Kagami Biraki

Kagami Biraki on otseses tõlkes: peegli avamine (peegli abil on näha, mis on hea, mis on halb). See on traditsiooniline pidu, mida peetakse aasta alguses ning mille juured ulatuvad 15.sajandisse - samuraide aega. See on nagu ukse avamine uuele aastale oma dojos. Tavapäraselt oli selleks ajaks korrastatud ruumid, õpilased näitasid oma tänu senseidele, kes nii kannatlikult nendega töötanud on. Pühitsustseremoonia, kui igale poole puistatakse soola, mis siis männiokstega kokku pühitakse. Jaapani traditsiooni järgi peab sööma uuel aasta saamumisel ube (mis kõrvaloleval pildil kusagil pakutava toidu vahel peidus on).

Väga palju oli valmistatud sushit, mis mulle iga aastaga üha rohkem maitsma hakkab. Tahan ikkagi ühel päeval ise selle tegemise ette võtta, sest poest ostes pole see sugugi odav!

Huvitava vahemärkusena: Torontos elav kanada-eestlane Ken Valvur omab kompaniid Bento Nouveau, milles valmistatakse sushit! Kunagi oli neil plaanis üle piiri oma kaubaga minna, esialgu New York'i, siis laiemalt. Ma ei tea, kui hästi neil läinud on, siin on neid küll ainult edu saatnud.

Meie peole toodud sushi oli loomulikult endi tehtud, osa kodudes osa kohapeal. Seekord tulime kohale täpselt õhtusöögi ajaks ja ei võtnud osa ettevalmistustest. Tom oli tubli ning osales päeval kolme tunnisest traditsioonilisest ühis-trennist, milles tavaliselt õpitakse koos ära mõni uus kata. Lapsed ei läinud sinna, sest kurtsid, kuidas shihan paneb liiga suure pressi peale (ta on muide üle seitsmekümne juba).

Siin on mõningaid pilte peolt. Kõigepealt veel üks ülevaade pakutavast - tavaline väga värske toores lõhe ja tuunikala. Minu jaoks on see pisut võõras, sest olen ikkagi rohkem soolakalaga harjunud. Muidugi tuleb kalale peale panna igat sorti jaapani maitseaineid ja -vedelikke, mille põhimõte on ju sama kui soola peale puistamine - kõik on ainult kohapeal tehtud ja värske. Hõbepaberi sees on maitseainetega hautatud tuunikala. (Laste jaoks oli toodud pizzat...)


Kõik see toit maitseb väga hea. Saalis oli ka pikk laud toolidega, kuid inimesi oli palju ja minu meelest on vahel põranda peal palju toredam istuda, kui viisakalt laua taga süüa.
Lõpuks magustoidu laud. Kui kunagi otsisin jaapanipäraseid magustoite, siis leidsin, et Jaapanis oma traditsioonilist magustoitu õieti polegi. Joodi pigem rohelist teed. On olemas rohelise tee pulber, mida võiks mõne magustoidu jaoks sisse panna (näiteks täita tuuletaskud rohelise vahukoorega), et muuta need jaapanipärasemaks. Tänapäeval siiski valmistatakse oma maiuseid ja mõni aasta tagasi Londonis ringi jalutades sattusin ühe poe peale, kus valmistati ja müüdi neid. Ostsin mõned, kuid pean tunnistama, et need olid üsna maitsetud.

Nii ongi laual väga palju kanadapärast magusat - muffineid, keeksi, pea kohustuslik „Black Forest Cake”, mis pole minus kunagi erilist vaimustust tekitanud, ja minu kommisushid jne. Sensei Mark rääkis, kuidas ta oli ise proovinud kord teha neid minu toodud maiuseid, aga ta oli hädas sellega, et õhitud riisi segu kippus kiiresti kõvaks minema. Läheb küll, kui liiga kaua teha, peab suhteliselt kiire olema, kindlasti ei saa mingit pausi pidada :)

Me saime nautida elavat muusikat. Ann on väga ilusa häälega ning laulab mujalgi (karates on tal must vöö!) Ta ei jätnud minu käest küsimata, miks ma ei ole veel treeninguga alustanud, et tema emagi lõi mõned aastad tagasi kaasa... Võib-olla ühel päeval, kui nad mind rahule ei jäta :)


Mulle meeldis ühe noore karateka jaapanipärane pluus, mis pani muidugi pähe idee midagi sarnast oma lastele teha. (Siin on muide taas üks näide sellest, kui „väike” Toronto on, tema õe parim sõbranna on eestlane, kes käis Kirkega samas Eesti Lasteaia klassis).

Lõpuks pidime oma lapsed üles leidma, et koju minema hakata. Nad olid leidnud endale sõbranna Rachel'iga ühe vaikse nurga, kus suurte jutuvadinast eemal Nintendo mänge mängida. Seekord oli palju vähem lapsi kohal kui tavaliselt. Muidugi on nad juba suuremad ja ei kipu niisama ringi jooksma nagu vanasti :)