõigile emmedele!!!

Selline tore kaunistus oli Toronto Eesti Maja saali seinal, kus teisipäeval algkool ja laupäeval lasteaed seda tähtsat päeva tähistas. Laupäeval oli ka lasteaia lõpupidu. Koolid kestavad veel nädal aega edasi.

Meie töö juures tegid kaks noort tudengit, kes meil koolist vabal ajal abiks on, erilise üllatuse. Kõik panga emmed said toreda kingituse - gerberaõie kommikarbiga! Ootamatult südantsoojendav, kui keegi nii tähelepanelik oskab olla!!! Kui vähesest piisab, et tõsta keset tööpäeva tuju 100 kraadi võrra :)

Emadega seoses sattusin lugema artiklit, milles ka emmest juttu. Kõik emmed on erilised, kuid see emme on mitmesajakordselt eriline, sest on Guinnessi rekordite raamatus kirjas kui kõige rohkem kaaluv emme! Kuid sellest ei piisa talle... 42-aastane emme sihib 1000 naela piiri, et võita kõige paksema naise tiitlit! Pisut ekstra "polstrit" ei riku ju ühtegi emmet, teeb nad hoopis mõnusalt kallistatavaks ja lastele süles istumise eriliselt pehmeks :) Kuid ainult rekordite nimel lõpuks oma tervisega mängida... hmmm... ma ei tea, kui tark tegu see on! Ma loodan ainult, et ta oma tütrele samu mõtteid ei süsti.

Viimaks uuesti kaks linki toredatele lauludele emast:

Täienduseks: lapsed küpsetasid mulle pannkooke ning Kirke kinkis tibatillukese kleidikese, millele tikitud "MINU EMME". Mari joonistas mulle. Skännin, kui tal see päris valmis saab. Ja veel sain imekena lille :) Tomi postitus on siin.

Raamaturiiul

China Mieville "The City & the City"

Vastakad tunded tekkisid seda raamatut lugedes, just nii nagu terve raamat oli vastakas :) Omamoodi krimilugu ja samas mitte... Tegevust toimub ühes väljamõeldud linnades tagurlikus Beszelis ja modernses Ul Qomas. Paratamatult viivad mõtted kunagise raudse eesriide peale. Arulagedad reeglid ja eeskirjad, mis piiravad normaalset elu. Kaks linna... kaks maailma... mis ei tohi teineteisest midagi teada, pead õppima teisi mitte nägema! Kui aga ühes neist linnadest leitakse noore naise laip, mille jäljed viivad 'varjulinna', siis läheb asi keerulisemaks. Naine oli ameeriklane, kes suhtles radikaalse linnaelanike grupiga, kelle eesmärk oli põhimõtteliselt linnu ühendada. Beszeli linna uurija astub asja lahendades üle piiride, mis tähendab tema tulevikuks suurt muutust. Ja küsimus jääb ­õhku... kas muutus ongi alati hea...

Nagu filmis...

Täna töölt metroo poole kiirustades, pea kohal suur punane vihmavari ja käes gerberaõis, ehmatasin seisma, kui üks must auto minu kõrval äkitselt peatus ning kollases rüüs (vihmajakk, ma arvan) politseinik sealt välja kargas, kohe tema järel veel kaks samas rõivas meest, kes ruttasid minust küll õnneks mööda. Sammud seati hoopis ühe pika musta mehe poole, kes seisis keset pisikest parki Broadview metroopeatuse juures, juuksed laiali peas. Tema jalge ees oli kummuli ratas, mille korvis kollane kotike. Mees otsis kramplikult midagi püksitaskust, kuid juba olid politseinikud ta juures ning tõmbasid mehel käed selja taha ning seadsid käeraudu külge. Üks politseinikest käis veel nina maas ringi ja otsis midagi pargiteelt. Teised askeldasid mehe juures. Oleks tahtnud uudishimulikult vaatama jääda, mis edasi saab, heitsin ikka pilke selja taha, aga päris seisma ei jäänud. Tegelikult imestasin, kui rahulikult inimesed sealt mööda kõndisid. Ehtsad kanadalased! Mina vist ka :)

Pilt ei ole muidugi tänasest päevast võetud, ma ei oleks julenud fotokat välja võtta :)

Fotojaht - laps

Meie peres on vist mustmiljon fotot lastest. Digikaameraga saab muidugi neid eriti palju klõpsitud, kuigi mida suuremaks kasvavad lapsed, seda vähem kipume neid pildistama ja filmima. Siia said kaks fotot, mis võetud mitu head aastat tagasi.

