Karate sügisturniir

Seekord oli Kirke võistlustel oma "teise perega" nagu ta ise ütles, sest keegi meist ei saanud kohal olla. Mina olin tööl, Maril oli palju õppimist ja Tom oli samuti tööl, kuigi sõitis kohe peale seda kohale. Sain töö juurde Kirkel teksti, et ta oli teisele kohale tulnud katas. Ja hiljem kumites võitis teisi noori naisi. Kokkuvõttes omistati talle veel tubli naisvõistleja medal. Fotod on muidugi laenuks võetud kaasvõistlejate käest. Eriti armas on parempoolne all, kus keskel seisev naine oli eelmisel aastal saanud Kirkest nii palju inspiratsiooni, et hakkas ka karatega tegelema. Ta austraallasest abikaasa oli juba klubiga varem liitunud. Kirke arvas, et nii kummaline on mõelda, kuidas ta on kedagi teist mõjutanud, ikka positiivselt muidugi ;)

Vihmapildid

Sel nädalal sai vihmapilte püütud. Ülemise foto puhul proovisin küll porilompi pildistada. Sel ajal, kui ma vihmavarju ja telefoniga komitsesin, kiirustas üks härra mööda. Saigi vist palju põnevam, hoolimata pisut udusest pildist ;) 

Väheseid päevi, kui ma tööle minnes kummikud jalga panen. Mitte väga tihti ei saja terve pikk päev...

Ja nagu ikka Facebookis teiste jahimeeste fotod, samuti Instagramis.

Parima pagari otsingutel

Eesti parima pagari saade jõudis kenasti lõpuni. Minulgi õnnestus see ära vaadata :) Mulle meeldis. Ma ei saa aru nendest, kel jätkus kriitikat kogu saate ülesehituse, saatejuhtide, muusika, osalejate ja ma ei tea mille kohta veel. Minu meelest oli kõik just nii nagu pidi. Kui võrrelda originaaliga The Great British Bake Off, siis mina ei saa küll mitte midagi negatiivset välja tuua. Sest brittide saade ja kogu saate formaat meeldib mulle kõigist erinevatest kokandusvõistlustest kõige rohkem (eriti kui mõtlen nende peale, kus kurikuulus Ramsey oma sõnu ei vali). Ja eestlased jälgisid ülesehitust päris hästi. See on rahulik ja mõnus. Kohtunikud ei ole oma kriitikaga liiga õelad, ei kardeta nõuandeid jagada. Tekib hea sõbraliku koostegutsemise tunne. Eriti tänu saatejuhtide toredatele vahekommentaaridele. Kuigi pean ütlema, et brittide omad on vast kõige vahvamad selles osas. Aga ma ei oska midagi halba ühegi teise kohta ka öelda. Muusikaga jäin ka väga rahule, just selline sobiv. Ei mingit põnevuse üleskruttimist helidega.

Olen nüüd näinud lisaks veel Iiri, Austraalia, Rootsi, Lõuna Aafrika ja USA saateid. Soome oma magasin kahjuks maha. Osadel küll pisut erinevad saate nimed, kuid kogu ülesehitus enam-vähem sama. Välja arvatud Uus Meremaa, mille torkasin ka siia vahele, aga seal otsiti samuti parimat pagarit. Kõige vähem tegelikult meeldiski viimane ja USA oma. Liiga palju oli seda nii tüüpilist põnevuse ülesajamist. Mis tundub liiga kunstlik. Nii palju siis minu arvamisest. Teleriekraani taga istudes olen pea alati kohtunikega sama meelt olnud. Eesti võitja teenis täiega oma tiitli ära. Kiitus kohtunikele. Koduküpsetajad Eestis võivad kõik uhked oma oskuste üle olla, sest arvan, et paljud võivad temaga samastuda :) Isegi kui polegi kusagil kursustel käinud ja uhkeid prantsuskeelseid termineid ei tea ;) Mis ei ole üldse kivi loopime ühe võistleja kapsaaeda, sest tema küpsetised nägid superkenad välja ja kindlasti maitsesid sama hästi. Ma ise olen lihtsalt alati proovinud Eestis väga hoolikas olla, et ei kasutaks võõrkeelseid väljendeid :P

Kõigile, kel küpsetamise vastu huvi, soovitan neid saateid vaadata :) Siit leiab nimekirja teiste programmide kohta.

Lambivalguses

Ikka veel paar päeva aega püüda lambivalguses fotosid ja postitada FB leheküljele või Instagrami.

Remembrance Day

Minu meelest väga ilus komme mäletada kõiki langenuid. Igaühe surm on olnud valus löök mõnele perele, lähedastele... Ja nad on andnud oma elu, sest siin ilma peal leidub alati neid riigijuhte, kelle jaoks sõda tundub ainukese lahendusena oma isiklikke ambitsioone täita.

