Muusikast

Minu laste sõbrannad saavad sünnipäevadeks i-pod'e. Küsisin, kas nad tahvad sama, kuid nad teatasid, et pole muusikast huvitatud. Samas näen neid aegajalt youtube'ist muusikavideosid vaatamas (Avril Lavigne paistab hetkel nende eriline lemmik olevat). Ja siis muidugi Mari esinemine/laulmine kooli muusikalis „Aladdin”, millest kirjutasin siin. Ja ma ei ole sugugi ahvivaimustuses oma tütrest, sest oma häälega ei tasu tal kindlasti kunagi võistlema hakata „päris” lauljatega, (millest ta ei unistagi, sest tulevikus näeb ta oma sõnade järgi ette tegelemist teadusega).



Kummaline, kuidas noorena ei saanud päevagi mööda minna, et helid poleks kodu täitnud. Koolist koju ja raadio kohe sisse... Nüüd elame palju vaiksemas majas. Kuulan väga laias laastus muusikat, kuid naudin üha rohkem klassikat, mis kunagi tekitas matusemeeleolu - meenutas mulle aegu, kui jälle mõni tähtis nina Moskvas suri ning päevade kaupa seda igalt poolt aina lasti. Teisalt on uue aasta saabumisega alati kaasas käinud Viini kontsert (mida kunagi sai muidugi Soome TVst vaadatud). Olin Põhja-Ameerikasse kolides väga kurb, kui ei näinud seda, kuni lõpuks avastasin, et nad näitavad kontserdi salvestust õhtul hilja. (Samasugune pettumus oli, kui veetsin kunagi aastavahetuse Tartus, kuhu muidugi Soome saated ei ulatunud. Appi tuli lindistatud Straussi muusika, kuid see polnud sama...)

Siinne muusikamaailm on väga Ameerika keskne. Väga raske on leida artiste, kes laulaksid teises keeles või on mujalt pärit. Võiks eeldada, et kuna Quebec on prantsuskeelne, siis oleks siin rohkem muusikat nende emakeeles, aga see ei müü. Hea näide on Celine Dion, kes alustas küll prantsuse keeles, kuid kuulsuse sai inglise keeles lauldes (pean kiiresti lisama, et ta ei kuulu minu lemmikute hulka, võib-olla just sellepärast).

Ja mul on alati hea meel, kui leian kellegi uue laulja laiast maailmast, tegelikult, kui mõni laulja oma lauluga kogemata sülle kukub nagu siia lisatud videol esinev prantsuse laulja Yael Naim.