Aasta piltides

Sel aastal tähistas maailma üks kõige suurem eestlaste käes olev pank oma 55.aastapäeva. Ja minu väike panus oli kokku panna kalender fotodest, mis oleme läbi aastate klõpsinud. Need kalendripildid on meid saatnud läbi aasta :)

"Maailma parim väike pank!" sai kord pank kiidusõnu oma liikmelt!
Ja seda kinnitavad ka isa ja poeg, kes pildile jäänud :)

Toredat aastavahetust kõigile!!!

Piparkoogid

Seekord ei jõudnud me piparkookide küpsetamiseni enne jõulupäeva, kuigi taigna tegin juba varem valmis. Seekord võtsid lapsed taigna rullimise ja lõikumise täielikult enda peale, isegi kaunistamise. Viimane ongi vist nende jaoks kõige lemmikum osa sellest, sest nad on maiad suhkru-sidrunivaaba järele :)


Pilt on aga tänasest päevast, kui Kirke sõbranna Chen-Chen külas. Osa tainast pandi just selle jaoks kõrvale. Mingi aeg tegutsesid nad köögis, kuni mindi hoopis mängima. Otsustasin siis järelejäänud taignast krumkake küpsetajaga piparkoogivahvleid meisterdada. Hea kerge teha, ning pean tunnistama, et meeldivad rohkem kui 'päris' piparkoogid :)

Vanu pilte vaadates jäid silma piparkoogitegemised läbi aastate. Kirke paistab eriti hoos olevat ning Mari väga süvenenud tähtsasse toimetamisse. Teisel on Jaanika, kelle vaderiks olen ning kes meie laste hoidmisel asendamatuks abi oli. Alumistel on pisut vanemad lapsed, ühel piparkoogivahvlite kaunistamine ja teisel mõne päeva tagune tegutsemine. Ja loomulikult on meeldinud eriti minu vanemale igat sorti põnevaid loomi voolida, nagu ussikesi, millel tiivad küljes. Kuid isegi piparkoogimajakese tegemise oleme kunagi ette võtnud.

Avatar

Jõulupäeval läksime Mariga kinno "Avatari" vaatama. Filmist on praegu palju juttu, seda on nimetatud ainulaadseks ning filmitegemise tulevikuks. Filmi taga on James Cameron - Kanadas sündinud ja üles kasvanud, 17 aastasena perega Kaliforniasse kolinud ning seal filmiasjandusega tegelema hakanud. Titanic, Aliens, True Lies, Terminator, Rambo - kõik on tema filmid! Titanic on üle aegade kõige rohkem raha sisse toonud film ning võitnud 11 Oscarit! Cameron ise on saanud 3 Oscarit.

Avatar jättis meile väga sügava mulje! Vaatasime seda 3Dna ning kuigi ilmselt ei ole see just oluline, siis kõigi loodusvaadete pärast tasus see kindlasti ära. Kinno minnes tasub ka varuda kannatust, sest film on peaaegu 3 tundi pikk! Kuigi ma ei tundud kordagi, et asi oleks liiga venima hakanud ja võinuks kiiremini lõppeda. Kinosaalist lahkudes ei tekkinud sellist tühja tunnet, nagu oleks ma aja ilmaaegu maha visanud. Kõiki neid muljeid kannan siiani kaasas :)

Muidugi on lugu omamoodi muinasjutt. Inimesed lähevad 22.sajandil planeedile Pandoras, mille asukad - na'vi - elavad loodusega väga lähestikku. Nende sabad on justkui USB-ühendused, mille kaudu nad saavad nii puude kui loomade/lindudega suhelda või üheks muutuda. Na'vid on kolme meetri pikkused, sinised olendid, kelle planeedil on mineraal, mis inimestele väga väärtuslik. Loomulikult ei hooli osa inimestest, mis saab kohaliku rahvaga, kui oma huvide eest väljas ollakse; kuid samas on teisi - teadlasi, kes tahavad na'visid tundma õppida ning leida parem viis, kuidas kõrvuti elada. Selleks luuakse inim- ja na'vi DNA põhjal avatarid - kuid selleks et avatar ellu ärkaks, peab inimese 'hing/teadvus' ümber kolima.