Jalutasin laupäeval Eesti Majast kesklinna. Kus avastasin, et Manulife kindlustuskompanii esine ülihoolitsetud roheline muruplats oli kaetud Kanada lipukestega. Väga hingeminev vaatepilt. Pea kaksteisttuhat lipukest iga kümne viimase sajandi jooksul hukkunud kanada sõduri mälestuseks. Pean ütlema, et esialgu jäi kogu asi mulle kaugeks. Välja arvatud see, kui nägin inimesi oktoobri lõpus novembri alguses mooniõis krael või rinnal ringi käimas. See tundus eriliselt kaunis. Alles siis kui lapsed kooli läksid ja ma sattusin mälestusaktustele, hakkas kaduma nõukogude ajast kaasa toodud taak, mis tähendas, et sõna "sõjaveteran" tekitas pigem negatiivseid tundeid... Täna mõtlen nendele rahvuskaaslastele ja teistele, kes meie praeguse maailma nimel kõige suurema ohvri toonud.

Lambivalguses...

Uuel nädalal vaatame maailma lambivalguses. Teema üleval nii Facebookis kui Instagramis. Kahjuks ei ole kõik fotod viimases kõigile nähtavad, sest osalejad omavad privaatkontosid.
Olen nüüd rohkem silmad lahti ringi käinud ja nuputanud, millele tähelepanu pöörata ning mis järgmiseks teemaks üles riputada :) Selle pildi klõpsasin Halloweeni õhtul külas akna all istudes.

Kiwikook

Halloweeni peole valmistasin kiwi-jogurtikoogi. Võtsin aluseks siit leitud retsepti, mis oli küll tehtud granadillist ehk kannatuslille viljadest, kohalikus keeles passion fruit. Kuna meil on aias hulgaliselt arktilise kiwi vilju, siis otsustasin hoopis neid kasutada. Meil väike mure, mida kõigist nendest teha. Hetkel on küll tunne, et kui keegi ei tule appi ära korjama ja sööma, siis jäävad need linnukestele toiduks. Kui siinsed linnukesed muidugi kiwimarju söövad.

Koogi tegin lausa eelmisel päeval valmis. Tahtsin kiwipüreest veel õhukese katte panna peale, kuid see ei tarretunud. Võtsin maha ning lisasin zelatiini. Panin sügavkülma, kuid ikka ei tarretunud. Õieti tundus pooleldi valmis. Autos voolas osa kattest sülle. Kiiresti ots ümber ja tagasi koju. Õnneks olime vaid mõne minuti jõudnud sõita. Tõmbasin jälle katte maha. Kuna muuks aega polnud, siis sai ainult granaatõuna seemneid peale raputada. Muidu oli mul lausa minikiwi lõigud koos granaatõuntega kaunistuseks pandud. Kook maitses ikka päris hea :P

Koogipõhi

30 g mõru šokolaadi peenikeseks tükeldatud

1 spl kakao pulbrit

1/8 tl lahustuvat kohvi
   sega ülaltoodu ained omavahel ja lisa...

2spl keeduvett - sulata

Sega kuivained:

1/2 kl jahu

1/4 tl küpsetuspulbrit

1/8 tl meresoola

Vahusta omavahel:

3 spl toasooja võid

1/4 kl suhkrut

2 spl pruuni suhkrut,
lisa viimaks

1 muna (toasoe)

1 tl vanilli

3 spl hapukoort (toasoe)

ja šokolaadisegu

Pane kõik kokku ning 22cm lahtikäivasse vormi. Küpseta umbes 20-25 minutit 175kraadises ahjus. Jahuta. Lõika 20cm lahtikäiva vormi suuruseks ja pane selle põhja.

Tarretis

1/4 kl külma vett ja 4,5 tl zelatiinipulbrit seisma u 10minutiks

1,5 kl marja/puuviljapüreed 

1,5 kl suhkrut

2tl värsket sidrunimahla

näpuotsaga soola (püreele suhkur jne, soojenda ning lisa sinna paisunud zelatiin)

1,5 kl vahukoort (või 2 kl jogurtit)

Halloweeni kõrvitsad

Praegu on veel kõrvitsaid ilustuseks välja, kuid järgmisel nädalal on nad juba enamasti prügikastides.

Halloweeni õhtu

Õhtul sai jälle traditsiooniliselt ringi käidud. Ja mõned fotod klõpsitud. Oli päris mõnus soe õhtu, kuigi vahepeal tibutas pisut vihma. 

