Eestlased välismaal...

Lugesin Eesti Elu artiklilt, milles noor eesti juurtega ema oma lapse eestlaseks kasvatamisest räägib (Imbi, kes oma armsa naeratusega kõiki võlub, on pildil koos Mariga). Ma ei hakka seda ümber jutustama, kuid selles on palju tähelepanekuid, millega emad-isad, kes tahavad oma last võõraste keskel eestlasena üles kasvatada, kokku puutuvad.

Muidugi on see palju lihtsam, kui mõlemad vanemad ise eesti keelt räägivad (nagu artikli autori puhul), kuid samas tean mitmeid „sega”-perekondi, kus partner hakkab eesti keelt õppima. Kõige rohkem imetlen neid emasid, kes seda nõus tegema on, sest emana tean, et poleks kunagi suutnud oma lastega lastekeeles inglise keeles „nämmutada” - mul puudub see kogemus, mul puudub päriselt selline sõnavaragi.

Tihtipeale lähevad isad lihtsama vastupanu teed ning terve pere elu toimub inglise keeles (ja kui ema on siis mõnest teisest rahvusest, õpetab ema ikka lapsele selle keele selgeks, mispeale eesti keel täiesti unarusse jääb). Ma olen kohanud noort naist, kes isale pisut süüdistavalt otsa vaatas, miks sa minuga ometi eesti keeles ei rääkinud... ja neid on teisigi.

Ning siis on lapsevanemaid, kelle inglise keelgi pole kõige parem, kuid lastega pusitakse ainult selles keeles, sest embakumba kas tahetakse lastele anda kohe algusest parem alus toimetulekuks teisel maal või on eestlus täielikult kustutatud nende elust. Mulle tuleb meelde mu praeguseks pensionipõlve pidava töökaaslase jutustus ühest oma tuttavast - loomulikult peale sõda Kanadasse kolinu - kes nõnda oma lapsele üsna vigast inglise keelt õpetas. Kahjuks leidub selliseid ka hilisemate ümberasujate hulgas. Aga vahel on põhjused hoopis teised. Tean ühte noort naist, kelle kanadalasest elukaaslane keelas igasuguse eesti keeles rääkimise ning eestlaste üritustel osalemise - on ka taolisi äärmusi.

Meie oleme järjepidevalt oma lastega eesti keeles rääkinud - see on kõige loomulikum, isegi lastele... Ja kui kooli minnes inglise keel neil peaaegu olematu oli ja lapsed esialgu väga vaiksed tunnis olid, siis nüüd kipuvad nad omavahel ainult inglise keeles lobisema... Emme-issi on siis kodus vitsaga karjas: eesti keeles - pea see meeles!!!

Praegu on väga raske leida noori peresid, kus mõlemad vanemad eestlased ja veel vähem neid, kelle eesti keel küllalt hea, et nad iga päev seda järjepidevalt kasutaksid (Imbi vanemad võiks paljudele positiivse näitena eeskujuks seada). Üheksakümnendad tõid Kanadasse uue väikese laine eestlasi Eestist, hetkel ei kiputa ilmselt nii kergelt üle ookeani kolima, sest terve Euroopa on lahti. Ning teisalt on terve hulk kunagisi tulijaid uuesti Eestis! Ja kodumaale minek on enamasti suurest hinges valitsevast igatsusekripedlusest tingitud.

Nii mõnedki peale sõda saabujad on öelnud, mitte alati ei võetud neid kahel käel vastu nende „vanemate” olijate poolt, kes vabariigi ajal oma õnne Kanadas leidsid. Ma ei ole kunagi tunnetanud mingit vaenulikkust, arvan probleem on lihtsalt selles, et meie taust on nii erinev! Teatud punktini on tore ja hea koos olla, kuid peale seda tahad jagada oma kogemusi nendega, kes saavad aru, miks ühe või teise asja üle rõõmustatakse või pahandatakse.