Mis aga juhtub, kui üks avataridest, mille sees halvatud alakehaga endine ameerika sõjaväelane; ja kes võetakse Pandorase rahva poolt omaks. Kumma poolt olla, kas inimeste või kohalike...

Muidugi tekkis mul paramatamult paralleel Ameerika indiaanlastega ning kuidas valge mees hoolimatult oma huve taga ajades vanad kultuurid purustas. Teisalt mõtlesin ka eestlaste peale, kes ristiusu toojate ees kunagi murdus. Nii indiaanlaste kui eestlaste puhul oli peamiseks probleemiks see, et nad ei ühinenud. Oli ikka neid, kes oma huvid kõrgemale seadsid. Näiteks indiaanlaste puhul uskusin jutte, kui paha valge mees oli, (ka neegrite puhul, kes orjaks püüti ja müüdi) kuni kätte sattusid ajalooraamatud, milles valgustati ka nende endi rahva hulgas inimesi/hõimusid, kes valge mehega käsikäes töötasid ja kelle abita kõik nii kergelt poleks läinudki...

Mina soovitan filmi kõigile, kellele meeldib ulme... või ka mitte, sest mina ei ole just suur ulmekummardaja :) Filmiefektid ning terve film on lihtsalt omaette nähtus, mida tasub oma silmaga üle vaadata.

Veel mõned lingid: CNN intervjuu Cameroniga, 60 minutes intervjuu I osa ja II osa.

Sokkidest müts

Minu kaasa sai jõulukingiks laste poolt valitud toreda mütsi, mis on meisterdatud sokkidest (sees on soe fliisriie). Pook Toque on noorte meeste poolt loodud kompanii. Sõpradega koos õlut juues, torkas üks oma soki endale pähe... ning nüüd käiakse sokimütsi turgudel ning messidel müümas. Samas on suur kaubamajade kett - The Hudsons Bay - osaliselt samuti mütsid oma riiulitele võtnud. Arvestades, kui suur rahvamass meie ostu ajal ringis seisis, siis arvan, neil läheb päris hästi. Kes satub Vancouveri OMile, siis teadmiseks, et Bay olümpiapood müüb neid ka seal.

Leidsin lühikese video, mis seletab, kuidas mütsi kanda.

Torontosse üle jäävälja

Minu meelest imeliselt kaunis lühike filmilõik Torontost (praamiga saarelt linna poole) daily dose of imagery poolt.

Toronto on Ice from Sam Javanrouh on Vimeo.

Jõuluõhtu

Nagu meil traditsiooniks kujunenud, läksime peale õhtusööki oma jõulujalutuskäigule. Seekord oli loomulikult see pooleldi vajalik, sest Koko oli vaja välja viia :) Tore, et lund hakkas sadama, õieti juba siis kui ma peale ühte töölt tulema sain!

Mõned pildid piduehteis majadest (üle-eelmisest korrast on neid rohkem). Kõik jäime oma käiguga rahule. Kuidagi eriliselt mõnus ja rahulik on jõuluõhtu, kui inimesed enamasti oma tubades peidus. Lisaks tore lumesadu ning lõbu jätkus küllaga.

Meie pidulaud on suhteliselt tagasihoidlik. Tegin seapraadi hapukapsastega. Prae kõrvale lõikusin sibulaid, mis mõnusalt ära küpsesid. Tom tõi veel poolakate poest Riia kalja. Seekord otsustasin tordi asemel teha midagi, mida ehk lapsedki parema meelega söövad. Kausside põhja panin virsikulõikusid, peale jõhvikamoosi ja zhelatiiniga segatud vahukoort. Kaunistuseks shokolaadi ning kiwilõikusid. Tuli hea kerge magustoit. Jõulupäeval torkasin ahju veri- ja tanguvorstid, mida sõbrad ise alati teevad ning meiega jagavad. On tõesti head!