Meie peolised sõprade juures. Mari nägi palju vaeva oma kostüümiga. Temast sai robot. Peale vaadates ei olnud ju midagi erilist, aga kõige põnevamaks sai tema kokku pandud elektrooniline vidin, mis moondas hääle robotlikuks. Ta käis natuke ka ringi, jagas komme ja astus mõne ukse taha. Oli ju vaja oma kätetööd demonstreerida. Inimestele meeldis väga just see robotihääl. Üllatas neid päris palju :) Kahjuks ütles mingi osa viimaks üles. Ilmselt patareid. Aga nüüd saab ta seda veel viimistleda. Järgmine aasta veelgi rohkem muljet avaldada ;)

Halloweeni hommikul jalutasin pisut ümruses ringi ja klõpsisin fotosid. Siin väike valik, kuidas majad kaunistatud on.

Halloween

Esimest korda on Kirke teatanud, et tema tahab sõpradega koos olla :) Mari tuleb siiski traditsiooniliselt Kati juurde sünnipäevale/Halloweeni peole. Tema jaoks on endiselt tähtis hea kostüüm välja mõelda. Ning loomulikult ei tule kõne alla, et täpselt sama asja kasutada, mis eelmisel aastal! Viimaks Halloweenile mõeldes lauluke, mis mu neidudel väga meeldib ja hästi praegusesse aega sobib ;)

Uuestisündinud Fotojaht

Ma pean ütlema, et mul on tõeliselt hea meel, kuidas fotojaht uues kuues käima on läinud :) Ega ma siin eriti ei tohiks hõisata, sest oleme kolmanda nädala alguses, aga loodetavasti leidub ikka tulevikus ka huvilisi. Tundub, et Facebook on rohkem inimesi kaasa tõmmanud, toonud ka Instagramist mõne ära või jätnud mõne kahele poole pendeldama. Ise eelistaksin küll viimast, kuid tõenäoliselt on see paljudele siiski üsna tume maa veel. Kui Windows viimaks oma Instagrami rakendusega välja tuleb, vast siis saaks seda rohkem kasutama hakata. Sest see on palju "fotosõbralikum".

Facebookis olen küll võtnud suure juhi rolli, aina käsin, poon ja lasen :) Ei luba teistel postitusi teha kui ainult administraatori(te)l. Hetkel olen muidugi üksi, kuigi mõttes on üks veel juurde paluda. Samas on üksi tegemine lihtne, ei teki liiga palju riidusid :P Kaua endaga ikka jõuab vaielda. Vaatame, kuis läheb edasi. Aga hetkel hoian sama formaati, kus mina postitan "teemafoto" ning selle alla saab jätta kommentaariumisse oma pildid. Hoiab kõik kenasti koos ning teavitab teisigi, kui foto üles laetud. Album oleks ideaalne, kuid võin oma kogemustel põhinedes pea anda, et siis tekib neid, kes postitavad ikka ajajoonele ja neid, kes siis albumit kasutavad. Nii et kõik jääb nii kuis praegu on :D  See olen ikka mina siin, kes poob ja käsib ;)

Siia veel mõned üleslaetud fotod sügislehtede ja "alt üles" teema alt.

 

Mõned minu fotod alt üles teema all:

 

Viimaks minu sügsiene foto, mille alusel valisin "alt üles". Tol hetkel veel ei mõelnud ma fotojahi ülesäratamise peale :)

Fotojaht nüüd ka Facebookis

Pidin oma sõnad alla neelama ning ikkagi Facebookis ka fotojahile lehekülje looma :)  Mitmed olid huvitatud, kuid Instagram osutus kõvemaks pähkliks kui arvata oleks osanud. Probleem on ka selles, et kui konto on suletud, siis teised ei näegi postitatud pilte.
Nii et kui huvi, siis tulge aga ja liituge FBs - Estofotojaht - fotojahil eestlased ja eestlaste sõbrad.

Fotojaht

Hei kõik, kes te kunagi Fotojahti pidasite. Kuidas oleks, kui me selle uuesti ellu ärataksime, aga nüüd hoopis Instagrammis. Selle platvorm on minu meelest palju "sõbralikum", sest seal saab kergesti ülevaate kõigist postitatud fotodest. Fotojahist osalemiseks ei pea olema mingi proff, piisab ainult sellest, et pildistamine rõõmu teeb ja et tahad oma rõõmu teistega jagada.

Ma ei hakka mingit hääletust tegema, vaid olen diktaatorina juba ukse avanud Instagrammi uuele kontole, mille nimeks @estofotojaht. Muidugi ei või ma diktaatorikepiga palju vehkida, sest tee mis tahad, diktaatorit minust kunagi ei saa, ja ega ma sellest unistagi :)  Aga tulge kaege üle, mis ja kuidas. Kui teema meeldib ja silma jääb midagi, mille võib fotokaga/telefoniga jäädvustada, siis jaga seda teistegagi!

Osta $150 eest loteriipilet ja võida restoran!

