Island on mu mõtetes olnud juba iidamast-aadamast. Ei ole ma unistanud palmisaartest või soojadest maadest, ikka pigem vaadanud põhja poole. Siiani on see ka vaid mõtteks jäänud, kuni kevadel Eesti reisi jaoks pileteid otsides, tekkis tunne, et nüüd... Kindlasti mõjutas mind ka eelmisel aastal läbi elatud kasvaja saaga. Kõige mustemate mõtete ajal ei saanud kuidagi peast, kas tõesti polegi mind varsti enam ja ma ei ole saanud oma unistuste Islandit nähagi. Loomulikult olen ma tüüpiline näide, kuidas inimesed tahestahtmata arvavad, et küll ma jõuan... Kuni enam ei jõua... Igal juhul said tagasilennu piletid kinni pandud nõnda, et veedame Kirkega neli päeva Islandil. Tema oli kohe nõus minuga kaasa tegema, mis iganes ma siis ka ei planeeri. Airbnb kaudu leidsin kolmeks ööks väikese toakese üsna Reykjaviki kesklinna lähedal. Jutu järgi vaid 20 minutit jalutada.Tükk aega kaalusin, kas paneks kinni mõned ekskursioonid linnast välja või rendiks hoopis auto. Ja kui auto, siis kas terveks ajaks või lühemaks. Ühtepidi ootasin reisi, teisalt lükkasin muudkui mõningaid otsuseid edasi 🙂 Kui Kirke käest uurisin, kumba ta eelistaks, siis tema ütles kohe, et parem ikka autoga ise sõita. Uurisin hindasid ühte ja teistpidi, kuni kõige loogilisemana tundus, et võtan kesklinnast auto teise päeva pärastlõunal ja viin lahkudes tagasi lennujaama. Nõnda maksan vaid kahe päeva rendi eest, aga auto on käes kolmel päeval. Valisin ühe väiksematest ja odavamatest masinatest, sest olime ju ainult kahekesi ning mingeid ekstreemseid reise ei plaaninud. Meil poleks selleks aegagi olnud. Ja muidugi pidi see automaatkäigukastiga olema. Jätsin GPSi juurde lisamata. Kasutasime oma telefone. Mul oli Goolge kaart maha laetud selle piirkonna jaoks. Töötas väga hästi.
Lennujaamast linna saamiseks otsustasin lõpuks Flybus kasuks, teine võimalus oleks olnud Airport Express. Või hoopis mingid erateenused, mille puhul jäi pisut segaseks, mis juhtub, kui ma pole õigel ajal kohal. Kuna see osa jäi mul üsna viimasele minutile, siis polnud aega enam nendega kontakti võtta ning otse uurida. Hind oleks olnud pisut odavam minu meelest, võrreldes nende kahe bussiga. On olemas ka kohalik buss, mille hind muidugi eriti soodne, aga nende ajad on üsna harvad. Mis oleks meie jaoks tähendanud vähemalt paaritunnist ootamist lennujaamas. Nii palju kui ma nendest aegadest aru sain.Nii Flybus kui Airport Express bussid ootavad lennujaama ees reisijaid. Mingi vahe neil on, ka väike hinnavahe, aga mul olid lõpuks need täiesti sassis. Mõlemad viivad ka hotellidesse või külalismajadesse lisatasu eest. Kaalusin, kas lasta ka ühte viia, mis jäi meie elamise lähedale, aga lõpuks jäi see ekstra raha maksmata. Suured bussid ei vii kedagi kohale. Bussijaamas pannakse inimesed väiksemate masinate peale, sest paistab, et linna ei lubatagi (ei mahu) suured bussid. Mina panin pileti kinni lahkumise hommikul Tallinnas, sest siin-seal oli juttu, et parem on, muidu võid järjekorras seista. Mina küll järjekorda ei näinud, aga eks see oleneb vist ajast. Mõlemad bussid pakuvad ka wi-fi võimalust. Kui tahad nina telefonis hoida (nagu mu lähedal istuv ameeriklasest teismeline poiss), selle asemel et imetleda ümbritsevat. Muidugi, kui sõidad sama teed ei tea mitmendat korda, siis vast on tõesti telefon huvitavam😃
Island võttis meid vastu üsna halli taevaga. Aga õnneks ilma vihmata. Sõit linna kestis alla tunni. Istusime Kirkega akna alla, tema ette ja mina taha. Et ikka juba kohe nii palju seda saareriiki nautida kui võimalik 😃 Buss päris täis ei saanudki, kuigi rahvast tuli ikka omajagu. Bussijaamas pandi osa teiste väiksemate sõiduvahendite peale, et neid hotellidesse toimetada ja meie saime oma varanduse kätte. Kummalgi kohver ja seljakott ning asusime aga peatuspaika teele. Õieti olime hetk tagasi sellest majast juba mööda sõitnud. Oleks ju võinud meid seal lausa maha panna 😉 Pidime väikese ringiga siis tagasi kõndima, sest suure tee äärest otse ei andnud minna. Mingi hetk tundsin, et hoolimata tuulest ja suht jahedast ilmast, kiskus selja pisut märjaks. Kohver oli strateegiliselt palju kergem kui muidu Eestist tulles... milles siis küsimus... Kuni sain aru, et kõnnime pisut ülesmäge. Aga polnud hullu. Meie sabas tulid veel kaks noort meest, kes samamoodi oma kohvreid kaasa vedasid. Nemad keerasid enne meid kuhugi majade vahele.
Maja ise oli kahekordne mitme sissekäiguga, mõlemal korrusel kaks korterit. Olin õnneks Tallinna lennujaamas oma emaile kontrollinud, muidu oleksin vist paanikasse sattunud, sest sel ajal, kui meie kohale jõudsime polnud kedagi kodus. Nüüd teadsin, et võti peaks olema mingi lillepoti juures ja perenaise sõber peaks kõik korraldama, sest ta ise jõuab Sloveenia reisilt alles õhtul tagasi. Lillepoti leidsime, aga võti ei hakanud küll kohe silma. Ei olnud soovi seal tee ääres mingeid võtmeleidmise tantse sooritama, arvestades, et kõrval mitu asjapulka teeparandusega tegelesid 😃 Peale seitset tiiru ja viit kükitamist, mis ehk ikka tantsuna võis välja paista, saime siiski ääre alt jänesejalast võtmehoidjaga kimbu kätte. Üks takistus oligi ületatud. Ees ootas järgmine. Ukse avamine. Pöörasime võtit üht ja teistpidi, aga ei mingit tulemust. Õnneks on mu töövõti ka natuke kapriisne. Mis tähendab, et seda peab teatud asendisse nõksutama. Otsustasin siis omandatud oskused proovile panna. Ja, oh õnne, lukk avaneski. Kes oleks arvand, et mu igahommikune kirumine töö ukse taga võib kunagi kasulikuks osutuda. Muidu oleks küll arvanud, et meie jaoks jäetud võtmed pole siiski õiged ja kuuluvad mõnele teisele külalisele 🙂 Korteriuksega läks juba natuke lihtsamalt.Kodus ei olnud tõesti mitte kedagi. Välja arvatud suur mustvalge kass, kes meid kohe tervitama ja uudistama tuli. Kirke oli nüüd siis seitsmendas taevas ja arvas, et tema Islandi avastamine võikski silmapilkselt otsa saada. Sest veedab ülejäänud aja kassiga. Kui siis hiljem veel kaks kassi end näole andsid, oli mul juba raskusi tüdrukut veenda, et lähme ikka vaatama natuke linnas ka ringi 🙂 Neid kasse nägime hiljem linnatänaval ka. Osa fotosid on viimaselt päevalt, kui Kirke mõne kassi hea meelega kohvrisse kaasa oleks pistnud.
Mul tuleb nüüd mitu postitust järjest Islandireisist. Nii et olge kannatlikud 😉
Meie teele jäi esimesena ette linna keskele ehitatud kirik, Islandi üks kõige kõrgemaid hooneid - Hallgrímskirkja. Mille kahekesi kohe vallutasime. Kõrgust on tal 74.5 m. (Oleviste on 123.7 m). Juhtumisi sattusime kirikusse just sel ajal, kui toimus orelikontserdi harjutus. Nii et saime natuke muusikat nautida. Lugesin, et neil oleks õhtul ka kontsert olnud. Kuid selleks olime juba ette liiga väsinud, et uuesti välja minna. Ostsime hoopis torni otsa minemiseks liftipiletid ning sättisime end järjekorda. Vaatasin küll uudishimulikult ringi ega kusagil treppi pole, kust üles saaks. Just nagu Oleviste torni. Aga nad parem vist usaldavad lifti, kui et turistid mööda treppe kondama hakkaksid. Ülevalt avanes neljast küljest kena vihmane vaade. Sest nüüd juba sadas natuke rohkem. Sees hakkas ka pisut palav. Oligi hiljemgi pidevalt nii, et kui õues pidi end tuule ja külma eest kaitsma, siis ükskõik kuhu sisenedes, oli vaja riideid vähemaks võtta. Soovitan väga jälgida riietuse osas mitmekihilisuse põhimõtet. Meil ei hakanud reisi jooksul õues kordagi külm ega tuul ei tõmmanud läbi. Mul olid ka murdmaasuusa pikad püksid kaasas, mis lasid hingata, aga hoidsid hästi sooja. 
