Pulmapäev

29.aprillikuu päeval meie 29. pulma aastapäev! Seda ei juhtu küll iga päev ;) Nõnda me siis seadsime sammud lemmikrestorani "Mandariin", kus kõik saavad oma kõhud just nii palju täis, kui kellelegi meeldib. Muidugi tõstsime ka (vee)klaasi Mari auks. Ta alustab esmaspäeval AMD firmas. Seal on ta kuni järgmise aasta augusti lõpuni. Siis vaja veel aasta ülikoolis professoreid kiusata (või vastupidi). Loodetavasti ei otsusta ta, et aitab õppimisest küll, kui näiteks avaneks võimalus edasi jääda. Aga küll me siis vitsad välja otsime :-)  Kirke puhul saame ka kergendatult ohata, sest kool saab lõpuks läbi ja neiul kindel plaan edasi õppida. Kurtis ainult, et liiga paljud programmid on ta vastu võtnud. Nüüd on raske valikut teha. Kahest ülikoolist pole ka veel vastust tulnud. Parem on, kui need eitavad on :D Aga ükskõik mis ta otsustab, kas läheb ikka hambatehnikuks õppima või langetab otsuse hoopis tööstusdisaineri või arvutivõrkude spetsi kasuks, võime tõesti rahul olla. Ega see koolitee tal just väga kerge pole olnud. Õnneks on ta ise hästi positiivne ning asjalik. Ausalt... isegi meid on ta üllatanud!

Minevik. Olevik. Tulevik?

Vaatan üle vanu fotosid ja proovin mingit korda luua. Minu lapsepõlves muidugi nii palju pilte ei tehtud kui tänapäeval. Ega meie lastestki (õnneks) alguses neid just liiga palju pole. Panen õnneks, sest kes neid jõuaks kõiki vaadata ;-)  Vanasti sai pildid kenasti albumitesse ritta seada, tänapäeval kaovad nad vaikselt aruvtimällu. Kust vast nii kergelt neid välja ei otsigi.

Nüüd on mu tüdrukud mõlemad täisealised ja otsustasin, et tahan kummalegi ühe fotoraamatu välja trükkida lasta. Et neil oleks alati võimalus seda lehtiseda, kui tuju tuleb. Selleks ka minu suur töö. Õnneks olin juba varem kõik vanemad fotod skänninud. Sest tol ajal oli ju digikaamera alles lapsekingades ;) Esimesed digifotod tüdrukutest ongi üsna kehva kvaliteediga!

Mõnes mõttes on kahju, et pole enam paberil pilte. Teisalt annab uus tehnoloogia hoopis teistmoodi mälestustele läheneda. Fotoraamatud on tore lahendus. Tean, et mõni usin "annab välja" igal aastal uue raamatu. Aga ma ei tea, kas tahaksin neid ka nii palju. Hetkel kogu meie tagavara üle vaadates, pean tõdema, et üsna paljud võiks vabalt kohe prügikasti saata. Teisalt saab suuremast hulgast jälle kõige paremaid hetki kinni püüda. Mitte nii nagu omal ajal filmilindile. Ega alati ei teadnudki, kui hästi foto välja tuli ju.

Täitsa huvitav, kuhu see pildimajandus liigub. Mulle meeldib Instagrami formaat. Facebookis kaovad postitused kuhugi ajavoogu. Ja pead siis tõesti eraldi neid vaatama, kes rohkem huvi pakuvad. Instas proovin mitte liiga suureks jälgitavate kontode hulka muuta. Sest mulle tõesti meeldib ka kõigi "väljavalitute" pilte vaadata. Teatud numbrist muutub see aga päris raskeks, kui ei taha just pikalt nina ekraanis kinni istuda. 

Ja saingi postituse valmis! Tahtsin õieti panna leitud fotodest ühe väikese kollazhi, millel mu pere karatevaimus esindatud. Uskumatu, kuhu aeg on lennanud. Ja seda olen lugematul korral pidanud tõdema, kui piltides sorin. Samas mäletan kõiki neid hetki, nagu oleks need vaid hetk tagasi toimunud :D  Ja tasub koguda selliseid mälestusi! Ja tasub ka lasta end pildistada :P Olen proovinud alati ise kaamera taga olla ning mitte just hea meelega pildile roninud. Kuid tore on ka ennast "nooremast peast" näha ;)