Just nõnda kuulutati välja Torontos kaks päeva tagasi. Saksa toitu pakkuv Das Gasthaus restorani omanik Ruthie Cummings on seda pidanud umbes kolm aastat, aga otsustas nüüd kõigest sellest eemale tõmmata ning pühenduda oma vanemate hooldamisele. Vist isegi pidi Saksamaale kolima. Muide see toidukoht asub Toronto Eesti Majast lühikese jalutuskäigu kaugusel (üsna metroopeatuse lähedal). Pileteid müüakse maksimum 4000, võid muidugi ka raha asemel saata lühikirjandi selle kohta, kuidas vanemate inimeste eest hoolitseda. 1.detsembril loositakse võitja. Lisatingimusena on ka märgitud, et tal on õigus kõik piletirahad tagasi anda, kui huvi pole küllalt. Maja ise ei kuulu võidu hulka. Pead ikka üüri maksma. Küll aga saad kogu sisustuse, millega võid teha, mis tahad. Võitja võib restot edasi pidada, muuta oma käe järgi, ka nime; või hoopis kõik maha müüa. Praegune omanik väidab, et toidukoha sisseseadmine on väga kulukas, ning ta tahaks anda kerge võimaluse kõigile, ka nendele, kel algkapital puudub. Kahjuks olen juba lugenud üsna mitmeid negatiivseid arvamusi kogu asja kohta. Ei aita ka see, et veebileht, kus pileteid saab osta, on praeguseks seisma jäänud. Eks vaata, kuidas kõik läheb. 

Ta ei ole küll esimene, kes midagi sarnast on teinud. Tundub, et see võõrastemaja Vermontis on parem variant. Sama hind, kuid pead ka kirjatüki esitama.

Tööpäev töölt eemal...

Eelmisel nädalal oli mul rõõm osaleda töökursusel, mis pühendatud sellele, kuidas oma meeskonda kenasti ja sõbralikult koostööd tegema panna. Ütlen kohe, et kuigi ma lähen alati kohale, siis pole ma kordagi väga selliseid seminare väga pikisilmi oodanud. Ei oodanud nüüdki, kuigi pean tunnistama, et asi osutus palju-palju paremaks, kui üldse ette oskasin kujutada! Võin lausa öelda, et parimaks, kus kunagi käinud olen! 

Aga enne, kui mõne lausega jagan kogutud tarkust, pean hoopis jutustama, miks sellised imelikud pildid postituse juures on. Nimelt toimus kursus minu kodust suht lähedal asuvas hotellis (ainult pisut alla 10km). Bussidega polnud aga sugugi mõnus kohale sõita, sest hotell paikneb Torontoga kõrvuti asuvas linnas. Nii et ühistransport teeb imelikke trikke. Autoga oleks muidugi asi palju lihtsam olnud. Kuid Toomas ei saa ilma selleta tööle, sest metroo hakkab tema jaoks liiga hilja sõitma. Olen ta vahel hommikul tööle viinud ja siis tagasi tulnud. Mis oli ka seekordne plaan. Aga siis tekkis probleem, et ta peab kiiresti-kiiresti hambaarsti juurde pärast jõudma jne...

Ma siis mõtlesin natuke selle asja üle ning otsutasin, mis see mul ikka ära ole. Ma jalutan kohale!!! Kuna Toomase viimine oleks niikunii tunnikese röövinud, ja ma selle tunnikese hommikuti tavaliselt koeraga kepikõnni peale kulutan, siis mis seals ikka. Kepikõnni jätan ära ning koeraga teen vaid ühe väikese tiiru. Ning võin siis rahumeeli jalutama minna, natuke pikemalt muidugi. Mõtlesin ka, et ega seminaril istumine samuti just mulle kasulik pole. Parem ongi, kui saan kõndida.

Hommik oli soe ja väga udune! Ülemised fotod ongi sellepärast pisut hallid. Ainult viimase rea pildid näitavad suurt maanteed hommikul ja õhtul. Sest ma ju loomulikult jalutasn ka koju :D Mida ma küll esialgu ei plaaninud, kuid kuna ilm oli mõnusalt päikseline ja soe, ning sees hea energia, siis miks mitte. Toomas saatis küll teksti, kas tuleb mulle vastu, kuid ma ignoreerisin seda :) Mõtlesin küll, kui ära väsin, siis eks ta võib mu kusagilt mujalt tee pealt peale võtta.

Siin veel väike video liiklusvoolust. Alguses kahest tänavast ja lõpus suurest maanteest, mis viib lennujaamani nii hommikul kui õhtul.

Siia mõned fotod sügisesest loodusest ja lilledest.

Mõned elavad suurtes korterimajades, mõned alles ehitavad endale midagi ja mõni on selline maja, millises ise tahaks elada :)

Ja nõnda nägid välja kõrgepingeliinid hommikul ja õhtul...