See uus laine tõi kaasa noori haritud inimesi, kes Eesti Kooli õpetajatena vabal ajal tööle hakkasid. Nii olin minagi kooliga seotud head mitu aastat. Ja nagu kunagise Toronto eesti ajalehe „Meie Elu” peatoimetaja kadunud Tönu Parming meile ütles, et tänu nendele uutele õpetajatele, kellel korralik eesti keel suus, pani ta rahuliku südamega oma lapsed Eesti Kooli. Kahjuks on hoolimata heast õpetusest keeleoskus iga aastaga kehvemaks läinud, ikka nendel ülalpool mainitud põhjustel.

Paljud teised väikerahvaste koolid kiratsevad või on lõpetanud tegevuse (eriti peale seda kui Toronto Hariduministeerium enam neid ei toetanud). Soomlastel, rootslastel ja jaapanlastel - olen nendega kokku puutunud - on vaid pisikesed grupid huvilisi koos käimas. Eestlased on vastu pidanud, sest see oli nende üks väljunditest end eestlasena tunda, samal ajal kui meie immigrantidest põhjanaabrid ja jaapanlased võisid igal ajal vabalt oma maale reisida.

Jagasin siin oma mõtteid, mis „uustulnukana” mõelnud ja tähele pannud. Kindlasti on palju teisi seisukohti ja arvamusi, vaevalt on olemas absoluutset tõde. Mind häirib väga, kui keegi oma seletusi ainuõigena jagama tuleb ja kui tulebki, siis panen kõik kenasti kõrva taha ning elan oma elu edasi, nagu süda juhatab :)

(Teisel pildil on neljane Mari oma esimesel koolipäeval Kanada kooli ees ja viimasel neljane Kirke kooli minemas.)

Lumine Toronto

Kõigepealt aitäh kukupaile kingitud südame eest! See tegi mu südame eriliselt soojaks!!!

Täna oli imeliselt ilus päev - päike oli otsustanud üle pika aja meid rõõmustada ja kui mu töökaaslane küsis, kas mul on uusi talvepilte, siis läksin ma lõunatunnil fotokas käes tema palvet täitma ;) Nii et kannatust-kannatust, siin on veel pilte meie talvest!Seekord näeb isegi CN-torni kaugelt ära. Lund on nii palju maha tulnud, et enamasti on väiksemad oksad lume raskuse tõttu oma kauni valge kuue kaotanud.


Need, kes Torontosse sattunud, peaksid selle maja ära tundma (Toronto Eesti Maja), kuigi ilmselt mitte just paljud ei kipu talvel siia puhkama. Küll aga need kanada-eestlastest pensionärid, kes jagavad oma aega Kanada ja Eesti vahet, ikka nii et suved Eestis ja talved Kanadas (vanas usus, et Eesti suvi pole nii kuum kui siin ja Kanada talv on malbe ja lumevaene, aga ilmataat teeb loomulikult oma vempusid...)


Kellelgi pole just väga kerge oma autoga sõitma minna...


Reede pani mõtlema, et vahel tasub ka taevasse vaadata...

Ega tali taeva jää...

Eile kurtsin, et sula väljas, kuid täna on terve päev lund sadanud. Hommikuks pidi veel umbes 15cm Torontos alla tulema. Paistab, et see aasta on otsustanud kõigi eelmiste lumevaeste talvede mahasadamata lume järgi tuua. Lisaks olime tunnistajaks kummalisele nähtusele, kus lumesaju taustaks müristas ja lõi välku!

Kahjuks pannakse väga palju soola teedele, mis muudab kõnniteed ja sõiduteed üsna sopaseks (ja saapad valgetriibuliseks). Teede puhtakslükkamine võtab alati meeletult aega - eriti kui elad sellisel väikesel kõrvaltänaval... Aga mis on lahendus? Mina muretsesin endale viimaks saapad, millega võib ükskõik millises poris ringi tatsata (ja need ei ole sugugi mitte väga uhked kontsadega daami jalatsid). See ei ole mitte minu lahendus!!! Soolast tahaks ikka lahti saada... (Liiv ja tuhk on alternatiivina välja pakutud, kuid tõenäoliselt on see palju kallim).