Teisi fotojahi lapsi

Pesaehitus

Kevadel on käes suur pesaehitus. Meie aeda on end sisse seadnud üks linnupere, kes viinamarjaväätide ja sidrunväändiku vahele hea koha on leidnud. Istusin vaikselt aias, kui märkasin linnukeste usinat tegevust.

American Robin ehk maakeeli - punarind-rästas.

Raamaturiiul

Joy Fielding "The Wild Zone"

Joy Fielding on kindlasti üks mu lemmikutest Kanada kirjanike hulgas. Tema lugudes on palju psühholoogilist pinget ja põnevust, ootamatuid kurve. Kui nüüd mõni meesterahvas tema seda raamatut satuks lugema, mõtleks ta ehk korralikult järele, kas baaris tasub endale kena õrna naist ning meelelahutust otsima minna.
Kolm sõpra veavad kihla, kes nendest suudab huvi äratada müstilises daamis, kes üksi kokteiliklaasiga lauas istub. Pealtnäha nii lihtne ülesehitus muutub varsti palju keerulisemaks ning viib lugeja hoopis ootamatutele radadele. Müstiline naine on abielus mehega, kes ääretult armukade, mis tähendab ranget kontrolli naise üle ning peksu... Kuidas sellest olukorrast välja tulla?


Joy Fielding "Still Life"

Lugu, mis edasi antud naise poolt, kes autoõnnetuse tagajärjel koomas. Kena naine, kel olemas kõik õnnelikuks eluks, satub haiglasse, kus ta kuuleb küll väga hästi, mis ümberringi toimub, kuid ei suuda "üles ärgata".

Varsti avaneb talle hoopis teine pilt inimestest, kes ta ümber on olnud. Ja kas õnnetus oligi tegelikult õnnetus, pole asja uuriv politseinik kindel. Kas aga ellu tagasitulek ongi nii hea mõte... Keda ta saab usaldada ja keda mitte. Kindlasti väga huvitav lähenemine, kus peategelane on justkui kõrvaltvaataja rollis. Äärmiselt põnev raamat taas kord tema sulest!

Kunstinäitusel

Noh, peaaegu kunstinäitusel :)

Meie noorem võsu teatas, et kolmapäeva õhtul peame minema Metro Hall'i, mille mitmetele korrustele suur hulk linnavalitsuse töötajaid asukoha leidnud. Seal olevat tema ja Susani ühistööl valminud pilt üleval ning just sellel õhtul peetakse pidulik näituse avamine. Kunstnikeks keskastme koolilapsed, so 7 & 8 klassi omad. Teemaks raamid ja aknad... kuidas noored maailma näevad. Sarnane ülelinnaline koolide näitus toimub juba kümnendat aastat.

Eks me siis seadsimegi sammud metroo poole, kui taevas ähvardavalt pilve tõmbas ning vihmapiisad maapinna läikima võtsid. Millegipärast arvasime, et ühest vihmavarjust jätkub neljale... kui olime peaaegu oma tänava otsa jalutanud ja vihm sugugi allaandmise märke ei ilmutanud, tuli mul geniaalne mõte: miks me ei lähe autoga metroopeatusesse, õhtusel ajal on seal parkimine tasuta. Linna autoga minemise mõtte olin juba enne maha laitnud, parem auto parikida ja siis kenasti rongiga kohale sõita. Nii me kõmpisime üha tiheneva vihmasaju all koju tagasi ning kohe kribinal autosse. Kui me viis minutit hiljem metroo juures välja hüppasime, olin mõne hetkega päris korralikult märg! Rongiplatvormil seistes vilksatas uudisteribas teade, et tuul olevat kohati väga tugevaks tõusnud ning mõnel pool võib isegi rahet tulla!