Juuksurite võistlus ja väike palve

Seekord teen natuke üllitava postituse ;) Mul on praegu väike hasart sees, et aidata kaaslinlast, rahvuskaaslast, eestlasest juuksurit Siirit Torontos. Ta osalses võistlusel, kus jõudis finalistide hulka oma juuste värvimise tööga. Ta on ainuke kanadalane muide, ülejäänud on ameeriklased. Ja muidugi ainuke eestlane. Kui ta võidab, saab ta stipendiumi ja kulud kaetud, et oma oskusi täiendama minna. Võitjaks osutub see, kes saab kõige rohkem meeldimisi Facebookis. Olen natuke siin seal teda promonud, nädalavahetusega tõusis häälte arv kolmekordselt, nii et ta jättis teised endast maha. Samas endine juhtija on ilmselt ka suuremat tööd teinud ning jõudnud meie Siirile järele. Niisiis palun kõiki, kes aga natukenegi soovivad aidata, palun klõpsake lingil, kui leht avaneb, klõpsake fotol ja valige Like (Meeldib). Väga tore oleks, kui saaks seda oma ajajoonel näoraamatus jagada. Juurde ka seletus, mis võiks olla midagi sellist: Siiri on juuksuriks Torontos, kes võiks võita stipendiumi oma oskuste täiendamiseks. Selleks on vaja osaleda hääletusel. Ava foto ning vajuta Like (meeldib). Kasuks tuleb ka sama postituse jagamine ja seletus, kuidas hääletamisel osaleda. Suur tänu Siiri nimel!
Minu poolt ka suur tänu, kui aitate kaasa. Nii palju kui mul siin neid lugejaid on :) Oleme ju ennegi eestlastena aidanud teisi igale poole pääseda ja muid asju võita.

Kirke töid

Ma oleks pidanud eelmise postituse juurde hoopis Kirke kunstitöid juurde panema ;) Siin mõned neist. Igaühega on ka seotud oma lugu. Nagu näiteks vasakus all nurgas kujutab ta ennast, kes ta on ja mis teda mõjutab (loomulikult karate ja jaapani multifilmid/koomiksid). Paremas ülemises nurgas aga pidid nad disainiklassis valmistama papist tooli, millel ka istuda saab. Sai tõesti. Kuni me siiski selle lõpuks ära põletasime. 

Ma toon eraldi veel välja kleidi, mis samuti disainiklassis valmistatud. Teemaks taaskasutus. Aluskleidiks on üks vana pulmakleit, seelikuosa on mingist huvitavast papist, vöö origamililledest (tal võttis parasjagu aega, et neid kõiki voltida) ning ülemisel osal on kasutatud pusletükke. Lõpuks pihustas ta ülevalt kõik värviga üle. Minu meelest sai kena kleit. Juhendaja meelest ka. Palus luba see kooli jätta, et tulevastele klassidele eeskujuks seada. Kleidi pilt sattus ka kooli aastaraamatusse.

Viimaks Kirke disainitud möödunud jõulude piparkoogimaja. Kui keegi arvas, et torn juhtumisi majal kõver oli, siis eksis. Kõik oli plaanipärane ;)

Mis edasi peale gümnaasiumi

Täna teatas Kirke, et ta on lisaks kolledzhite neljale kursusele ka Toronto OCAD Ülikooli vastu võetud, mis võrdub vast Eestis Kunstiakadeemiaga (ma panin siis kohe kõrvale ka ühe kunstilise foto :P ).  Erialaks tööstusdisain. Tegelikult taotles ta sama kohta Humber kolledzhis, aga lõpuks oli nii laisk, et ei saatnud oma portfooliot sisse. Selleks oli vaja spetsiifilised joonistused teha lisaks oma töödele. OCAD puhul oli vaja 10 või 12 tööd sisse saata, mis ta siiani teinud on. Eks suuresti mõjutas vastuse saamine George Brown College käest, kus teda oodatakse hambatehniku erialale õppima. Ta läbis edukat selleks puhuks ettenähtud katse. Kirke ise muidugi kaldus millalgi sügisest disaini poole, kuid arvestades, et ta juba 3-4 aastasena soovis habaarstiks saada, siis tehniku amet on natukenegi sellega seotud ;) Mitte et ta kuidagi kahetseks, et arstiks ei õpi. Nii palju kui me uurinud oleme, on tehnikuna töö palju vähem närvesööv. ja selle elukutsega inimesed nende hulgas, kes kõige rohkem rahul oma tööga. Disainerite puhul on aga konkurents tõenäoliselt päris suur. Huvitava märkusena võib lisada, et pigem on siiski parem kolledzhis disaineriks õppida kui ülikoolis. Need lõpetajad pidid paremini tööd leidma, sest omavad rohkem praktilist kogemust.

