Eestlased välismaal...

Lugesin Eesti Elu artiklilt, milles noor eesti juurtega ema oma lapse eestlaseks kasvatamisest räägib (Imbi, kes oma armsa naeratusega kõiki võlub, on pildil koos Mariga). Ma ei hakka seda ümber jutustama, kuid selles on palju tähelepanekuid, millega emad-isad, kes tahavad oma last võõraste keskel eestlasena üles kasvatada, kokku puutuvad.

Muidugi on see palju lihtsam, kui mõlemad vanemad ise eesti keelt räägivad (nagu artikli autori puhul), kuid samas tean mitmeid „sega”-perekondi, kus partner hakkab eesti keelt õppima. Kõige rohkem imetlen neid emasid, kes seda nõus tegema on, sest emana tean, et poleks kunagi suutnud oma lastega lastekeeles inglise keeles „nämmutada” - mul puudub see kogemus, mul puudub päriselt selline sõnavaragi.

Tihtipeale lähevad isad lihtsama vastupanu teed ning terve pere elu toimub inglise keeles (ja kui ema on siis mõnest teisest rahvusest, õpetab ema ikka lapsele selle keele selgeks, mispeale eesti keel täiesti unarusse jääb). Ma olen kohanud noort naist, kes isale pisut süüdistavalt otsa vaatas, miks sa minuga ometi eesti keeles ei rääkinud... ja neid on teisigi.

Ning siis on lapsevanemaid, kelle inglise keelgi pole kõige parem, kuid lastega pusitakse ainult selles keeles, sest embakumba kas tahetakse lastele anda kohe algusest parem alus toimetulekuks teisel maal või on eestlus täielikult kustutatud nende elust. Mulle tuleb meelde mu praeguseks pensionipõlve pidava töökaaslase jutustus ühest oma tuttavast - loomulikult peale sõda Kanadasse kolinu - kes nõnda oma lapsele üsna vigast inglise keelt õpetas. Kahjuks leidub selliseid ka hilisemate ümberasujate hulgas. Aga vahel on põhjused hoopis teised. Tean ühte noort naist, kelle kanadalasest elukaaslane keelas igasuguse eesti keeles rääkimise ning eestlaste üritustel osalemise - on ka taolisi äärmusi.

Meie oleme järjepidevalt oma lastega eesti keeles rääkinud - see on kõige loomulikum, isegi lastele... Ja kui kooli minnes inglise keel neil peaaegu olematu oli ja lapsed esialgu väga vaiksed tunnis olid, siis nüüd kipuvad nad omavahel ainult inglise keeles lobisema... Emme-issi on siis kodus vitsaga karjas: eesti keeles - pea see meeles!!!

Praegu on väga raske leida noori peresid, kus mõlemad vanemad eestlased ja veel vähem neid, kelle eesti keel küllalt hea, et nad iga päev seda järjepidevalt kasutaksid (Imbi vanemad võiks paljudele positiivse näitena eeskujuks seada). Üheksakümnendad tõid Kanadasse uue väikese laine eestlasi Eestist, hetkel ei kiputa ilmselt nii kergelt üle ookeani kolima, sest terve Euroopa on lahti. Ning teisalt on terve hulk kunagisi tulijaid uuesti Eestis! Ja kodumaale minek on enamasti suurest hinges valitsevast igatsusekripedlusest tingitud.

Nii mõnedki peale sõda saabujad on öelnud, mitte alati ei võetud neid kahel käel vastu nende „vanemate” olijate poolt, kes vabariigi ajal oma õnne Kanadas leidsid. Ma ei ole kunagi tunnetanud mingit vaenulikkust, arvan probleem on lihtsalt selles, et meie taust on nii erinev! Teatud punktini on tore ja hea koos olla, kuid peale seda tahad jagada oma kogemusi nendega, kes saavad aru, miks ühe või teise asja üle rõõmustatakse või pahandatakse.

See uus laine tõi kaasa noori haritud inimesi, kes Eesti Kooli õpetajatena vabal ajal tööle hakkasid. Nii olin minagi kooliga seotud head mitu aastat. Ja nagu kunagise Toronto eesti ajalehe „Meie Elu” peatoimetaja kadunud Tönu Parming meile ütles, et tänu nendele uutele õpetajatele, kellel korralik eesti keel suus, pani ta rahuliku südamega oma lapsed Eesti Kooli. Kahjuks on hoolimata heast õpetusest keeleoskus iga aastaga kehvemaks läinud, ikka nendel ülalpool mainitud põhjustel.

Paljud teised väikerahvaste koolid kiratsevad või on lõpetanud tegevuse (eriti peale seda kui Toronto Hariduministeerium enam neid ei toetanud). Soomlastel, rootslastel ja jaapanlastel - olen nendega kokku puutunud - on vaid pisikesed grupid huvilisi koos käimas. Eestlased on vastu pidanud, sest see oli nende üks väljunditest end eestlasena tunda, samal ajal kui meie immigrantidest põhjanaabrid ja jaapanlased võisid igal ajal vabalt oma maale reisida.

Jagasin siin oma mõtteid, mis „uustulnukana” mõelnud ja tähele pannud. Kindlasti on palju teisi seisukohti ja arvamusi, vaevalt on olemas absoluutset tõde. Mind häirib väga, kui keegi oma seletusi ainuõigena jagama tuleb ja kui tulebki, siis panen kõik kenasti kõrva taha ning elan oma elu edasi, nagu süda juhatab :)

(Teisel pildil on neljane Mari oma esimesel koolipäeval Kanada kooli ees ja viimasel neljane Kirke kooli minemas.)