Puma esimene aastavahetus, nagu lapsed mulle teatasid!
Seekord olime väga kodused. Tulin töölt koju ning vaatasin pisut aastavahetusprogrammi etv pealt. Kahjuks ei ole Kreisiraadio just minu lemmik, aga mingis lootuses, et ehk oskavad nad kõige selle kohati väga labase nalja vahele tõesti nalja teha, püüdsin neid siiski natukenegi taluda...
Presidendi kõne ajaks kadus ühendus (meie kella osutid liikusid alles viie suunas), emb-kumb kas tuli nii palju vaatajaid-kuulajaid peale või nad lõpetasid ülekande. Kuulasime teda siis raadio vahendusel ning helistasime Eestisse, et sinnapoole oma soove saata.
Metroo pidurüüs „avatud uksed”.
Seekord olime väga kodused. Tulin töölt koju ning vaatasin pisut aastavahetusprogrammi etv pealt. Kahjuks ei ole Kreisiraadio just minu lemmik, aga mingis lootuses, et ehk oskavad nad kõige selle kohati väga labase nalja vahele tõesti nalja teha, püüdsin neid siiski natukenegi taluda...Presidendi kõne ajaks kadus ühendus (meie kella osutid liikusid alles viie suunas), emb-kumb kas tuli nii palju vaatajaid-kuulajaid peale või nad lõpetasid ülekande. Kuulasime teda siis raadio vahendusel ning helistasime Eestisse, et sinnapoole oma soove saata.
Ma olin küpsetanud kaneelisaia ja seenesalati tegin „suurtele” söömiseks, kuid muidu võtsime asja rahulikult. Vaatasime lastega videosid, kui nad pisikesed olid ning kella pooleüheteist ajal, hoolimata laste esialgsest vastuseisust, panime kärmelt riidesse ning kuna kell juba nii palju, siis sõitsime autoga metroojaama, mis sel õhtul tänu Capital One toetusele kõigile sõitjatele tasuta oli! Parkisime auto (jälle tasuta :) ning metroos tervitasid meid „lahtised uksed”. Pidu paistis olevat juba väljaspoole jõudnud. Nägime tühje õllepurke ja veinipudeleid (mis siin üsna ootamatu on, sest avalikus kohas alkoholi pruukimine toob kaasa meeletult suured trahvid! Autoski ei tohi olla avatud pudeleid - kõik peavad olema pagasisse peidetud).
Metroo pidurüüs „avatud uksed”.
Rahvast oli ootamatult palju (kindlasti rohkem kui tipptunni ajal).
Lõunapoole viiva rongi platform on ootavat rahvast täis, teine pool täiesti tühi... Liikusime päris platformi lõppu, sest ei tahtnud selles meeletus rahvamassis trügida, mis meie seljataha jäi!
Lõunapoole viiva rongi platform on ootavat rahvast täis, teine pool täiesti tühi... Liikusime päris platformi lõppu, sest ei tahtnud selles meeletus rahvamassis trügida, mis meie seljataha jäi!
Lõpuks ometi tänaval!
Väga raske oleks olnud ära eksida, sest rahvavool viis täpselt sinna, kus vaja!
Terve sõidutee Toronto rakoja ees (Nathan Philips Square) oli liiklusele suletud, kuigi politseiautode jaoks tõmbuti kiiresti kõrvale.
Seal kusagil olen mina mõlemad lapsed kõvasti käest kinni hoidmas,
et mitte rahvamassis kaduma minna. Ja lund sajab ja sajab... Need täpid ei ole kaamera viperused :)
Terve sõidutee Toronto rakoja ees (Nathan Philips Square) oli liiklusele suletud, kuigi politseiautode jaoks tõmbuti kiiresti kõrvale.
Seal kusagil olen mina mõlemad lapsed kõvasti käest kinni hoidmas,
et mitte rahvamassis kaduma minna. Ja lund sajab ja sajab... Need täpid ei ole kaamera viperused :)
Ja siin on pilt platsile, millele suur lava üles seatud.
