Talveilm

Jälle meeletu lumetorm, praegu tuiskab kõvasti ning terve ilm on valge. Sain koolist Mari õpetajalt kõne, kas tüdrukud võivad koju minna, sest kool pandi halva ilma tõttu kinni. Nii see siin käib – kooli ajal on kool vastutav laste eest ja telefonikõne lubab selle vastutuse kenasti lapsevanema peale veeretada. Olen kõigi nende formaalsuste peale käega löönud ning mängin sama mängu kaasa.

Ma arvan, et paar korda varem on sama asi juhtunud, kuid mitte nii palju kui mõnes veelgi lumerohkemas kohas, kui kooli uksed lastele mitu korda talve jooksul suletuks jäävad. Selline varem koju minemine aitab pisut ära hoida võimalikke õnnetusi, mis peale tööd tipptunnil halbade teeoludega juhtuda võivad.

Hommikul juba sumpasime lumes, Mari-Kirke ees ja mina järjekordselt viimasena, sest loomulikult on emmel vaja kõige rohkem nende pärast sehekendada, otsida kindaid ja mütse, kuni nemad on valmis uksest välja minema ja mina vaevalt-vaevalt mantlit selga tõmbamas. Tegelikult imestas Kirke hiljuti, kuidas on võimalik, et ma hoolimata sellest et vahel veel hommikumantlis olen, kui nendel riided seljas ning pea kõik valmis, jõuan ikka valmis. Aga nii need emmed juba on:)

Oskasin täna kenasti tänaval istuli potsatada. Kirke ja Mari seletasid ees midagi kukkumisest ja mina astusin täpselt samale libedale kohale, kus Mari mõne minuti eest oli lumega lähemat tutvust teinud. Muidugi oli minu nähtavus üsna piiratud, sest olin karvase äärega kapuutsi ninani tõmmanud, nii et vaatevälja jäi ainult pisike tükike teed. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud, kui et käele sain haiget. Vahel on imelik mõelda, kuidas aeg justkui aeglasemalt sellistel juhtudel käima hakkab. Jõudsin rahulikult mõelda, et ega ma ei libise, saan kohe jalule ning vajusin loomulikult oma mõtetest hoolimata siruli. Mäletan ühte talve mõni aasta tagasi, kui sõbrannaga koos autos ning auto mäest alla tulles äkki juhitavuse kaotas, kuid ainult 180-kraadise tiiru tegi ning lumehange seisma jäi. Keegi kena noormees aitas meid sealt varsti välja ning saime edasi sõita, aga mul ei lähe kunagi meelest see tunne, mis mind autos haaras. Kõik aeglustus ning auto sisemus muutus äkki väga suureks. Olin peaaegu nagu kõike kõrvalt jälgimas.

Mari läheb meil tavaliselt kiirelt ees ja Kirke hoiab mul käest kinni. Loomulikult on sellise lume ja tormiga väga raske endalgi käia ja siis sikutan veel teda sabas. Olen püüdnud teda enda kõrval hoida, sest tegelikult käib ta ju sama kiiresti. Silme ees on ikka pildid emadest, kelle pikalt taha sirutatud käe otsas lapsed ripuvad. Selline lähedal hoidmine mõjub muide väga hästi käelihastele ja kui väga külm juhtub olema, siis pisuke aega sellist „work-out’i” teeb keha kiiresti soojaks.