Koer „laenuks”

Kui Mik töö juures poolnaljaga küsis, kas keegi ei tahaks nädalaks ta õe koera hoida võtta, kui nad suustamas on, vastasin ma: „Küsi homme uuesti! Ma räägin sellest kodus...”

Täna hommikul oli meil üheksakuune Cassie ukse taga. Käisime teda nädal aega tagasi kodus vaatamas ning Kirke jõudis vahepeal juba terve rea unenägusid näha, kuidas ta kutsuga mängib.

Kirke unistab juba ammu oma koerast, kuid meie oleme piirdunud ainult kiisudega. Oleme pannud tingimuse lapsele, et ta peab usinamalt õppima. Kui ta mulle teatas, et eks ta ootab kuni on kaheksateist, kui ta varem ei saa (sest tal polnud erilist isu rohkem koolitööga vaeva näha), siis tulin mõttele talle see koerasaamine rohkem käegakatsutavamaks teha.

Ostsin viiesaja tükiga koerapusle, mille kenasti kokku panime. Kokkulepe on järgmine: kui ta saab häid hindeid ning on muidu tubli, saab ta tükke endale, kui midagi viltu läheb, siis võtame tükid tagasi. Kui terve kutsu pilt on kokku pandud, siis on aeg talle päris koer muretseda. See väike nurk vasakul nurgas on „Kirke oma”. Nii et tal on veel palju tööd teha! Hetkel võtab ta asja tõsiselt ning ei ole protesti avaladanud.

Ma arvan, et järgmise nädala lõpuks on selge, kas ta ikka oma soovi juurde jääb, kuigi täna hommikul peale õues möllamist vaatas Kirke tõsiselt mulle otsa ning teatas, ta tahab VÄGA enda koera. Ta korjas isegi ise kutsu järelt ära, mis see oli õue puistanud.

Siiani on Cassie meiega rahule jäänud ja pole oma perenaise järele igatsema hakanud, sest lapsed on pidevalt temaga tegelemas. Kui me koolis/tööl oleme, jäävad kassid talle seltsi. Kassid on suhteliselt rahulikud olnud, ainult väga ettevaatlikult jälgitakse, mis koer teeb. Tal endal on päeval kass seltsiks, nii et ta ei vaata nende peale kui potensiaalsele toidule ;)