Koer „laenuks” - kokkuvõte

Pühapäev oli meie viimane päev Cassiega. Seekord viis Tom ta hommikul jalutama, kõik eelmised olin mina usinalt temaga väljas. Tom ütles, et ta eriti ei kippunudki õue ning kaasas olnud kott koera tagant koristamiseks jäi tühjaks, mis pani meid pisut imestama, aga mitte kauaks, sest ühel hetkel tormas meie pisem laps alt üles ning teatas, emme, sa pead appi tulema! Koer oli keldrikorrusel vaiba peal asjal käinud... Muidugi kirusin siis teda maa põhja, kui kõike seda rokka koristasin (Kirke tundis end erilise vastutajana ning oli mulle abiks). Annan tegelikult endale aru, et ega loom pole süüdi. Olime liiga pikalt peale pidu maganud ja kes teab, millal ta välja käis nõudmas. Samas pole kindel, mis ta peo ajalgi nahka pani, et enam kinni ei jõudnud hoida.

Ta oskas ka mitu asja meil ära närida, nagu mingil põhjusel põrandale vedelema jäänud laste lehviku, ühe vana padja, juukseharja, raamatu (kahjuks raamatukogu oma - piisas vaid poolest tunnist, kui ma lapsi karate trennist koju tõin) ja lõpuks vanad Tomi sandaalid, mis me temale olime loovutanud (õnneks polnud jõudnud neid veel ära visata). Oma ühe rihma näris ta samuti puruks, kui Tom ta õues korraks kinni pani.

Korjasime kõik asjad kokku ning hoidsime magamistubade uksed kinni. Ei lasknud teda ka alla keldrisse, kuigi kasside jaoks hoidsime väikese prao (kuidagi oskas ta ööl vastu pühapäeva siiski alla saada...) Kuna Cassie „valitses” üleval, siis kassid ei kippunudki väga samale korrusele. Liisu pani end tegelikult päris hästi maksma, kuid Puma jäi aegajalt koera kätte, kes siis proovis temaga mängida, kuigi see kassile sugugi ei istunud. Ilmselt oleks mõne nädala pärast nende vahekord palju paremaks läinud.

Tundsin puudust kassidest, kes end eemal hoidsid ja oma üllatuseks pean ütlema - olen kassidest palju rohkem sisse võetud. Poleks kunagi arvanud end sellise kass-inimese olevat. Kujutasin end pigem koeraga ette. Tom ütles, et olen kassi moodi rahulik, kes hea meelega poeb diivanipatjade vahele raamat käes mugavalt aega veetma. Mina lisaks kohe, et mul on kindlasti ka isepäisust, mis kassidele omane :) Tegelikult ei ole mul lapsepõlvest kassidest mitte kõige paremad mälestused, koerad tundusid alati palju „otsekohasemad” ja kassid salakavalad.

Cassie nõudis väga palju tähelepanu, tahtis ikka et me mängiksime temaga ja vahel olin sellest päris väsinud (see tähendab, kui mina temaga mängima pidin). Isegi Kirke teatas, et ta tahaks natuke rahulikumat koera ja väiksemat. Eks ma siis seletasin, kuidas ka see väike on samuti kutsikaeas täis särtsu ning ega see kerge saa olema. Välja arvatud ehk teadmine, et saad teda pisikesest peale tundma ning ehk suudad talle korralikke kombeid õpetada. Siiani pole tüdruk siiski päriselt koerasaamise soovist loobunud ja nutab Cassie järele. On kohe valmis uuesti teda meie katuse alla lubama. Muidugi sai ta armsaks, ta võttis meid nii kiiresti omaks ning oli meie eest valmis välja astuma.

Teisalt ohkasin kergendatult, kui Cassie pere tagasi tuli. Tõin kasside toidu kööki tagasi - koer oleks selle kohe nahka pistnud - ning avasime kõik uksed, et kiisud rahulikult ringi tatsata saaksid. Kuidagi eriliselt rahulikuks on meie elamine läinud...

Väga huvitav ja õpetlik kogemus oli. Tom arvas, et kõik võiksid sama läbi teha, enne kui kodulooma perre toovad (me oleme ühte jänest kaks nädalat hoidnud ning meie kindel otsus oli - jänest me ei taha!) Siis ehk oleks vähem neid hüljatud kasse ja koeri. Kellelgi oli veelgi parem ettepanek - laenaks beebisid ka välja :)

(Fotodel: Kui vaatasin pilti Cassiest üle Tomi õla vaatamas, tuli meelde teine sarnane pilt Pumast... mhmm... kumb on armsam? Omamoodi mõlemad, oli meie ühine otsus!)