Tom kirjutas juba natuke Kirke valikutest ja mõtetest edasiõppimise suhtes. Hetkel on ta siiski otsustanud hambatehniku kasuks, millele ta ka jah-sõna andis. Mis muidugi ei tähenda, et ta veel ära ei saa öelda. Just ülikooli kasuks. Aga ta on päris praktiline ning annab endale aru, et parem ikka omada konkreetset elukutset. Kõike muud saab ka tulevikus selle kõrvalt teha, eriti muidugi kunstiga tegeleda. Aga miks ka mitte arvutitehnoloogiat juurde õppida ;) Ma ütleks, et õnneks ei ole me ka sellised (tüüpilised eestlastest) vanemad, kes sunniks last ülikooli minema, sest midagi madalamat tema lapsele ei kõlba. Meie meelest on tähtis, et lapsed ise rahul on oma valikutega. Me ei hakka ju noorte elu nende eest elama. Eks muidugi aitasime nii palju kui saime ja oleme toeks, kui ta siin aru pidas, mis edasi teha. Aga lõplik valik jäi ikka temale.

Fabulous Fabula ehk lugemisvõimalused

Mingi aeg tagasi sattusin uue rakenduse - Fabula - peale. Õieti küll jagas keegi kena eestlane promokoodi, millega sai kuu aega Fabulat tasuta kasutada. Põhimõte on selles, et kindla igakuise maksu eest võid lugeda raamatuid täpselt nii palju kui jõuad (võid ka ette maksta kolme või kuue kuu eest, odavamalt muidgugi). 

Mis mind kõige rohkem köitis, oli võimalus lisaks eesti keelele ka soomekeelseid teoseid valida. Olen ammu mõelnud, et võiks natuke oma soome keele teadmisi raamatute lugemisega lihvida. Rootsi keelega ma ju seda teen juba. Fabula pakub tegelikult ka läti-, inglise- ja venekeelseid teoseid. Kuigi viimase puhul polnud minu meelest valik eriti suur. Peaaegu olin juba valmis ka mõne selle ette võtma :D Kuigi kirillitsa puhul läheb mul see lugemine kuidagi aeglasemalt. Harjutamine teeks loodetavasti meistriks. Tegelikult olen kõige rohkem üllatunud, et suudan rootsi keeles lugeda üsna sama kiiresti kui eesti- või inglise keeles. Soome ei valmista ka probleeme. Suur SoomeTV vaatamine juba väiksest peale pole niisama mööda külgi jooksnud :D

Veel Fabulast. Rakendust saab muidugi kasutada nii õunatoodetega kui Androidi seadmetega. Mina laadisin maha oma tahvlile. Kus ma aga enam eriti raamatuid ei loe, sest eelistan pigem lugerit. Aga kui muud võimalust pole, siis tahvel käib kah. Rakendust ise on kerge kasutada, raamatuid hea otsida teemade kaupa. Kuna neid veel tuhandeid pole, siis on lihtne midagi sobivat leida. Uued teosed tuuakse eraldi välja. Igast raamatust saab 10% enne maksmist lugeda (kui pole veel muidugi liitunud).

Nii et jäin rahule oma kuuga. Ma ei tea, kas Fabula just sama rõõmus oli, sest lugesin kuu ajaga umbes-täpselt kolmteist raamatut läbi :D Kuna mul on järjekorras mitu raamatut lugeris, siis ei kiirustanud kohe uue kuu eest raha välja käima. Leian aga, et aastas paar korda võiks ikka seda teha! Kusagil oli promokood "paabel", mis lubaks kaks nädalat kasutada. Ma pole kindel, kas see töötab. Võib ju proovida ;)

Avastasin veel ühe lugemise võimaluse, kui siin Fabula kohta googeldasin. Elisa Raamat on samasugune rakendus, aga ainult eestikeelsete raamatute jaoks. Proovida võib tasuta kahe nädala jagu. Valik on väga suur! Tundub, et suurem kui Fabulal. Aga Fabula oma kasvab pidevalt, suur pluss minu jaoks on muidugi soome keele olemasolu. Eestikeelseid saab ka Keskraamatukogu kaudu laenutada, kuigi seal pole see valik ka alagi kõige viimase peal.

Maksmine tundub Fabulaga lihtsam. Elisa puhul peaks olema vist Eesti pangakonto. Nii palju siis lugemisest. Suurepärased lahendused, eriti kui elada kaugel Eestist ;)

Tagurpidi fotosid...

Fotojaht

Sel nädalal otsime tagurpidi fotosid, eelmisel nädalal vaatasime valgusesse... Piiluge siia ja tulge osalema. Või lisage Instagramis oma fotole #fotojaht_tagurpidi

Valguse foto püüdsin kinni ühel viimastest lumistest päevadest, kui hommikul Mariga metroo poole sammusime.

Kas tuled külla...