Ja meie pere täies koosseisus, isegi kassid ja kutsa on kenasti pildile saanud :) Kinke paistab hulgim, kuigi tegelikult üldsegi mitte väga palju (osa on sõprade käest saadud, enamasti mõni veinipudel või kommi/küpsisekarp). Me ei ole just oma lapsi kinkidega väga ära hellitanud. Vanavanemad on ka nii kaugel, et ei saa seda teha :)


Kõige kallim kink oli lastele kahe peale fotokas, millega nad saavad ka filmida, lisaks raamatud, mõlemale maosõrmused ning juuksekinnitused. Kõige odavam Littlest Pet Shop imearmasad mänguasjad, mille üle isegi vanem tütar rõõmustas. Need on nimelt tegelased, millega nad oma filme välja mõtlevad. Kui neid poes poole hinnaga sain osta, siis tuli üks ema minu juurde uurima, mis need mänguasjad täpselt on ja kui palju neid on ja kas neil on ka igal oma nimi. "Minu poeg tahab neid jõulukingiks... Aga ta ei lubanud sellest kellelegi rääkida," tunnistas pisut mureliku olekuga naine. Ilmselt tundusin talle küllalt usaldusväärne, kes ta poja sõpradele saladust edasi ei räägi. Muidugi olin pisut üllatunud, et poiss nende vastu huvi üles näitab, kuid miks ka mitte! Pisikesed loomakesed, mille pead lõbusalt otsas kõiguvad, on minugi jaoks kenad :)

Ja ma ei saa kuidagi nimetamata jätta kingitust Tomile, mille valisime lastega - sokkidest valmistatud talvemüts, millel mitukümmend erinevat kandmisviisi. Ma arvan, et Tom julgeb selle küll pähe panna :)

Fotojaht - kink

Kingid on selleks korraks kõik oma õiged omanikud leidnud. Hoolimata headest võimalustest kinkijaid ja kinke pildistada otsustasin hoopis kümne aasta tagusesse jõuluõhtusse põigata. Seegi kord on kingid jagatud ning vaikus majas, mis laste puhul alati just head ei tähenda :) Tegelikult ei olnudki midagi hullu, ainult meie pisike kahene Kirke on mingil hetkel jõulukuuse taha pugenud ning mängib seal kingiga... ainult mitte enda omaga vaid oma õe pisikese nuku ja nukuvankriga. Kes oskab alati lapse salasoovidest teadlik olla :)

Teised kingijahil.

Jõulud

Siin on väike panga jõulutervitus, mille ma kokku panin. Küll on hea vahel uusi 'mägesid' vallutada. Mõtlesin juba ammu, kuidas pildid liikuma saada ning nüüd on seegi asi natuke selgem :)

Ja pisut jõulumeeleolu meeste a capella ansamblilt Straight No Chaser (esimene on minu meelest eriti vahva lahendus tuntud jõululaulule :):

Pirukad

Pelmeenivormi kõrval tellisin ka pierogivormi, millega oli imelihtne pirukaid vormida! Valmistasin kohupiima-muretaigna ning sisse panin ka kohupiima. Tegelikult tulid sellised proovipirukad, kuid ma ei pidanud kuidagi vastu, kui postist oma uued vormid leidsin. Pidin kohe järele katsuma, kui head nad on :)

Praeguseks pole siiski veel pärmitaignaga proovinud pirukuiad teha. Eks nüüd pühade aegu teen sellegi ära. Kõige rohkem olen üllatunud, kuidas ääred kenasti kokku jäävad, kuigi võiks ju igaks juhuks veega pisut servi määrida, enne kui taignakate peale panna. Samas ei tohi tainast liiga õhukeseks rullida ning täidist peab parasjagu (mitte liiga palju) olema, muidu läheb asi nihu - nagu üks mul siin kõrvalpildil.