Ega me esimesel päeval suurt midagi muud ei teinud. Jalutasime pisut linnas, astusime poodidesse sisse, kus meid pidi nuuskpiiritusega turgutatama, kui hindadele pilgu peale viskasime 🙂 Mul oli ka mõte, et muretseks endale ühe ehtsa islandi kampsuni, mille islandlase hoolikad käed valmis kudunud on. Aga kui neid lähemalt vaatasin ja katsusin, siis kadus millegipärast isu ära. Eemalt paistavad nad kuidagi palju kenamad. Ja pehmemad. Kenad on nad ikka lähedalt ka, kuigi ma ei oodanud, kui jämedate varrastega neid kootakse. Ainuke probleem tekkis tundega, kui kude sõrmede vahel hoidsin. Kuidagi kare ja tuim oli kude näppude vahel. Reisi viimasel päeval uuesti ühte katsudes, arvasime aga juba, et polegi vist nii hull. Aga nagu Kirke ütles, ilmselt olime juba sellega ära harjunud. Oskasime oodata 🙂 Nii et kampsunit ma ei ostnud. Kui, siis koon ühe endale iseenda hoolikate kätega😜
Leidsime üles turistide jaoks mõeldud infopunkti. Sest kuigi ma olin oma reisi oodanud, polnud ma just ikka veel õieti selgusele saanud, mida ma täpselt tegema hakkan. Mis ei tähendanud, et ma hulgaliselt kirjandust lugenud ja internetist tarkust ammutanud poleks. Haarasime mõned lehekesed ja raamatukesed kaasa ning seadsime sammud tagasi tee peal nähtud krepikohviku poole. Kõhud olid vahepeal väga tühjaks läinud. Hoolimata Eestist kaasa ostetud spinatisaiakestest 🙂 Astusime ühte pannkoogimajja sisse, kus sõime elu kõige kallimad pannkoogid. Maitsesid nagu pannkoogid, ei läikinud kullast ja karrast, mis hinna järgi otsustades oleks võinud oodata 😉 Tegelikult ei tohi kurta, sest nad ju peavad palju asju sisse tooma. Nii nagu Põhja-Kanadas võivad mõned toiduained hingehinda maksta (näiteks piim).Pean tunnistama, et vihm, mis vahelduva eduga meid külastas, ja väsimus, võtsid tuju avastusretke jätkata. Olime juba hommikul poole viiest üleval olnud, ajavahe ka otsa ning siis pole ime, et vaim oli juba pehme voodi ja sooja teki juures. Tagasiteel ei tekkinud enam isegi vihmapause, nii et teksad olid meil kergelt niisked, kuigi jalatsid pidasid hästi vastu. Ainult Kirke omad hakkasid kahjuks pisut pigistama. Ta jalg on üsna lai, nii et häid jalatseid ei ole alati kerge leida. See tegi natuke murelikuks, sest kui vihm samamoodi jätkub, siis ei saa ta ka oma ketse jalga panna, millega tal mugavam oleks.
Kedagi kodus polnud ja meil tekkiski juba tunne, et olemegi omaette, kuni perenaise sõber kohale ilmus. Rääkisime natuke juttu. Tuli välja, et ta on lätlane. Huvitav, kuidas selle peale tekib kohe vastastikune tunne, nagu oleksid oma kõige lähedasema sugulasega kokku saanud. Naabrid ju 🙂 Või on hoopis see vennasrahvaste jutt nii kõvasti meile külge hakanud 😉 Noorhärra oli lausa üle aasta Kanadas elanud noorte viisaga. Tööd teinud ja seigelnud. Aga kuna see paberimajandus pole sugugi lihtsamaks läinud, et hoopistükkis Kanadasse jääda, pigem ikka keerulisemaks, siis otsustas ta võtta vastu sõbra kutse Islandile tööle tulla. Oma erialale. Milleks on puusepa töö. Talle pidi saareriigis väga meeldima. Ja ta ei kahetse üldse, et Kanadasse ei jäänud.
Jutud aetud, uurisin, kus kõige lähem toidupood oleks. Mitte et ma kangesti süüa tahtsin tegema hakata, aga tundsin, et see aitab ehk mind pikemalt üleval hoida. Ja ajavahest üle saada. Kronan oli pood, mis asus umbes kilomeetri kaugusel. Pidi olema selline odavamat sorti asutus. Täpselt samuti nagu Bonus. Viimane jäi paaris kohas silma oma roosa silma pilgutava notsuga. Suutsin Kirke kuidagi välja ajada. Just siis, kui vihm pisut järele oli andnud. Pood ei olnud väga suur, aga valik oli enam-vähem.
Mul oli Eestist kaasas pakk Pehmikut - tatra ja kanepiseemne leiba. Kuid Kirke keeldus seda söömast. Nii et võtsime poest rukkileiva, mis näis üsna "ohutu". Hiljem tuli küll välja, et leib oli vääääga magus. Muid leibasid me ei proovinud. Nõnda on raske öelda, kas kõik samasugused magusad olid. Skyri jogurtitopsikute ees seisin tükk aega, õieti proovisin seista ja uurida, aga inimesi muudkui vooris mööda, kes haarasid kapist teadjatena oma topsikuid, ja vahekäik oli nii väike. Kuna laps sikutas uimast ema tee pealt ära, siis haarasin viimaks ühe maasika oma kaasa. Kirke leidis hoopis Skyri joogi, mis meie mõlema lemmikuks osutus. Seda varusime hiljem igaks hommikuks, mis me seal olime.
Minusuguseid udupäid oli muidugi rohkem. Mõned lahked islandlased seletasid ostlejatele inglise keeles saarerahva toidu omapärasid. Üks neiu toksis telefoni siltidelt loetud sõnu. Minu õnn on see, et ma rootsi keelt tean. Nõnda võib mõnest sõnast isegi kuidagi aru saada 🙂 Ühele poemüüjale ütlesin tema islandikeelse summa peale inglise keeles... neli tuhat ja...? Need tuhanded ajasid muidugi pea täiesti sassi. Nii sassi, et enam ei suutnud järge pidada, kas see või teine tuhat on ikka vähe või palju. Mingil hetkel annad aga hoopis alla, sest lõppude lõpuks sööma ju peab ja kui ongi kallis, siis mis seals ikka teha. Toetame aga Islandi majandust. Poest võtsime kaasa veel kiirnuudleid ja kaks kokku mätsitud kotletti. See tähendab, need oli vaja enne söömist ikka ära praadida 🙂"Kodus" oli juba perenaine Solveig tagasi tulnud. Ladus õllepurke kappi. Ütles vabandades, et see on selline pikema aja varu, sest alkohol on hirmkallis. Väga võimalik, kuigi ma hindu ei käinud uurimas. Olin lihtsalt lugenud, et turistidel soovitatakse kõik kangem kraam lennujaamast kaasa osta, kuna seal saab selle odavamalt kätte.
Sel ajal, kui ma siis kotlette praadisin, tuli meie üllatuseks veel üks külaline. Korterist jagatakse kahte tuba turistidega. Minust pisut vanem poisipeaga naine oli pärit Inglismaalt. Ta olevat juba paar nädalat Islandil bussidega ringi rännanud. Tahtis augusti lõpuks ringi peale teha ja siis praamiga tagasi sõita. Siiani olevat ta peatunud hostelites. Kus ta vahel leidis, et parem on, kui ta teeb nägu nagu ta inglise keelt ei oskaks, kuna jutud läksid mõnikord väga kummaliseks Islandi kritiseerimiseks. Ta rääkis ka oma lastest, kellest üks tahaks perega ära kolida Kanadasse, kuna Inglismaal on asjad nii nagu nad on kogu selle Brexiti ja muuga. Kuid teine tahab jääda ning aidata kohapeal kaasa, et asjad jälle korda saaks.
Ja nõnda saigi meie esimene päev Islandil läbi...Viimane foto lähedal asuvast pargist, kus kunstigalerii asub. Nii armas on näha lilli, mid naljalt Kanadas ei märka, kuid mis koduselt tuttavad. Lõvilõuad olid meil lapsena suviti ikka aias õitsemas.
Teise päeva hommik algas minu jaoks jälle päris vara, kuigi Kirke magas mõnuga edasi. Mulle ikka ei sobi need imelikud ajavahedega mängimised. Või õieti on vist minu vanus selline, kus keha ei taha sugugi harjuda sellega, mis pole tavapärane. Ei aidanud kaasa, et hommikul algas ka liikumine korteris. Ilmselt oli keegi tööle minemas. Meil just väga kiiret polnud, sest alles kolmest pidime auto saama. Kuid enne seda olin välja peilinud paar muuseumi, mis autorendi lähedale jäid. Taas kord vihma vastu varustatuna, seadsime sammud mere äärde, mille kallast mööda tahtsime jalutada vana sadamani.
Olen ikka täielikult mereinimene, kui midagi sellist olemas on. Kui vee äärde saan, siis tunnen, kuidas ülim rahu mu hinge ja meele kaissu võtab. Isegi kui ilm pilves ja tuuline ja vihmane ja kõik muu sinna juurde. Õnneks olime muidugi kõigega arvestanud. See tähendab kurja ilmaga. Palju jalutajaid just ei olnud, kuid ega me päris üksi ka polnud. Soovitan kindlasti võimalusel see rannaäärne tee ette võtta, kui Reykjavikis peatuda. Sealt leiab ka mõned skulptuurid. Kuigi ma ootasin, et neid oleks palju rohkem. Ruumi seal jätkuks 😉
Kõige kenamaks on vastuvaidlemata paadi kujuline kunstiteos. See on 1986.aasta võidutöö, millega tähistati linna 200-ndat sünnipäeva. Nimeks "päikese rändaja" või midagi sarnast. Meenutab ju viikingite laeva, kuigi originaalne kontseptsioon skulptuuri taga oli ood päikesele, valguse ja lootuse sümbolina. Ükskõik, mis autori mõtetes ka ei olnud, on see minu meelest üks väga ilus töö. Natuke raske on seal pilti saada, ilma et inimesed ringi ei sibliks. Aga samas on hea, kui keegi võrdluseks ka peale jääb 🙂
Lisaks foto ühest teisest kujutisest, mille kohta me proovisime natuke infot ammutada, aga eriti midagi ei leidnud. Ilmselt mingi vulkaaniline moodustis. Ja üks vähestest piltidest, kus ma ka peal olen. Ma olen ju selline, kes peamiselt fotokat enda käes hoiab. Nii et mul ei tohiks olla põhjust kurtmiseks. Üldse juhtus nii, et kuigi ma klõpsisin päris palju pilte, siis kindlasti hoopis vähem, kui ma muidu harjunud tegema olen. Lihtsalt otsustasime Kirkega, et naudime hästi palju ümbrust ja ammutame muljeid. Sest vahel muutub see pildistamine peaaegu et kohustuseks. Niipea kui pildi kätte oled saanud, siis polegi aega rohkem koha nautimiseks. Juba on vaja järgmise foto jahile minna 😉
Kontserdihoone Harpa jääb ka kenasti vee äärde. Hästi huvitavalt on lahendatud üks sein, mis on täielikult geomeetriliselt akendega kaetud. Esimene kontsert peeti siin aasta 2011. Islandlastel olid suuremad plaanid ehitusega, siis kui majandus õitses. Aga suure krahhiga jäi kogu projekt pooleli. Hea on, et kontserdimajana ta ikka valmis ehitati.
Hoonest paremale poole jääb suur ala, kus on hulgaliselt kive, mis kaldaäärt kindlustavad. Ja mis näeb natuke välja nagu draakoni teravate ogadega selg. Turistid on leidnud sealt endale mängumaa, kuhu ehitada muistsete islandlaste eeskujul teetähiseid. Mulle tundus esialgu kogu see asi hästi põnevana, kuni sain teada, et tegelikult on see saare risustamine, või õieti looduse rikkumine. Ilmselt ei tähenda see nii palju linnas endas, kuhu kivid niikuinii mujalt kohale tassitud.
