Aeglaselt lugejad - ühinege!

New Hampshire ülikooli inglise keele professor Thomas Newkirk kutsub lugejaid üles kirjasõna rohkem nautima ning mõistma. Ta on üks nendest, kes propageerib aeglasemat lugemist, mis tema meelest muutnud üha olulisemaks meie kultuuris ja haridussüsteemis, kus lugemisest saanud tihtipeale kiirtoidu sarnane allakugistamine.

Mõnes koolis on lausa võistlused, kui mitu sõna minutis lapsed jõuavad lugeda! Newkirki meelest peaksid koolid tagasi tõmbuma ning kasutama rohkem valjusti ettelugemist ja päheõppimist, et lapsed oskaksid taas kord nautida sõnade võlu. Tema enda tudengid on tunnistanud, et tänu meeletule infotulvale internetis, on neil raamatuid kätte võttes lausa raskusi kontsentreerumisega! Ja lugedes tavalist raamatut, mõjuvad mõned sõnad linkidena, mis viivad mõtted hoopis teistele radadele. (Päheõppimine tõi meelde Mari hiljutise monoloogi, mille ta pidi ise koostam ja peast esitma).

Muidugi ei tähenda see, et nüüd peakski alati aja maha võtma. Oluline on tuua loetav tekst ning selles peituv info või sõnum lugejale lähemale. Kiiresti silmadega üle teksti libistamine jätab tihtipeale nii mõndagi segaseks. Nagu Woody Allani kunagine nali sellest, kuidas ta läks kiirlugemiskursusele, kus loeti läbi Tolstoi "Sõda ja rahu". Tema kokkuvõte raamatust: see lugu oli Venemaast!

Mina loen üldiselt päris palju! Aga ma pole kunagi kiirlugemist selgeks saanud, kuigi olen kord proovinud. Jäin tookord mõtlema, milleks mulle see kiirustamine. Loo võlu kaob ju nõnda ära! Ma ei saa öelda, et oleksin ka üliaeglane lugeja, pigem selline paras, vähemalt enda jaoks. Ja kui midagi haarab tähelepanu, paneb mõtlema, siis ma libistan pilgu üle raamatuserva kusagile kaugusesse ning lasen oma mõtetel ringi uidata. Ja vahel loen kohe mitu korda mõne lõigu läbi, mis eriti meeldib või intrigeerib.

Ma loen "heal" aastal üle 80 raamatu ja arvasin alati, et seda on üsna paras ports, kuni saattusin kokku omavanuse naisega, kes loeb vähemalt kolm korda nii palju kui mina! Ja milles on tema saladus... ta ei vaata peaaegu kunagi telerit! Muidugi aitab kindlasti kaasa ka see, et ta on üksik :) Kuid teleri suhtes olen täiesti nõus. Mina olen aastatega samamoodi sellest eemale tõmbunud. Mõnikord läheb mööda mitu päeva, kui ma pole seda lahtigi teinud! Mulle ei meeldi see ühe pika loo pigistamine tunni või kahe sisse, mis lisaks täis lükitud reklaame! Raamatuga on palju mõnusam koos olla, eriti kui see veel hästi mahukas on :)

Samas pole ma sugugi alati nii mõelnud, kuigi lugeda armastasin juba pisikesest peale ja isa vahel pahandas, et meil õega ninad pidevalt raamatus olid, selle asemel et maasikaid rohida! Soome televisioon mängis kunagi ikka päris olulist rolli oma sarjade ja saadetega, liigagi! Vahel sai ju alles keskööl magama, mis sest et hommikul oli vaja vara tõusta! Nüüd ei lase ma enam sellel hüpnotiseerival ekraanil enda üle domineerida! Valin hoolikalt, mida vaatan ja tänu internetile saab isegi vahel valida aega, millal vaadata :)

Tellisin kaua aega brittide ajakirju Story Box, Adventure Box ja Discovery Box. Alles sellest aastast enam ei tule neid meile koju. Esimene muidugi juba pikemat aega, Discovery jätsime ka ära, sest Mari hakkas meil juba "suurte" inimeste ajakirju lugema. Adventure Box oli aga väga populaarne meie kodus! Millegipärast istusid need paremini kui siin välja antavad lasteajakirjad! Olid kuidagi asjalikumad! Ja ma tean, sest tellisime ka siinset Owl ajakirja mõnda aega. Aga mis sest tellida, kui lapsed ei loe!