Neile, kes kaugemal, paistavad kätte mitmel pool
pilti edestavad ekraanid.
Rahvast oli tõesti palju!
Kirke tundis end päris ebamugavalt selle rahvamassi sees,
sest tema vaateväli oli üsna piiratud!
Tom tõstis ta lõpuks kukile, kus tal äkki väga lõbus oli!
Jõudsime kohale umbes kümme minutit enne keskööd!
Lava lähedale pääsemine ei tulnud muidugi küsimuse allagi, kuid leidsime suhteliselt head kohad, kus tervet etendust jälgida. Enne täistundi luges terve see mass tagurpidi numbreid ning peale seda saime imetleda vägevat ilutulestikku, (mis siiski liiga pikk ei olnud :) Ja kohe peale seda esinesid „We Will Rock You” muusikali lauljad Queen'i lauludega: We Are the Champions & We Will Rock You, millele rahvas kaasa laulis (olin üllatunud, et isegi minu tüdrukud pisut sõnu teadsid :)
Kõigile Queen'i fännidele - muusikal oli hea, eriti muidugi muusika, kuigi terve lugu oli minu meelest jälle selline väga muinasjutulik - hea ja halb ja hea võidab.
Ma pean tunnistama, et mulle on Queen alati meeldinud. Nüüd nende muusikat kuulates võib nostalgitseda ja meenutada ülikooli aegu, kui Päntri ühikas krapi kaudu nende laule kuulasime.
(Aitäh nendele julgetele „raadiomeestele”, kes samasugused tudengid ja kes trotsisid tolleaegseid reegleid ning meid lääne muusikaga kursis hoidsid, isegi kui aegajalt pidi dekanaati „aru andma” minema.)
Kui omavahel ja ükskõik kellele, kes kõrval seisis, uue aasta soovid edasi öeldud,
oli aeg sammud metroo poole suunata. Nagu käsu peale tegi rahvavool ümberpöörd ning varsti olime maailma pikimal Yonge'i tänaval, mis oli muidugi rahvast pungil täis.
Autodel, mis pidevalt uue aasta puhul signaali andsid, ei olnud sugugi kerge teed leida.
Olime otsustanud jalutada põhja poole,et vältida trügimist ja ümberistumist metrool. Kuna edasiminek ei läinud sugugi libedalt - proovi trügida rahvamassidest läbi - siis teatasid lapsed varsti,et kõhud on tühjad, ja külm on!
Nii astusime sisse ühte „Pizza!Pizza!” söögikohta,kus jõudsime ilusti üls soojeneda ning kõhud täis saada.
Lava lähedale pääsemine ei tulnud muidugi küsimuse allagi, kuid leidsime suhteliselt head kohad, kus tervet etendust jälgida. Enne täistundi luges terve see mass tagurpidi numbreid ning peale seda saime imetleda vägevat ilutulestikku, (mis siiski liiga pikk ei olnud :) Ja kohe peale seda esinesid „We Will Rock You” muusikali lauljad Queen'i lauludega: We Are the Champions & We Will Rock You, millele rahvas kaasa laulis (olin üllatunud, et isegi minu tüdrukud pisut sõnu teadsid :)
Kõigile Queen'i fännidele - muusikal oli hea, eriti muidugi muusika, kuigi terve lugu oli minu meelest jälle selline väga muinasjutulik - hea ja halb ja hea võidab.
Ma pean tunnistama, et mulle on Queen alati meeldinud. Nüüd nende muusikat kuulates võib nostalgitseda ja meenutada ülikooli aegu, kui Päntri ühikas krapi kaudu nende laule kuulasime.
(Aitäh nendele julgetele „raadiomeestele”, kes samasugused tudengid ja kes trotsisid tolleaegseid reegleid ning meid lääne muusikaga kursis hoidsid, isegi kui aegajalt pidi dekanaati „aru andma” minema.)
Kui omavahel ja ükskõik kellele, kes kõrval seisis, uue aasta soovid edasi öeldud,
oli aeg sammud metroo poole suunata. Nagu käsu peale tegi rahvavool ümberpöörd ning varsti olime maailma pikimal Yonge'i tänaval, mis oli muidugi rahvast pungil täis.