Kui aga minna loodusesse ja sikutada kive paigast ära, et neid kusagile mujale kuhjata, teeb eriti Islandis palju haiget. Sest juba ainuüksi samblal hooletult kõndimine tähendab seda, et võtab aastaid enne, kui see taastub. Imelik on ka see, et mõnel pool on turistid lausa muistsete teetähiste otsa kive ladunud... Nii et paluks kivimängud koju jätta. Ja lihtsalt loodust imetleda! Ütlen seda ilusti kõigi islandlaste nimel 🙂 Vaadake kasvõi kõrvalolevat fotot, mille ma nende "murust" tegin. Mujal maailmas on linnas platside vahel enamasti ikka rohelised laigud. Siin kummitab ainult kivipuru. Lisaks võib arvata, et mis see mõne kivi kaasatoomine ka Islandis tähendab... neid ju nii palju seal. Aga ikka tähendab, eriti kui minnakse haruldaste kivide kallale. Las nad jäävad ikka saarerahvale ja külalistele imetlemiseks.
Olime sunnitud kontserdihoone eest väikese ringi tegema. Vist on ka Islandil nii, et suvi on parim tee-ehituste aeg. Nõnda õiget suunda otsides sattusime saareriigi parimate viinerite peale - Baejarins Beztu Pylsur - vähemalt reklaamide alusel. Arvestades, et nad on juba aastast 1937 tegutsenud, siis ehk on väitel tõsi taga ka. Praegune omanik on asjale alguse pannud mehe lapselaps. Aastal 2006 valiti see viineritoidukett mingi küsitluse alusel parimaks Euroopas. Ma olin neist enne lugenud, aga mõtlesin, et vaevalt me viitsime eraldi otsima hakkama. Nüüd, kus nende ees seisime ja kõhud oma tühjusest natuke märku andsid, siis võtsime kahepeale prooviks ühe. No, mis ma oskan öelda... viiner saiaga. Kindlasti parem kui Kanadas. Aga ainult vorsti pärast ei ole mõtet Islandireisi ette võtta 🙂 Küll aga tasub vorstile lasta enamus kastmetest peale laduda. Eriti meeldis mulle praetud sibul. Lõhnad meelitavad muidugi tiivulisi ka kohale. Üks kajakas piidles väga tähelepanelikult, kelle käest vorstijupp pihta panna.
Siit seiklesime tänavate vahel edasi. Telefonile aegajalt pilku heites, kus täpselt oleme. On see elu ikka palju lihtsamaks läinud, kui ei pea paberkaardil järge ajama, kuhu minema peab. Nüüd särab sinine täpike virtuaalsel kaardil virtuaalset järge pidades 🙂 Siia veel mõned fotod sadamapiirkonnast. Tundus, et oli populaarne koht, sest päris palju rahvast jalutas ümbruses. Meie rõõmuks halastasid mingil hetkel suured hallid pilved meile ja nägime lausa sinist taevariba. Lootust oli paremaks ilmaks...
Lõppu veel kord foto turistide ehitatud kivimärkidest. Mis on üks asjadest, mille üle islandlased turismi suurenedes üldse õnnelikud pole. Muude asjade hulgas, mille üle pahandatkse on ebaviisakas käitumine kohalikega suhtlemisel; vales kohas telkimine ja prahi maha jätmine; looduse kasutamine WC-na ükskõik, kus ka ei olda; hotellide ehitamine paikadesse, mis võiks looduslikuks jääda; hindade tõus; pääsmete müük, et looduslikke paiku vaatama minna - vahet pole, kas oled turist või kohalik, maksma pead ikka (kuigi, nagu aru sain, siis näiteks Sinise Laguuni puhul on kohalikel võimalik odavam sissepääs mingi trikiga muretseda ja osavamad võõramaalased saavad ka sama küsida). Kuna omal ajal piisas vaid väikestest teedest, et mahutada uudishimulikke, siis nüüd on vaja raha, et ehitada näiteks laudteid, mis kaitsevad taimestikku. Sellepärast ei tasu väga nendelt kõrvale astuda! Ja nii ongi, et kõige tähtsam on ikka hoida ja austada saare loodust! See ongi ju nende kõige suurem vara!
Meie teist päeva võiks tegelikult muuseumitepäevaks nimetada. Ma olin vaadanud päris mitu tükki välja, mis sihikule võtta. Kuid, nagu ikka, kipun ma suuremaid plaane pidama kui tegelikult aega ja energiat jätkub. Kui olime kaldaäärse jalutuskäigu lõpetanud ja sõbralikult pika viinerisaia ehk kuuma koera jaganud, leidsime vaevata üles Saaga muuseumi. Nüüd ma ütlen midagi, mille puhul nii mõnigi Islandiekspert võib rahumeeli kulmu kergitada ja imestada (ma õnneks neid ei näe), aga minu meelest võiks see muuseum vabalt jääda ainukeseks, mille uksest sisse astuda. Kui tõesti muuks aega ei leia. Mul oli kohe selge, et Rahvusmuuseum ei tarvitse Kirkele väga meeldida oma kõigi pisi-pudi väljapanekutega. Leian ka, et sellised muuseumid nõuavad aega ja rahulikku vaatamist. Mitte läbi tormamist. Ja eks midagi peab ka järgmiseks korraks jääma 😉 Nõnda siis jäigi Saaga mul sõelale.
Sisenedes antakse kaasa kõrvaklapid, et kuulata iga "pildikese" kohta oma lugu. Hämaras valguses on üles seatud vahakujud kujutades erinevaid Islandi ajaloo sündmusi ja saagasid. Need on nii tõepärased, et ühe juurest teise kõndides võis silmanurgast pilku heites, tekkida tunne, et toimubki liikumine. Kindlasti aitab kaasa see, et mingeid erilisi piirdeid vahele pole pandud. Võid rahumeeli mõnega seal nina vastamisi tõtt vaadata. Lugesin hiljem, et kujude tegemisel kasutati modellideks kohalikke inimesi. Nii et kui mõni väga sarnase näoga isik oleks tänaval vastu jooksnud, siis ei tähendanuks see, et muusem on kinni ja tegelased lõunale läinud 🙂 Meie soovitus Kirkega: minge vaatama! Isegi kui ajaloohuviline pole. Nagu näiteks Kirke. Tõeliselt vahva elamus!
Järgmisena seadsime sammud vaalamuuseumi poole. Kuna meil polnud kavas vaalasid meres taga ajama minema, st ei teinud ühtegi paadisõitu kaasa, mis just selleks turistidele mõeldud on, siis valisime sellest järgmise hea asja. Ja taas kord peame mõlemad rahulolevalt noogutama. Sinakas (mere)valguses kõrgetes ruumides oli laest alla riputatud elusuuruses erinevad vaalad (mõni delfiin võrdluseks ka). Taas kord sai igaühe kohta teadmisi ammutada kaasa antud helimängija abil. Teate... üks asi on näha pilte või filmi, kuidas üks inimolevus nende suurte veeelukate kõrval ujub, teine asi on see, kui ise nende kõrval saad seista. On ikka vägevad küll, oli Kirkegi nõus. Mina arvan, et ma ei kipukski väga nendega koos vette minema. Selline rahulik vaatamine sobis mulle väga hästi 🙂 Katsumiseks-vaatamiseks oli väljas mõõkvaala hammas, mis võib olla 10cm pikk ja kaaluda kuni kilo. Ja neid on tal suus 40 kuni 56. Ta võib muidugi kaaluda ka kuni 6 tonni, nii et see hammaste raskus ei peaks talle peavalu valmistama 😃 Minu tulevane hambatehnikuekspert, Kirke, uuris ja puuris siis seda hammast lähemalt. Ilmselt ei hakka ta küll tulevikus vaaladele hambaid tegema. Jääb ikka peenema töö juurde 😃
Nüüd olid meil kõhud päris tühjaks läinud ja auto saamiseni oli aega. Astusime korraks meremuusemisse sisse, kuid otsustasime selle vahele jätta ja hoopis sööma minna. Valikuks kohalik fish and chips koht. Eks sai siis võrrelda, kas Eestis söödu on parem kui kohalik. Punkti sai seekord siiski kohalik toode 😃 Kahtlustan, et nad kasutasid paremat kala. Kuigi eestlastele läheb punkt nende hinna eest 😛 Teenindus meeldis küll meile Islandis rohkem. Noored abivalmis poisid toimetasid seal leti taga päris asjalikult. Üks ameeriklasest turist proovis ühelt tema t-särki osta. Neil kõigil olid toidukoha logo ja kirjadega mustad särgid seljas. Paistis siiski, et ostu-müügi äri ei läinud läbi. Meie saime küll kõhud täis ning sel ajal, kui me oma kalade kallal nosisime, ilmus taevasse sini-sinine selge riba. Käisin
seal ka tualetis, mis tekitas millegipärast väga sooja ja koduse tunde.
Kui midagi sellist võib üldse öelda 😃 Oli selline hämar ja punaka
valgusega. Kahtlustan, et ka küte oli sees. Ei tea, kas radiaatorisoojus
tuletas talve meelde ja pani mind justkui mu lemmikaastaaega.
