Üleujutus rongi- ja metroojaamas

Ilmast polegi ammu kirjutanud... Meil on ebatavaliselt külm ja vihmane. Ole nagu äkki Eestisse sattunud :) Tavaliselt käib vihm üle ja päike tuleb välja, aga seekord on aina sadanud ning väiksem laps pani isegi kütte tagasi peale (kuigi mina arvasin, et parem lihtsalt midagi soojemat selga panna :) Reedene sadu oli selline, millist pole ammu näinud. Vihm tuli suure hooga ning justkui tuisates alla, sest tuuleiilid ulatusid kohati kuni 20m/s. Reedel (juunikuu esimesel päeval) kella viieks oli 38mm vett taevast alla voolanud, võrdluseks terve maikuu 44mm vihmasaak! 

Tom oli mures ega meil kodus ujutama ei hakka... meil ei hakanud, aga lehest lugesin hiljem, kuidas Torontos suurim rongi- ja metroojaam, Union Station, pandi tipptunnil kinni, sest vesi oli voolanud lausa kohinal treppidest alla. Kanalisatsioon ei pidanud vastu! Samuti soovitatakse jõgedest pisut kaugemale hoida. Käisin ikkagi (ma polnud lehti selleks ajaks lugunud) pargis jõe ääres kepikõnnil, ja imestasin, kui kõrgele vesi tõusnud ja kui sogane see oli. Muidu näeb päris selgelt põhjani välja.

Pilt siit. 
Lingi all on teisigi pilte! Ma ei imesta, et mõned kõigest sellest pisut ära ehmatanud olid! Ja keegi nutikas ei suutnud vastu panna ning tänu tänapäeva fototöötlusele ilmusid lausa haikalad vee sisse :) 

Linnupoja

Hommikuselt koeraga jalutuskäigult tulles jäi mulle silma midagi väikest, mis rohu sees üsna liikumatult istus. Linnupoja oli ilmselt pesast välja kukkunud. Imestasin, kuidas mu koer tema vastu üldse huvi ei tundnud! Viisin meie kutsa tuppa ja tulin fotokaga tagasi. Tegin mõne pildi ja proovisin ka vaadata, kas äkki saan ta pessa tagasi aidata, kuid tõenäoliselt oli see minu jaoks liiga kõrgel. Kaalusin ka tema kaasavõtmist, kuid otsustasin, et ega mina päriselt midagi tarka ette ei oska võtta. Nüüd lugesin, et õieti tegin :) Sellised linnukesed tulebki rahule jätta, mitte sülle võtta ja paitada (või liiga pikalt pildistada), sest vanemad võivad tal lähedal olla, kaitsevad ning käivad söötmas. Võib ka olla, et pojakesel oligi aeg pesast lahkuda, kuigi ta päriselt veel lennata ei oska. Lihtsalt peidab põõsastes (põõsad olid tõesti lähedal) ning saab ikka vanemate hoolitsusest osa. Hiljem sealt mööda minnes oligi linnu kadunud. Tõenäoliselt põõsaste varju.

Tegelikult võiks ju selle panna nädalavahetuse fotojahi teema alla - kasvab :)

Trillium

Ontario provintsi lilleks on kolme õielehega lill, mille lehedki kolmekaupa ilu juurde annavad. Praegu on metsaalused just sellised valgeid õisi täis, olen ka mõnes Toronto aias neid märganud. Mitmes USA osariigis on trilliumi noppimine keelatud, siingi on arvamine, et ei tohi korjata, kuid kaitse all on hoopis üks teine trilliumi liik, mida vähe esineb. Loomulikult ei tohi rahvusparkides niikuinii taimede kallale minna. Ja ongi ilusam niisama vaadata ning hoopis pilte klõpsata. Eriti veel teades, et taimel võtab mitu aastat noppimisest toibumist, enne kui ta uuesti õitsema hakkab.