Vorme on olemas ka plastikust, kuid ma arvan, et alumiiniumist või malmist peavad kindlasti paremini vastu. Raputasin ka korralikult jahu vormile, hoidsin poolviltu, et jahu ka äärtele läheks. Kindlasti kasutasin ehk rohkem jahu, kui ma muidu seda teeksin, kuigi vast poleks isegi nii palju vaja olnud. Arvasin ka, et peaks olema paar vormi, kuid tegelikult on ühest küll (üks pelmeenide ja teine pirukate jaoks). Hea, kui keegi oleks kõrval ja tainast rulliks, kuid isegi üksi tegutsedes läks asi päris kiiresti.

Nüüd oskan vaid kahetseda, miks ma varem selle peale ei ole tulnud :) Mul on olnud ka plastikust hingega pirukategijad, kuid loobusin üsna kiiresti nende kasutamisest. Parem juba käsitsi asi valmis teha! Olen igat moodi prooivnud pirukate voolimist lihtsustada, kuid ikkagi on see liiga aeganõudev. Viimaks ometi leidsin parema mooduse. Mis sest et keegi arvas: "Aga kas polegi just tähtis see, kuidas pirukatel isenägu!" Võib-olla küll... ainult minu pirukatel polnud mingit nägu, sest ma lihtsalt ei teinud neid lõpuks :)

(Ostuks: siin on üks link eBay ostulehele.)

Pelmeenid

Kõik sai alguse sellest, kui mu Kanadas sündinud sõber, kes juba pikka aega hoopis Eestis elab, tuli mitu head aastat tagasi emale külla ning uuris minu käest, kust saaks pelmeenivormi, et see oma kallile kaasale osta. Mina saatsin ta paari köögitarvete kauplusesse ning unustasin asja hoopis ära.

Mõni kuu tagasi jäin aga mõtlema selle vormi peale (oh, kui pikad juhtmed :) ning võtsin käsile põhjaliku uurimise, kust ikka täpselt seda saada oleks. Kusagilt lugesin, et Tartus, mingi värava juures, müüakse. Aga koht on minu jaoks natuke liiga kauge :) Leidsin hoopis eBay kaudu müüja Ukrainast ning panin aga tellimuse rõõmsalt sisse! Pakk jõudis imekiiresti kohale, vormid kenasti ukrainakeelsetesse ajalehtedesse mähitud. Ning arvan, et tegin ühe päris hea ostu! Nii kerge on pisikesi pelmeene ise valmis meisterdada! Muidugi müüakse siin hulgaliselt pierogisid, mida poolakad valmistavad, kuid 'päris' pelmeenidest tunnen vahel puudust.

Pelmeeniteost kirjutab pisike ja pisut segi ning ma ei hakka seda üle kordama. Tegin küll poole väiksema koguse tainast - 1kg jahu, 0.5l vett, 1/4kl petipiimapulbrit (vesi ja pulber asendasid mul soovitatud keefiri, 1 muna, 1spl õli). Hulk retsepte on Toidutare kodulehel.

Minul jäi natuke hakkliha järele. Panin selle muffinivormidesse, katsin ketshupiga ning torkasin ahju. Sain väikesed pikkpoisid, mis maitsesid üsna head. Osa pelmeene läksid ka ahju küpsema, sest sügavkülma ei mahtunud rohkem. Seal on meil alati hulgaliselt jäätist. Umbes 250 peleeni tuli kokku ja külma panin ühe kihina. Järgmisel päeval torkasin nad kilekotti ning eelmine nädal keetsin laste soovil õhtusöögiks. Neile maitses väga, ainult Kirke arvas, et sibulat olin liiga palju pannud :)

Ja nüüd vaja piparkoogitainas valmis teha :)

Olümpiatõrvik

Kolm päeva on olümpiatõrvik Toronto ümbruses ringi liikunud. Neljapäeva õhtul võeti see vastu raekoja ees, kus toimus uhke kontsert ning rahvast oli kohal murdu. Otsustasin siiski sellest eemale jääda, seda enam, et ega palju aegagi polnud. Pidin ju koju küpsetama kiirustama. Hiljem kuulsin, et tõrvik jõudis tund plaanitust hiljem oma sihtpunkti raekoja juurde, sest tänavale olid kogunenud olümpiamängude vastu protestijad (ma ei hakka isegi laskuma põhjustesse - olümpiamängud on arhailine eurooplaste traditsioon, mis on laienenud ainult tänu lääne koloniaalpoliitikale ja imperialismile, väidavad nad muuseas, ja parem on, kui selline asi üldse ära lõpetataks - siit võib täpsemalt lugeda).