Siia vahele vahelduseks mõned pildid Reykjaviki tänavatelt. Selline tore maja puu otsas oleks Kirkele ka väga-väga meeldinud. Kui ta väiksem oli. Nüüd unistab ta juba oma elamisest 😜 Pluss pilt meie rendiautost. Kui Toomas uuris, milline me auto meil on, siis vastuseks ja kinnituses: pruun ju! Nende kontor oli üsna vaalamuuseumi juures, nimeks Blue Car Rental (kui keegi sama asja peale mõtleb). Valisin nemad, sest hind oli üsna soodne ja nad ei nõudnud ekstra kindlustust killustikukriimustuste jaoks. Paljud, kes rendiautoga Islandil ringi kolanud, soovitasid kindlasti seda võtta. Mul muidugi kogemus puudus, nii et kuulasin neid. Samas peab ütlema, et ühegi sellise tee peale me meelega ei läinud. Ainult mitmel pool oli teeehitus. Mis tähendas, et killustik lendas igas suunas. Noor neiu, kes mingil hetkel tühja kontorisse ilmus, ja väga tõsise (peaaegu et morni) näoga minuga tegeles (oh, seda tundlikku põhja-ameeriklast 😜), luges sõnu peale, mille eest me kõik vastutame. Esiklaas ja ukse vigastused kõige suuremad. Esimesest sain veel aru, aga ukse puhul kergitasin küll kulmu. Hiljem enam ei kergitanud, kui kusagil mäe otsas kõva tuulega ust lahti hakkasin tegema. Igal juhul olime ustega väga ettevaatlikud, et tuul neid Islandi teise otsa ei lennutaks. Noor neiu vaatas veel auto väga põhjaliklt üle, märkides üles iga väiksemagi kriipsu ja kriimu. Tundus ülipüüdlik tegevus, aga samas parem, kui et ma hiljem ise raha välja käima pean millegi eest, milles süüdi pole. Istusime autosse, ja iga närvirakk oli pingul, kas ikka suudan kenasti tervena auto tagasi tuua. Oleksin vist rahulikum olnud, kui neid sõnu natuke vähem peale oleks loetud, ja natukesegi naeratusega 😃
Egas nüüd muud, kui terve ilm oli nüüd meile valla. Või vähemalt pisut kaugemad kohad Reykjavikis. Seadsin autonina kesklinnast välja siinse vabaõhumuuseumi poole. Sest minule meeldivad väga-väga sellised väljapanekud. Õnneks ei vaielnud Kirke minule vastu. Oli aga nõus kõike endiselt kaasa tegema. Sõitmisega tulime ka kahepeale enam-vähem toime, kuigi ringteede rohkus pani mind küll kukalt sügama. Õieti ei saanud ma midagi sügada, sest pidin käed roolil ja silmad teel hoidma. Sest mul on tunne et islandlased lausa jumaldavad neid (võite vastu vaielda, kui tahate, sest mul pole mujalt kogemusi 😜). Arvestades, et ma pole peale paari õnnetu väikese ringteega siin Kanadas kokku puutunud keset ei-kellegi-maad kunagi ammu-ammu Nova Scotias, siis tekitasid need minus alguses paraja pinge. Kas ikka saan hakkama. Põhimõte oli mul ju selge, aga praktikas pidin siis ise kuidagi toime tulema 🙂 Kuna neid aga nii palju on, siis õpid varsti ära, mis teha ja kuidas. Nüüd võin end juba eksperdiks pidada. Mis ei tähenda, et ma rõõmust hüppasin, kui laps teatas näiteks viiest ees ootavast järjestikusest ringteest. Ma pole ju sõitu Eestis õppinud, ainult Kanada teedel kihutanud.
Navigaator Google aitas meil võõrastel teedel toime tulla. Kuigi aegajalt ma ikka proovisin oma peaga mõelda. Ei tasu... läheb viltu. Ja siis on vaja sealt valest kohast kuidagi õigesse tagasi saada. Õnneks on Google harjunud nendega, kes sõna ei kuula ning tema korraldustes kahtleb, ja teeb kiiresti ümberarvestused suunates sind õigele teeotsale. Vabaõhumuuseum oli jällegi väga tore. Nii saab justkui käega katsuda, kuidas kunagi inimesed oma eluga toime tulid. Tavalises muuseumis steriilsete vitriinide vahel kõndimine pole üldsegi mitte sama. Saime ka kokku ühe eestlaste pundiga. Kes meist esialgu viisakalt eemale hoidsid, kuni ühes kohas kokku jooksime. Ja ma lihtsalt pidin nendega rääkima. Aga mitte väga palju. Mul hakkas juba väsimus läbi lööma, mis tähendab, et siis tuleb ehtne eestlane välja, kes tahab oma nurgas segamatult olla ja hoiduda võõrastega maailmaasjade üle arutamisest 😃
Mingil hetkel kadus Kirke kuhugi. Õieti jäi ühte majja. Ma imestasin, mis küll teda seal nõnda köitis. Kuni ta rõõmust särades uksele ilmus ja teatas, et nägi ühes toas kasse 😃 Kas saab veel midagi autentsemat olla, kui kassid muuseumimajas ringi käivad. Õues olid veel lisaks hobused ja lambad ja haned ja kuked-kanad. Lahe! Ühes vanas kabelis, mida minu arusaamise järgi ka tänapäeval aegajalt kasutatakse, võis end pruudiks või peigmeheks riietuda, või peaaegu. Kirke keeldus pruudipärjast, aga otsustas, et kui saab nii kaabu kui loori samal ajal pähe ning siis iseendale veel pruudikimbu maha mängida, siis on asjad kõik korras 😃 
Ilm läks väljas vahepeal järjest kaunimaks. Hoidsime pöialt, et järgmine päev sama kena oleks. Plaanis ju "kuldne ring" ette võtta. Aga enne seda pidime Smaralind ostukeskusest läbi astuma. Vaatama, kas äkki õnnestub Kirkele mingid paremad jalatsid muretseda (ei, sest et me ei leidnud ühtegi sobivat ja lisaks ajasid hinnad meid tagurpidi igalt poolt välja... nii suur nüüd see häda meil ka ei olnud). Keskus ise oli nagu keskused ikka. Palju poode ja rahvast. Ainult avamisajad on üllatavad. Vist ainult ühel päeval, kui nad õhtul 9ni lahti on. Ühelt poolt võiks ju kuri olla, aga teisalt, müüja on ka inimene ja tahab puhata. Kui elada seal, siis pead ilmselgelt nende aegadega oskama toime tulla ja arvestada.
Keskuses on olemas nii mitmete erinevate toidukohtade letid kui ka toidupood. Viimasest ostsime seekord valmis võileivad ja hommikuks nüüd juba kummalegi Skyri jooki. Leidsin ka lagritsakomme, mis tundusid päris huvitavad. Piimašokolaadis banaanimaitseline lagrits... mmmm... seda pean veel kaasa ostma... mõtlesin õhtul neid nosides 🙂
Kolmas päev Islandil pidi meie jaoks hästi vara algama, kuigi ei arvestanud nii varajast ärkamist, millega meil õnnestus hakkama saada. Hommikul hakkas päike meie magamistoa aknast sisse paistma ja sundis isegi Kirke krapsti üles. Nii et kell 7 olime juba autos ja teel linnast välja. Eesmärgiks "Kuldne ring" ehk siis umbes 300km pikkune tee, mis ringiga sind pealinna tagasi toob ja mille äärde jääb hulk huvitavaid looduslikke ja ka ajaloolisi paiku. Mu
sõber oskas küll öelda, et ringi võtavad ainult 70-nesed vanakesed
ette. Ma siiski nägin natuke nooremaid ka 😜 Aga eks ta ole turistide
jaoks orienteeritud. Eriti kui bussiekskursiooniga ühineda. Samas on ju
teel hulk kenasid looduslikke ja ajaloolisi kohti, mille nägemata
jätmine ju ikkagi kurb. Ja õieti kuulasin hoopis Kirstit, kes elab Reykjavikis (õieti elas, sest sügisel alustab ta õpetajaametit väikeses Eesti maakoolis) ja kellega enne reisi Eestis kokku saime. Tema arvas, et rendiautoga võiks tõesti reisi ette võtta (ta on mu hea sõbranna tütar).
Tänapäeva maailm on ikka nii teistmoodi kui vanasti... Ma sain oma tööbossilt kaks raamatukest ja Islandil elav sõber saatis ühe väga toreda kokkuvõtte saare kohta. Seda puurisin-uurisin küll väga põhjalikult. Kuigi peamine ettevalmistav töö sai ikka internetis tehtud. Isegi mõni koht sai Google View abil lahti tõmmatud ning pilk peale visatud (mõeldes just autosõidu peale). Ja siiski... kuigi olin väga paljude erinevate paikade kohta lugenud, siis rohkem ma eriti ei vaevunud tegema. See tähendab, et mu pea on prügikast, kuhu enamus teadmistest kuhugi täielikult ära kaob, kui ma midagi üles ei kirjuta. Ma ei tea, mis ma õieti mõtlesin, et ainult lugemisega tegelesin... Kiiruga printisin siiski paar päeva enne reisi Eestis ühe väikese kaardi välja olulisemate punktidega ringil. Aga... põhiline otsustamine sai Islandi teise päeva õhtul ette võetud.
Sattusin ühe artikli peale, mis rääkis, kuidas turistidele kohustuslikku ringi sõita hoopis nii, nagu islandlased ise seda teevad. Võimalikult vara või hilja välja minna, sest suvel on ju pikalt valge. Teha peatusi tavapaikade kõrval ka seal, kuhu bussituur sind ei tarvitse viia. Olin juba Torontos maha laadinud Google kaardi Reykjaviki ja ümbruse jaoks, arvestades, et mul internetiühendust keset kõnnumaad pole (võiks ju olla ka, kui tahad palju raha rändlusteenuse eest välja käia, mina ei tahtnud). Kuid ei osanud siis juba ära kasutada Google võimalust huvitavad paigad ka seal kaardil ära märkida. Alles õhtul järgmist päeva planeerides tuli mõte, et võiks ehk proovida, kas midagi sarnast on võimalik teha. Nii oli meil meie endi kaart just nende paikadega, mida ise tahtsime näha (seda soovitan küll kõigile!). Mis ei tähenda, et me ka igal pool peatusime. Sest neid kohti sai ikka päris palju kaardile 🙂
Tänapäeva maailm on ikka nii teistmoodi kui vanasti... Ma sain oma tööbossilt kaks raamatukest ja Islandil elav sõber saatis ühe väga toreda kokkuvõtte saare kohta. Seda puurisin-uurisin küll väga põhjalikult. Kuigi peamine ettevalmistav töö sai ikka internetis tehtud. Isegi mõni koht sai Google View abil lahti tõmmatud ning pilk peale visatud (mõeldes just autosõidu peale). Ja siiski... kuigi olin väga paljude erinevate paikade kohta lugenud, siis rohkem ma eriti ei vaevunud tegema. See tähendab, et mu pea on prügikast, kuhu enamus teadmistest kuhugi täielikult ära kaob, kui ma midagi üles ei kirjuta. Ma ei tea, mis ma õieti mõtlesin, et ainult lugemisega tegelesin... Kiiruga printisin siiski paar päeva enne reisi Eestis ühe väikese kaardi välja olulisemate punktidega ringil. Aga... põhiline otsustamine sai Islandi teise päeva õhtul ette võetud.