Anime ehk jaapani multikate festival

Sel pühapäeval käisid minu neiud anime festivalil (ehk Anime North Convention), mis tegelikult toimus lausa kolm päeva ja kuhu külalisi saabus lähedalt ja kaugelt. Ma ei kujutanud ette, kui suur see kõik oli. Rahvast oli murdu, mul oli tegemist, et lapsed kenasti õige maja ees autost välja saaksid. Ja muidugi olid paljud ka anime multikate tegelasteks moondunud. Tegemist polnud aga sugugi ainult noortega, neid fänne oli minu meelest igas vanuses :)
 

Mari otsustas loobuda ümberkehastumisest, kuid Kirkest sai oranzhide juustega Nami. Tegin talle vanast t-särgist seeliku ning valgest ja sinisest triibulise särgi, enam-vähem sarnase. Hea, et pildi pealt lähemalt ei saa vaadata, sest lõpuks läks väga kiireks ning õmblused tulid kuidagi nii ja naa :D

Allpool on veel pilte festivalilt, Mari klõpsas telefoniga. Mõlemad jäid üritusega väga rahule. Nii et kujutan ette, kuidas järgmisel aastal jälle sinnaminekut hakatakse välja pinnima, kui nad just selleks ajaks animest ja mangast tüdinenud pole :)

Tiiti-riiti, see linnukene laulis nii

Seekord polegi veel Eurovisioonist kirjutanud :) Kuigi esimest korda peale ei tea mitmeid aastaid vaatasin saadet peaaegu nagu päris, see tähendab läbi interneti teleris. Siin mandril ei ole just väga suurt kuulajaskonda, kelle pärast saadet üle kantaks. On neid, kes põlastavalt nimetavad Euroopa muusikat mitte kuhugi kõlbavaks. Ja neid kohalikke eestlasi, kellel pole aimugi, et Eesti kümme aastat tagasi võidu koju tõi (siin võiks ehk Oskarid Eurovisiooni kõrvale panna). Mis ühelt poolt eriti ei üllata, teisalt võiks ju mõnest sellisest suuremast Eestis toimunud sündmusest teada, ma arvan.

Muidugi oli mul laupäeval Ott Leplandi esinemise üle hea meel. Olin küll peale pool-finaali lugenud märkustest laulu muutmise kohta, ning ma ei saa taas kord kuidagi aru, miks ei osata ühe inimese edust (kes meie endi riiki esindab) lihtsalt rõõmu tunda - lisaks laulis ta ju meie kaunis emakeeles! Kui laul Eestis esimese koha sai, ei osanud ma eriti seisukohta võtta, sest see kõlas kuidagi liiga rahulik. Arvasin, et ega ta kaugele ei pääse. Kui aga Eurovisiooni poolfinaali esinemist vaatasin, eriti peale laule, mis üldse meelde ei jäänud, siis olin meeldivalt üllatunud, kuidas Leplandi esitus nõnda võimas ja emotsioonidest tulvil oli. Nii vahetu ja ilmselgelt nautimas seda võimalusest nii suure pealvaatajaskonna ees esineda (ei pea ju olema see kinnine ja pokkerinäoga eestlane ;). Minu meelest sobis ta sinna lavale just ainult sellisena! Seda taganutetavat "rahulikku" esinemist võib alati ju ka kuulata, ega see kadunud pole :) Lepland on siiani jätnud mulle lisaks väga kena inimese mulje (peamiselt Ringvaate saadete põhjal ütlen seda, aga kunagi ju ei tea, enne kui pole inimesega ise suhelnud ;).

Teiste laulude kohta ma seekord palju ei oska öelda. Varem olen ikka enne võistlust neid rohkem kuulanud. Ainult udmurtidest teadsin rohkem, sest olen neid juba mitu aastat jälginud. Leidsin peale poolfinaali mõned videod, mis lühikese kokkuvõtte tegid kõigist võistlejatest ning nii kiiresti kuulates, jäid kindlasti Rootsi ja Norra laulud meelde. Aga oma punktid oleks andnud (Eestit välja jättes) hoopis Saksamaale, kuigi Islandi ja Hispaania laulud meeldisid ka.

