Toit ja kunst

Just sellise kompositsiooni porganditest pani Kirke kokku, kui ta oli suure vaevaga paksud juurikad tükkideks lõiganud. Ta tõi ise fotoka välja, et pilt teha!

Täna oli ta mul suureks abiliseks. Juba eile tormas ta mulle uksele vastu ning vedas oma tuppa, et ma imetleks, kui kenasti ta on kõik korda pannud. Tal oli muidugi oma tagamõte, klassiõde Marija oli tal sleepover'iks külla kutsutud. Marija on vaid poolteist aastat perega Kanadas elanud ja tegelikult kusagilt Jugoslaaviast pärit. Kirkega sobivad nad kuidagi eriliselt hästi, on mõlemad sellised pisikesed õrnukesed.

Valmistasin täna pizzataigna (ikka leivamasinga, ma ei oska kohe seletada, miks selles tehtud taigen palju parem tuleb... eks mul ole kergem, sest hommikul enne tööle minekut panin kõik ained masinasse - kasutan täisterajahusid - ning selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli ka taigen valmis).

Tavaliselt valmistan lastele pizza, millel on tomatipüree (millesse segasin pisut porgandi- ja spinatipüreed, aga sellest kirjutan kohe-kohe pikemalt) ja natuke sinki ja juustu. Meie omale praen lisaks sibulat, küüslauku ja seeni. Kirke lõikus seeni ja filosofeeris, kuidas ta suureks saades hakkab kindlasti seeni sööma, kuid praegu ei taha neid kohe kindlasti. Uuris siis, kas mulle lapsena seened ikka meeldisid ja millised asjad mulle üldse ei meeldinud. Tatrapuder ja rosolje tulid mul esimese hooga meelde, mispeale sain kohe öelda, et suureks saades muutuvad tõesti maitsed, sest mõlemat pugin nüüd päris hea meelega! Minu üks lemmikutest oli kiluvõileib munaga, mille peale Kirke väga krimpsus näo ette manas.

Huvitav, kuidas maitsed muutuvad. Lugesin kunagi, et lapsed ei taha mingeid erilisi asju proovida, sest maitsemeeled on teatud lainetele häälestatud ning nad ei soovi üllatusi! Sellepärast minnakse heasse kindlasse kohta nagu McDonald's!

Ja veel üks Kirke loodud pilt. Ma ei saanud hästi aru, mis põhimõttel ta seeni lõikus, kuid mingi kaval nipp oli tal seal käigus...