Usk ja kombed (ehk muslimi naised)

Lugesin just läbi Randa Abdel-Fattah raamatu
„Does My Head Look Big In This?”

Lugu on noorest Austraalias elavast palestiina juurtega tüdrukust (Amalist), kes teismelisena ühel koolivaheajal otsustab „täisajaliselt” katta pea islamiusu tavade kohaselt. Tema vanemad paluvad tal tõsiselt järele mõelda, kas see on ikka õige tegu. Nad on sügavalt usklikud, kuid mitte fanaatiliselt, et sundida peale kombeid, mis nad oma kodumaalt kaasa toonud. Esimene küsimus koolis noorele tüdrukule (isegi õpetajate poolt), kas see on ema-isa poolt peale surutud... (Kuulsin hiljuti tuttava tuttavast, kes muslim ja kes ühel päeva otsustas samamoodi pearätikut kandma hakata, mis muidugi pani enamuse töökaaslastest imestunult täpselt samu küsimusi esitama).

Ma tunnistan, et enne seda lugu oleksin täpselt samamoodi küsinud. Eriti veel hiljutise Toronto kuueteist aastase tüdruku tapmisloo taustal. Neiu ei tahtnud järgida isa poolt ettekirjutatud reegleid ning kuigi ta kodust väljus traditsioonilises muslimiriietuses, siis enamasti vahetas ta need koolis moekamate vastu, kuni isal kõik see üle viskas ning ta ilmselt suures vihahoos lapse kägistas... Kurb on ka see, et tüdruku vend pidas isa tegu õigeks. (Siin on huvitav kommentaar ülalpool juhtunu kohta - mis tähendab kasvada üles täiesti erinvas kultuurikeskonnas).

Raamatuski on ühe tegelasena Amali sõbranna, kelle ema ootab tüdrukult täpset kommete täitmist, lastes pojal loodri-elu elada (nii ema kui tütar täitsid vastuvaidlemata poisi soove). Siin on küsimus rohkem selles, millised on erinevate muslimiusuliste rahvaste kombed. Ma pole koraani lugenud ja ei julge teadjatele vastu vaielda, kuid nagu raamatust selgub, on nii naistelt kui meestelt nõutud tagasihoidlikumat riietust ja erinvad rahvused on seda erinevalt tõlgendanud (midagi on tegemist ka „vana” koraaniga, milles vist rangemad eeskirjad). Koraan andvat päris suuri õigusi naistelegi - nad võivad omada vara, õppida, töötada! Sellepärast ei peaks segamini ajama usku ja tavasid (eriti need maad, kus naised on väga alla surutud)!!!

Muidugi ei jää puudtamta ekstremistide tegevus, alates New Yorgi pilvelõhkujate maapinnalt kadumisega. Nii mõnigi ei saa jätta parellele tõmbamast selle islamiusulise tüdruku ja nende „hullude”vahel. Suures pahameeles, kui teda palutakse sellest rääkida, küsib ta, kas keegi ristiusu kummardajate hulgast ei tahaks rääkida Ku Klux Klanist või kui mitte nii kaugetest aegadest, siis IRAst. Kuidas nemad võivad selliseid koledusi korda saata ning siis rahumeeli kirikusse jumalat kummardama minna... Kas tõesti on see piiblis kirjas? Islam ja muslimid on vaid ettekääne, kõik taandub tegelikult poliitikale... Kuidas ükskõik milline usk lubaks taolisi koledusi toime saata!

Ja kas meil on küllalt tervet mõistust, et näha inimesi nendena, kes nad tegelikult on, selle suure poliitilise mängu tagant? Ja kas väline muutus teeb sinust tõelise uskliku, kui sisemiselt pole muutust toimunud?

Ma ei käi kirikus ja kõigile küsijatele vastan, et usun iseendasse (keegi ütles, sa ju usud siis millessegi :) Samas ei vaata ma kunagi viltu nende peale, kellele ükskõik milline usk tähtis on - peaasi, et ususektide tekitajad mitte ise hullud pole - massienesetapud Ameerikas tulevad meelde.

Siin on üks link Toronto Stari leheküljele, kus kaks muslimi tüdrukut räägivad, miks üks kannab pearätikut ja teine mitte. Huvitav on „kandja” kommentaar, mis raamatuski esile tuleb, et suhtumine temasse muutus palju tõsisemaks, kui ta rätikut kandma hakkas... Ja veel üks artikkel samast lehest, mis kajastab raamatus loetut. Pealesunnitud kohustus jääb ainult kohustuseks, vabal valikul tehtud otsus on palju sügavama tähendusega. (Nii nagu Eesti Kool siin on algkooli tasemel paljudele lastele tüütuks kohustuseks - lapsevanemad nõuavad vähemalt selle lõpetamist, keskkooli/gümnaasiumi puhul antakse vabad käed, mille peale nii mõnigi kooli vaevaga kohale vedanu otsustab siiski seal jätkata. Või need noored, keda vanemad kooli ei toonud, kes õieti keelt ei õppinud, äkki otsustavad eesti keelega tegelema hakata).

Huvi pärast uurisin internetis pearätikute kohta rohkem ning sattusin sellisele huvitavale kanada leheküljele, kus reklaamitakse ja müüakse lovely hijabs. Vaatasin neid ja minu meelest olid need väga ilusad, hakka või ise muslimiks (või kujutasin hoopis ette, et nii muutun ilusamaks ja salapärasemaks ;)
Lisaks oli internetipood, mille kaudu sai osta klambreid ja nõelu rätiku kinnitamiseks - üks kenam kui teine! Nii et ei tähenda kui tagasihoidlik sa pead olema, naiseks jääd sa ikka! Ning mulle meeldisid videod, mis õpetasid õiget pearätiku sidumist. Tuttavana kõlas raamatus välja öeldud mõte, kuidas kodumaalt lahkunud jäävad maha seal toimuvast (mõeldud oli moemaailmas toimuvat) ning kannavad väga vanaaegseid peakatteid, kui sugulased isamaal eriti moekalt riietuvad. Sellist vanast kinnihoidmist olen siinsete eestlaste hulgas kohanud, ja ilmselt nostalgitsen minagi mingi „vana” järgi (või on see hoopis vanusest tingitud :)

Proovisin mõelda, mis mujal elavate eestlaste puhul oleks see, mida oma sügavamate tunnete nõudel tegema hakkaks - kandma rahvariideid? Teisalt näen siinseid eesti noori, kes ühel päeval päris uhked oma tausta üle on. Isegi minu tüdrukud on vahel eriti püüdlikud omavahel eesti keelt rääkima, kui on vaja kellelegi kõrvalseisjale eriliselt rõhutada, et nad eestlased on. Kui meil oleks mingi oma tunnus, siis ma kujutan ette, kuidas nii mõnigi seda kasutama hakkaks. (Ma ei mõtle just seda, kui eestlastest autojuhid oma autosid Eesti klepsuga kaunistavad :)

(Lastega pildil on Kirke klassikaaslased ja klassijuhataja ühel väljasõidul.)