Talv koduhoovis

Sel talvehooajal ei ole selline talvine pilt väga tavapärane olnud. Aga sain ikka ühe ära napsatud. Järgmisel nädalal peaks veel natuke lund tulema. Aga hoolimata viimase aja külmadest päevadest on juba tunda kevadehõngu. Päike särab eriliselt soojalt.

Presidendiball

Vaatasin minagi külaliste vastuvõtmise ära. Ja mõtlesin, väga viisakas ju, et peo peremees ja perenaine igaühele tere ütleb. Huvitav, mida USA president teeb. Kas annab terekätt kõigile, kui peole kutsub. Kujutan ette, et peaks ju tegema. Kuigi nii uhket pidu ta ju ette ei võta. Isegi 4.juulil, kui tähistatakse iseseisvuspäeva. Samas olen kindel, et kui neil olekski midagi sarnast, siis võetaks sealgi külaliste rõivastus ette. Nagu kõigil telerites ülekantavatel üritustel, mis enamasti küll näitlejatega seotud :)

Mina tegin ka oma ülevaate :) Ja jõudsin järeldusele, et mul pole aimugi, kuidas targad moekriitikud suudavad välja tuua ainult mõne kleidi. Minu meelest oli enamus neist väga kenad! Sain kokku üle 90 pildi tuhande foto hulgast. Ülemisele fotole ladusin ritta mõned, mis võiksin isegi selga panna. Puha mustad toonid, mille üle mu lähedased väga ei imestaks ;) Ja minu meelest oli sõdurimundris paar peo kõige kenam üldse, isegi presidendipaari kõrval, nii ma otsutasin iseenda tarkuses. Kaspar Taimsoo, Eesti sõudja, oma kaaslasega. Pean veel ütlema, et Evelin Ilvese kleidid on rohkem meelde jäänud. Aga ma arvan, et Ieva Ilves prooviski pisut tagasihoidlikumalt esineda.

Palun, siin umbes 50 kleiti, mis üks ilusam kui teine. Suur muster oli julge ja põnev! Kui kõigil muidugi sellised oleks olnud, siis vast oleks kirjuks läinud. Aga miks ka mitte kirju peopidamine :P  Lisaks valisin veel välja natuke kogukamate daamide kleidid. Kes minu meelest olid väga maitsekalt ja kenasti end üles löönud. Millegipärast kiputakse neid mitte tähele panema :D

Alumisel fotol on vasakul pool rahvrõivastes külalised. Mulle meeldib, kui tullakse nii. Või kui kasutatakse rahvuslikke motiive, nagu mõned paremal pool. Eriti meeldis paremal pool sinine kleit, mille vöö oli kootud! Haapsalu salli mustriga, nuppudega ja puha! Võtaks ka selle kleidi ;) Minu meelest võiks rohkem rahvariideid olla. Kuigi ma jätaks põlled koju, kui just need ilusti tikitud ning kaunistatud pole. Valge põlle tagant ei paista kaunid seelikutriibud välja :)

Kokkuvõttes ütleks aga, et mis tähtsust sel on, mis kellelgi seljas on. Peaasi, et on kena ja puhas :P Naisterahvana on muidugi põnev kõike vaadata, aga ma olen ammu juba proovinud kriitikanooled kõik kenasti kotti jätta, olgu see siis rõivastus või välimus või hoopis midagi muud. Välja arvatud, kui asi tõesti kriitikat väärt, näiteks liiga kriitiliste kriitikute kritiseerimine ;)

Veel tahan öelda, et mulle meeldis väga kontsert! Üks parimaid, mis aastapäeval on esitatud :)

Kõik fotod on Delfi lehküljelt. 

Magusat vabariigi sünnipäeva!

Nägin kellelgi kommidest "lippu" ja pidin loomulikult idee näppama enda tarbeks :-)  Kõige alla valged piparmündikommid, siis mustad aniisikommid ja kõige otsa sinised šokolaadimunad. Minu lemmikuks... aniisi omad.

Sõbrapäev

Päev möödus väga rahulikult. Korraks sai koertega õues käidud. Ei olnud nii külm kui eile. Eile oli kohati tuulefaktoriga -40C. Tegin väikese jalutuskäigu raamatukokku. Ja sain valmis süstikpitssüdame. Mõtelsin, et sõbrapäeva puhul peaks ikka midagi temaatilist tegema :) Kinkisin südame kallile kaasale, kuigi süda on ju ammugi ära kingitud :P

Hilinenud vastlad ehk vastlapitsa

Rootslaste küpsetamisajakirjast leidsin huvitava idee küpsetada vastlapizza. Kuna ma nädala sees sees seda teha ei saanud, siis jäi küpsetamine nädala lõpule. Tööl ma ka ei olnud, kus alati vastlakukleid pakume. Väga hea vahukooresai tuli. Alusele laotasin veel murakamoosi (aga igat sorti hapum moos sobiks). Ma ütleks, et lõpptulemus sai isegi parem kui traditsiooniline vastlakukkel ;) Lihtsam oli süüa ka.