Sattusin ühe artikli peale, mis rääkis, kuidas turistidele kohustuslikku ringi sõita hoopis nii, nagu islandlased ise seda teevad. Võimalikult vara või hilja välja minna, sest suvel on ju pikalt valge. Teha peatusi tavapaikade kõrval ka seal, kuhu bussituur sind ei tarvitse viia. Olin juba Torontos maha laadinud Google kaardi Reykjaviki ja ümbruse jaoks, arvestades, et mul internetiühendust keset kõnnumaad pole (võiks ju olla ka, kui tahad palju raha rändlusteenuse eest välja käia, mina ei tahtnud). Kuid ei osanud siis juba ära kasutada Google võimalust huvitavad paigad ka seal kaardil ära märkida. Alles õhtul järgmist päeva planeerides tuli mõte, et võiks ehk proovida, kas midagi sarnast on võimalik teha. Nii oli meil meie endi kaart just nende paikadega, mida ise tahtsime näha (seda soovitan küll kõigile!). Mis ei tähenda, et me ka igal pool peatusime. Sest neid kohti sai ikka päris palju kaardile 🙂
Igal juhul olime varajase väljasõiduga toime tulnud. Muidugi peale seda, kui me pidime vilistama Google GPSi peale, sest ta suunas meid otse teetööde ja suletud tänavate poole. Aga saime jälle hakkama 🙂 Peatus numero uno toimus iidse vulkaanikraatri juures - Kerið kraater. Peaaegu oleks mööda sõitnud, kuid kaardi järgi pidi koht üsna lähedal olema. Nii et sõitsin natuke aeglasemalt ja tabasime ikka õige momendi ära, kust sisse keerata (vaata ise Google Maps abil võetud pilti). Mingeid suuri silte välja polnud pandud. See oli nüüd üks koht, kus pidime maaomanikele sisseminemise tasu maksma. Ei olnud väga palju. Ja ma saan nüüd paremini aru, miks raha võetakse. Ikka sellepärast, et hoida inimesi radadel ja mitte lasta ringi kondama. See tähendab alla tekkinud järvekese juurde viisid lausa trepid.
Sügavust on kraatril 55m, laiust üleval 270m vanust 3000 aastat. Me arutasime Kirkega, kui tore oleks seal väikeses putkas istuda ja külalisi oodates istuda (vaata seda väikest valget majakest ülemisel pildil). Hakkaks vist päris kiiresti igav... Hea, et me saime lihtsalt tiiru kaatrile peale teha ning korraks järvekese juures pargipingil istuda. Seal olime küll justkui tervest maailmast ära lõigatud... Nägin ka väikest linnukest, kes üsna madalalt lendas ja taimestiku vahele kadus. Imeline rahu ja vaikus. Eriti veel sellepärast et peale meie oli kaatrit imetlemas vaid üks paar. Kui ära hakkasime tulema, siis tuli veel kaks inimest vastu. Nii võib tõesti ette kujutada, kuidas oled üsna üksi suure lageda maa peal...
Gamla Laugin Flúðiri külas, ehk Salajane laguun nagu külalised seda teavad, oli meie järgmiseks sihiks. Kuna olime otsustanud, et Sinine laguun jääb teistele turistidest ohvritele, siis see ei pidanud tähendama, et me üldse üheski laguunis supelda ei tohiks. Selle väikese laguuni kasuks mängis kaks asja. Muidugi tema 3-4 korda odavam sissepääs võrreldes Sinisega. Kuigi rohkem tekitas vastumeelsust teadmine, et see turistilõks meelitab päevas kohale umbes kaks tuhat inimest. Paljud tulevad ju ainult lendude vahemaandumise ajal sinna uudistama. Enamus pilte, mis näed, ei tarvitse näidata, kui palju rahvast vetes sulistab. Reklaamina ja külastajana proovid ju võimalikult vaiksema nurga leida. Ei taha mingeid võõraid nägusid oma uhkele pildile.
Nõnda siis läksime Salajasse laguuni, mida supelsaksad juba üle sajand tagasi olevat külastanud. On Islandi üks vanemaid supluskohti (aastast 1891). Millalgi 40-ndate lõpus, kui läheduses avati uus bassein, jäi vana koht unarusse. Kuni noored omanikud asja kätte võtsid ning selle kolm aastat tagasi uuesti avasid.
Meie olime nende ukse taga juba veerand tundi varem. Aga suletud uksed ei heidutanud. Kell oli juba nii palju, et arvestades meie väga varast tõusmist ja kesist hommikusööki, siis pistsime nahka minu kaasa tehtud võileivad. Kui siis viimaks kella 10 ajal vette saime, siis ei oskagi kohe kirjeldada seda õndsust, mis tundsime.
Mis ma oskan öelda... Salajane laguuni on tõeline nauding. Kõigepealt oli meid väga vähe, vast kusagil 15 inimest. Õhk ei olnud väga külm, kusagil pisut üle 10 kraadi, aga soe vesi oli lausa imeline (38-40 kraadi). Eemalt paistavad rohetavad mäeküljed ja ümber laguuni tõuseb aur taevasse. Põhi on kaetud peene kiviklibuga ja äärtes on suuremad kivid. Vana majake laguuni ääres meenutab aegu, kui seal teistmoodi elu käis. Nüüd on kuumaveeallikate vahele ehitatud puust rada, millelt saab siis looduse keedupotti vaatama minna. Hoiatused on igal pool üleval, et keegi ei prooviks katsuda, kas vesi ka kuum on. Mini Geiser on ka mul fotole püütud, vesi tõuseb umbes poole meetri kõrgusele ja umbes iga viie minuti tagant. Vahel on huvitav, kuidas väikesed asjad isegi rohkem võluvad kui suured ja uhked (seda ütlen nüüd takkajärgi, kui suur ka nähtud on). Laguunis endas, just äärte pool olles, tundsid aegajalt, kuidas tuline vesi sisse voolas. Tegin ühe tiiru ka ümber laguuni. Alguses mõtlesin, kas peaks rätiku ümber tõmbama, aga külma õhuga harjumine läks väga kiiresti. Esimene ehmatus kadus kiiresti. Keha oli nii põhjalikult soojast läbi imbunud. Natuke nagu saunas ju 🙂
Aeg liikus ka mingis teises rütmis, kui vees olime. Täielikult kadus ajataju. Viimaks, kui otsustasime, et peaks vist edasi minema, ei jõudnud ära imestada, kuidas paar tundi olid märkamatult käest libisenud. Aga kõik need minutid olid viimseni seda väärt. Oli tunne nagu oleks saunast tulnud. Hea meelega oleks võimalusel end kuhugi pikali sirutanud ja niisama olnud. Mõtlesime, kui hea oli meie otsus omal käel Islandit avastada. Selle asemel et bussireisiga liituda. Ja kamandava giidi käe all ainult nii kaua olla, kui nende ajakava lubab. Isegi hoolimata kõigist nendest ringteedest, mida islandlased armastavad 😜
Siia veel hoiatuste silt laguuni sisenemisel. Eriti meeldib mulle teade, et omapäi jäetud lapsed müüakse trollidele ja kogu kasum läheb laguuni omanikele. Nii et vaadake ette 😄 Veel infoks, et kui rätikuid kaasas pole, võib neid raha eest laenutada. Vahetusruumis on olemas juukseföönid. Ja need, kes on harjunud (Ameerikas) duši alla minema supeltrikoos, peavad sellise nalja unustama ja inimeste kombel täiesti riieteta end korralikult enne basseini sisenemist ära pesema. Ma ei jõudnud ära imestada, kui siin Torontos basseinis käies kõik kenasti trikoodes end seebitasid. Mina küll vilistasin selliste kommete peale. Võite vabalt lugeda, mitu kõhuvolti mul on. Kui aga soovi on 😜
Gullfossi kosk ehk Kuldne kosk on paik, mis meelitab aastas tuhandeid uudishimulikke, olles üks populaarsemaid külastuskohti Islandil. Ja Euroopa kõige suurem kosk. Ma ei osanud eriti midagi sealt oodata, hoolimata ülistavatest kirjutistest. Teadsin, et on kosk. Kui lähenedes eemalt pealegi ainult üks väike veejuga paistis ning jõgi justkui ära kadus, siis mõtlesin juba, kas tasus siia tullagi. Vähemalt ei võetud raha vee vaatamise eest 🙂 Muidugi sõin juba hetk hiljem oma sõnu, sest veevool on tõesti vägev. Eriti kui päris lähedale minna. Meenus vähem kui kuu tagasi loetud sõnum, et keegi oli vette kukkunud. Ja päästeoperatsioonidest hoolimata, jäigi ta kadunuks. Vist teatakse, et oli keegi, kes palunud Islandilt elamisluba. Kes teab, äkki oli ta meelelaad selline, et just siin ja nüüd ongi aeg eluuks tagurpidi kinni panna...
Ma arvan, et meil oli mitmes osas vedanud. Inimesi ei olnud just liiga palju, kuigi mõned turistibussid olid parkimisplatsil koha sisse võtnud. Olen näinud pilte, kus palju tihedam "liiklus" käimas. Ja ilm oli tõeliselt ilus! Suured "navitrolla" pilved kaunistasid sini-sinist taevast. Ja päike paitas põske. Mis tähendas, et rada polnud väga märg. Ainult päris kose juures pidi ettevaatlikum olema kividel turnides. Kuigi... ma ei suuda inimestest aru saada. Piirded on ette pandud. Mitte nii uhked ja suured nagu Ameerikas leida võib, aga inimesed arvavad, et need on moepärast vist seal. Astuvad üle, et saada seda kõige-kõigemat pilti! Kas tõesti tasub selle nimel eluga riskida?! Kas keegi võiks selle mulle lahti seletada? Piisab valesti astutud sammust, libastumisest märjal kivil või lihtsalt tugevamast tuulehoost ja ongi su elupäevadega üks-null... Mõtlesin just nüüd Niagarale, kus peale ühte mu viimastest külastustest, noor neiu ronis pildi tegemiseks piirdele ja libastus... Ja veel... Niagaralt on proovitud mitut viisi eluga alla "sõita". Enamasti mingit sorti tünnides. Ja vist keegi on ka ellu jäänud, lausa kogemata kosest alla sadades. Kui nüüd Gullfossi peale mõelda, siis vaevalt leiduks vabatahtlikke eluga riskima. Kõigepealt on muidugi külm, aga vesi ise voolab juba üle "kivide ja kändude". Peaks vist siililegi selge olema, et kaugele seal ei jõuaks.
Minu meelest väga kena legend on ka kosega seotud. Ilmselge on, et üle jõe ei tasu proovida teisele kaldale minna. Ükskõik, kas paadiga või jala. Aga kunagi oli leidunud üks noormees, kes nägi teispool kallast üht kena tütarlast oma lammastega. Armastus oli nõnda suur, et ta suutis veest läbi minna. Õnneks oli armastus ka tüdrukus tekkinud. Sest oleks ju paha lugu küll, kui surm suus läbi vee kahlata ning siis korv saada 🙂 Palun ärge proovige järgi teha. Kuigi ma imestasin küll, kuidas üks matkajate paar teispool jõge saanud olid.