Aga mis meil enam ilmast. Linnas ootas ees lühike jalutuskäik ning viimaks olimegi kohal, kus noorte tööd kõigile imetlemiseks eksponeeritud. Hulgaliselt lapsi ja lapsevanemaid ja õpetajaid olid ringi sebimas ning üksteise kunsti imetlemas.

Kirke koolist oli päris mitu joonistust. Kirke ja Susaniga koos tehtud on all paremal pool. See väike kribu-mibru tüdruku pea kohal on Kirke luuletus:

She has travelled far to find this door
The door she seeks is the door of imagination
This door will guide her through everything
This magic place of wonder and dreams
She might have lost her voice but
She has not lost her hope
The door is hidden! Can you see it?

Minu silm jäi aga pidama hoopis teisel kunstiteosel, mis kohe kõrval välja pandud oli! Kindlasti ei teki küsimustki, miks :) Arvasin, et äkki on eestlane kunstnikuks olnud, kuid üks india päritolu papa oma pojaga tegid selle juures pilte! See muidugi ei tähenda, et india poiss kõik need valmis tegi! Las jääda siis mõistatuseks!

Jäätisetopsi kunst... Juures on kiri sellest, kuidas välimus ja sisu alati kokku ei lähe, või midagi sarnast.


Ja veel töid...



Iseenesest sünge väljapanek... where did we go wrong on kirjutatud all paremal kujutatud naise pearätikule, mõeldes, kui halvasti me oleme oma planeediga ümber käinud. Mulle meeldib see moderne Mona Lisa.

Nagu üks külalisena kohale kutsutud kunstnik nimetas: noored peavad uhked olema, et nende tööd nii vägevas hoones üles pandud on! Sellest ei saa mitte kõik kunstnikud unistadagi :) Ta julgustas kõiki kunstiga tegelema, ükskõik kui vana keegi on. Ta ise hakkas aktiivsemalt alles vanemas eas maalima. Muidugi on see tore, kui kunst kõhtu ka täidaks... Aga kõik ei pääse marjamaale, st vaeseid kunstnikke on kindlasti lugematul hulgal rohkem võrreldes nendega, kes endale nime on suutnud teha.

Soojad ilmad

Kooli minnes saab ju nüüd palju kiiremini valmis, kui ei pea kampsuneid ja kasukaid selga ajama. Vanem tumedanahaline daam peab kooli juures valvet, et autod ülekäigurajal laste jaoks kinni peavad.

Viimaks ometi võib näiteks kiigu peal raamatut lugeda.

Kevad Toronto tänavatel

Puud on juba peaaegu lehes ja igal pool on hulgaliselt kevadisi õitsvaid lilli. Kõige rohkem jääb muidugi tulpe silma oma erinevate erksate värvidega.

Mugav transport

Nii mugavalt liiguvad ringi need, kellel liikumisega probleeme (enamasti muidugi vanemad inimesed). Ainult vahel arvavad nad, et kõnnitee on nende pärusmaa ja parem on, kui kiiresti nende eest kõrvale hüppad. Huvitav, kas neil on olemas eraldi sõiduluba :D

Raamaturiiul

Kwei Quartey "Wife of the Gods"

Huvitav on lugeda raamatuid, mille tegevustik toimub hoopistükkis ettearvamatus kohas! Nagu Aafrikas! Ja eriti, kui tegemist on põneva krimilooga! Omamoodi ootamatu ja eriti huvitav, sest lisaks mõrvari paljastamisele avanevad kohalikud traditsioonid ja kombed. Mis ei tähenda, et kõik nendest kinni hoiavad. Ikka taganeb asi haridusele… mida haritum, seda vähem usutakse igatsorti nõiajutte. Ja nõnda paljastub tegelik sündmuste käik, millel pole ebausuga muidugi midagi ühist!