Taigna jaoks:

12g pärmi (või 1.5tl kuivpärmi)

2dl piima

jahvatatud kardemoni

1,2dl suhkrut

natuke soola

25 g toasooja võid

4-5 dl jahu
Kergita umbes 45 minutit. Siis rulli pizzataginamoodi lahti (umbes 1,5cm paksuseks), ääred natuke kõrgemad. Kergita 30 minutit. Küpseta 210C juures 8-10 minutit. Jahuta plaadil.

Pane peale umbes 150 g moosi (või värskeid vaarikaid, kuhu segatud 2spl suhkrut ja 1spl tärklist)

Kõige otsa vahukoort.

Mina panin julgelt ;) Lisaks riputasin peale hakitud mandleid ja natuke shokolaadi.

Mmmm... maitses hea isegi järgmisel päeval!

Lastest saab vast asja

Väike ülevaade, kuidas neil läheb. Mari on Toronto Ülikoolis, õppimas mehaanikainseneriks. Käimas on kolmas aasta. Viimase semestri eksamitulemused viisid ta umbes 150 õppuri seas kusagile 14-15 kohale. Tubli tüdruk olnud seekord. Tänu sellele, et pühendus rohkem õppimisele muidugi. Loobus Aerospace klubis osalusest, kuigi astus hoopis robootika klubisse. Seal ei ole õnneks nii pingeline, st ei pea nii usinalt kohal käima. Suvest või sügisest peaks algama ta tööaasta enne viimast õppeaastat. Praegu käib õppetöö kõrvalt tööpakkumistele reageerimine. Kõik on organiseeritud läbi ülikooli.

Kirke on oma ekstra-aastal gümnaasiumis. Minu meelest ideaalne, kui ei tea täpselt, mis tulevikult oodata. Oleks võinud ju ka tööle minna, aga kui võimalus, siis miks mitte õppida. Tal oli vaja niikuinii üks kursus võtta, et edasi saaks õppida. Üks õppeainetest co-op programmi raames on viinud ta ühte mööbli disaini- ja tootmisfirmasse. Nad valmistavad seal näiteks restoranide mööblit. Tal on nimelt üks mõte minna edasi õppima tööstusdisaineriks. Ja töökoht sobis imehästi, et praktikat omandada, või õieti näha, mis see endast kujutab. Töö meeldis talle väga. Mis sest et vahel muud pole vaja teha, kui lihvida :) Muidugi ei saanud ta makstud, aga väike mõtteiva tekkis, äkki saakski sealt osaajalist tööd. Kirke mul ainult selline tagasihoidlik, et oli mures, kuidas täpselt küsida. Arutasime siis, et ta võiks lihtsalt nimetada, kui väga rahul ta oli ning kui neil midagi tulevikus on pakkuda... Juhtus aga nõnda, et eelviimasel päeval kutsus ülemus tüdruku enda juurde ja uuris, kas ta tahaks tööga jätkata, muidugi palgal (mis sest et miinimumpalgaga)! Laps oli muidugi super-super õnnelik :)

Kahjuks pole ta veel mingit vastust saanud disainerikoolist. Küll aga on jah-sõna tulnud kahest kolledzhist kolme õppeala peale, kõik seotud arvutitega. Programmeerimine ja arvutisüsteemide haldus või midagi sarnast. Ta teine valik oleks küll hoopis hambatehnik. Nii et väga mitmekülgne. Kui aasta tagasi ei suutnud ta peaaegu midagi välja pakkuda (suure hädaga hakkas politseiniku elukutsest rääkima näiteks), siis nüüd on asjalood palju paremad. Eks näe, mis suve alguseks sõelale jääb.

Peaaegu linik...

Süstikpits (frivolite, tatting) tehnikas linik. Või peaaegu linik.. Kahjuks sai meie noor kutsa Sushi selle kätte ning arvas, et võiks nahka panna. Ei olnud söödav. Sai aru, kui oli pisut närinud... Tegi ikka kurjaks küll. Mind siis. Koer vaatas ainult pailapse näoga otsa. Saaksin küll parandada, kuid tuju oli läinud. Torkasin liniku hoopis sahtlisse ja võtsin uue mustri vahepeal ette. Kui pahameel ära kaob, siis otsin uuesti üles :-) Õppetund mulle, et midagi ei tohi laokile jätta...

Kristallkuuliga väljas

Küll on vahva... postitasin ühe kristallkuuli foto ühes FB grupis ja seal oli päris mitu, kes ideest kinni haarasid. Nii et varsti on lootust rohkem sarnaseid pilte näha. Siin näide samast kohast suurema ja väiksema taustaga.

