Kaalust

Mõtlesin, kas ma tean ühte inimest, kes oma kaaluga absoluutselt rahul oleks. Isegi need, kes pidevalt sellest ei räägi, on mingil hetkel ikkagi mõne sõna figuurist poetanud (kasvõi vaikselt endale). Mina proovin olla see, kes palju ei räägi, sest ilmselt kardan ära sõnuda endale antud lubadusi :)

Kunagi puutusin kokku kellegagi, kes iga natukese aja tagant lubas midagi endaga peale hakata ning mitte süüa ühte ja teist, kuid ta ei suutnud kuidagi järje peale saada. Muidugi see, et ta nälja kustutamiseks iga natukese aja tagant kommi lutsutas, ei aidanud palju… Sellepärast olen otsustanud, toiduga mängimine ei aita (seda enam, et isegi parima tahtmise juures ei saa ma näljas olla – migreen tuleb mind täies hoos kimbutama). Kui keegi pakub koogitükki ja ma ikka väga tahan seda proovida, siis ei hakka ma sugugi kiiresti dieedist rääkima, vaid võtan pakutava vastu.

Kui ma kunagi hommikuti lapsi kooli ja ennast tööle ajades ei jõudnud ise midagi suhu pista, siis enam ma seda ei tee. Hommikusööki pean kindlasti saama – kuigi see on väga lihtne: pihutäis kaerhelbeid, natuke rosinaid ja piima peale; see kõik mikrosse ning ongi mu toit valmis ja kõht lõunani täis! Nii ei teki sellist kinnist ringi, kus õhtuks koriseb kõht nii kõvasti, et terve linn vaatab kahtlustavalt taeva poole, kas vihma hakkab sadama; ja mina torman koju, et ükskõik mida suhu toppida.

Kaalu peal ma proovin hoopistükkis mitte käia. Nii kaua kui ma end hästi tunnen ei tähenda, mis kaal näitab. (Samas viimati arsti juures ülevaatusel käies, teatas ta, et kaal on normis, kuigi olen natuke juurde võtnud. Ta arvas, et kindlasti olen hoopis lihaseid kasvatanud oma uue võimlemisprogrammiga – ma ei vaielnud vastu :)

Mida vanemaks saad, seda raskem on kaotada kilosid, mis laste ootamisel kogutud (vähemalt seda väidan ma oma kaasale, kes ikka vahel unistab peenikesest tüdrukust, kellega ta kunagi paari läks; aga õnneks ei võta ta oma unistusi tõsiselt). Annan endale aru, et ma ei ole enam kunagi samasugune nagu kuueteist aastasena, kuigi oleks kena rasvarullist kõhu pealt lahti saada (pidi oleme eriliselt ohtlik naistele, mitte lahtisaamine vaid ikka rasvake :)

Minu tõuge midagi endaga teha tuli, kui lapsed pisikesed ja ma istusin kord õhtul voodi serval riideid vahetades ning vaatasin end kõrvaltvaatest peeglis – voodil oli peatsis suur peegel (mille olen praeguseks eemaldanud :) Ehmatasin ära, kui oma kõhukest nägin, mis jättis mulje nagu ootaks ma juba järgmist beebit. Ma ei rutanud kaalujälgijate juurde ega hakanud mingit dieeti pidama, sest ma ei usu eriti viimasesse. Lihtsalt hakkasin igal hommikul vara üles tõusma (kui kõik kenasti veel tudisid) ja võimlema. Mul on üks selline väike võimlemise „abivahend”, mille panin alati õhtul üles ja see sundis mind hommikul ikka kenasti voodist välja ajama. Tegin seda kaks aastat väga korrapäraselt, peale seda kuidagi vahelduva eduga ning praeguseks võimlen päris tublilt Yourself Fitness’i programmi järgi (aga mitte nii tublilt nagu kunagi need kaks aastat).