Juhtusin ka vaatama enne finaali saadet, mis rääkis Eestis toimunud Eurovisioonist ja sain taas kord kinnitust oma arvamisele, et mõttetu on vinguda kogu selle meelelahutussaate üle. Mina näiteks ei vaata saateid, mis mulle ei meeldi ja ei avalda ka arvamust, et need võiksid ära jääda :) Kogu see suur lauluvõistlus on vahva erinevate rahvaste kokkusaamise võimalus, nii muusikategijate kui ka muudele sarnaste saadetega tegelavatele spetsidele. Lisaks võimalus tervel Euroopal pisutki teiste riikide uksi paotada ning nendest rohkem teada saada.

Lennujaamas...

Issi on meil nüüd nädal aega juba Eestis puhkamas, või nii enamvähem ;) Nagu Tom kirjutab... puhkus Eesti moodi töö tähe all.

Aiatöödeks valmis

Kotid mulda ja muud vajalikku kraami täis, muruvaiba rullid ootel, ja kohe-kohe ongi kevadised tööd tehtud. Mitte küll meie maja ees :) Jäi lihtsalt tööle minnes silma.

Karate kevadturniir

Emadepäeva nädalavahetus möödus meil täielikult karate tähe all. Tom on kõigest pikemalt kirjutanud, minul jääb ainult üle korrata, et Kirke sai katas kolmanda koha ja Mari vabavõitluses ka kolmanda, katas jäi ta neljandaks. Ikka veel püsivad nad seal eespool, aga õnneks enam karikaid ei jagata :) Mul jääb rohkem vaba ruumi kodus. Mari oli ka kohtuniku rollis noorematele ning Kirke aitas taas einelauas. Proovin ka video üles riputada, aga jändan endiselt Windows 8ga, mis mõned programmid sassi ajanud. Eks pean teise arvuti peale minema.

Võtsin eelmise kevadise karateturniiri video maha, sest mingi tarkpea (kes pidi endale nõnda raha tegema) väitis, et juurdelisatud muusika on "tema oma". Õieti pole see tõesti ka minu oma, kuid tema oma ka mitte. Olen kasutanud helitöid, mida jagatakse tasuta kasutamiseks (mõne eest olen natuke raha annetanud ka). Sama tarkpea olevat näiteks ühe video puhul väitnud, et heli on ka tema oma. Heliks oli aga linnulaul, mida inimene oma koduaias filminud!!! Nõnda saab ta panna reklaamid videotele külge. Ma oleks võinud asja vaidlustada (nagu tegelik muusika looja ka oma kodulehel soovitab), aga otsustasin, et võtan filmi lihtsalt maha ning panen hiljem uuesti üles :) Google kahjuks pigem soosib neid reklaamide panemisi, ning venitab vaidlustega.

Emadepäev

Kõigil emadel oli loodetavasti kena päev täna :) Minul ka, enam-vähem. Hommikul pidi kaasa küll kiirustama karatesse katsetele, et endale karate teise astme vöö ümber gii saada. Ja lapsed olid eilsest terve päeva kestnud karate kevadturniirist nii väsinud, et jäin ilma pannkookidest ja muust paremast, sest mõlemad tudisid veel mõnuga, kui me pidime juba üles tõusma. Sõidutasin Tomi ja Mari dojosse, veetsime seal pisut aega, kui järgmise astme vöö eksamile tulnud soojendust tegid ja viimaseid näpunäiteid eksamiks said. Sealt sõitsime Mariga poodi ning siis koju.

Varsti aga tuli jälle Mari tagasi karatesse viia, sest ta tahtis hoolimata mitmest tähtsast koolitööst, siiski issile pöialt hoidma minna. Mina astusin veel paarist poest läbi ning ruttasin tagasi koju, et pisutki emadepäevale sobivalt niisama mitte midagi teha :) Avastasin, et noorem laps oli jätnud arvutile järgmise kirja: "Läksin librarisse. Võtsin telephoni kasa. Näme pärast. Kiki :)" Vähemalt kirjutab ta mulle ikka eesti keeles, kuigi topelt vokaalide kasutamine ei mahu talle eriti pähe ;)

Aga ega ma väga leesitanud ka, pesin vannitoa puhtaks, ning toimetasin pisut köögis ning kui viimaks eesti telesaateid hakkasin vaatama, astus mu noorem neiu sisse. Käes oli tal imearmas väike lillepotike. Ta tõi minu suureks üllatuseks (kuigi väga Kirkelikult hoolivalt) veel ühe ekstra lille, kuigi olin juba hommikul saanud pere poolt kingiks minisirelipõõsa. Neil on ikka selge, et ma eriti lõikelilledest ei hooli :) Nüüd peame ainult otsustama, kuhu täpselt see põõsas meie aias maha tuleb istutada. Hetkel täidab ta meie magamistuba kuidagi koduselt mõnusa sireli lõhnaga.

