10.02.08

Raamaturiiul


Ruth Rendell The Water's Lovely”
Ma olen päris mitu sama autori raamatut läbi lugenud, kuid mitte ühtegi hiljuti. Kunagi üle kümne aasta tagasi leidsin just tema ja Margaret Drabble'i, kelle lood viisid mu eemale enda elu rasketest hetkedest.

See teos ei kuulu mitte tema kriminaalromaanide hulka selle sõna otseses mõttes, vaid lahkab elu sügavamaid probleeme, tuues sisse ootamatuid lahendusi. Vääriti mõistmised,
tühjad lootused - kõik see, mida meie elu täis on. Kas poleks lihtsam, kui me suudaksime siiski vähemalt oma lähedastega maha istuda ja julgelt rääkida hinges valitsevatest kõhklustest.

Stephen Booth „Dancing with the Virgins”
Krimiromaan, mis viib meid üsna süngesse sügisesse kõrvalisse kohta. Iidse muistendi taustal tantsivatest neitsitest, kes kivideks muudetud, leitakse mitu tapetut naist, kelle surma põhjus palju proosalisem on.

Mõtted läksid hoopistükkis teistele radadele. Mõtlesin, kui kergesti inimene võib ületada piiri, mis viib meid hullumiseni. Kas see võiks minuga juhtuda? Mis peaks olema tõukeks? Kas mul peaks olema selleks eeldusi, kas see on minu DNAs kirjas? Kas see, et ma üldse sellele mõtlen ongi märk minu võimalikust piiri ületamisest?

Kujutan end siiski liiga tugevalt kahe jalaga maa peal olevana ja ei oska ette näha, kuidas see toimuda võiks :)

2 kommentaari:

  1. Anonüümne11/2/08 09:29

    Ilmselt pole meist keegi kaitstud 'hullumise' eest. Arusaadav, kui meie elus on kõik korras, siis pole ju raske olla kahe jalaga maa peal. Kui aga tuleb saatuse poolt mõni hoop, mis kindla pinna jalge alt ära lööb, siis ei või ju kindel olla, millest me kinni haarame, et mitte 'kukkuda'. Jääb ainult soovida kindlat tuge rasketel hetkedel. -K-

    VastaKustuta
  2. Tähtis on tuge omada ja tähtis on lasta end aidata... Nii on palju kergem...

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.