Autor on üles kasvanud Ghanas, kuhu paigutab oma tegelased, kuid ise tegutseb ta hoopis arstina Kalifornias. Hommikul enne tööle minekut istub ta oma mõtete ja ideedega maha ning kirjutab! Järgmisel aastal peaks ilmuma tema teine raamat sama peategelasega: "Children of the Street". Vaata nii tema esimese kui teise raamatu treilerit (esimest korda näen, et raamatul on filmipromo tehtud :) Annab hea ettekujutuse, kuidas täpselt asjad võiksid välja näha.

Marihuaana rongkäik

Torontos peeti 1.mail huvitav rongkäik - nendele, kes pooldavad marihuaana legaliseerimist. Tegelikult on see juba kaheteistkümnes aasta, kui üle maailma tullakse selle nimel tänavatele. Rahvusvahelisest marihuana rongkäigust võtab osa hulgaliselt USA linnu, Euroopast märkasin muuhulgas Helsingit ja Moskvat, Kanada oli esindatud üle kümne linnaga, kuigi väidetavalt on Toronto oma kõige arvukam.

Kanadas on tegelikult meditsiiniline marihuana valuvaigistina lubatud (klõpsa pildile). Enamasti nendele, kellel näiteks vähiga seoses väga tugevad valud. Kuid ametlikuks kasvatamiseks on vaja valitsuse käest luba, luba on ka vaja suitsetamiseks.

Mis mina arvan... mina olen igat sorti suitsetamise vastu, kuigi annan vabad käed oma otsuste tegemiseks. Samas ilmus hiljuti huvitav statistika, mille alusel on vähenenud umbes ühe kolmandiku võrra südame- ja hingamisteede haigustega haiglasse sattumised peale seda, kui Torontos umbes kümme aastat tagasi keelati suitsetamine igat sorti kinnistes ruumides (kaasa arvatud baarid ja restoranid... prooviti ka eraldi ruumide sisse seadmist suitsetajatele, kuid sellest ei tulnud midagi välja). Sellega "päästeti" need mitte-suitsetajad, kes töö tõttu ikkagi suitsupilves pidid olema. Sama uurimus väidab, et suitsetamine on esmapõhjuseks surmale, mida oleks võinud kergesti ära hoida. Ning ennustab, et sel sajandil sureb umbes miljard inimest just suitsetamise või suitsu hingamise tõttu tekkinud haigustesse. Torontos ei tohi ka enam suitsetada avalikes parkides ja mänguväljakutel ning autos, kui seal istuvad alla 16-aastased lapsed.

Teisalt... marihuaana juurde. Mul on vahel tunne, et valitsused peaksid igal pool legaliseerima nii kanepi kui muud uimastusvahendid. Kunagi prooviti ju USAs alkoholi keelustada. Mis sellest sai... Soomegi tuleb samas olukorras meelde. Ikka leitakse vahendeid ja võimalusi, aga tihtipeale palju julmematel meetoditel. Muidugi pole ma mingi spets ning ilmselt istuvad kusagil kõrgetel ametkohtadel ametnikud ja asjatundjad, kes minu mõtte kiiresti ja põhjalikult põrmustaksid. Kindlasti on neil hulgaliselt meetodeid, kuidas narkootikumiäri vastu võidelda, aga kas neil on ka ideid, kuidas seda hoopistükkis ära kaotada? Siiani on minu meelest Toronto kogemus näidanud, kuidas teadlikkuse tõstmine ja eeskujude vähendamine noorte hulgas suitsetamist märkimisväärselt vähendanud! Ja nemad on ju meie tulevik.

Fotojaht - uni-väsinud

Lapsed pakuvad arvutuid võimalusi unepiltideks. Ja nii on minulgi hulganisti pilte läbi aastate siia kokku kogutud :)

Kutsa haigutus on vahel suurem kui ta ise :)

Teisi unised fotojahtijaid