Koske vaadates tekib ka mõte, kuidas sellist loodusjõudu pole inimeste jaoks ära kasutatud. Ja eks omal ajal oligi neid, kes samamoodi mõtlesid. Läheduses on püstitatud mälestuskivi ühele Islandi naisele, Sigríður Tómasdóttirile, kes selle vastu eelmise sajandi alguses võitles ja lubas viimases hädas end kosest alla visata, kui keegi prooviks elektrijõujaama sinna ehitada. Ta olevat ka protestiks paljajalu Reykjaviki kõndinud. Kuigi võiks ju uskuda, et tema päästiski kose inimahnuse käest, siis tegelikuks põhjuseks sai ikka rahapuudus. Omanikud (üks neist selle naise isa) polnud nõus maad tulevastele ehitajatele müüma, ainult rentima. Ja rendimaksetega jäädi jänni. Aga kena on mõelda, et üks naine suutis rahameestele vastu hakata. Lisaks tõmbas ta tähelepanu olukorrale, kus looduslikke väärtusi ei tasu ikka alati rahaks muuta. Igal juhul kuulub kosk nüüd hoopis riigile. Ja see on ju hea asi!
Tänase postituse lõppu mõned vaated Islandi maastikust...
Islandi reisi ei kujutanud me ette, et ei läheks vaatama geisreid. Maailmas on muidugi teisi kohti veel, kus selline huvitav loodusnähtus esineb. Seal, kus üsna hiljuti ehk siis mõnituhat aastat tagasi väga aktiivne vulkaaniline tegevus käimas oli ja siiani endast vahel märku annab). Kõige enam on neid USAs (Yellowstone park), sellele järgneb Venemaa, Tšiili, Uus-Meremaa ja lõpuks Island. Ma oleks küll arvanud, et viimases on neid hulgaliselt rohkem kui mujal. Aga arvestades saare suurust, siis pole siin imestada midagi 🙂
Geysir Islandil, kui midagi täiesti kummalist ja omatoalist, oli midagi, mida eurooplased esimest korda iseenda silmaga nägid ja kirjeldasid. Kuna see oli nõnda uus asi, siis loomulikult oli vaja nii uhkele nähtusele mingi nimi anda. Nõnda hakati seda nimetama väga loogiliselt "purskeks", mis vanas norra keeles juhtumisi geisriga üsna sarnaselt kõlab (verbina geysa). Nii et nüüd teate, miks me maailma kõiki geisreid just nõnda kutsume. Vähemalt meie, kes me Euroopa juurtega oleme. Mujal, kus geisrid väga võõrad pole, on siiski oma sõnad leiutatud.
Tegelikult ei purska suur Geysir enam väga tihti. Viimati oli ta aktiivsem aastal 2000, kuid nüüd näeb seda täies hiilguses vaid umbes kolm korda päevas. Meie pildid on muidugi väiksemast, mille nimi on Strokkur. See purskab umbes iga 6 kuni 10 minuti tagant ja viskab vee vast paarikümne meetri kõrgusele. Kuigi parematel päevadel isegi 40 meetri kõrgusele. Huvitav on see, et looduse aktiivsus, mis väljendub maavärinates, mõjutab kui kõrgele vesi tõuseb ja kui tihti pursked toimuvad. Geiser ise oli muidugi vägev. Ainukeseks probleemiks, et ei tea ju, millal ta täpselt ellu ärkab. Peab kannatlikult ootama ja oma fotoaparaatidega ootamatuseks valmis olema. Esimese purske ajal jäi meile silma, kuidas allatuult rahulikult jalutavad inimesed naljakate hüpetega veepritsmete eest kiiresti põgenesid. Tahtsime siis kangesti mõne foto kinni püüda, kuidas järgmise purske ajal midagi sarnast juhtub. Aga kahjuks ei olnud enam nii ägedaid tegelasi seal jalutamas, kuigi kaamerad olid geisri asemel teele suunatud. Nõnda jäigi hea pilt saamata 😄 Meie võtsime õppust ja samast kohast igaks juhuks tagasi ei jalutanud.
Muide sinist värvi vee nägime ka ära. Salajases laguunis polnud veel mingit erilist värvi, vesi nagu vesi ikka. Aga nüüd võisime ette kujutada, kuidas Sinises laguunis sulistamine välja oleks näinud. Kui soe ja mõnus vees ligunemine on, seda juba teadsime. Nii et võisime päris rahule jääda 🙂
Huvitava faktina veel, et ala kuulus kunagi farmerile, kes müüs selle iirlasest viski tootjale ja tulevasele Põhja-Iiri peaministrile James Graigile. Ärimehena püstitas ta aiad ja muud takistused ning hakkas geisri vaatamise eest tasu küsima. Ei tea, kas raha tuli liiga vähe sisse või tüdines ta kogu asjast, kuid aasta pärast kinkis ta selle oma sõbrale. Kes avas uudishimulikele väravad. 1935.aastal müüdi ala edasi Islandi filmitegijale, kes annetas selle riigile. Nüüd sissepääsu eest raha ei võeta, kuid kõrval asub - nagu nii paljudes turistide lemmikkohtades tavaline - söögi- ja suveniiripood.Meiegi astusime sinna sisse, sest kuigi meil oli veel paar võileiba kaasas, siis tunnistas Kirke alles nüüd, et see islandi leib ei kõlba eriti süüa. Olla liiga magus. Vaatasime siis söögipoole üle. Valik oli päris suur, aga me otsustasime hoopis jäätise kasuks. Kuidas saab saareriiki külastades jäätise söömata jätta 🙂 Istusime siis mugavatel toolidel oma jäätisega ja imetlesime seina, mis oli ehitatud puuseibidest. Arvasime mõlemad, et selle võiks küll kõrva taha panna. Tundus päris huvitava lahendusena. Kirke leidis endale ka täiesti mõistliku hinna eest ilusa Islandi pusa, millel mingi vana islandlaste märk. Pealinna ostutänaval oli ta juba mõnda piilunud, aga paarisaja dollarine hind ei meelitanud just ostma. Nii et tal oli põhjust väga-väga rõõmustada. Mina sain aga meeldetuletuse, kui mühakad venelased võivad olla. Üks jooksis mulle kergelt otsa, mille peale ma automaatselt vabandasin (ma olen ju kanadalaste kommetest täiesti läbi imbunud, et vabandama peab ka siis, kui ise milleski süüdi pole). Sain siis sellise pilgu osaliseks, nagu oleksin kõige hullem kurjategija 😃
Ekslesime pisut Þingvelliri juures Alþingi iidset parlamendipaika otsides (millalgi 930 kuni 1800 koguneti sinna, pilt, kuidas kõik kunagi toimuda võinuks, on siit). Pärast saime küll aru, et oleks võinud nii mäe alt kui ülevalt läheneda. Kuid millegipärast tundus see alt lähenemine vale. Kui siis ülemise juurde jõudsime ja parkimisemasina juures proovisime tulutult maksta (millegipärast ei võtnud see mu kaarti vastu), siis peatus üks auto me kõrval ja küsis, kas tahame poole hinna eest nende parkimispiletit. Ma ei saanud kohe arugi, mis nad pakkusid. Kahjuks oli mul ainult 500 kroonised (parkimisehind) ja pisut üle 100 münte. Naine, kes mulle oma piletit pakkus, lõi käega ja võttis mu mündipudi vastu. Üldiselt ei ole mul kahju maksta loodusparkide hoolduseks, aga vahel võib ju hea pakkumise vastu võtta, kui nii lahked ollakse. See oli ainuke koht peale kraatri, kus pidi parkimise eest raha välja käima Väljas oli mitu neidu, kes usinalt autoaknale jäetud pileteid kontrollisid. Nii et parem ikka ontlik olla ja korraldusi täita. 
Samast paigast läheb läbi kahe mandriplaadi joon. Nii et ühelt poolt näed justkui Ameerika äärt, teiselt poolt Euraasiat. Need kaugenevad teineteisest kiirusega umbes 2,5cm aastas. Pidevalt pidi olema väikseid maavärinaid, mida väga ei tunne. Meie igal juhul ei saanud millestki sellisest osa. Ja ma tean seda tunnet, sest Torontos endas on mul kord see rõõm olnud. Samuti ei tasu väga hõisata, et viimased 2000 aastat pole vulkaanilist tegevust olnud. Sellega võib loodus meid iga hetk üllatada. Loodetavasti pole siis liiga palju turiste ümbrust uudistamas.
Tegime üsna lühikese "ülevaatuse", sest lihtsalt ei jõudnud enam. Oleks tahtnud väikese matkaraja ette võtta. Arutasime hiljem, et vabalt võiks võtta kaks päeva Kuldse ringi läbimiseks. Et kõik toredad kohad üle vaadata. Sest tee ääres on ju palju enam paiku, kui tavalisele turistile ette söödetakse. Mul oli esialgse plaani kohaselt mõte teha väike kõrvalpõige ning ilusamat teed pidi tagasi Reykjaviki sõita. Kuid... lihtsalt ei olnud enam indu. Olime vist kauni looduse üleküllastuse saanud 😉
Jõudsime kenasti veel toidupoest läbi. Kust Kirkel oli kindlasti vaja "Duff" joogipurk osta. Kõik Simpsoni fännid peaks teadma, millest ma räägin. Tal läksid silmad üllatuseks suureks, kui seda Islandi toidupoes nägi. Pidi kohe pilti võtma ja sõpradele saatma. Kuna see oli meie viimane õhtu, siis ostsin veel mõned kommid. Ikka Islandi omad. Mis on enamasti kõik lagritsaga. Õnneks mulle lagrits maitseb, kuigi mitte ka kõik. Nende banaani-šokolaadi-lagritsakommid olid tõesti head. Õhtusöögiks ostsime mingid valmistehtud kanavõileivad. Kodus tegelesime pakkimisega. Et hommikul ei peaks palju aega viitma. Proovisin veel enne 10 Kirket kaasa meelitada kalda äärde päikeseloojangut vaatama. Aga me tegin seda pooletoobisena, st energia puudus. Tema nõusolek oleks ehk mu pannud jalgu alla ajama. Nõnda keerasime hoopis päris varakult tuttu. Homme ootas kojusõit. Mis Kirke silmad särama lõi. Ta oli juba kaks kuud oma lemmikutest koertest eemal olnud...