Nüüd siis jõuan kõige esimese foto juurde. Hakkasin silla pealt pilti tegema, kui märkasin ämblikuvõrku äärepulkade vahel. Proovisin siis seda fotole saada. Kodus muidugi avastasin, et tänu udule, oli ämblikuvõrk kenade veepärlitega kaetud :)

Viimaks veel mõned fotod juba kodule lähemalt. Esimesel on keskpaigast pisut vasakul näha CN-torni. Ma vahel ikka imestan, kui kaugele see ikka ära paistab!

Aga seminarilt tulin kõige tähtsamana ära mõne hästi kasuliku nõuandega. Märgata töötajaid ning igal võimalusel, kui nad seda väärivad, neid ka kiita. Ning olla võimalikult positiivne! Muidugi saad ju olla morn ja pahane ning ärrituda väiksemat ja suuremat sorti asjade peale, kuid kui tahad et su meeskond endast rohkem kui parema annab, siis proovi säilitada positiivne suhtumine ja hea tuju. Ma tahaks tegelikult neid mõtteid veel lahti seedida ning kirja panna. Sest nii mõnedki praktilised ülesanded, mis tegime, olid tõesti silmiavavad! Ja muide, mis mulle kõige-kõige rohkem meeldis, ei mingeid rollimänge :P Nagu mõne teisega vahepeal rääkisin, siis ega need ei meeldi mitte kellelegi õieti! Ja kuigi me tegelikult mängisime paarides teatud situatsioone läbi, siis ei pidanud neid minema teiste ette esitama. Meilt küsiti hoopis, mis me neist õppisime! Rollimängude kohta arvas meie õpetaja, et neid võib ju teha, kuid ainult nii, et ülemus ise on teiseks osapooleks! Mitte, et alamad peavad end "lolliks tegema" :) Olen väga nõus!  

Oh, ja veel midagi, mis tasub kõigil meeles pidada. Unustage ära sõna "aga"!!! Kujutage ette, kuidas keegi ütleb näiteks kiidusõnu ning siis äkki lipsab vahele: AGA... Milline on kaasvestleja reaktsioon?! Oleme programmeeritud midagi negatiivset ootama!

Ahjupannkook õunte ja kanepiseemnetega

Sattusin hiljuti ühe sakslase blogisse, kus mitmeid toredaid retsepte - Zucker, Zimt und Liebe. Kõik loomulikult saksa keeles, milles ma küll oma teadmistega hiilata ei saa. Arvestades seda, et saksa keele eksam on ainuke, milles ma kunagi täielikult läbi olen põrunud :) Muidugi ei aidanud kaasa, et ma saksa keele tunde ülikooli ajal väga nigelalt oma osavõtuga austasin, ning õppejõud, mis iganes ta nimi täpselt oli (aga siniseid riideid erinevates toonides ta armastas), minu suhtes oma kehva arvamise paika oli pannud. Algas vist kõik sellega, et ma ei tahtnud kaasa laulda mingit laulukest ja sain mürgise märkuse sihtmärgiks. Aga mis teha, laulmises pole ma just kõige hiilgavam, ainult parasjagu nii, et lapsed enne tuttu jäämist mu laulukesed kenasti ära kannatasid. Õieti küll lausa neid nõudsid :D Aga saksa keele eksami eel oli ilmselgelt mu kallis õpetaja juba ette otsustanud, et hoolimata sellest, kuidas ma vastan, pole mul pääsu :) Ta ei pööranud õieti tähelepanu, mis ma rääkisin või ei rääkinud, ja ütles üsna kohe, et pean uuesti suvel eksamile tulema.

Nüüd sai siis pikk ja kurb lugulaul kirja, selle asemel et ahjupannkoogi retsepti jagada. Täiesti maakeeli :)  Tomi arvamine oli: sellist pannkooki võin ma teinekordki teha.

Kuumuta ahi 200C.
Lõigu 1,5spl võid (malm)pannile või ahjuvormi (mina panine 1spl ja sortsu oliiviõli). Pane ahju sulama. 
Koori üks õun ja viiluta õhukeseks. Pane sulanud võile, riputa üle 1 supilusika suhkruga ja torka uuesti ahju.
Vahusta 3 muna 1 supilusika suhkruga. Lisa 175 ml piima. Näpuotsatäis soola ja 1/4 tl kaneelipulbrit. Kõige lõpuks 125g jahu. 
Mina lisasin veel natuke vanillisuhkrut ja umbes 2spl kanepiseemneid.
Vala tainas õuntele ning küpseta ahjus umbes 15-20 minutit, kuni kook on pealt kena pruun ja ääred kerkinud. 
Kaunista tuhksuhkru ja mandlilaastudega.
Serveeri soojalt. Võib näiteks vahtrasiirupit peale valada.