Noor andekas kanada-eestlasest helilooja

Toronto eestlaste seast on kasvanud üles noor andekas helilooja - Riho Maimets, kes muide oma tõsisema muusikuharidusega peale kooli lõpetamist alustas Eestis, sest vanavanemate sünnimaa on temale ikka südame lähedal! Ta lõpetas Eesti muusika ja teatriakadeemia 2010.aastal. Õppis Tulve ja Rene Eespere käe all kompositsiooni (loe Eesti Päevalehest lähemalt). Magistrikraadi omandas Toronto Ülikoolis. Võitnud mitmeid autasusid ning kirjutanud lugusid.  Ja nüüd ootavad ees õpingud Philadelphias asuvas maailmatasemel Curtis Institute of Music, kuhu sissepääsemine on väga raske (USAs vastuvõtu osas kõige tihedama sõelaga kõrgkool). Nii et eriline au ning tunnustus Riho andele!

Hoian ikka ta tegemistel silma peal, nii nagu paljudel teistel, keda olen Toronto Eesti Koolis õpetanud :) Tema on mul meeles väga nutika poisina, kelle eesti keel väga hea ning kes oskas üllatada ootamatute küsimustega, mis õpetaja vahel hetkeks tummaks lõid ;) Aktustel esines ta tihtipeale viiuliga (neid talente siinsete noorte hulgas on tegelikult ju veelgi, vaata Eesti Elu artiklit, Riho õde Kaili Maimets teeb endale nime näiteks flöödimängijana, Liivi Hessi, Lepikute ja Kopvillemi neidude hääl on imeline, jne).

Rihol on olemas oma koduleht, kus võib ka tema muusikat kuulata ning artikleid lugeda. Hiljuti võitis ta Inglismaal interneti vahendusel korraldatud võistluse. Võitja valisid kuulajad ise. Kolmest sõelale jäänust, oli minu meelest tema oma pikalt teistest parem :) Proovisin olla erapooletu ning kuulasin kõik läbi. Temast kirjutati lausa "Toronto Star'is". Eks kanadalasedki peavad uhked olema, et selline talent siit sirgunud on ;)

Pardipere

Sel ajal kui minu muu pere koos laste sõbranna Kariinaga Ontario looduses seikles, võtsin mina ette oma tavapärase kepikõnni lähedal asuvasse parki. Olen nüüd jälle proovinud end pisut liigutama hakata, hoolimata sellest et puusaliiges endast ikka märku annab. Metsa minek jäigi sellepärast igaks juhuks vahele, siledal teel jalutamine on siiski vist pisut ohutum :) Nii ma siis kõndisin omaette ning imetlesin kohaliku pargi elanikke, nagu seda pardiperet. Olen neid paar korda näinud, aga pühapäeval võtsin kaamera kaasa just nende pärast. Loomulikult... keda aga polnud, olid just nemad. Viimaks kui olin juba pargist välja viiva silla peale astunud, nägin neid vee peal ukerdamas. Seadsin siis sammud jõekaldale ning klõpsisin pilte. Millegipärast keeldusid aga pardid poseerimast ning proovisid pidevalt minu eest eemale saada :)

Oravaga tõtt vaatamas

Toronto linnas jätkub oravaid nii parkidesse kui tänavatele. Siin on üks oma saagiga kõrgele puu otsa roninud. Hüppas kiiresti üha kaugemale, kui ma seisma jäin ja kaamera välja võtsin. Aga kui orav enda arust kindla koha leidis, jäi ta mugavas asendis mulle otsa vaatama. Ega ma tema pähklit ju ei tahtnud, ainult fotot :)

