03.01.08

Muna õpetab kana

Ei saa siin enam laste kuuldes hädaldada midagi. Neil on koolivaheaeg ja mina pean muidugi tööl olema. Unistasin eile Kirke kuuldes valjusti, mis oleks kui ei lähekski enam tööle!
„Kuule, emme, vaata siia. Kuidas me selle saime,” osutas ta käterätikule. Meie vestlus käis vannitoas hambapesu ajal.
„Mhmm... me ostsime...”
„Ja mis meil selleks vaja oli?” küsis ta väga õpetajalikult (kahtlustan, et ta on selle viisi minu käest omaks võtnud. Ise ei saa sellest arugi, kuid hiljuti töö juures hakkas keegi naerma, kui ma talle mingit asja püüdsin selgeks teha, et kohe näha, tegemist on õpetajaga. Ja minu õpetamised on ju ainult Eesti Kooliga piirdunud!)
Tagasi tulles meie vestluse juurde Kirkega proovisin esialgu vastata: „Ei midagi,” kuid pidin siis järele andma: „Raha!”
„Näed nüüd! Tööl on vaja käia! See on nagu iganädalane taskuraha” jõudis ta otsusele. „That reminds me, me ei ole veel sel nädalal taskuraha saanud...”


Minu väike tarkust täis laps mõni aasta tagasi oma õe ja kohalike eesti sõbrannadega.

2 kommentaari:

  1. Mul endal lapsi pole, aga vahel olen sõprade omasid valvanud. Viieaastase poisiga oli selline vestlus, kui jäime mänguasjade poe akent vaatama (poiss oli eelnevalt just rääkinud, et ema võiks rohkem kodus olla ja tal poleks vaja tööl käia, sest isa ju töötab):
    "Mulle on uut mänguasja vaja, ma pole ammu uut asja saanud!" Poisil mänguasjapuudust kodus muidugi pole.
    "Ma arvan, et sa võiks rohkem nende asjadega mängida, mis sul juba olemas on. Muidu su ema ja isa peavad veel rohkem tööl käima ja ei saa üldse enam kodus olla, kui sulle kogu aeg uusi asju tuleb osta."
    "Aga osta SINA mulle uus mänguasi!"
    Lastel ei jää lahendus kunagi leidamata :)

    VastaKustuta
  2. Ma ei jõua ära imestada neid laste ootamatuid mõttekäike. Samas panevad need vahel hoopis sindki tõsisemalt mõtlema.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.