Ja saksa keele osas pean ütlema, et see aitas väga palju rootsi keele kiirele omandamisele kaasa. Peale seda pole ma eriti sellega kokku puutunud, kuigi nüüd mõtlesin, et võiks ju uuesti käsile võtta. Vähemalt proovida neid retsepte blogis lugeda :)

"Originaalne" MÜ ehk Kotkajärve Metsaülikool

Ma ei mäletagi, millal viimati Kotkajärve Metsaülikoolis olin. Kunagi ammu, kui Kanadasse sattusime. Seekord aga mõned fotod (kus Kirke peal) nende Näoraamatust. Kirke oli seal nädal aega ja aitas lastele programmi korraldada, ning muidugi silma peal hoida, sel ajal kui lapsevanemad loengutel istusid. Muuhulgas õpetas noortele eneseakaitsevõtteid. Ma mäletan, kui mu enda tüdrukud kunagi karatega alustasid, siis see oli üks esimestest asjadest, millega tegeleti. Kirke jäi väga-väga rahule oma nädalaga Kotkajärvel ja ei ütleks sellest võimalusest tulevikuski ära. Paar aastat tagasi lapsi hoides ei olnud ta sama vaimustuses, aga siis oli ta noorem ka :)  Muide, Maril on palutud järgmisel aastal tulla ning jagada oma kogemusi Estcube juures töötamisest ja Erna matkast. Ta on oma esimese "jah-sõna" öelnud, kuigi kes teab, mis aasta pärast võib ette tulla. 

Siin väike väljavõte MÜ asutamise kohta nende kodulehelt.
Kotkajärve Metsaülikool (MÜ) asutamise kuupäevaks tuleb lugeda 25. septembrit 1966. Sel nädalalõpul toimusid Kotkajärvel Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi Kotkajärve Komitee korraldusel nn. "noorte sügiskulla päevad". Pühapäeval peeti uues kohvikus päevadest osavõtvate noorteorganisatsioonide esindajate nõupidamine, mida juhatas Heino Jõe. Nõupidamisel leiti, et eesti noorte kultuuriline tegevus Kanadas jãtab soovida. Oleks vajalik alustada mingisuguse rahvaülikoolitaolise kursusega noortele. Selleks otsustati kokku kutsuda kõikide Toronto eesti noorteorganisatsioonide esindajad 21. novembriks Toronto Eesti Majja.

Koosolek otsustas, et järgneva aasta augustikuul peetakse Kotkajärvel nädalane "Eesti noorte rahvaülikooli" kursus, mille kavas on teoreetilistest ainetest eesti keel, kirjandus, ajalugu, kunst, muusika, ideoloogilised ja ühiskondlikud probleemid ning praktilistest ainetest rahvatants, laul, võimlemine, rahvuslik käsitöö jm. 

Algasid intensiivsed nõupidamised ja 15. märtsiks 1967 olid valmis detailsed kavad nii programmi kui ka organisatsiooni osas. Uus institutsioon sai nimeks Kotkajärve Metsülikool. ... 19. augustil 1967. aasta õhtul toimus esimese MÜ avamine juhataja Olev Trässi sõnavõtuga.

Tähtis on vast märkida, et need naised ja mehed, kes panid MÜle aluse, proovisid jätta poliitka metsa äärele ning tõesti pühenduda eestluse hoidmisele. Mis tähendas, et ühendus Eestiga (mis tol ajal Vene võimu all), oli midagi, mida ei taunitud. Samas oli ju Torontos neid, kes "viskasid välja" need eestlased, kes julgesid piiriuste avanemise järel Eestis käia... Nii see elu kord oli...

Koduaia viinamarjadest moos

Aiast sai viimaks enamvähem kõik viinamarjad ära korjatud. Enne kui pesukarud need nahka jõuaks panna ja meile tuhat ja üks uut halli karva juurde tekitaksid oma öiste nosimistega, mis äratab kõigepealt koera. Tema muidugi näitab oma pahameelt haukumisega. Siis ajab torisev pereisa end üles ning läheb uhkesse võitlusesse neljajalgsete triibusabadega. Mina proovin aga tulutult kuidagi kogu selle lärmi sees magada.

Aurutasin marjadest mahla välja ning kuna varem olin mina lõpuks ainuke, kes mahla jõi, siis seekord otsustasin kogu mahlakogusest hoopis moosi teha (võtsime marjad kobara pealt ära, nii et sain need veel korra pressi alla panna).

