Lõhnad

„Sa lõhnad nagu minu laps!”
„Ja sina lõhnad nagu minu emme!”
„Kuidas ma siis lõhnan?”
„Natukene daisies ja flower!”
„Flower?”
„Ei! Flour!”

Nii arvab Kirke...

Minu silmaarsti sekretär palus, et ma ei kasutaks lõhnaõli, kui järjekordsesse kontrolli lähen. Ja ma näen üha rohkem silte, milles palutakse sama teha. Ma ei ole eriline lõhnaõlide kasutaja, üks pudel on mul juba kümme aastat vastu pidanud :) Isegi deodoranti ostan lõhnata.

Vahel tunnen, kuidas mõni on end nii tugevalt lõhnastanud, et lööb mul lausa hinge kinni, eriti meeste puhul. Kahjuks on nende jaoks mõeldud lõhnad kuidagi eriliselt vänged või kasutatakse seda ülihelde käega.

Ma ei mäleta, et oleksin varem nii tundlik olnud. Mõtlen Eesti peale, nagu me kunagi olime. Väliskülalised kirtsutasid nina ja meie ei saanud suurt millestki aru, välja arvatud ehk siis kui keegi küüslauku hiljuti tarbinu näiteks bussi trügis. (Tegelikult mäletan midagi vastupidist, kui kord Ermitaazhi külastasin, mil üks välisgrupp minust möödus. Minu meelest oli üks tumedanahaline eriliselt ebameeldiva lõhnaga). Mõni ütleb, et ei taha siingi ühsitranspordis sõita. Muidugi juhtub aegajalt, et rongivagunisse satub kodutu, kes on justkui aastate vältel korjatud lõhnabukett. Aga siis eemaldutakse temast päris kiiresti või minnakse teise vagunisse. Hullem on lugu nende riidest pinkidega, kus keegi märgade pükstega istunud ja siis järgmisena istud ise sinna sisse. (Samas võib see igal pool juhtuda - kord isegi meie pangas.)

Kunagi lugesin, kuidas mehe higilõhnas on naise jaoks stressimaandavaid aineid. Ma ei oska kommenteerida, ma ei lähe oma meest nuusutama, kui stressis olen (ainult ehk kallistusi nuruma) ja igal juhul migreene see kahjuks ära ei hoia (ehk aitaks, kui ta enam deodorante ei kasutaks :)
Teisalt mäletan ühte kavaleri, kelle pidin jätma maha, sest mulle hakkas eriliselt vastu tema lõhn. Nagu hiljem olen kuulnud, pidi see aitama ära hoida liiga lähedalt suguluses oleva isikuga paari minemise.

Ja siis on lõhnad, mis toovad tagasi mälestusi möödunust. Või vastupid – kui mõtlen näiteks oma lapsepõlvekodu peale, tulevad meelde sealsed lõhnad. Näen silme ees meie tuba, köögis toimetamist ja olengi äkki justkui nende lõhnade sees ning tagasi seal...

Vaatasin hommikul Cassiet, kes lausa lume alla oli valmis pugema, et sealseid lõhnu kätte saada. Mõtlesin, huvitav küll, millise kirja on eelmine külaline tee äärde jätnud – kas ma pean tal ikka laskma korralikult see läbi lugeda enne kui teda edasi sikutan, muidu jääb ta millestki tähtsast ilma...