Ega tali taeva jää...

Eile kurtsin, et sula väljas, kuid täna on terve päev lund sadanud. Hommikuks pidi veel umbes 15cm Torontos alla tulema. Paistab, et see aasta on otsustanud kõigi eelmiste lumevaeste talvede mahasadamata lume järgi tuua. Lisaks olime tunnistajaks kummalisele nähtusele, kus lumesaju taustaks müristas ja lõi välku!

Kahjuks pannakse väga palju soola teedele, mis muudab kõnniteed ja sõiduteed üsna sopaseks (ja saapad valgetriibuliseks). Teede puhtakslükkamine võtab alati meeletult aega - eriti kui elad sellisel väikesel kõrvaltänaval... Aga mis on lahendus? Mina muretsesin endale viimaks saapad, millega võib ükskõik millises poris ringi tatsata (ja need ei ole sugugi mitte väga uhked kontsadega daami jalatsid). See ei ole mitte minu lahendus!!! Soolast tahaks ikka lahti saada... (Liiv ja tuhk on alternatiivina välja pakutud, kuid tõenäoliselt on see palju kallim).

Hommikul haarasin fotoka kaasa ning sain mõned kenad talvised pildid (pean neid võimalike tulevastele kesistele talvedele mõeldes rohkelt koguma ;)

Kooliteel tuli üks koer meid uudistama. Tom teadis rääkida, et see on alles kutsikaeas ning talle meeldib hirmsasti lumes möllata. Ühtegi oksa polnud käepärast, sellepärast pildus Mari lumepalle, mida usin kutsu püüdma ruttas, kuid mis lume sisse millegipärast kadusid. Vahelduseks viskas Mari lund õhku ja siit võib vaadata, mis juhtus:


Jalutan enamasti pikemat teed pidi tööle (tulen ikka peatus hiljem maha, tuleks varem, kuid siis pean kõndima üle pika silla, millel tihe liiklus). Vahel teen tee lühemaks üle ühe koolimaja spordiplatsi minnes. Alati ei saa seda teha, siis kui liiga porine on ja kui lapsed parasjagu sporti teevad - enamasti pesapall. Eesti Maja jääb eemalt paistva kõrghoone kõrvale.


Ja veel üks pilt tänasest päevast (Eesti Maja ümbruses). Ilm ei olnud väga külm, pidevalt tuli küll lund alla, just sellist, mis igale poole kipub pugema, kraest ja käisest ühekorraga, isegi kui korralikult sisse mässitud oled. Samas on hinges selline eriline kergus ja hea on olla - mulle mõjub lumi millegipärast nii (talve laps?) „I feel so happy inside!” nagu Kirke hiljuti mulle teatas, just selline tunne on minulgi, (kuigi tema tunded olid seotud sellega, et tal head ema-isa-õde olemas on :)


Eesti Maja on ürgse jõeoru kaldal (õieti on jõgi küll palju väiksemad mõõtmed võtnud). Kui kõndida kõrvaltänavat pidi oru poole, siis avaneb sealt selline vaade (Don Valley Parkway on maantee nimi):


Ja kui kõigest sellest ilusa lume imetlemisest väsimus peale tuleb, võib korraks mõnusale toolile jalgu puhkama seada - isegi sõbra võib külla paluda ;)