Viimase päeva hommikul olime taas kord varajased. Ma ei tea, kuidas see meil küll nii hästi õnnestus. Mitte et minul oleks hommikul ärkamisega probleeme. Pigem on Kirke see, kes võib vabalt poole päevani magada. Vist oli juba kojujõudmise tuhin sees. Pistsime nahka viimased asjad, mis külmkappi enda jaoks muretsenud olime. Ja pakkisime lõplikult kohvrid. Jätsime hüvasti korteriperenaisega. Kinkisin talle ühe paki "Tallinna" komme ja kanada vahtrasiirupi pulgakommid, mis ma ekstra selle jaoks alles hoidsin. Kiitsime väga ta elamist ning lubasime ehk kunagi tagasi tulla 🙂 Saime veel inglannast külalisele head teed soovida. Tal alles pool avastamisretke tehtud. Praeguseks peaks ta küll juba kodus tagasi olema.
Tjörnin tiik on täiesti looduslik, inimkäsi pole selle loomisega tegelenud. Pidi olema üks lemmikkohti, mida rõõmuga pildistatakse. Sest üle selle avaneb kena vaade Reykjaviki erivärvilistele majakestele. Linnarahvas armastab ka seda parki, käib linnukesi söötmas ja koertega jalutamas. Nägimegi seal koeri, kes peremehi oma järel vedasid. Linnukeste söötmise pärast kutsutakse vahel tiiki maailma kõige suuremaks leivasupiks. Muidugi pole ainuüksi saia peal elamine hea ei lindudele ega inimestele. Seda enam, et linnaisad on välja hõiganud palve linde vähem sööta, sest suured kajakad on väga ennast täis läinud ning kimbutavad väikeseid pardipoegi. Liiga kerge saak nendele... Oh, ja Islandil leidub ka tervisesportlasi hoolimata jahedavõitu kliimast. Oma silmaga nägin 😉
Ilm polnudki nii külm, ainult tuul oli lageda peal eriti tugev. Purskkaev peaks ju teoreetiliselt oma vee otsejoones üles purskama, aga siin on selgelt näha, et väga raske oleks tuulega millegi sellisega hakkama saada.
Astusime linnaisade majja sisse. Nad olid lausa ukse juurde viiva tee vikerkaarevärviliseks joonistanud. Nädalavahetusel pidi toimuma geiparaad. Ühel vastutuleval grupil olid isegi vikerkaarevärvides pabertopsid kuuma kohviga (või teega?) käes. Sellest lõbusast peost jäime aga meie Kirkega küll ilma. Tundub, et kõik läks kenasti ja rahulikult, sest maailmalehed seda sündmust ei valgustanud 🙂
Reykjavikis on päris palju skulptuure. Nad vist isegi teevad ekskursioone, mis viib igaühe juurde. Kindlasti on tundmatu bürokraadi oma aga täiesti omaette põnev vaatamisväärsus. Peidetud on see linnavalituse lähedale nurga taha. Nii et ei tarvitse kohe ülessegi leida. Täpselt nagu neid bürokraate, kes kiviseinte vahel kontorites end peidavad ja keda väga keeruline kätte saada on 🙂 Raske kivi näo asemel pidigi endas peitma mitut bürokraataia tahku. Töö, mis rõhub peale oma mitmetahuliste reeglite ja ettekirjutustega, aga samas ka ilma näota bürokraat, kes neid reegleid siis täpset joont mööda jälgib, unustades ära inimesed ja inimlikkuse. Kirke proovib siis kõigele sellele jalga ette panna 🙂
Linnavalitsuse hoone üks osa seinast on vulkaanilise päritoluga kivim, mis kaetud samblikuga. Mööda seda niriseb pidevalt alla vesi. Kujutan ette, et just sellised näevad välja kaljused mäeküljed, mis eemalt rohelisena kätte paistavad.
Reykjavikis jääb ka tahestahtmata silma hulgaliselt seinajoonistusi. Mis on suures osas tõeliselt ilusad. Leidsin siit ühe toreda kaardi, kus hulk pilte asuvad. Lisaks ka Spotify nimekiri lauludest, mis on mõnda neist inspireerinud. Mina pildistasin ainult neid, mis ette jäid. Aga vabalt võiks lausa eraldi ekskursiooni ette võtta. Sest mulle nad meeldivad. Minu meelest on Tallinnas ka neid palju rohkem ilmunud. Just selliseid, mille pärast kunstnik ei peaks häbenema.
Kesklinna joonistused hakkavad muidugi rohkem silma, aga neid leidub ka kaugemal. Nagu "koju" jalutades ise kogesime.
Ega meil palju aega seal linnas ringi kolada polnud. Lend ju kella viie ajal minemas ja auto vaja enne ära viia. Phallose muuseumist kõndisime mööda. Hetkeks mõtlesime, kas lähem sisse, aga otsustasime sellegi järgmiseks korraks jätta.
Astusime siiski veel ühest jõulupoekesest läbi, kust sain talviseks
mälestuseks kaks kiigel istuvat päkapikku. Hea pühade ajal Islandit meenutada. Ühest
teisest poest leidsime aga Toomasele kivid, mida ta kangesti soovis.
Mitte et ta just selliseid ootas. Tahtis ikka justkui päris tükki Islandilt. Sai aga graniidirahnu neljakandilised
miniklotsid, mida võib sügavkülma panna ja siis joogi sisse torgata. Et jook
ikka jahe seisaks. Praeguseks on ta need edukalt kasutusele võtnud. Kuna karp kividega kuulutas, et tehtud Islandil, siis peaks kivid teoreetiliselt ikka saare pealt üles korjatud olema.
Viimane mõtlik pilk pealinnale...
Viimane linnaring tehtud ja oligi aeg autole tuurid sisse panna ning Kirke juhendamisel lennujaama poole teele hakata. Enne seda tahtsime aga veel ühes viikingite muuseumis käia, mille asupaik üsna lennujaama lähedal. Viikingi muuseum on väike. Aga päris sobiv aja täitmiseks, selle asemel et niisama lendu oodata. Kui kellelgi on näiteks mõni tund ülearu, mida võiks natuke asjalikumalt täita.
Kõige uhkemaks väljapanekuks muidugi viikingi laev - Íslendingur (ehk maakeeli - islandlane), mille ehitas Gunnar Marel Eggertsson 1996. aastal 9.sajandi laeva eeskujuks võttes. Pikkust on sel 22.5m ja laiust 5.3m, sügavust 1.7m. Ehituseks oli vaja viis tuhat naela. Ta proovis kasutada võimalikult sarnast materjali kui omal ajal ja jälgida vanu laevaehituse põhimõtteid.
Just sellisega purjetati kunagi iidsel ajal. Ameerikasse. Laev ehitati, et lastele viikingite aeg lähemele tuua. Kuid aastatuhande vahetuse pidustuste käigus purjetati sellega üle vete Uuele maale, tähistades Leiffur Erikssoni teekonda sajandeid tagasi. Üle ookeani sõit võttis kolm kuud aega. Üks meeskonnast oli ka blogi pidanud, aga ma pole suutnud seda üles leida. Kardan, et on islandikeelne. Või ma võin lihtsalt lohutada ennast, sest arusaamisega oleks mul kehvad lood. Peale seda toodi laev 2008.a. muuseumi rahvale vaatamiseks. Kõige toredam on, et laeva peale
võib vabalt kõndima minna. Lahe oli ette kujutada, kuidas muistsed
viikingid oma kraami ja loomadega maid avastamas käisid. Ja palju lihtsam on seda teha, kui saad lausa viikingilaeva peal ise kõndida. Ma ütles, et
tasus seal käimine ära küll.
Nüüd sai muuseumi külastamisest räägitud, kuid seda otsides oskasime (st mina oskasin) õigest teeotsast mööda sõita. Oli selline imelik järsk käänak, mida ma kohe ära ei tabanud. Kuid
tegelikult oli see lausa hea, sest kui natuke maad edasi sõites auto tee kõrvale mingile parkimisplatisele tõmbasin, tuli välja, et kohe seal kõrval on lindude vaatlemise ala.
Nii me siis läksime vaatlesime natuke lindusid. Ja jalutasime mööda
liivast randa. Ei olnud väga must liiv, üsna liivase liiva moodi. Kirke proovis
leida mõnda kivikest, mida isale kaasa võtta. Paar pisikest torkasime
taskusse. Ma lugesin alles hiljem, et tegelikult pole ikka ilus kivi
niisama korjata. Sest mõnes kohas polegi neid enam järele jäänud. See
tähendab ikka muidugi ilusamad kivid olla ära korjatud. Ma lohutasin end, et võtsime
ainult mingid tillukesed inetud laavakivi tükikesed 🙂 Loodetavasti polnud sellest suurt lugu.
Kõndisin ka mööda kitsast
muuli, kuid eriti kaugele ei julenud minna, sest tuul oli päris kõva. Ma
ei tahtnud end leida muuli kõrvalt maast või veest. Pealegi oli muul üsna kõrge, kuna tundus olevat mõõna aeg. Oleks vabalt võinud end lisaks vigaseks kukkuda.
Hiljem vaatasin, et veetsime lausa tunnikese lindude seltsis. Mis tegi kõhud väga tühjaks. Kirke keeldus siiski uuesti kala söömast, kuigi nägin ühte kalarestorani. Pidime siis võtma hoopis väga igavalt Subways ühe pika võileiva. Õnneks räägivad islandlased kenasti inglise keelt ja kuna Kirke on selle kiirtoidurestoraniga üsna sina peal, siis oli täpselt selge, mida küsida. Tundus, et neil oli aga kastmeid hulga rohkem. Meie valitud võileib maitses väga hästi. Lugesin pärast, et tooraine pidi palju puhtam olema, kuna Islandis on palju rangemad seadused, mida toidu sisse tohib ja ei tohi panna.
Hiljem vaatasin, et veetsime lausa tunnikese lindude seltsis. Mis tegi kõhud väga tühjaks. Kirke keeldus siiski uuesti kala söömast, kuigi nägin ühte kalarestorani. Pidime siis võtma hoopis väga igavalt Subways ühe pika võileiva. Õnneks räägivad islandlased kenasti inglise keelt ja kuna Kirke on selle kiirtoidurestoraniga üsna sina peal, siis oli täpselt selge, mida küsida. Tundus, et neil oli aga kastmeid hulga rohkem. Meie valitud võileib maitses väga hästi. Lugesin pärast, et tooraine pidi palju puhtam olema, kuna Islandis on palju rangemad seadused, mida toidu sisse tohib ja ei tohi panna.
