"Mulle meeldib sinuga töötada!" teatas noor kolleeg eile mulle. "Sinu käest on kerge midagi küsima tulla... sa tead niiii palju! Kui mul oleks oma firma, siis tahaksin, et sa seal kindlasti töötaksid!" :DMuidugi ei tea ma just niiii palju midagi ning oskan ikka nii mõnegi kivi otsa komistada. Aga viimase 19 aasta jooksul samas kohas ametit pidades peaks ikka mõni asi selgeks saama :) Ja ma olen hirmkannatlik ning võin asju mitukümmend või mitutuhat korda üle seletada.
Ta uuris ka, kuidas ma nii paljude arvutiprogrammidega hakkama saan ning isegi uue kohvimasina trikid selgeks õpin (kusjuures ma pole ei kohvi jooja ega tegija :). Aga olen ilmselt omaaegse ühiskonna produkt, kes pidi kõigile probleemidele ISE kuidagi lahenduse leidma just nende väheste käepäraste vahenditega, mis meil omal ajal olid. Hiljuti vesteldes endast mõni aasta noorema samasuguse taustaga naisega, läksid mõtted just sellele, kuidas me õrnema poole esindajana sugugi kergelt kusagilt abi ei lähe otsima, vaid proovime ikka ise midagi ära nikerdada, olgu see siis katkine triikraud või õmblusmasin või arvutiprogramm, mille endale selgeks peaks tegema. Samas pole ma kindel, kas see, milliseks sa kujuned on just ainult ühiskonna mõju. Kui oluline on kasvatus, pere, kus kasvad. Meil ei olnud isa alati saadaval ning ema oli ikka päris kange, kes kergesti alla ei andnud ka tavapäraselt meestetöödeks peetavate asjade kallal pusides. Ning asi pidi ikka päris keeruine või tõsine olema, enne kui ta kellegi poole pöördus. Nõnda on mul eeskuju olemas ja ega ma ei saa halvem olla kui tema :D
Olin tegelikult väga liigutatud, kui kenasti mu töökaaslane mulle ütles. Millist kiitust sul veel vaja on :) Ja tööjuttu ma just väga ei rääkinud, kuigi pean ütlema, et viimasel ajal on mul päris hea meel tööle minna. Loodan ainult, et see pildvedes hõljumine liiga kiiresti otsa ei saaks :)
No seda on küll hea kuulda, akna ümbrus vaja lõpetada ja ratta juures kah nats putitamist:) Ma oleks peaaegu ise sellega tegelema hakanud:)))
VastaKustutaAi, ai, Killuke. Sa pead ikka tösiselt kaaluma enne kui mötteid kirja paned. Näe, kohe haarati sabast ;-)
VastaKustutaPoole jutuga olen nöus. Mina ei vinna kah alati oodata ja paluda, haaran ikka ise härjal sarvist. Olgu see siis üleskaevamist ootav maalapp vöi katkine tool, ükstapuha mis.
Aga vot poolega pean mitte nöustuma. Müts maha kannatlike inimeste ees! Mina olen hirmus plähmerdis. Sellist süvenenud ja pikalt kestvat tööd suudan ikka suure vaevaga teha. Oehhh, ehk elu veel öpetab.
Kirjut sügist teile!
Ei tohi siin jah niisama mõtteid pilduda! Tee pärast selgeks, et ikka on parem, kui tugevam pool mõne asjaga hakkama saab :)
VastaKustutaVaevalt, et minagi ühte tööd suudaks nii kaua teha, kui ehk õpetaja ametit pidada. Õnneks olen nende aastate jooksul väga palju erinevaid külgi pangandusest selgeks saanud ja nende kallal tegutsenud, alates telleri ametist, edasi investeerimistega tegeledes ja laenudga ja niisama osal tegevusel silma peal hoides. Õnneks oleme nii väike pank, et ega palju töötajaid ei tasu palgata. Nõnda teeb üks hing paljude teiste ühispankade moodi päris mitmeid erinevaid töid. Igavaks nii ei lähe kohe päris kindlasti. Sinna juurde mõned intriigid ja eriti huvitavad liikmed ning mis nii elul viga :D
Kutsehaiguseks kujuneb aga isegi rahakotis kõigi rahatähtede suuruse järjekorda panemine ning ühtepidi sättimine :)