Lahkumised pole kunagi kerged, kui aga need on igavesed, siis puudutab see eriti valusalt... ja kui lahkunu on noor, alles oma täiskasvanu elutee alguses, siis ei ole kurbusel piire... Kui laps ütleb oma emale-isale, et nad ei saa kunagi vanaemaks-vanaisaks tema kaudu... Minu endine Eesti Kooli õpilane uinus igavesele unele peale võitlust väga raske ja harva esineva vähiga... Muidugi paneb see mõtlema, kuidas me vanematena pingutame ja anname oma võsude nimel endast parima, ning siis otsustab saatus sinult lapse võtta... Kes suudab sellega kergelt leppida...
Ma laenan Silvi sõnu: What's on my mind? .. the Estonian community in Toronto is so small and tight... all of our families are so intertwined and we live through each other's lives... we watch our children being born, see them grow up... we watch our families grow older and our parents die. We feel joy for the happy times and we grieve together when times are sad. Today I mourn the death of one of our children. I grieve with his family and his friends. I grieve for a child I watched grow up. When one of our family dies, a bit of all of us goes with him. I'm grateful that we have our bigger "family" to support us through hard times!
See sissekanne tekitas minus küsimuse, et mis toimub... ?
VastaKustutaPaar aastat tagasi viis vähk ka meie koolist paar õpilast. Noormees oli kevadel läbi häda gümnaasiumi lõpetanud. Läbi häda seetõttu, et maadles peavaludega ja puudus palju. Sügisel läks edasi ülikooli, aga seal enam õppida ei saanudki, sest vähk viis kaasa. Neiul jäi aga gümnaasiumgi lõpetamata. Üks mu kolleeg, kes ka vähiga võitleb, ütles, et haiglas olla oli äärmiselt masendav, sest haigla on täis lapsi ja noori ... -K-