Hommikul haarasin fotoka kaasa ning sain mõned kenad talvised pildid (pean neid võimalike tulevastele kesistele talvedele mõeldes rohkelt koguma ;)

Kooliteel tuli üks koer meid uudistama. Tom teadis rääkida, et see on alles kutsikaeas ning talle meeldib hirmsasti lumes möllata. Ühtegi oksa polnud käepärast, sellepärast pildus Mari lumepalle, mida usin kutsu püüdma ruttas, kuid mis lume sisse millegipärast kadusid. Vahelduseks viskas Mari lund õhku ja siit võib vaadata, mis juhtus:


Jalutan enamasti pikemat teed pidi tööle (tulen ikka peatus hiljem maha, tuleks varem, kuid siis pean kõndima üle pika silla, millel tihe liiklus). Vahel teen tee lühemaks üle ühe koolimaja spordiplatsi minnes. Alati ei saa seda teha, siis kui liiga porine on ja kui lapsed parasjagu sporti teevad - enamasti pesapall. Eesti Maja jääb eemalt paistva kõrghoone kõrvale.


Ja veel üks pilt tänasest päevast (Eesti Maja ümbruses). Ilm ei olnud väga külm, pidevalt tuli küll lund alla, just sellist, mis igale poole kipub pugema, kraest ja käisest ühekorraga, isegi kui korralikult sisse mässitud oled. Samas on hinges selline eriline kergus ja hea on olla - mulle mõjub lumi millegipärast nii (talve laps?) „I feel so happy inside!” nagu Kirke hiljuti mulle teatas, just selline tunne on minulgi, (kuigi tema tunded olid seotud sellega, et tal head ema-isa-õde olemas on :)


Eesti Maja on ürgse jõeoru kaldal (õieti on jõgi küll palju väiksemad mõõtmed võtnud). Kui kõndida kõrvaltänavat pidi oru poole, siis avaneb sealt selline vaade (Don Valley Parkway on maantee nimi):


Ja kui kõigest sellest ilusa lume imetlemisest väsimus peale tuleb, võib korraks mõnusale toolile jalgu puhkama seada - isegi sõbra võib külla paluda ;)

Vastlapäev

Minu tööpäev on läbi (pean veel lapsi Eesti Koolist ootama) ja seekordne vastlapäevgi on kohe otsas. Meil oli see kahjuks selline udune ja vihmane, just täna otsustas ilm korraks soojaks minna, et homme uue hooga külma ja lund tuua. Nii ei tulnud liulaskmisest midagi välja, küll aga hoolitses Eesti Maja kohviku perenaine, et me saaksime oma külastajatele vastlakukleid pakkuda. Ülle on imeline, kellel jagub energiat mitme inimese eest. Ütles ainult, helistage, kui teil otsa hakkab saama, toon kohe uusi juurde!

Õhtul tulid Mari-Kirke nagu ikka enne tundide algust minu juurest läbi ja tavapäraste (Eestist toodud) karamellkommide asemel said mõlemad kuklid pihku. Eelmisel aastal ei olnud Kirke erilises vaimustuses neist, kuid sel aastal pistis kiiruga ühe nahka! (Siin on eelmine sissekanne vastlatest.)

Meie juurde tuli esimene klass, kellele rääkisin pisut vastlakommetest. Küll on hea, et mul ikka alles oli kunagi valmis tehtud kokkuvõte vastlatest, mille kuklite juurde lugemiseks olin välja pannud.

Magusad saiakesed kadusid kui soojad saiad ning viimased külalised jäid nendest ilma. Kui uksed sulgesime, leidsime varsti meile libistatud kirjakese: „More kuklid palun!” Tavaliselt saame ikka kirjakesi nõudmisega „Rohkem kommi, palun!” :)

Siin on minu kokku korjatud vastlapäeva kombeid:

Vastlapäeva õhtul tehti vastlasõitu. Poisid - tüdrukud lasid kelguga kõrgemast kohast või hangeharjast alla. Mida pikem sõit, seda pikemaks kasvasid suvel linataimed.

Küpsetati vastlakukleid. Vanasti ei hoolitud nii palju magusast, vahukoorekukli komme on hilisem.

Talus oli tavaks vastlapäeva õhtul süüa oa- ja hernesuppi seajalgadega, et sead suvel kosuksid.

Vastlapäeval oli sünnis juukseid lõigata ja habet kärpida. "Vastlapäeval lõigatud juuksed kasvavad ilusti ja ei katke mitte”.