Kuna tegemist oli mahlaga, siis oli mul vaja pektiini kasutada. Ostsin vedelat pektiini (näeb välja nagu tapeediliim) ja lisasin suhkrut vastavalt õpetusele. Kuna viimasest moosi keetmisest (õieti küll džemmi keetmisest) mäletan, et maitse sai liiga lääge, kuigi ega tal viga polnud, siis seekord kallasin pudelipõhjast leitud mustikalikööri juurde. Maitse sai nii ja naa... tundus liiga magus, nõnda valasin veel konjakit lisaks. Ikka üsna julgelt :)  Kuna mul pole midagi, mis kaitseks purgi ääri, siis tegin ühe katte hõbepaberist. Tõstsin seda ühelt purgilt teisele. Muidugi tuli veel välja, et meil polnud küllalt purke. Nõnda tegid lapsed kiire sõidu pühapäevasel õhtul Wal-Marti, mis ikka lahti oli. Nii tore, kui peres rohkem inimesi autorooli saavad istuda ja on ka seda nõus tegema :)

Tegelikult tuli lõpuks välja, et olin liiga vähe pektiini arvestanud. Mis tähendas, et moos oli järgmiseks päevaks ikka vedel. Egas midagi, valasin kõik tagasi potti ning kuumutasin üles ja panin aga pektiini juurde. Tulemus oli tõeliselt mõnus moos (kokku umbes kuus liitrit). Esmaspäevasel vabal päeval (teisipäeval algab alles jälle kool) küpsetasin pannkooke. Päris hea oli neid süüa oma moosiga :D

Koostöö

Viimasel augustikuu nädalal olime Awenda looduspargis. Kirke küll vaid ühe päeva, sest ta oli lubanud Kotkajärve Metsaülikoolis oma abi lastele meelelahutuse pakkumisega (st lapsehoiuga tegelemist :). Soovitasin tal muu seas õpetada enesekaitsevõtteid. Tundus, et see oli päris hästi läinud. Aga siin fotodel on näha, kuidas suured lapsed oskavad koos ilma kellegi abita telgi üles panna. Küll on hea seda kõrvalt vaadata, sest kunagi olin mina see, kes tavaliselt telgi üles sai. Eks laste kasvades, kasvas ka nende abistamise osakaal, kuni nüüd võin niisama jalada üles tõsta ja fotosid klõpsida :D 

Vabandus rebenenud raamatu lehekülje eest

Vahelduseks kõigile uudistele, mis tihtipeale panevad ainult soovima, et neist midagi ei tea ega kuule, üks hästi armas lugu. Torontos on üks kaheksa aastane poiss Jackson, kes oli väga mures, kuidas ema võib ta peale pahaseks saada, kui peab raamatukogus trahvi maksma. Ema ei olnud just pahane, aga oli nõus, et poiss kirjutab vabanduskirja.

Ta jättis raamatu vahele järgmise kirjakese: Mul on väga kahju, et üks raamatu lehekülg rebenes, kui magama jäädes raamat voodist maha kukkus. Luban, et see ei juhtu enam kunagi! Palun vabandust! 

Raamatukogutöötaja, kes selle leidis, arvas, kui armas! Nagu minagi :) Aga sealt edasi liikus see sotsiaalmeediasse ning peale paaripäevast sihinat ja sahinat, mille jooksul nii Kanada kui USA meedia loost kinni haarasid, leitigi poiss üles. Õieti nende naaber tuli uurima, kas pere on näinud, milline lugu meedias keerleb :)

Jackson tunnistas, et ei tema ega ema oodanud sellist suurt tähelepanu. Poisile kingiti lausa kinkekorv raamatute ja muu hea paremaga. Ikka aususe eest ja selleks, et ta lugemist jätkaks. Ning kõigile teistele lastele kuulutamiseks, et lugemine on tore, ja ei pea mitte kartma, kui mõne raamatuga õnnetus juhtub. Kuigi see ei tähenda, et kõik võiks nüüd sama teha :D

Toronto Staris pikem lugu.

Meie loomapere

Nagu Tom juba avalikult välja hõikas, on meie peres endiselt kuus liiget, ainult et kiisu Puma asemel on meil nüüd väike kutsikas Sushi. Meie kõige kurvastuseks lahkus kiisu täiesti ootamatult parematele jahimaadele. Tema minek oli tõesti täiesti ettearvamatu, kuid samas väga kiire ja kuidagi rahulik. Ainult mõni kurb hädaldamine ja paar viimast hingetõmmet ning oligi kõik... Arvame, et süda ütles üles. 

Õnneks on mu tüdrukud üsna pragmaatilised ja kuigi nad olid väga kurvad, siis ... elu läheb edasi...  Me ei kuulu selle grupi hulka, kes peale lemmiklooma surma otsustavad mitte kunagi enam ühtegi looma koju tuua, sest see lõpp on liiga traumeeriv. Loom majas annab hoopis teise energia ning omamoodi rahu ja mõnusa olemise. Isegi suured ja tähtsad uurimused kinnitavad, kuidas nii inimesele kui loomale mõjub eriti positiivselt, kui loomi paitada! Tegemist on lausa stressi maandamisega. Ja nii ongi, et kuigi lemmiku surm on väga valus ja tõeliselt masendav, siis ei ole mõtet leinama jääda. Pigem tuleb rõõmu tunda nendest aastatest, mis ta meiega on olnud. "Mõtle, kui hea elu tal meiega nii pikki aastaid oli!" ütles Kirke mulle. Ja nii ongi. 

