20.02.08

Nutikas kokk tegutseb jälle

Mida teha leivaga, mida palju järgi jäänud ja lastele vaja toit nina ette pista? Vastus: muffineid ehk väikekooke ehk ma ei tea, kuidas neid täpselt kutsuda, kuid „muffinid” panevad mind alati omaette mugistama. Küpsetasin sünnipäevaks leiba, mida chiliga pakkusin. Leidsin ühest Eestis välja antud kokaraamatust sellise toreda vormimise viisi. Taignasse tuleb väga sügavad vaod noaga lõigata ning peale küpsemist (ja jahtumist) on väga kerge seda lihtsalt murda. Juures oli ka retsept, kuid ma pean tunnistama, et enam selle järgi täpselt ei teeks, kuidgi samamoodi küpsetaks jälle!

Aga tagasi toidutegemise juurde. Murdsin leiva väikesteks tükkideks, lõikasin singi lahti, lisasin ühe muna, peterselli, porgandipüreed ning kõik see tuli siis kenasti segamini ajada - kellel köögikombain, võib seda kasutada, mina võtsin oma truu saumikseri kätte. Kõik see segu läks muffinivormidesse (mille peale kunagi vaatasin, mis ma küll nendega peale hakkan, kuid hetkel lootsin, et ehk meelitab see tüdrukuid toitu ilma nina kirtsutamata maitsma) ja ahju umbes pooleks tunniks.

Unustasin, juustutüki pistsin ka keskele ning hiljem riputasin pisut teist juustu peale. Ikka kõik selle nimel, et lapsed sööksid toidu kenasti ära. Kirke on muidu selline väike Laisa-Liisu, kuid väga terane, uuris kohe, mis need rohelised tükid on. Nimetasin midagi umbmäärast taigna kohta ja ta ei uurinud rohkem.
Sõi kenasti kõhu täis.

Teine lugu on tavalisest lõhest, mille spinati sisse peitsin ning kaunilt pruuniks küpsetasin. Kõigepealt on vaja neli kalafileed (ei tähenda millist), maitsesta soola, pipraga ning kasta see jahu sisse. Torka nüüd jahune filee 1 muna ja ¼ kl spinatipüree segusse. Kogu asi näeb üsna disgusting välja (vaata parempoolset pilti), nagu mu lapsed ütlevad, kuid hoidsin nad köögist teadlikult eemale. Kui mure on suur, et väikesed võsud ikkagi kööki satuvad, siis varja kõike oma laia selja taha (vajadusel võtta kaasa abiks) või kata kõik see roheline ollus võimalikult kärmesti riivsaiaga (pilt vasakul pool). Mingit jälge spinatist ei jää, isegi terase pilgu petab ära ;)

Küpseta pannil kenasti pruuniks ja serveeri,
millega aga meeldib. Meie taldrikul on kartulipuder, millesse ma väga ebatraditsiooniliset kunagi võid ei pane (aga ma ei pane võileivale ka võid ja üldse mitte selles hirmus, et oh, kui palju kaloreid, vaid mulle pole kunagi või ega muu taoline ollus leival meeldinud; siiski üks erand on: supi kõrvale must leib võiga on lausa kohustuslik!)

Ma pidin tegelikult nimetama, et panen
kartulipudru sisse hoopistükkis hautatud sibualaid, mis on püreeks muudetud (olen seda juba aastaid teinud, ilmselt peitus minus juba siis nutikusepisik sees :) Ja loomulikult ei tule pudrust midagi välja, kui sooja piima ei kasuta! Sousti sain ülejäänud sibulapüreest, mille lisasin pannile pandud hakitud küüslaugule ja kuhu ma pisut kartulikeeduvett valasin. Kõrvale veel riivitud värsket porgandit ja hakitud tilli peale!

Lapsed olid igal juhul väga kurvad, kui avastasid, et olin NII vähe kala küpsetanud! Maril kadus see esimesena taldrikult!

Siin on eelmine postitus nutikatest nõksudest köögis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.