Seajalakontidest tegid poisid mänguasja - vurri. Järgmisel päeval oli hea koolis tundide vaheajal tüdrukute nina all vurri lasta, neid narritada.

Kodus aga panid suuremad tüdrukud puhtaks söödud seajalakondid rehetoa põrandale ritta. Kelle kondi nüüd koer kõige enne suhu haaras, see tüdruk pidi varsti mehele saama.

Päev kannab saksa keelest tulnud nimetust - vastlapäev. Saksa keeles on päeva nimi der Fasttag, s.o. paastupäev. Tegelikult peaks ta nimi olema meil liugupäev, nagu seda teadaolevalt Eestis kutsuti, ehk lühemalt liupäev.

Lumeskulptuurid

Tom on meie majas eriline lumeskulptuuride tegija, kui ainult pisut lund ja sula on. Kunagi uuris üks naabritest ega ta kunstnik ole :D
See kolm aastat tagasi tehtud kuju on minu meelest üks tema kõige parematest töödest. Ühel pool oli kujul selline nägu ja teisel pool järgmisel pildid ilutsev koletis. Eriti põnev oli, kui silmades tuli põlema läks (küünlad). Ja meie jõulukuusk on kuju kõrval endale ajutise koha peale pühi leidnud.


Sel aastal on meie aeda suur lumehunt tekkinud (Mari tegi hundile hambad) ja kohe kõrvale Kirke poolt lumest voolitud pokemonid. Lapsed võtavad isast eeskuju, lumememmede tegemine on igav...


Eelmisel aastal oli meil väga vähe lund, alles veebruaris tuli korralik lumi maha, mis küll varsti sulas. Lapsed korjasid seda vähest lund kokku ning sellest sai mingi koera moodi elukas garaazhi ette.

2006 oli lumememmede poolest kehv aasta (või me hoopis ei pildistanud neid). Siin on aga Tom lastega kellegi teise poolt valmis voolitud skulptuuri ees.

Tomi esimene katsetus midagi hästi suurt teha. Hiljem, kui see eest sulas, tegi ta koletise kahe näoga (esimesed pildid).

Lapsed on ikka lumememmi ka teinud. Siin on mõned näited aastast 2005 ja 2003 (Jaanika on lastega parempoolsel pildil).

Lumelepatriinu Jaanika rõõmuks, kellele lepatriinud eriliselt meeldivad (kas ikka veel?)

Siin on üks koletis aastast 2000 ja lapsed külma ilmaga õues aastal 2001 (jälle üks kujudevaene aasta :)

1999. aastal meie maja ees - lund on, aga kujusid pole, vähemalt mitte pildil (mulle meeldib Tomi ilus müts, kuhu see küll meil jäänud on?).

1998 - Tomi isa on meil külas ja Tom on selle auks midagi erilist maja ette loonud.

1998 ja 1997 aastast näiteid Tomi kätetööst.

1996.aastal avastas Tom endas erilise oskuse lumest kujusid luua. Kahtlustan, et põhjuseks oli soov oma pisikesele tütrele sügavat muljet jätta, kui tubli isa ta on :) Ma ei tea, mis poole-aastane Mari sellest just arvas, kuid Tomi emal ja minul jätkus hulganisti kiidusõnu noorele kunstnikule.

Sünnipäev

Olime eile väikese Sylvi kuue-aastasel sünnipäeval. (Palju õnne minu kohe-kohe sama vanaks saavale õetütre pojale!!! Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab - oh, milline äraleierdatud ja tuttav tõde...)

Tegin Sylvile õnnitluskaardi eelmisel aastal võetud pildist, mille ta ema kenasti kohe hoiule pani; oli üllatunud, kuidas küll enne pidu foto olemas oli!

Kirke küsis, kui vanaks Sylvi saab ning teatas siis, et temal hakkab igav... Mari võttis ettenägelikult oma Nintendo kaasa, kuid üllatus-üllatus, ühel oli tore ja teine ei võtnudki oma Nintendot välja, kuigi lõpuks ta mulle peale käima hakkas, lähme koju! Vaatasime siis temaga ja sama vana Katiga koos ühte raamatut looduse ja maailma rekorditest, kuni kodutee ette võtsime.