Hõbepulmad

Tom võttis nii kenasti kokku meie 25 aastat koos elamist, et ega mul jäägi midagi muud öelda :) Seda et ta soojamaa reisi plaanis, ei osanud ma ette kujutadagi. Aga Bermuuda on tõesti mul üks sihtkohti, kus tahaks ühel päeval ära käia (Islandi ja Uus-Mermaa kõrval). Tänaseks pidasid Kirke ja issi mingeid salaplaane, aga mina olen selline vähenõudlik naine, kes tahaks hoopis oma kaasaga pikale jalutuskäigule minna igat sorti restoranide asemel. Kirke on seevastu väike romantik :) Lilledki olid tema valitud, et need olevat ikka rohkem nagu armastuselilled (või midagi sinna kanti, sest päris karikakrad nad ju ei ole). Ilusad ikka, ning mõte loeb kõige rohkem ;)
Meie üks pulmapilt on siin üleval.

Fotokunsti

Ma ei ole kindlasti mingi kunstnik, aga isegi lihtsa programmiga saab tavalisest fotost midagi põnevamat luua... ma arvan :) Ülemine foto on nüüd mul arvuti taustapildiks, selline tagasihoidlik ja tume.  Fototöötlusprogrammidest kirjutasin pühapäeval.

 

Marja plaadikook

Tomi jutu peale annan siis ka selle koogi retsepti, mida ta maailma parimaks nimetas. Muidugi on hea, kui nii palju suhkrut, mune ja võid sees on ;) Ja tegelikult on ju seda imelihtne teha! Retsept on pärit rootslaste küpsetamisajakirjast "Hembakat", kust ma juba mitu head leidu olen saanud. Ootan juba huviga järgmist numbrit :)

200 g võid
6 dl suhkrut
5 muna
6 dl jahu
1 tl vanillisuhkrut
Sulata või, sega juurde suhkur ja vanillisuhkur ning ükshaaval munad. Sega juurde jahu. Laota tainas plaadile (umbes 25x30cm).
Kata umbes 5 dl värskete või külmutatud marjadega. Mida hapum seda parem, minu meelest. Marju võiks ikka nii palju panna, et tainas on tihedalt kaetud. (Pildil oleval koogil on neid isegi liiga vähe ;) Puista peale mandlilaaste.
Küpseta 175C ahjus umbes 30 minutit. Ära üle küpseta, see peabki jääma pisut nätske. Lase koogil jahtuda.
Jahtunud kook kata 1dl tuhksuhkrust ja mõnest tilgast sidrunimahlast valmistatud glasuuriga.  

Fototöötlus...

Nüüd olen siin nädalapäeva jagu oma arvutiga maadelnud. Ikka samaga, mis me umbes kolm aastat tagasi ostsime, kuid hoopis täiesti uue op-süsteemiga - Windows 8, mis küll alles beetaversioonis katsetamiseks väljas. Kuna algselt oli peal Vista, millega ma kunagi eriti rahul pole olnud, siis oli valikuks viimaks W7 peale panna või hoopis proovida päris uus asi ära. Samal ajal pole ma kunagi Maci vaimustusega kaasa läinud, sest "kasvasin üles" PCga. Mulle ei ole vaja kõike ette nämmutada ;) Tore, kui ikka ise saab käed külge panna, nii vähe või palju kui ma seda oskan. Ajurakukesed on pidevalt kenasti tööhoos :D

 

See pikk jutt pidi hoopistükkis fototöötlusprogrammide juurde viima... Kuna olen nüüd avastanud, et mitte kõik programmid ei taha vastsündinud süsteemiga korralikult koostööd teha, siis pole mul võimalik kasutada Corel Paint Shop Pro softi (odav, ja teeb minusuguse amatööri jaoks ära just nii palju kui mulle meeldib), mis viimase umbes kümne aasta jooksul (ikka uute versioonidena) üsna tuttavaks saanud. Egas midagi, valikuks oli ikka Windows 7 juurde minna, või otsida midagi, mis niikaua asja ära ajab, kuni Corel või MS vajalikud parandused ära teevad (oktoobris peaks W8 ametlikult turule tulema).