Talvine jõeorg

Nüüd pole pääsu. Fotosid hakkab aga tulema :)  Siin foto Mimico ojast, mis kevadel ja suure vihmaga jõe mõõtmed võtab. Hetkel on veel täiesti jää peal, mis sest et muidu lund pole õieti ollagi.

Uus mänguasi

Sel ajal kui muu pere endale arvuteid kokku klopsib, piirdun mina väga tagasihoidlike vidinatega. Nagu näiteks see klaaskuulike. Millagi sügisel sattusid esimest korda mu vaatevälja klaaskuuliga tehtud fotod. Mis meeldisid väga-väga. Mõte ei andnud rahu ja muretsesingi endale oma pallikese. Täna käisin seda siis katsetamas. Ilm oli päris külm, aga kargelt päikseline. Palja käega klaasi käes ei saanud hoida. Päris vahva oli siiski mängida :)
Alumisel pildile sain lausa enda kinni püütud ;)

Raamatuaasta 2015

Sel aastal lausa 100 raamatut minu silmi rikkunud ;)  Üks rootsi-, 24 eesti- ja ülejäänud inglise keeles. Rootsikeelseid võiksin ikka rohkem ette võtta. Eestikeelsete osas olen päris rahul, sest aastaid ei sattunud pea üldse neid kätte. Nüüd olen saanud lugeda tänu ellu'le. Pea kõik on muidugi e-raamatud. Ainult mõne üksiku tõin raamatukogust. Seekord olen kuulda võtnud Mari soovitusi ning lugemisvaras on fantaasiamaailma teoseid rohkem kui muidu. Nagu Artemis Fowl ja Spirit seeria, või mu enda leitud kanadalse Meghan Doidge lood. McCall Smith on aga kindlalt lemmikute hulgas, see on justkui magustoit minu jaoks. Lugesin ka päris mitmeid kergeid krimilugusid, tunnen natuke, et olen väsinud liiga tõsistest ja keerulistest kuriteo lahedamistest. Ja andke andeks, kuid "Lingvistiline mets" ei kõnetanud mind samamoodi, nagu tundub et enamust eestlastest. Selle lugemine venis ikka lõputult. Ei tea, kas mu aju on millegipärast mandunud - võite nüüd usinalt kaasa noogutada, ma ei vaidle vastu ;) - või on määrajaks, et olen nii kaua Eestist eemal elanud... Tunnistan ka, et enamasti olen eelistanud raamatuid, kus ikka hästi palju lehekülgi, seekord aga on valikus igat sorti, sellepärast ka nii ümmargune number ;)

Täpsem info sellest aastast siis Goodreads leheküljel, siia ei hakka mingit nimekirja panema. Ma ei saa aru, miks ma varem neid küll ei kasutanud :/

Šampusetarretis

Uue aasta võtsime vastu ... šampusetarretisega, või peaaegu (jaa-jaa, ma tean, et šampuseks võib ainult teatud vedelikke kutsuda, ei ole vaja näpuga siin viibutada :). Magustoidu käisin vast tund enne südaööd välja. Idee hüppas paar nädalat tagasi mingil interneti lehel üles, aga nii palju kui ma otsisin, ei leidnud enam originaalretsepti üles :) Aga eks neid ole rohkem kui üks.

Kirke oli see, kes arvas, hea mõte. Leidsin tagavarast lausa 1.5 liitrise vahuveini ja kolmapäeva õhtul puhastasime granaatõuna. Sulatasime potis umes klaasijagu vahuveinis kaks klaasi suhkrut (võib muidugi maitse järgi panna nii palju kui soovi on, oleneb ka kui hapu on vein). Pisut rohkem kui kaks supilusikat želatiinipulbrit paisuta natukese kuuma veega ja sega suhkruveiniseguga. Lisa ülejäänud vahuvein. 

Kui tahta, et marjad põhja jääksid, siis oleks vaja enne natukese seguga need tarretuma panna. Meie ei pannud. Maitset see ei rikkunud ;)

Head uut aastat!

Piparkoogimaja

Nii palju kui ma tean, siis pole olemas piparkoogimajaehitamise reegleid, mille järgi peale jõule peaks piparkooke ainult sööma ja mitte enam küpsetama või veelgi enam, neist maju ehitama :)  

See maja sai erinevatel põhjustel just enne uut aastat valmis. Arvutil disainitud, kõik vajalikud tükid välja lõigatud ja küpsetatud ning siis suhkruvaabaga kokku pandud. Panin kõrvale pildi eelmise aasta omast ka. Eks vaata, kas nad viitsivad uuesti millegi sellisega vaeva näha. 