Autodel, mis pidevalt uue aasta puhul signaali andsid, ei olnud sugugi kerge teed leida.
Olime otsustanud jalutada põhja poole,et vältida trügimist ja ümberistumist metrool. Kuna edasiminek ei läinud sugugi libedalt - proovi trügida rahvamassidest läbi - siis teatasid lapsed varsti,et kõhud on tühjad, ja külm on!
Nii astusime sisse ühte „Pizza!Pizza!” söögikohta,kus jõudsime ilusti üls soojeneda ning kõhud täis saada.
Minu meelest on siin lausa imeline, kui sõbralikud inimesed on!
Pizza-kohaski soovis müüja sõbralikult head uut aastat, mis sest et ega tal palju põhjust olnud lõbus olla, sest rahvas ootas pikas järjekorras.
Pizza-kohaski soovis müüja sõbralikult head uut aastat, mis sest et ega tal palju põhjust olnud lõbus olla, sest rahvas ootas pikas järjekorras.
Ja mööda tänavat kõndides, oli nii tavaline rõõmsalt vastutulijatga parimaid soove uueks aastaks jagada! Kord sai isegi Mari „high five” ühelt noormehelt
(nad lõid käsi kokku).
(nad lõid käsi kokku).
Võtsin mõningaid pilte piduehteis tänvalt.
Maa-aluses ostukeskuses - teel metroosse -
on isegi laetuled kaunistuse saanud.
Metroosõiduks olid lapsed päris väsinud,
kuigi Mari pidas plaani terve öö üleval olla!
Püüdsin küll seletada, et peale seda magad terve päeva maha,
kuid ta jäi endale kindlaks.
Muidugi kobis ta koju jõudes kiiresti voodisse :)
Auto lumest puhtaks ning olemegi mõne minuti pärast kodus!
Head Uut Aastat!
VastaKustutaMulle jääb see aastavahetus ilmselt pikaks ajaks meelde... Eriti minusugusele öökullile, kes õhtul magama ei taha minna ja hommikul vara meeledi padja ja teki kaisus pikemalt aega veedaks, kui ainult saaks.
Peale kohustusliku ja meeldiva õhtusöögi manustamist (verivorstid pohlasalati ja hapukapsaga) potsatasin teleri ette, et ka aastavahetuse programmi jälgida ning siis tuli Une-Mati mind kiusama. Juba kella poole kaheks ajal rabass ta mu mõlemast silamlaust kinni ning kus kukkus neid alla sikutama. Täiesti võimatu vanamees! Mitte rahule ei jätnud ja ometi oli mul plaan uus aasta ära oodata. Vahel juba ironiseerisin, et mis pagana tobe konmme see on just nimelt 31. detsembri õhtul 1. jaanuari hommikut oodata. Vaat, kui oleks 31. märts, siis ei tekiks probleemi ka Une-Mati kaissu minemisega, tulgu see 1. aprill siis kuidas tahab. Aga ei, ikka tuleb üleval vahtida. Igatahes mäletan ma siiani seda ägedat võitlust raskelt allavajuvate silmalaugudega. Ja mille nimel. Kui lõpuk uus aasta saabus ja kogu õu kõmas rakkettidest (olin maal ema juures)ning mul oleks olnud võimalik jälgida tuledemängu nii Raplas kui ka Alus. Siis ma lihtsalt ei viitsinud end enam õue vedada. Alu raketid jäid kõik lauda varju ning aknast sisse ei paistnud. Rapla kõrgemad raketid tõusid küll üle metsa, aga see meie nn. "sigarikaste" "linnaosa" ilutulesik, mis tundus olevat palju võimsam jäi kahe hiidsuure elupuu varju ja ka aknast sisse ei paistnud. Igatahes olen ma selle aastavahetuse eest Une-Matile "üliväga tänulik" ja loodan, et kui tuleb aasta 2009, siis ta alustab oma ringkäiku kellestki teisest.
-Katrin-