Kogu nende vanade programmide pealepanemisega, avastasin, et mul oli kunagi jäänud kahe silma vahel veel üks Coreli soft, mis tuli joonistamisprogrammiga niisama kaasa. Corel Painter Essencials, millega saab näiteks vaevata fotodest maalid valmis võluda. Eks ma siis mängisin natuke oma kevadise tulbi pildiga, ning tulemuseks on järgmine valik erinevatest stiilidest (pastell, illustratsioon, impressionism, vesivärvid, moderne, õli). Neid versioone oli seal veel terve hulk, ning mängida saab erinevate pintslitega jne. Muidugi võib ka ise midagi luua. Kuigi peamiselt on see vist ikkagi fotodele suunatud. 

Kahjuks puuduvad sel programmil teatud võimalused, millega oma vana puhul harjunud olin. Eks ma siis otsustasin natuke uurida, mida veel laias internetimaailmas pakutakse. Laadisin maha kaks programmi (millest ühega sain muide selle kollazhi teha): PhotoScape - lihtne programmike, hulga valikutega (ka kollaazh) ja FastStone Image Viewer (mis mõne meelest lihtsam kasutada kui XnView). Siin on veel erinevatest programmidest juttu (sõber soovitas vaadata Gimp üle). Eks ma proovi ja mängi nendega ning otsusta, mis kõige paremaks osutub. Ehk olengi liiga kauaks ühe juurde jäänud ;)

 

Kanada talendiotsing

Talendiotsingud on viimaks oma järjega Kanadassegi jõudnud. Päris põnev oli vaadata neid eelvalimisi, kus väga selgelt tuli välja, milline kirju-mirju riik siin on. See tähendab, kui palju erinevaid kultuure ja traditsioone, mida ikka elus hoitakse. Eriti armas oli minu meelest ühe uiguuritari lugu, kes pääses Hiina raudmüüri tagant läbi tsirkuse. Ja muidugi oli kena tema esinemine. Kindlasti peab ka ütlema, et kanadalastest kohtunikud on kuidagi väga sõbralikud ja leebed, just nii nagu ühele kanadalasele kohane :)  Üks kohtunikest on muide Martin Short, kes ehk filmifännidele on Hollywoodi naljafilmidest silma jäänud. Measha Brueggergosman on tunnustatud naissopran, kes ehk mõnel meeles Vancouverist olümpiamängude avamiselt, kus ta laulis olümpiahümni. Stephan Moccio on mitmekülgselt talendikas muusikamaailmas, on kirjutanud laule Céline Dionile, Sarah Brightmanile, Olivia Newton-Johnile (kuula tema loomingut näiteks siin).

Järgmine video on siiski eelnimetatud uiguuritarist. 

Tarkus...

Kas meie Puma paistab juba väga tark välja :) Talle ja tegelikult Liisulegi, meeldib millegipärast end Mari õpikute ja vihkute peale sättida. Mari laob tihtipeale oma asjad vaibale maha ja õpib seal. Kui ta korraks minema kõnnib, vallutavad kiisud Mari kooliasjad. Ei tea, kas kiisud tunnevad, kuidas tarkus õhkub paberist välja ;)

Kardemoni õunakook

Eriliselt maitsev maiuspala. Huvitav on see, et olen siiani karedemoni peamiselt ikka pärmitaignasse pannud, kas kringli või kuklite jaoks, aga siin on tegemist mõnusa õunakoogiga, mille põhi valmistatud küpsetuspulbriga. Kardemon annab imelise maitse. Muidugi, kui kardemon ikka meeldib ;) Retsept on pärit rootslate "Hembakat" ajakirjast, mille sel aastal endale koju tellisin (mulle meeldib, kuidas selles peamine tähelepanu küpsetamise peal!). Huvitav, kuidas rootslaste maitse tegelikult eestlaste omale kookide ja saiade osas nii sarnane on!