Tegelikult tekkis mul väike idee. Kui Eesti Majas toimub ikka Rahvajõulupuu, siis miks mitte korraldada ka piparkoogimajade võistlus (ja näiteks heategevuseks need välja loosida? Või midagi sarnast..). Proovin kõrva taha panna ning vajalike inimestega õigel ajal rääkida ;)

Siin meie piparkoogimaja ehitamise brigaad. Kujutan ette, et nende sõprus peab kõigele vastu. Nad sobivad kuidagi imehästi kokku. 

Kodujuustukook

Tegin jõuluõhtuks seekord kodujuustukooki pohlakattega nagu Silja blogist leidsin. Pidin natuke teatud asju ümber muutma, sest kodujuustu müüakse siin 500g topsikutes jne... Lisaks riivisin sidrunikoort ning panin ka sidrunimahla täidisesse :) Väga-väga hea kook sai! Kindlasti teen veel, ja omamoodi.

Põhi:
140 g tooreid mandleid (kasutasin mandlijahu)
140 g pehmeid kuivatatud datleid
näpuotsatäis soola
1 tl jahvatatud kaneeli (soovi korral)
Töötle mandlid koos datlite, soola ja kaneeliga kleepuvaks massiks ning suru ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga kilega kaetud vormi põhja. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi, et põhi saaks taheneda.

Täidis:
500 g kodujuustu (mina lasin saumikseriga peenemaks)
4,5 dl vahukoort
200 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
1 sidruni riivitud koor ja mahl
20 g želatiini
Vahusta vahukoor. Teises nõus sega omavahel suhkrud, sidruni riivitud koor ning kuumutatud sidrnimahl, lõpuks kodujuust ning lisa samal ajal segades ühtlase nirena kuumas veel lahustatud želatiin kodujuustusegu hulka. Seejärel sega õrnalt täidisesse vahustatud vahukoor. Vala segu koogivormi ja aseta vähemalt kaheks tunniks külmkappi. Kui täidis on tahenenud, tee koogile kate.

Kate:
300 g pohli
80 g suhkrut
6 g želatiini
Püreesta pohlad kannmikseris, köögikombainis, saumikseriga vm viisil. Suru püree läbi sõela ja sega suhkruga läbi. Lisa kuumas veel lahustatud želatiin ja sega ühtlaseks. Laota koogile ja hoia külmas, kuni kate on tahenenud.

Pohli saab siitmailt sel kujul :)  Muidugi mitte alati, kuid poolakate Starsky poes ikka vahel müüakse, üsna kalli hinnaga. Aga vahel ju võib neid endale lubada.

Pandimaja, kus saab vastutasuks kommi

Homme veel viimane päev, et oma kingid, mis kohe üldse ei meeldinud, tuua Torontosse Skittles pandimajja ja selle eest siis Skittles komme saada. Kõik korras kingid annetatakse edasi Goodwill heategevuskauplustele. Kui kohale ei saa tulla, võib nende leheküljelt vaadata, kui palju komme oleks oma kingi eesti saanud :D Foto Toronto Star lehelt.

Ise pean ütlema, et mul poleks sinna küll midagi viia. Tundub, et keegi perest poleks seda teinud, kuigi meelitasin Mari, kas ta ei taha sealt läbi astuda. Ta oli muidugi alguses skepitiline, mis omakasu ajamine see seal käib. Aga ei käi ju. Hoopis heategevus ja muidugi Skittles reklaam :D

Kingituste koha pealt veel nii palju, et avastasin keset suve, et olin paar kinki eelmiste jõulude jaoks ostnud, aga unustanud kinkida. Nii et nüüd oli palju lihtsam. Kes veel ostab rohkem kui aasta ette jõulukingitusi :D Nüüd pean siiski endale kõrva taha panema, et äkki võiks kasvõi kirja panna, mis ma muretsenud olen ja kuhu peitnud.

Fotojaht - pidu!

Tulge osalege! Postitage fotod oma Instagrami kontole, kirjutage pildile juurde #fotojaht_pidu. Võib ka liituda Estofotojaht Facebooki lehel, kus saab oma fotod peopildi kommentaaridesse jätta.

