31.01.08

Jutuajamine müügimehega

Proovin nüüd kirjutada sellest „timeshare” programmist. Põhimõte on selles, et suured hotellid või muud sarnased asutused müüvad tükikest õigust nende omandis aega veeta (nad ise serveerivad seda, kui osaliselt omanikuks saamist), kusjuures mida suurem kett, seda rohkem paiku üle maailma, kus võid puhkama minna, kuid ainult teatud ajaks (näiteks nädalaks). Enamasti meelitatakse kohale perekondi, kelle sissetulek algab teatud summadest, see tähendab suuremat tõenäosust, et müük läbi läheb (kuigi minu kogemused panganduses ütlevad, et suur sissetulek ei tähenda alati vaba raha olemasolu või laenudeta elamist).

Umbes kümme aastat tagasi sai paar korda sellisest asjast osa võetud, siis sai mul asjast isu täis. Seekord lasi Tom eelmisel aastal suusatamas käies kenal neiul taas kord taoline programm pähe määrida. Ja nii me olimegi suusatamas ja mugavas hotellitoas, mis kohe mäekülje all (seda kõike mitte päris tasuta, kuid siiski natuke odavamalt, kui lihtsalt uksest sisse astudes). Meie sõbrad olid samal põhjusel seal, kuid neid oli paigutatud palju uhkemasse taresse, kahjuks mäest nii kaugele, et jala ikka suusatama ei tasunud proovida minna, samas oli maja müügikeskusele lähemal.


Astusime sõprade poolt läbi, et kuulda, kuidas neil läks. Nad olid hirmus pahased, kui pikk ja tüütu kõik oli, võttis lausa suusatamise isu ära. Ei olnud aidanud igat sorti põhjused, miks nad head kandidaadid pole. Olime enda meelest hästi ette valmistanud, kuidas võimalikult kiiresti müügimeeste käest pääseda ja muidugi mitte midagi endale lasta müüa ning sammusime aga julgelt nende juurde, kuigi kahjatsesime järgmise paari tunni õhku kadumist. Meile pakuti kohvi ja teed ning laual oli isegi korvike küpsistega. Ja siis tuli üks meesterahvas meiega juttu ajama.


Muidugi oli esimeseks küsimuseks, millega tegeleme. Kui teatasin, et olen pangas, siis keerasin järgmisel hetkel jutuotsa teistpidi ning uurisin, millise pangaga tema tegeleb. Loomulikult oli ta suure panga klient, mille peale lasin kuuldavale ülistuslaulu ühispankade teemal (credit unions ehk laenu-hoiuühistud) ning soovitasin tal hoopis leida üks taoline, sest meie oleme palju kenamad kui tavapangad :) Ta vaatas natuke kahtlustavalt mulle otsa, kuid rohkem küsimusi mulle samal teemal ei esitanud. Ega ma ei kurtnud, sest juba hakkasin muretsema, äkki läheb meil palju pikemalt aega, kui meile meeldiks, kõigi nende arutlustega.


Mees rääkis pisut timeshare'ist ja seletas, kuidas see kunagi Euroopas alguse sai, kuid väga hästi ei läinud. Küsisin, mis siis viltu läks, kuid ta ei tahtnud sellesse teemasse laskuda, eriti kui Tom pistis vahele, kuidas ta sõber oli kunagi hädas olnud, et oma timeshare'i edasi müüa.


Järgmisena pidime aru andma, kuidas me oma puhkusi veedame. Nagu ühest suust teatasime: „Camping!” Ning jutustasime, kuidas oma alla-aastased lapsed kanuuse pistsime ning Kanada ürgmetsadesse kadusime; ja kuidas isegi Floridasse telgi kaasa võtsime ning ei suutnud kuidagi aru saada, miks inimesed hotellitubadesse ruttavad, kui võivad lausa ookeani ääres magamisaseme sisse seada. Müügimehel läks nägu väga pikaks ja ta kiirustas seletama, kuidas üks paar samamoodi kämpimist kiitis, kuid naine lõpuks ikka tunnistas, et hotellis on mugavam. Mina vaatasin talle armsalt otsa ning panin õrnalt käe Tomi õlale: „Võib-olla kümne või kahekümne aasta pärast räägin sama asja, aga praegusel hetkel ei saa mind miski ära osta!”
Tema: „Kas küsimus on rahas?”
Tom: „Kas sa tead kedagi, kes odavast pakkumisest ära ütleks?”
Mina: „Kui mulle pakutaks sama raha eest hotelli või kämpingut, siis valiksin viimase!”


Selle peale kadus ta meie juurest, libistades minu ette paberi, mida ta oli usinalt siiani ise täitnud ning palus, et ma ise proovin vastata küsimustele. Valisin kiiresti lemmikpuhkuse veetmise viisideks: „camping, hiking, adventure” ja jätsin sellised tüüpilised asjad nagu rannas vedelemised ja shoppamine välja. Unistuste reisiks kirjutasin puhkuse Islandil ning lemmikkohtadeks, kuhu tahaks minna Uus-Meremaa ja Island ja Euroopa.


Juba tuli ta tagasi ning uuris, kas me üldse kunagi hotellides peatume.
Jah, ikka, kui me suusatamas käime!”
Kus te viimati olite?”
Mt.St.Anne suusamäel Quebecis...kohe mäe jalamil...”
Kas te olite seal telgiga?”
Ei, siiani siiski hotellis, aga võib-olla võib sellegi ära proovida :)”


Siis tõmbas ta maailmakaardi meie ette ning osutas kuhugi Narva taha Venemaa peale, kas see on Eesti... Pöörasime ta tähelepanu kõvalolevale kirjale: Estonia (ei võta enam ammu südamesse, kui mõned geograafias tuhmid on); ning kiitsime Rootsi ja Norra põhjaosa, kus me oleme telgiga ringi liikunud.


Äkki ilmus meie lauakese juurde keegi teine härra, kes teatas meie mehele, et tal on telefon. Ise istus meie vastu ning teatas: „Meil on täna natuke kiire! Me peame seekordse kohtumise edasi lükkama. Peakontor võtab teiega ühendust!”
??? ”
Jah, te võite minna seda toredat suusailma nautima!”


Vaatasime uskumatult Tomiga teineteisele silma, kas tõesti pääsesime pikast müügikõnest, filmi vaatamisest, tarekeste külastamisest. Ja samas pulbitses sisemuses naer, kui läbipaistev kõik kuni viimase väljamõeldud telefonikõneni oli.


Astusime taas kord oma sõprade juurest läbi, kes esialgu arvasid, et midagi läks viltu, kuidas me juba tagasi oleme. Võrdlesime, mis ja kuidas meiega käituti ning tegime nalja, et nüüd võiks seda camping-juttu edasi hakata müüma. Kõige krooniks ei pidanud me üldse välja käima trumpi, mille põhimõte oli selles, et hetkesituatsioon ei luba meid finantsiliselt siduda taoliste kohtustustega (liiga palju töölt lahtilaskmisi on Tomi tööl käimas, kõik peale seda, kui kompanii USA firmale edasi müüdi). Samas oli meie ühiseks otsuseks, et ei lase enam kunagi end taolisi ettekandeid kuulama meelitada. Parem maksame pisut rohkem ning naudime seda, mida tegema tulime!


Kirke ja Hanna mängivad kabet Nintendol.
Nemad veetsid oma aega palju produktiivsemalt :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.