Ja nüüd lõpuks saab mu pikk jutt otsa. Ei tasu mind ikka arvuti ligi lasta 😏 Eriti kui mu kirjutis valmis saanud ja ma uimase peaga suutsin selle kõik ära kustutada. Mis tähendas, et pidin kõigega otsast peale hakkama. Mingil hetkel otsustasin siiski natuke asja uurida, ning sain kogu bloggeri loo brauseri ajaloost kätte (hea kõrva taha panna, kui sama asi juhtuma peaks). Mis ei tähendanud, et ma sulel vabalt joosta ei lasknud.
Aga Islandisse tagasi... Auto panin enne äraviimist bensiini täis ning viisime ta lennujaama lähedal asuvasse kontorisse ära. Meid teenindav meesterahvas küsis, kuidas reis oli, heitis kiire pilgu autole, tegi mõne kriipsu oma paberile ning ütles head aega. Ta ei olnud sugugi nii põhjalik, kui see neiu, kes meile võtmed andis. Samas muidugi hea, et mida rohkem varem kirjas, seda vähem võimalust, et midagi meie kaela määritakse. Ütles veel, et võtke oma kotid ja kodinad, ning jalutage jaama. Pidi vaid neli minutit võtma. Ilmselt võttiski, sest tehniliselt jalutasime lihtsalt üle parkimisplatsi, kui ühe hoone nurga tagant välja tulime. Mingi buss pidi sealt ka mööda minema. Kui meil kohvreid oleks rohkem olnud.
Lennujaam ise oli üsna täis. Jutud, et Keflavik on väike, said ümber lükatud. Muidugi ei saa teda võrrelda suurlinnade omadega, kuid väga väike ta nüüd ka pole. Lihtsalt Eestisse lennates ja ainult ühes väikeses osas järgmist lendu oodates, võis tõesti jääda mulje, et lennujaamas õieti midagi ei leidugi. Tegelikult on seal nagu igal pool hulk poode ja söögikohti. Ja rahvast on ikka omajagu. Esimest korda saime ära proovida, kuidas kohvrite jaoks "reisilipik" ise välja trükkida. Sellega saime hakkama, aga peale kleepimisega tekkis raskusi. Üks töötaja aitas meid siis lahkelt. Selle segaduse juures oleks Kirke peaaegu et oma seljakohti ära kaotanud. Õnneks läks kõik kenasti.
Aga Islandisse tagasi... Auto panin enne äraviimist bensiini täis ning viisime ta lennujaama lähedal asuvasse kontorisse ära. Meid teenindav meesterahvas küsis, kuidas reis oli, heitis kiire pilgu autole, tegi mõne kriipsu oma paberile ning ütles head aega. Ta ei olnud sugugi nii põhjalik, kui see neiu, kes meile võtmed andis. Samas muidugi hea, et mida rohkem varem kirjas, seda vähem võimalust, et midagi meie kaela määritakse. Ütles veel, et võtke oma kotid ja kodinad, ning jalutage jaama. Pidi vaid neli minutit võtma. Ilmselt võttiski, sest tehniliselt jalutasime lihtsalt üle parkimisplatsi, kui ühe hoone nurga tagant välja tulime. Mingi buss pidi sealt ka mööda minema. Kui meil kohvreid oleks rohkem olnud.
Lennujaam ise oli üsna täis. Jutud, et Keflavik on väike, said ümber lükatud. Muidugi ei saa teda võrrelda suurlinnade omadega, kuid väga väike ta nüüd ka pole. Lihtsalt Eestisse lennates ja ainult ühes väikeses osas järgmist lendu oodates, võis tõesti jääda mulje, et lennujaamas õieti midagi ei leidugi. Tegelikult on seal nagu igal pool hulk poode ja söögikohti. Ja rahvast on ikka omajagu. Esimest korda saime ära proovida, kuidas kohvrite jaoks "reisilipik" ise välja trükkida. Sellega saime hakkama, aga peale kleepimisega tekkis raskusi. Üks töötaja aitas meid siis lahkelt. Selle segaduse juures oleks Kirke peaaegu et oma seljakohti ära kaotanud. Õnneks läks kõik kenasti.
Torontos on jälle muudetud seda, kuidas riiki siseneda. Minu meelest ei olnud väga hästi juhiseid üleval, et enne kui tollist läbi minna, oleks vaja masinate juures peatuda ja oma saabumise registreerima. Masinad on hoopis teises kohas, kus vanasti. Uimase peaga kõndisime sealt mööda. Ja pidime siis minema ühe morni Aasia päritolu tolliametniku juurde. Mis võttis tegelikult kindlasti vähem aega. Aga ta küsis pahuralt, miks me masinat ei kasutanud. Ma ütlesin, et ma ei teagi miks... Ja nõnda see jäigi. Mõtlesin, et kas saadab meid nüüd meelega sinna, kus kohvrid läbi vaadatakse. Aga ta ei öelnud ega küsinud rohkem midagi. Isegi, kas meil alkoholi on. Mida seekord ei olnud grammigi. Välja arvatud Islandilt ostetud mingid šokolaadikommid, mis justkui konjakit pidid sisaldama. Kohvreid ootasime aga tükk aega. Kohe ebatavaliselt kaua.
Toomas oli juba kodus kannatamatu, saatis aga tekste, millal me valmis oleme, et ta järgi saaks tulla. Meie oleks ka tahtnud kiiremini, aga kui kohvrid viimaks lindile ilmusid, siis sama kiirusega kui vesi, mis kraanist tilkuma hakanud. Egas muud, kui jälgisime inimesi, kes millegipärast pidid kohe lindi äärde koha sisse võtma. Isegi, kui neil osa kohvreid käes oli. Meie seisime parajas kauguses, vähemalt oma arust. Mis tähendas mõne jaoks, et nad võisid meie ette end seada ja takistada meie lindile lähenemist. On ikka totud küll. Kõndisime siis natuke eemale, kus pisut viisakam rahvas ootamas. Vahepeal saime ka narkokoera tegevust jälgida. Ei mäletagi, et varem koera lennujaamas nii lähedalt näinud oleks. Käis ja nuuskis meie kotte ka. Küll on hea, et mul ühtegi poolikut võileiba seal sees polnud. Kuigi... ju nad on treenitud teatud lõhnade peale. Meid jättis ta siiski rahule. Kuigi Kirke kibeles teda paitama. Nii suur oli ta igatsus oma lemmikute järele.
Kui me viimaks siis koju saime, sattusid koerad täielikku pöördesse. Millegipärast ei näita inimesed samamoodi oma rõõmu välja 😊
Ei saa ma mitte hoogu pidama. Ja pealegi 10 postitust kõlab ju väga kenasti 🙂 Aga siia veel mõned pildid ja mõtted meie Islandi reisist.
Ma olin juba ammu mõelnud, et see on üks paik, mille tahaks oma eluajal üle vaadata. Meenutan siiani muigega ühe müügimehe pikka nägu minu vastuse peale päris mitu aastat tagasi. Ta proovis publikut üles kütta sooja maa puhkustega ning jalutas rahva hulgas ringi, küsides, millistest maadest unistatakse. Kuulsin siis ... Hawai, Kariibimeri, Mehhiko... kuni ta minu juurde tuli ja ma rõõmsalt (tegelikult muidugi muigega) Island teatasin. Võtsin härra sõnatuks küll 😄 Olen kindel, et ta oleks hea meelega mind sealt saalist kiiruga välja juhatanud, sest ajasin ta müügikõne täiesti sassi.
Ma olin juba ammu mõelnud, et see on üks paik, mille tahaks oma eluajal üle vaadata. Meenutan siiani muigega ühe müügimehe pikka nägu minu vastuse peale päris mitu aastat tagasi. Ta proovis publikut üles kütta sooja maa puhkustega ning jalutas rahva hulgas ringi, küsides, millistest maadest unistatakse. Kuulsin siis ... Hawai, Kariibimeri, Mehhiko... kuni ta minu juurde tuli ja ma rõõmsalt (tegelikult muidugi muigega) Island teatasin. Võtsin härra sõnatuks küll 😄 Olen kindel, et ta oleks hea meelega mind sealt saalist kiiruga välja juhatanud, sest ajasin ta müügikõne täiesti sassi.
Nõnda ma siis ainult mõtlesin ja reisisin järjepidevalt kogu puhkuse ajaks Eestisse. Kuni kevadel sai otsus võetud, et nüüd... Kirke oli rõõmsalt kohe valmis minu reisiseltsiliseks tulema. Kindlasti oleks Toomaski tahtnud tulla, aga meie ajad ei klappinud hästi kokku. Pole ebatavaline, et sellised pikad ootamised kergitavad ootused väga kõrgele, mille lõpus ootab ainult pettumus. Ma natuke mõtlesin enne reisi selle peale, aga ütlen kohe, et ei mingit pettumust. Pigem on tunne, et läheks rõõmuga tagasi. Nii palju oleks veel avastada ja näha. Nüüd võiks ju koos kaasaga reisi ette võtta. Ja pikemalt. Üks sõber, kes mitu korda saarel käinud, lubas teejuhiks tulla.
Islandi inimesed... nii palju, kui me nendega kokku puutusime, olid kõik väga kenad. Täiesti loomulik oli nedega inglise keeles rääkida. Korteriperenaine oli väga lahke, kui temaga juttu puhusime. Üks mustanahaline härra, kellele lahkelt ust pakkusin hoida, kui ta samasse majja sisenes, kus me peatusime, sulas täielikult, kui me ütlesime, et Kanadast oleme (kuigi ta minu inglise keele peale ütles, et ei-ei-ei... kust sa tegelikult pärit oled 🙂). Tema olevat USAst ja juba üle aasta Islandil elanud. Kus talle väga meeldib!
Kindlasti on huvitav see, kuidas mõned vaatamisväärsused asuvad maal, millel konkreetne omanik. Või on see maa kunagi kuulunud kellelegi, kes siis otsustanud paiga riigile annetada või müüa. Ma ei arva, et olen õieti sellise asjaga enne kokku puutunud. Või pole see lihtsalt jutuks tulnud.
Aga teise päeva hommikul olime juba hästi vihma vastu valmis (ilma vihmavarjudeta). Ja kuigi kalda ääres oli kõva tuul ning vihma tibutas, siis ei häirinud see mitte üks raas. Muidugi ei ütle me aga kuivast ilmast ja päikesest ära. Ning seda saime siis ülejäänud aja. Mis muidugi teeb meele natuke rõõmsamaks, isegi kui õhk ikka jahe on. Aga meile Kirkega sobib selline jahe ilm. Nagu olen juba kindlasti kirjutanud, oleme täielikult põhjamaa inimesed. Nii et Island võiks vabalt meie maa olla.