Huvitav on see, et minu jaoks tuli esimene lemmikloom majja umbes kaksteist aastat tagasi, aga enam ei kujutaks ma ette elu ilma nendeta :) Ja kuigi kassid on hästi toredad, ja ei nõua palju hoolitsust, siis koer on ikkagi see, kes mulle kohe väga-väga meeldib. Isegi kui temaga palju rohkem vaeva, näiteks ükskõik milline ilm ka väljas ei ole, peab ta ikka õue viima. Ja nõnda, hoolimata kõigest tülist, otsustasime kassi asemel uue koera võtta. Kirke hakkas seda juttu juba kevadel veeretama, suutis isegi Tomi pehmeks rääkida. Ainult mina ütlesin, et parem ikka kui meil ainult kaks looma on. Kolm on liiga palju.

Nõnda lükkasin otsustamise omast arust hästi kaugele aastate taha. Vaatasime siis küll unistades erinevaid kutsasid, millise kunagi võiks võtta. Leidsime ühe toreda tõu nagu Swedish Wolfhound, kes ei kasva liiga suureks ja on üsna hundikoera moodi. Kuid siis selgus, et ega Kanadas neid väga kerge saada polegi ja pealegi pidi ta parasjagu haukuma. Nõna jäi kõik vaikselt soiku, kuni jõudsimegi eelmise nädalalõpuni, kui kurb sündmus meid külastas. Eks see mõjutas natuke mu otsust. Mõtlesin, et vaatan niisama, mida ja keda praegu pakutakse. Muidugi oli üks kutsa armsam kui teine. Kuni sattusin meile juba tuttava cockapoo peale (Koko on meil sama puudli ja kokerspanjeli järglane). Nad ei aja karvu, või kui, siis väga vähe, nad on väga kanntlikud, ei haugu palju jne. Imetlesin kutsa pilti ja armusin üha rohkem. Kirke teatas juba kõrvalt, et nimeks saab talle Sushi. Kuigi olime alles vaatamise staadiumis :) Kõhklesin ja kahtlesin ning viimaks saatsin emaili. Mõtlesin, et las jääda nii, kui vastavad, et on ikka saadaval, siis mõtleme edasi. Vastuse sain umbes viis tundi hiljem, kui juba arvasin, et kõik jääb soiku. Ja nõnda me siis läksime pühapäeval linnast umbes tunni kaugusel asuvasse linnakesse - Cambridge - koera "vaatama". Loomulikult ei saanud me ilma temata koju tagasi tulla :D

Kirke on siiani olnud super tubli koera eest hoolitseja. Lugesime ka mõned kirjutised läbi, kuidas majja tuua teine koer. Hea oli, et seda tegime, sest asjad oleks võinud muidu viltu minna. Kõigepealt see, et hea on koerad kusagil neutraalsel pinnal kokku lasta. Nõna on uue koera lõhn natuke tuttavam, pole tegemist täiesti uue ja võõraga. Lisaks muidugi see, et tähelepanu tuleb ikka vanale koerale ka osutada. Hellitada, maiustusi jagada, tervitada jne enne kui uut koera. Mänguasju ei tasu ka vabalt jagama hakata. Hea, kui mõlemal koeral on oma "turvaline paik". Hetkel on kujunenud nii, et Kirke tuba on Sushi ja meie magamistuba Koko oma. Nende magamisasemed on just seal. Huvitav on see, kuidas Koko ei kippunud väga Kirke tuppa (seal oli ta varemgi väga harva, sest tüdrukul on uks pidevalt kinni), kui Sushi seal oli. Sushi hoidis esialgu väga toa lähedale, kuigi täna julges juba kaugemale uurima minna. Esimesed kaks päeva oli ta ikka üsna tagasihoidlik ja kartlik. Nüüd on lausa päevade kaupa näha, kuidas energia tuleb sisse ja käitumine üha rohkem pisikese aktiivse ja rõõmsa kutsa moodi. Koko on mõned korrad urisenud, kui väike liiga ägedaks läheb. Aga siiani pole midagi muud olnud. Tihtipeale jälgib lihtsalt huviga, mis toimub :) Eks me näe, kuidas edaspidi suhted arenevad.

Siia lõppu veel foto Pumast. Tahtsin teda filmida, kuidas ma teda kammin, aga see jäigi tegemata. Selle eest on fotod, kuidas ta jääd lakub. Tema absoluutne lemmik. Kui kuulis, et sügavkülma uks käis, oli alati kohe platsis :) Ta oli lausa ära õppinud teatud sorti näugumise, millega nõudis jääd :D