Üksi kodus ja uus amet

Sel nädalavahetusel on lisaks tähtsale G8 ja G20 kokkusaamistele Seedriorul võidupüha ja jaanipäeva tähistamine. Olen viimastel aastatel sealt küll eemale hoidnud, sest tunnen, et saan nädala sees küllalt piisava doosi eestlastest ja eestlaste tegemistest :) Pean ikka pisut suurest suhtlemisest puhkama ka, eriti arvestades, et ma ei ole tegelikult just suur suhtleja, pigem naudin rohkem omaette olekut ja asjade kõrvalt jälgimist.

Niisiis jäin mina Koko ja kassidega koju. Esialgu oli plaanis Koko kaasa võtta, kuid arvestades, et terveks päevaks ennustati vihma, siis oli vast targem ta siiski kojuhoidjaks koos minuga jätta. Võtsin asja väga rahulikult. Vaatasin pisut jalgpalli. Rõõmustasin Gaana võidu üle! Las olla sellised head üllatajad. Muidu läheb asi ju väga igavaks. Ainul USA vutisõbrad ohkavad raskelt, sest taas kord pole põhjust jalgpallile raha kulutada. Asjamehed toetavad pigem pesapalli ja ameerika jalgpalli! Kahju!! Rääkisin õepojaga ja õega, kes juhuslikult Eestis hetkel. Käisin jalutasin Kokoga. Ning ignoreerisin ukse taga antavat kella, sest olin kindel, et see on mõni müügimees.

Kolmandal korral läksin ikka ukse juurde, kuid liiga hilja. Märkasin ainult musta autot meie sissesõiduteelt välja keeramas. Hmmm... kes see küll võiks olla? Kas tõesti Mari uued “tööandjad”? läks korraks mõte peast läbi. Praegused kolivad järgmisel kuul ära ning üsna lähedal on pere, kellele nad Mari kiitnud on. Ühel päeval, kui Mari rattaga ringi tiirutas, paluski isa tal lapsi valvama. Noor abielupaar, isa kolumblane ja ema iiri juurtega, kuigi ta tunnistas, et ega ta mingit sidet kaugete esivanemate maaga ei tunne. Ta kiitis väga eestlasi, pidi ühte tundma. Tema meelest on eestlased hästi kokkuhoidvad ja kenad! Ja ta arvas, et mul on armas aktsent inglise keelel küljes :D Hästi tore paar. Neil on kaks poega – ühe- ja nelja-aastane. Neid ma näinud ei ole.

Kui nüüd kell neljandat korda helises, siis tormasin kiiresti ukse juurde, meie muidu nii vaikne Koko kurjalt kõrval haukumas. Ja oligi mu ukse taga pruunisilme tumeda peaga papa Rodolfo, kes oleks õhtul Mari teenust kasutanud. Muidugi hakkas mul temast kahju. Uurisin siis laste kohta ja kui pikaks ajaks tal abi vaja on. Ning pakkusin ennast ilma igasuguse omaksuta asemele! Ma tean, kui raske on väikeste laste kõrvalt vahel välja saada! Nende vanemad on ka kaugel, ühe omad Kolumbias, teise Ottawas. Haarasin läpaka kaasa ning nüüd ma siis siin usinalt kirjutangi. Rahustasin neid, et nad võivad olla nii kaua kui tahavad.

Nende maja on üks uuematest. Mõni aasta tagasi ehitati kolme krundi peale hulgaliselt ridaelamuid ning lisaks veel mitu individuaalmaja. Majal on kolm korrust, lisaks keldrikorrus. Just nii nagu neid siin nüüd usinalt püsti pannakse. Seisin korraks nende köögis ja kujutasin ette, kas seal oleks mul mõnusam toimetada kui meie eaka maja pisikeses köögis. Jõudsin otsusele, et ei ole! Ja üldsegi mitte mõttega, et niikuinii ma sellist suuremat kööki ei saa :) Tegelikult olin üllatunud, kui vähe oli kapipealset ruumi, kus toimetada! Pole mul häda midagi.

Nüüd olen pea kolm tundi siin olnud. Lisaks kahele lapsele, on kolmandal korrusel nende sõbranna 9-kuune poeg. Ja kas ma olen midagi kasulikku nende jaoks teinud? Nagu näiteks lutti suhu pannud või eestikeelset unelaulu laulnud või kussutanud! Kuulen läbi monitori ainult laste rahulikku hingamist. Oleks minu lapsed sama rahulikud kunagi olnud :)

Mõtlen ka, kas pean nende käest raha vastu võtma. Kuidagi imelik tundub see asi... sest ma olen ainult oma asju teinud, ainult võõras kodus. Ehk lasen neil lihtsalt Marile natuke rohkem järgmine kord maksta. Aga samas võib keeldumine pisut imelik tunduda? Nagu oleks nad mulle teene võlgu. Mida ma muidugi ei taha! Keegi pole mul ka nõu andmas! Või peaksingi endale uue elukutse võtma, selle lapsehoidmise oma? See sobiks mulle päris hästi. Natukene päevas lastega tegelemist ja vahel ka niisama istumist :)

Koju jõuti poole kaheteist ajal suurte vabandustega, et nõnda kaua läks. Kätte torgati veinipudel ja raha. "Anna see Marile või tee, mis tahad! Ära ainult pudelit anna!" lisas pisike blond pereema Kelly pisut ehmunult juurde. Pereisa avas mulle auto ukse ning viis mu kenasti koju, kuigi ma avaldasin protesti, et võin need kolm minutit vabalt kõndida. Aga nad olid vist niiii tänulikud ja tahtsid imekenad olla. Ja mina olin pisut unine, et küllalt veenvalt vastu vaielda :D

(Viimane foto on Marist vanaemaga, kui Tomi ema oli meie juures oma lapselast hoidmas. Kahju, kui vanavanemad nii kaugel on!!!)