Kuigi meil oli lastepidu, siis on see meie jaoks heaks põhjuseks sõpradega kokku saada. Nagu ikka on õrnemale soole varutud lahedat veini (pildil), mis maitseb kui mahl, kuid kangust jagub päris palju. Nii et ettevaatust tarbimisel :) Peremees tegi arbuusiviina ja jõhvikamahla segu, mis samuti hea-hea, kuid mina kipun kõike ainult maitsma, sest keegi peab pärast autorooli istuma (kuigi siin maal ei ole 0% seadust - klaas veini või õlu on täiesti lubatud).

Peremees on seekord kalad poest ostnud (kuid pidi täna juba ise kalale minema); ja suitsukala välja võlunud. Kaks suurt suitsu-lõhet kadus väga kiiresti külaliste kõhtudesse! (Suitsukala kauplusest ei leia, välja arvatud ida-eurooplaste/ venelaste poodidest).


Tort on laual, Sylvi mõtleb soovidele, mida küünalde ärapuhumisel soovida ja Kirke unistab juba magusast shokolaadikoogist.

KUUS!

Viimaks sai kõik kingid üle vaadatud ning pärast uute mänguasjadega mängitud! Kirke oli minu üllatuseks Sylviga pidevalt ninapidi koos. Hiljem seletas mulle: „I just wanted to be nice to her! See oli ju tema sünnipäev!”

Üksi koolist koju...

Hakkasin kirjutama vastust, kui vanalt lapsed üksi kooli võivad minna. Valmis sai pikk lugu, mille hoopis siia ües riputan. (Pilt on kümne aasta eest võetud, kui veel koolimured kaugel; pisike Kirke paistab siin küll rohkem nuku moodi).

Uurisin seda kunagi täpsemalt ja ei leidnud kusagil mingeid konkreetseid reegleid – kõige tähtsam: pead lastele andma turvalise kodu! Nii et teoreetiliselt igal ajal, (siiski soovitavalt kümneselt, nii nagu kodus üksi olla), oleneb, kui valmis lapsed selleks on, loomulikult kõik see vanemate vastutusel... ja kui midagi juhtub, siis lähevad asjad nii keeruliseks, et ei taha selle peale isegi mõelda (võimalik vanemate arreteerimine ja siis kohtuskäimine tõestamaks, miks sa ikka hea lapsevanem oma lastele oled…)

Igal aastal peab koolis alla kirjutama mimekümnele dokumendile, mis nende kohustus ja mis vanemate oma. Eelkooli tasemel (kunagi kohustuslik neljaselt nüüd viieselt) ei lasta lapsi omapäi kodu poole sammuma, isegi esimeses klassis on õpetaja ukse peal ainult neid lapsi välja laskmas, kelle vanemaid ta näeb. Alles kuuenda klassi õpilasele võid ametlikult anda loa lõunatunnil kooli territooriumilt lahkumiseks (lähevad mõnda kiirtoidukohta tihtipeale sööma). Paljude koolide juures pakutakse enne kooli ja peale kooli „lapsehoidmist” kuni 12-aastastele või on vastavad lasteaiad, kes viivad lapsed kooli ja toovad ära (muidugi tasu eest).

Täiesti südame rahuga võid siis alles oma kaheteist aastase lapse omapäi tänavale lasta ja kodus üksi hoida, kusjuures ta võib ka väiksemate eest hoolitseda (kust see kogemus küll tuleb, kui nad enne nii ära hoitud???). Kuueteist aastane laps võib samas kodust rahumeeli kuhugi mujale kolida (kui tal kuhugi minna on :) ja ametimehed kehitavad selle peale õlgu – ta on täisealine! (juhtus mu sõbrale, kuid õnneks võttis tüdruk siiski aru pähe, kui suur armastus noore mehe vastu üle läks).

