Iseseisvus

Mari käis teisipäeval ortodonti juures. Muidugi pole selles palju imelikku, sest kui rauad suus, saab arstikabinetist nagu teine kodu (aina peab käima kohendamas). Aga Mari võttis päris esimest korda käigu omapäi ette.

Eestis ei ole keegi üllatunud, kui noor laps üksi ringi liigub, kuid siin ei ole see sugugi tavaline vaatepilt. Muidugi, kui jälle kuuled, kuidas kusagil püüti kaheteist aastast last tänavalt ära tõmmata või mõni lausa ema käest kinni hoidvat tüdrukut sikutama hakkab, siis tekib samuti kerge kõhklus, kas ikka tasub nii julge olla. Suurde linna mahub liiga palju kummalisi inimesi ja kriminaale, kes jõuab nende sabas joosta. (Toronto koos äärelinnadega - viis miljonit). Loomulikult muutud ettevaatlikuks - vahel ilmselt liigagi. (Tõesti sündinud hästi lõppenud lood, olid need kaks ülalpool nimetatut; hirmulugude peale ei taha isegi mõelda; aga kiiresti vahele, asjad ei ole nii hullud, et seda pidevalt juhtub, lihtsalt piisab ühestki, et lapsevanemad ärevile ajada).

Kui rääkida omavanustega, siis mäletatakse siiski „paremaid" aegu, kui nemadki julgelt sõpradega tänaval mängisid. Aga ma olen päris kindel, nad ei olnud samamoodi hommikust õhtuni ei tea kus ringi kolamas nagu mina kunagi üles kasvasin.

Mari suurem mure oli, kuidas ta ikka koolist ära saab. Andsin talle kirjakese kaasa ja pidin kooli helistama, et luban tal ikka koolist lahkuda. Kooli ajal vastutab kool lapse heaoleku eest. Kuigi Mari vanus annab õiguse lõpuks ometi tal omaette koju kõndida, siis näiteks juhul, kui laps äkki end hästi ei tunne ja tahab poole päeva pealt koju minna, peab kool saama meie käest loa tal seda teha. Tavaliselt helistatakse mulle või Tomile tööle ning enamasti on Tom, kelle töö lähemal, lapsed ise koju viinud (muidugi kui lapsed väiksemad olid, siis ei tulnud mingi isetegevus kõne allagi). Eelmine nädal helistati Mari pärast, ja kuna Tom ei saanud kohale minna, siis andis ta koolile loa Maril omapäi koju jalutada. Kool lubas, kuid tingimusel, et Mari kohe koolile helistaks, kui ta koju on jõudnud.

Mari arsti juurde mineku päeval helistasin siiski veel kord kooli kontorisse sel ajal, kui Mari oleks pidanud lahkuma, ning palusin, et nad talle seda meelde tuletaksid. Pärast sain teada, et tal oli selle üle hea meel, sest ta oli juba pisut muretsema hakanud, kas ta ikka saab õpetajalt loa klassist ära minna. (Igas klassis on kõlar ja mikrofon, et kontor saaks õpetajaga otse suhelda).

Lõpuks läks kõik kenasti ja Mari oli omaette uhke, et oli tema jaoks nii suure asjaga hakkama saanud ning ise arsti juurde läinud. Ja mina olin ka :)