Uurisin seda kunagi täpsemalt ja ei leidnud kusagil mingeid konkreetseid reegleid – kõige tähtsam: pead lastele andma turvalise kodu! Nii et teoreetiliselt igal ajal, (siiski soovitavalt kümneselt, nii nagu kodus üksi olla), oleneb, kui valmis lapsed selleks on, loomulikult kõik see vanemate vastutusel... ja kui midagi juhtub, siis lähevad asjad nii keeruliseks, et ei taha selle peale isegi mõelda (võimalik vanemate arreteerimine ja siis kohtuskäimine tõestamaks, miks sa ikka hea lapsevanem oma lastele oled…)
Igal aastal peab koolis alla kirjutama mimekümnele dokumendile, mis nende kohustus ja mis vanemate oma. Eelkooli tasemel (kunagi kohustuslik neljaselt nüüd viieselt) ei lasta lapsi omapäi kodu poole sammuma, isegi esimeses klassis on õpetaja ukse peal ainult neid lapsi välja laskmas, kelle vanemaid ta näeb. Alles kuuenda klassi õpilasele võid ametlikult anda loa lõunatunnil kooli territooriumilt lahkumiseks (lähevad mõnda kiirtoidukohta tihtipeale sööma). Paljude koolide juures pakutakse enne kooli ja peale kooli „lapsehoidmist” kuni 12-aastastele või on vastavad lasteaiad, kes viivad lapsed kooli ja toovad ära (muidugi tasu eest).
Täiesti südame rahuga võid siis alles oma kaheteist aastase lapse omapäi tänavale lasta ja kodus üksi hoida, kusjuures ta võib ka väiksemate eest hoolitseda (kust see kogemus küll tuleb, kui nad enne nii ära hoitud???). Kuueteist aastane laps võib samas kodust rahumeeli kuhugi mujale kolida (kui tal kuhugi minna on :) ja ametimehed kehitavad selle peale õlgu – ta on täisealine! (juhtus mu sõbrale, kuid õnneks võttis tüdruk siiski aru pähe, kui suur armastus noore mehe vastu üle läks).
Minu tüdrukud tulevad teist aastat üksi koju ja võiks ise kooli minna, kuid kuna minu töö ja nende kooli algus lubavad meil koos majast välja astuda, siis teemegi seda (varem tõi Tom nad ise koolist ära, töökoht lähedal ning tema tööpäev lõpeb ametlikult pool tundi peale kooli lõppu – tol ajal läks ta varem tööle, et varem ära tulla). Aga nii kaua, kuni mu noorem tütar hakkas täispäeva koolis käima, oli meil keegi alati kodus, kes nende järele vaatas (mu noored sugulased Eestist, tänu kellele tüdrukute eesti keel tugeva aluse sai). Lapsevanematel on lihtne, sest koolipäev algab ja lõpeb alati samal ajal, ei mingeid lühemaid või pikemaid päevi (meie koolis peavad kõik kohal olema 8.50 kuni 15.20).
Kokkuvõttes ütleks, et Eestis on lapsed palju iseseisvamad ja (ma ei taha seda peaaegu tunnistada) arukamad! Samas on siin kasvanud lastel tihtipeale muid häid omadusi (südamlikkus ja sõbralikkus tulevad esimesena meelde).
Meil siin Eestis võiks tõesti olla selline süsteem, mis kohustaks lapsevanemaid rohkem oma järeltulijate eest vastutama. Kas just nii range, et alla 10-aastased lapsed üksi kooli ja koolist koju minna ei tohi, aga midagi tuleks ette võtta küll.
VastaKustutaPraegu on elu siin selline, et paljud lapsevanemad töötavad kodust kaugel (Tallinnas, Soomes.)Lähevad hommikul vara, laps vaadaku ise kuidas ja kas kooli jõuab, õhtul jõuavad hilja tagasi, siis ollakse väsinud, pole tahtmist lastega jännata ja kui koolis juba probleemid tekivad, siis vaadatakse õpetajale otsa ja küsitakse, et kas ma pean nüüd töölt koju jääma,et lapsega tegeleda?
Soomes töötavad enamasti pereisad, kes siis viibivad kodus heal juhul igal nädalavahetusel, tavaliselt siiski harvem. Tore, kui lapsed kordki kuus oma isa näevad. Kõik on hästi, kui probleeme ei ole. Tegelikult on need probleemid siiski olemas, aga lapsed hoiavad palju asju enda teada, ja kooli poolt vaadatuna on kõik korras, kui laps käib koolis, kaäitub koralikult, jõuab vähamalt rahuldavalt edasi.
Siia juurde ka üks näide elust enesest. 1. klassi juntsul töötab isa Prantsusmaal. Üle pika aja tuli sis isi jälle koju. Laps rõõmus, et issi kodus, ega taha enam kooli minna. Esimesel päeval tuli ikkagi minna, teisiel päeval samuti, mis siis, et issi on kodus. Siis aga tuli sellele juntsul päästev idee. Õhtul kui tuli jälle jutuks koolist koju jäämine, teatas, laps, et tema enam kooli ei lähe, sest õpetaja kiusab. Nüüd jäetigi laps koju ja kuri emme lendas kooli kohe direktori jutule, siis haarati vestlusesse ka õppelajuhataja - ühesõnaga korralik skandaal. Kui siis lõpuks selle kurja ja kiusava õpetajani jõuti selgus tõde, et laps tahtis lihtsalt isaga koos olla ...
-K-
Siinse kogemuse järgi pean ütlema, et kanada mehed tegelevad keskmiselt ilmselt palju rohkem oma lastega ja teevad eesti omadega võrreldes rohkem kodutöid. Selline mulje on mulle jäänud, ma ei tea, kas keegi on vastavat uurimust kunagi teinud :)
VastaKustutaMuidugi ei käida üldiselt kusagil kaugel tööl. Samas juhtusin hiljuti lugema isast, kes terve nädala Albertas kaevandustes töötab, et siis nädal perega koos Ontarios olla. Aga ta polnud sellega sugugi rahul ning on otsustanud taolisest tööst loobuda. Tegelikult on selline juhtum erand, enamasti kolitakse ikka tööle lähemale, kasvõi ainult mõneks aastaks.