Minu tüdrukud tulevad teist aastat üksi koju ja võiks ise kooli minna, kuid kuna minu töö ja nende kooli algus lubavad meil koos majast välja astuda, siis teemegi seda (varem tõi Tom nad ise koolist ära, töökoht lähedal ning tema tööpäev lõpeb ametlikult pool tundi peale kooli lõppu – tol ajal läks ta varem tööle, et varem ära tulla). Aga nii kaua, kuni mu noorem tütar hakkas täispäeva koolis käima, oli meil keegi alati kodus, kes nende järele vaatas (mu noored sugulased Eestist, tänu kellele tüdrukute eesti keel tugeva aluse sai). Lapsevanematel on lihtne, sest koolipäev algab ja lõpeb alati samal ajal, ei mingeid lühemaid või pikemaid päevi (meie koolis peavad kõik kohal olema 8.50 kuni 15.20).

Kokkuvõttes ütleks, et Eestis on lapsed palju iseseisvamad ja (ma ei taha seda peaaegu tunnistada) arukamad! Samas on siin kasvanud lastel tihtipeale muid häid omadusi (südamlikkus ja sõbralikkus tulevad esimesena meelde).

Talveilm

Jälle meeletu lumetorm, praegu tuiskab kõvasti ning terve ilm on valge. Sain koolist Mari õpetajalt kõne, kas tüdrukud võivad koju minna, sest kool pandi halva ilma tõttu kinni. Nii see siin käib – kooli ajal on kool vastutav laste eest ja telefonikõne lubab selle vastutuse kenasti lapsevanema peale veeretada. Olen kõigi nende formaalsuste peale käega löönud ning mängin sama mängu kaasa.

Ma arvan, et paar korda varem on sama asi juhtunud, kuid mitte nii palju kui mõnes veelgi lumerohkemas kohas, kui kooli uksed lastele mitu korda talve jooksul suletuks jäävad. Selline varem koju minemine aitab pisut ära hoida võimalikke õnnetusi, mis peale tööd tipptunnil halbade teeoludega juhtuda võivad.

Hommikul juba sumpasime lumes, Mari-Kirke ees ja mina järjekordselt viimasena, sest loomulikult on emmel vaja kõige rohkem nende pärast sehekendada, otsida kindaid ja mütse, kuni nemad on valmis uksest välja minema ja mina vaevalt-vaevalt mantlit selga tõmbamas. Tegelikult imestas Kirke hiljuti, kuidas on võimalik, et ma hoolimata sellest et vahel veel hommikumantlis olen, kui nendel riided seljas ning pea kõik valmis, jõuan ikka valmis. Aga nii need emmed juba on:)

Oskasin täna kenasti tänaval istuli potsatada. Kirke ja Mari seletasid ees midagi kukkumisest ja mina astusin täpselt samale libedale kohale, kus Mari mõne minuti eest oli lumega lähemat tutvust teinud. Muidugi oli minu nähtavus üsna piiratud, sest olin karvase äärega kapuutsi ninani tõmmanud, nii et vaatevälja jäi ainult pisike tükike teed. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud, kui et käele sain haiget. Vahel on imelik mõelda, kuidas aeg justkui aeglasemalt sellistel juhtudel käima hakkab. Jõudsin rahulikult mõelda, et ega ma ei libise, saan kohe jalule ning vajusin loomulikult oma mõtetest hoolimata siruli. Mäletan ühte talve mõni aasta tagasi, kui sõbrannaga koos autos ning auto mäest alla tulles äkki juhitavuse kaotas, kuid ainult 180-kraadise tiiru tegi ning lumehange seisma jäi. Keegi kena noormees aitas meid sealt varsti välja ning saime edasi sõita, aga mul ei lähe kunagi meelest see tunne, mis mind autos haaras. Kõik aeglustus ning auto sisemus muutus äkki väga suureks. Olin peaaegu nagu kõike kõrvalt jälgimas.

Mari läheb meil tavaliselt kiirelt ees ja Kirke hoiab mul käest kinni. Loomulikult on sellise lume ja tormiga väga raske endalgi käia ja siis sikutan veel teda sabas. Olen püüdnud teda enda kõrval hoida, sest tegelikult käib ta ju sama kiiresti. Silme ees on ikka pildid emadest, kelle pikalt taha sirutatud käe otsas lapsed ripuvad. Selline lähedal hoidmine mõjub muide väga hästi käelihastele ja kui väga külm juhtub olema, siis pisuke aega sellist „work-out’i” teeb keha kiiresti soojaks.