Ma ei saa ausa näoga väita, et olen absoluutselt rahul sellega, kuidas ma välja näen, kuid vähemalt mu sisemine enesetunne on hea (ja see on minu jaoks kõige tähtsam). Niipea kui jätan pikema vahe oma võimlemises (nagu juhtus aasta lõpus kimbutanud haiguse ajal, mis venis ja venis ning jõuludeks ei olnud ma ikka veel nii tugev, et end liigutama hakata – ja kes tahabki seda, kui kõik teised pereliikmed mõnusalt puhkust peavad), siis tean, et olen kaotanud justkui mingi energiasüsti, mis mind erksalt püsti hoiab. Nagu teadjad oskavad öelda: füüsiline tegevus toodab inimkehas teatud aineid – endorfiinid? – mis panevad inimese end eriliselt hästi tundma ja vähendavad stressi; absoluutselt tõsi!!!

(Tegin otsingu endorfiini kohta ning leidsin selle artikli Postimehest! hmm… ma loodan, et minust ei ole sõltlast saanud; aga vist mitte, olen selleks liiga laisk :)

Muidugi on terve jaanuar täis jutte kaalulangetamisest (peale jõule on hea hakata kõikide nende juurdevõetud kilodega tööle hakata). People ajakiri pani lausa esikaanele pildid naistest, kes endaga kõvasti tööd tegid ja poole kaalust kaotasid (nägin neid ühes saates ja mõtlesin, kui kenad nad nüüd välja nägid - võib-olla suuresti sellepärast et nad NII õnnelikud ise olid).

Laupäevases Globe and Mail'is oli väga hea artikkel sellest, kuidas meie toidutarbimine on muutunud, mis on põhjustanud lõpmatult palju hädasid (kaasa arvatud ülekaalulisus) ja kui tähtis on tegelikult hoida kinni päris tavalistest toitudest ja mitte kangesti ajada taga igat sorti häid asju (vitamiinid, vähene rasv) lubavaid toiduaineid. Nüüd lõpuks hakatakse julgemalt seletama, et rasv on ikkagi oluline! Pea meeles, et toiduäri on samuti äri - võimalikult odavalt tootes püütakse inimeste käest võimalikul palju raha kätte saada.

Ta jagab järgmisi nõuandeid:
1. Ära söö midagi, mida su vanavanaema ei tunneks ära. Nii väldid toite, mis on ületöödeldud.
2. Hoia eemale toitudest, mille koostisosad on sinu jaoks võõrad, võimatud hääldada või pikemad kui viis numbrit!
3. Hoia eemale toitudest, mis lubavad su tervist parandada.
4. Söö peamiselt taimset toitu (puu- ja juurviljad, kusjuures lehed on eriti kasulikud - spinat! - mis täidavad kõhtu ja on täis antitoksiine ning fiibrit).
5. Joo klaas veini oma õhtusöögiga (ära muidugi liialda).
6. Maksa rohkem, söö vähem (kuluta pisut rohkem korraliku toidu peale, siis ei söö sa ka nii palju - ikkagi kallis :)
7. Ükskõik milline söömine peab toimuma laua juures! Ära kiirusta! Istu perega maha ja naudi toitu.
8. Unusta ära, et pead taldriku tühjaks sööma. Kui kõht on täis, ära sunni end edasi sööma. Mina soovitaks väiksem ports ette võtta, nagu ma lastega teen. (Siin väljas söömas käies on vähemalt minul suur tegu, et kõike kõhtu saada. Küll on hea, et on antud võimalus „doggy bags'ideks”, ettekandja paneb järelejäänud toidu sulle kaasa).

Nii palju juttu sai äkki kokku! Aga igaüks peab ilmselt iseendale selgeks tegema, kuidas kõige paremini kaaluprobleemidega tegelema hakata, mis talle kõige paremini sobib ja millest kõige kergem kinni pidada on! Ja ära tee seda lihtsalt sellepärast et ühiskond surub peale või ükskõik kes ootab seda sinult - tee seda enda jaoks!

Piltidel on kõigepealt Mari mõni aasta tagasi ja siis Kirke, mõlemad proovivad emme võimlemise suhteliselt lihtsat imevahendit. Peamiselt käte- ja jalalihastele, kuigi mõned harjutused on ka kõhulihastele.