Siiski ei lastud sellest häirida, tõrviku teekond suunati kõrvaltänavatele ning see viidi plaaniväliselt Lastehaiglasse! Mis oli minu meelest eriliselt armas tegu! Vaata videot.

Meie ajasime end laupäeva hommikul kiiruga üles ning läksime peaegu koduõuele tõrviku teekonda jälgima. Tegelikult kiirustasime Etobicoke Olympium'i juurde, kus lapsed ujuma õppisid ning siiani seal sulistamas käivad. Seal treenis kunagi olümpiamedali võitnud sünkroonujumisvõistkond. Jätsime auto sõprade õuele ning jalutasime kohale. Rahvast oli juba kogunenud üksjagu, kuigi muidugi mitte nii palju kui kesklinnas. Ei pidanud me ka väga pikalt ootama ja külmetama õnneks. Rahvas oli elevust täis ning märkasin mitmeid peresid oma lastega põnevuses ootamas. Ega lapsed saagi veel õieti aru, mis toimumas, kuid suuremates tekkis kindlasti väike ühtsus/uhkustunne.

Muidugi ei puudunud spornsoritest saatjad, kes ootava rahva hulka muusikat ning meelelahutust tõid. Toronto jaoks on Vancouveri OM pisut kibe pill alla neelata, sest paar viimast korda on proovitud suveolümpiamänge enda linna saada - tulutult! Vähemalt saime olümpialeeke näha ning soojad soovid nendega kaasa saata. (Vaata veel üht videot, kus tõrvik just enne Olympiumi jõudmist liikus, annab hea tunde, mida meie läbi elasime :)

Olümpiatuli ise jõudis Kanadasse oktoobri lõpul ja läänerannikule, kust see liikus põhja poole ning sealt itta, et siis läbi Kanada tagasi läände jõuda. Kokku on ta teel 45 tuhat kilomeetrit, ühendades nõnda terve Kanada ja tuues peaaegu nagu koju kätte killukese olümpiast.

Minu enda kõige lähem kokkupuude olümpiamängudega pärineb aastast 1980, kui ma keskkooliõpilasena rahvatantsurühma grupiga "kaunistasin" avamisel Pirital kaiserva ning lõpetamisel pidin samamoodi "kaunistuseks" olema, kuid seekord lausa teisel pool kallast, kus päris tegevus toimus. Istusime koos kusagil ruumis põrandal ning ootasime, millal tseremoonia algab. Ootamatult astus ligi mingi tegelane ning lasi silmad kiiruga meist üle, kuni ta pilk minul peatuma jäi. Ta kutsus mu enda juurde ning teatas, et tal on vaja mind appi. Olin natuke segaduses, millist abi ma saan anda. Ta seletas, kuidas nad peavad asendama ühe neiu, kes olevat minestanud või ma ei mäletagi, mis just täpselt juhtus. Neiu pidi kandma Finn purjepaadi silti, mille taha vastava klassi võistlejad kogunevad, ja tseremooniaväljakule sammuvad. Nõnda sai minust plaaniväliset "väga tähtsa" ülesande täitja :) Hiljem nägin end isegi ühes purjeregati ülevaates (väga ebaleva näoga, ikkagi harjutamata ei tea mida tegemas :).

Fotojaht - pisike ja punane

Pisike punane lambike seinale varje heitmas...

Pisikesed jõulused tegelased pihku kinni püütud...

Pisike punane ehe kuuseoksi kaunistamas...

Pisike punane mari sünnipäevakooki kaunimaks ja maitsvamaks muutmas.

Natuke punast siin ja seal, ka politseinike vormimütsil, millest üks usulistel põhjustel omamoodi välja näeb.

Teised fotojahil