Üksi koolist koju...

Hakkasin kirjutama vastust, kui vanalt lapsed üksi kooli võivad minna. Valmis sai pikk lugu, mille hoopis siia ües riputan. (Pilt on kümne aasta eest võetud, kui veel koolimured kaugel; pisike Kirke paistab siin küll rohkem nuku moodi).

Uurisin seda kunagi täpsemalt ja ei leidnud kusagil mingeid konkreetseid reegleid – kõige tähtsam: pead lastele andma turvalise kodu! Nii et teoreetiliselt igal ajal, (siiski soovitavalt kümneselt, nii nagu kodus üksi olla), oleneb, kui valmis lapsed selleks on, loomulikult kõik see vanemate vastutusel... ja kui midagi juhtub, siis lähevad asjad nii keeruliseks, et ei taha selle peale isegi mõelda (võimalik vanemate arreteerimine ja siis kohtuskäimine tõestamaks, miks sa ikka hea lapsevanem oma lastele oled…)

Igal aastal peab koolis alla kirjutama mimekümnele dokumendile, mis nende kohustus ja mis vanemate oma. Eelkooli tasemel (kunagi kohustuslik neljaselt nüüd viieselt) ei lasta lapsi omapäi kodu poole sammuma, isegi esimeses klassis on õpetaja ukse peal ainult neid lapsi välja laskmas, kelle vanemaid ta näeb. Alles kuuenda klassi õpilasele võid ametlikult anda loa lõunatunnil kooli territooriumilt lahkumiseks (lähevad mõnda kiirtoidukohta tihtipeale sööma). Paljude koolide juures pakutakse enne kooli ja peale kooli „lapsehoidmist” kuni 12-aastastele või on vastavad lasteaiad, kes viivad lapsed kooli ja toovad ära (muidugi tasu eest).

Täiesti südame rahuga võid siis alles oma kaheteist aastase lapse omapäi tänavale lasta ja kodus üksi hoida, kusjuures ta võib ka väiksemate eest hoolitseda (kust see kogemus küll tuleb, kui nad enne nii ära hoitud???). Kuueteist aastane laps võib samas kodust rahumeeli kuhugi mujale kolida (kui tal kuhugi minna on :) ja ametimehed kehitavad selle peale õlgu – ta on täisealine! (juhtus mu sõbrale, kuid õnneks võttis tüdruk siiski aru pähe, kui suur armastus noore mehe vastu üle läks).

Minu tüdrukud tulevad teist aastat üksi koju ja võiks ise kooli minna, kuid kuna minu töö ja nende kooli algus lubavad meil koos majast välja astuda, siis teemegi seda (varem tõi Tom nad ise koolist ära, töökoht lähedal ning tema tööpäev lõpeb ametlikult pool tundi peale kooli lõppu – tol ajal läks ta varem tööle, et varem ära tulla). Aga nii kaua, kuni mu noorem tütar hakkas täispäeva koolis käima, oli meil keegi alati kodus, kes nende järele vaatas (mu noored sugulased Eestist, tänu kellele tüdrukute eesti keel tugeva aluse sai). Lapsevanematel on lihtne, sest koolipäev algab ja lõpeb alati samal ajal, ei mingeid lühemaid või pikemaid päevi (meie koolis peavad kõik kohal olema 8.50 kuni 15.20).

Kokkuvõttes ütleks, et Eestis on lapsed palju iseseisvamad ja (ma ei taha seda peaaegu tunnistada) arukamad! Samas on siin kasvanud lastel tihtipeale muid häid omadusi (südamlikkus ja sõbralikkus tulevad esimesena meelde).