Pannkoogipallid

Midagi uut meie menüüs. Tõlkisin selle taanlaste Æbleskiver toidu pannkoogipallideks, väga võimalik, et eestlastel on oma nimi olemas :) Igal juhul sai Kirke jõuluvanalt kingiks jaapanlaste takoyaki tegija ehk siis nende kaheksajalataignapallide elektrilise köögiriista. Sest neiu on mitu korda rääkinud, kui head need kunagi Jaapanis käies olid. Eks siis jõuluvana pani selle mõtte kõrva taha. Eks ma natuke muretsesin, sest pann tuli läbi Amazoni otse Jaapanist ja nende elekter on hästi natuke erinevam kui Ameerikas. Uurisin siit ja sealt, ka oma kaasalt. Muud ei pidanud juhtuma, kui et pann läheb pisut kuumemaks kui muidu. Jaapanlased, kes siia mandrile elama tulnud, nimetavad, et ongi hea, sest muidu pidi see liiga külm olema :)

Proovisime jõulupäeva hommikul kohe masina ära. Taignaks siis taanlaste pannkoogipallide retsept. Esimesed tulid küll natuke lopergused, aga siis sai asi käppa. Kahekesi Kikrega me seal toimetasime ja nüüd võiks öelda, et me pole küll just eksperdid, kuid saame juba päris hästi hakkama.

Vahusta 4 munakollast 2 spl suhkruga, lisa 4.5 dl jahu ja 4.5 dl piima, 0.5 tl soola, 1 tl küpsetuspulbrit, 3 spl õli (või sulatatud võid), kõige lõpuks vahustatud munavalged. Valasin taigna kannu, sest nii on lihtsam seda välja valada.
Viimaks veel üks foto üliõnnelikust lapsest, kui ta oma kingi kätte sai :D

Mõned fotod jõuluõhtust

Millegipärast ei õnnestunud meil ühtegi fotot saada, millel kõik kenasti kaamerasse vaatasid. Siin siis väike ülevaade erinevatest fotodest :)

Peale prae söömist käisime kenasti jalutamas. Väga soe jalutuskäik seekord. Sugugi mitte jõululik. Aga tegemata see ei jäänud :D

Verivorstitegu

Mul oli nii hea meel, et Mari oli nõus verivorstide tegemise enda kanda võtta. Kata tuli kolmapäeval appi, mina olin juhendamas ning kolmekesi saime asjaga palju kiiremini ühele poolele. Oleks võinud kiireminigi seda teha, kui keegi (st mina) poleks liiga palju tangu keema pannud :)  Järgmisel aastal peaks ikka vähem ette võtma, kui just ei hakka neid näiteks müüma. Ostjaid vist eestlaste hulgas ikka jätkuks. Peaks muidugi trimmima seda tegemiseretsepti. Kuigi sel aastal läks asi palju paremini! See tähendab, tugevam vorstilikum maitse. Panin ikka väga julgelt maitseainied! Mul on järejordselt lühikesed tontsakad vorstid. Keetmisel läks vaid kolm katki. Lisaks pudenes üks "kett" maha, nii et vast seitse vorsti läksid katki. Peab ikka paremini nendega ümber käima ;) Riputasin neid vannituppa, et koerad ligi ei pääseks.

Kirke käis vahepeal lihtsalt asja uurimas. Tal oli oma ülesanne. Disainins uhket piparkoogimaja :) Sellega peaksid nad nüüd lähemil päevil ühele poolele saama. Vaja ikka enne piparkoogitaigen ka valmis meisterdada. Kõigile, kes piparkookidest ei vaimustu ja kes verivorste kummardavad, soovitan läbi lugeda järgmise kirjutise: Ood verivorstile

Enda jaoks veel märkmeid vorstiteo kohta. 1 kg odrakruupe keeta pehmeks, võib enne likku panna, siis läheb kiiremini, panin ka soola kohe juurde, võiks ka puljongis proovida järgmine kord hautada. Liha (rasvast sealiha, peekonit, eelistaksin suitsupeekonit) kusagil 1 kg jagu (oleneb, kui lihast vorsti lõpuks tahta), sibulat nii 3-4, mille praadisin peekoniga, maitseaineid oma maitse järgi. Minu meelest võib päris julgelt panna. Kasutasin jälle kuivatatud verd (ostetud Tongmaster lehelt, sealt saab ka sooli osta, kõigile nendele, kel probleemi vere ja soole hankimisega ;) Mina olen lihtsalt hästi mugav, kes hea meelega ostab kõik asjad üle interneti. Tegelikult on võimalik sooli ka Kanadas tellida. Verega on keerulisem. Aga selle Inglismaalt saabunud saadetisega igal juhul mingit probleemi ei tekkinud. Jõudis kenasti kohale.

Veel peale vorstide toppimist torkisin kaks-kolm korda nõelaga ja torkasin siis umbes 10 minutiks kuuma vette. Hoidsin silma peal ja torkisin veel, kui vaja. Ahju läksid 180 kraadi juures umbes pooleks tunniks. Panin peekoniriba veel peale. Soovitatakse ka madalama kuumusega küpsetada. Siis pidid krõbedad mõnusad vorstid tulema.