Jagan siin retsepti maakeeli:

125 g võid
1,5 dl suhkrut (dl on pisut vähem kui pool klaasi, need kes siinpool ookeani seda loevad ;)
2 muna
2 spl piima
1 sidruni riivitud koor
2,5 dl jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl värskelt jahvatatud kardemoni
1 tl vanillisuhkrut

Katteks 3-4 õuna (võib julgelt panna, minul sai isegi pisut vähe)

Peale:
1 spl jahvatatud kardemoni
50 g võid
1 1/4 dl jahu
3/4 dl suhkrut

Ahju kuumus 175C (350F)

Aluspõhjaks sulata või, jahuta ja vahusta suhkruga. Lisa ükshaaval munad, piima ja riivitud sidrunikoor. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, kardemon ja vanillisuhkur. Sega tainas kokku.
Pane tainas lahtikäivasse vormi (24cm). Koori (kui soovid) õunad ja lõika tükkideks. Kata nendega tainas.
Pealeriputamiseks sega omavahel sualtatud või, jahu, suhkur ja kardemon. Jäta see tükiliseks, et siis õunad katta.
Küpseta umbes 35 minutit ahju alumisel restil. Serveeri soojalt vanillikastmega või jäätisega. 

Munadepühad

Keetsime ikka pühade puhul mõned värvilised munad, mis üsna kohe ka nahka pistsime. Kasutasime sibulakoori, mida olin seekord juba varakult kõrvale hakanud panema, ja katkist sukapaari :) Ma ei teagi, kust ma seda lugesin või idee sain, aga suka sisse on päris kerge muna keerata. Tegin muna märjaks ja mähkisin koortesse - sibulakoored võiks ka märjaks teha enne - siis suka sisse ja sõlm peale, st mõlemas otsas on sõlm. Ei mingit niidi ega lõngaga jamamist. Ühest sukast sain parasjagu kümne jaoks mähise. (Sibulakoored annavad ikka kõige ilusama mustri minu meelest! Iga muna lahti tehes, ootame põnevusega, millise ilme see saanud on!)

Siin need munad on, ootamas keema minemist. Panin nad külma vette, ning keetsin umbes 10 minutit. Ükski katki ei läinud. Olen ka proovinud toasooja muna keevasse vette panna ja ning keetmise asemel pliidikuumuse maha lülitanud ning kuuma vette jätnud umbes 10 minutiks. Kõik on päris häid tulemusi andnud. Kes tahab täpsemaid soovitusi, võivad "Ringvaate" pühade-eelset saadet vaadata ;)
 

Keeduvesi võtab ilusa tooni külge. Eks sellepärast olen ka supileeme ja süldi tegemisel jätnud sibulatele koored peale.

Ja muidugi ei puudunud meil üks munakoks. Kõige kangem muna oli kõige kangemal peretegelasel, ehk pereisal :)

Fotojaht - peegeldus

Kuna eelmises postituses oli vanema lapse kunstitöödest juttu, siis jätkan veel Mari tööga. Mu tüdrukud on käinud kunstiringis, mis kutsub noori kuni 18-aastaseid ühel päeval nädalas peale kooli oma toakesest läbi astuma ning kätt proovima erinevate huvitavate kunstiga seotud alade kallal. Mõned nädalad tagasi jagati kohaletulnutele fotokad ning koos mindi maailma avastama. Siin Mari pilt peegeldusest, mis sobib imehästi seekordse fotojahi alla ;)

Kooli kunstitunnis...

Sel aastal on Mari taas kord valikainena käinud kunsti studeerimas. Hetkel on tal kohustuseks valmis saada 10 erineva stiili näidist. Esimene... mäng vesivärvidega (Watercolour ground). Kõigepealt oli tal vaja harjutada, kuidas vesivärvidega saab töötada ning siis kasutada endale meeldivat versiooni ning joonistada siis midagi peale. Minu meelest väga kena tulemus - hinne 10!

Selle töö puhul pidi Mari sirvima ajakirju ning leidma tükikese mõnest fotost või pildist, mille siis vabas tehnikas paberile kanda. Ta kasutas pliitaseid. Jälle vähemalt minu meelest töö, mille võiks vabalt kusagile seinale riputada. Hinne 10. 

Kollaazh. Kasutada võis ajakirjadest rebitud ja lõigatud tükke või nii kuis noortele endale meeldis. Mari hindeks 9.5.

Seda tehnikat ei oska ma küll eesti keelde panna. Kõigepealt oli tal vaja leida mingi foto, mis siis kanti mingit sorit geeliga üle paberile. Foto on Ontario rahvuslillest trilliumist. Pean ütlema, et siin ei paista see sugugi nii põnev kui originaalis. Hindeks 9.5.

Linoollõige. Hindeks 10. Ootan põnevusega tema järgmisi töid :)

Vahtrasiirupi tagurpidi kook

Nüüd, mil vahtrasiirup Kanadas kogutud (varasemate aastatega võrreldes palju väiksema saagiga, sest liiga soe ilm katkestas mahlade jooksu), võiks ette võtta vahtrasiirupi tagurpidi koogi küpsetamise. Ülal pildil on kook kenasti ahjust välja võetud ja pisut jahtunult ümber pööratud.

Kindlasti peaks kasutama vormi, mis kusagilt "läbi ei jookse". Olen avastanud, et väga hästi sobib selleks näiteks minu hea sõber malmpann. Panen umbes klaasijagu siirupit keema, selle peale laotan õunaviilud. (Vahtrasiirup on aga päris kallis, Eestis kindlasti veelgi kallim, nii et tegelikult võiks ju ka hoopis umbes pool klaasi võid koos klaasitäie pruuni suhkruga pannil sulatada.)

Õunaviilude peale lõigun pisut pähkleid ja vahel riputan kuivatatud või värskeid jõhvikaid.

Kõigele sellele laotan peale taigna. Pisut pehmet võid, suhkrut, muna, näpuotsaga soola, klaasitäis jahu, paar teelusikat küpsetuspulbrit ja pool klaasi piima - kaneel sobib ka imehästi, kui õunad kasutuses - ning ongi tainas valmis. Ei ole väga vedel, nii et tainast tuleb pisut laiali tõmmata. Ei tähenda, kui mõni õunatükk välja piilub :)

Ahjus võiks see küpseda umbes 175ses kuumuses poole tunni jagu, eks see olene palju ahjust ;) Kui kook valmis, lase pisut jahtuda, enne kui tagurpidi keerad.

Selline isuäratav maiuspala sellest saabki. Panen vanillijäätist kõrvale, ja muudkui maiustan ;)

Kiisud Miku ja Liisu

Väike meenutus mõne aasta eest, kui Kirke joonistas meie Liisust ja sõbranna Hanna kassikesest Mikust pildikese. Ma pole kindel, kas nad päris elus ka selliseid tundeid üles näitaks ;) Alguses said nad ikka mõned korrad kokku, aga nad olid üsna väiksed pojakesed siis. Nüüd on hoopis Hanna taksikoer Saku ja meie lontu Koko parimad sõbrad ning ei jõua ära oodata, millal külla saab minna, kui Saku nime suhu võtame :)

Doni jõe org

Eelmisel laupäeval viisin lapse gaidide koondusele Eesti Maja lähedal asuvasse eestlaste Baptisti kirikusse. Koko oli mul kaasas ning kahekesi võtsime ette Doni jõe oruga tutvumise. Jõe kallast mööda läheb pardirada, mis mõeldud ka ratturitele. Tunnistan, et siiani olen seda ainult eemalt imetlenud, seekord siis lähemalt :) Muidugi pole ta hetkel nii kaunis kui rohelusega, aga ikkagi mõnus jalutuskäik, nii umbes 2 tundi, et siis Kirke kenasti jälle koju viia. Mõtlesin seal jalutades, kuidas need mammad-papad, kes lapsed Eesti lasteaeda viivad, võiksid oma matkaklubi luua ning vahepeal kohvikute asemel aega lahtise taeva all veeta. Aga kardan, et see olen ainult mina, kes nii mõtleb ;)

Prints Edwardi viadukt, mida mööda olen lugematuid kordi jalutanud ja metrooga tööle sõitnud. See sild, mis omandas kehva kuulsuse kui enesetapjate lemmikkoht, nii et viimaks ehitati kaitse ette - luminous veil ehk helendav loor (2003. aastaks oli umbes 500 inimest seal elu võtnud, olles maailmas teisel kohal, kus midagi sellist juhtus San Francisco Golden Gate silla sabas). Sild ise valmis juba 100 aastat tagasi. Kanada kirjanik Michael Ondaatje kirjutab pisut sillaehitusest oma raamatus In the Skin of a Lion.