Täna hommikul tööle jalutades tekkis eriliselt tühi tunne. Tee ääri kaunistasid majadest välja visatud kuusepuud, äkki oli justkui rohelised põõsad hakanud tänavat kaunistama. Kurb on vaadata neid hüljatud puid, mis vahel kohe peale jõulupidu välja tõstetakse. Vana kombe kohaselt hoiti puud ikka kolmekuningapäevani toas ja tegelikult oleks meilgi selle järgi aeg kuusk õue viia, kuid ta on nii kena ja roheline meie toa nurgas. Las ta rõõmustab meid veel.
Lastena tõi isa tavaliselt metsast kuuseladva, mis seisis meil toas vahel jaanuarikuu lõpuni ja jõudis kasvusid kasvatama hakata ning nagu ema meelde tuletas, kasvasid kord ühele kuusele juured alla. Lugesin hiljuti, kuidas on täiesti võimalik kuusk hiljem õue istutada, kui õigel viisil teda hoida. Mulle tundub see siiani pisukese fantaasiana, aga võib-olla järgmine aasta proovime :)
Olen kuulnud kuusepuude põletamise traditsioonist. Meie tõstame oma tavaliselt tagaaeda lumehange (kui lund just on), nii on ta meile veel tükiks ajaks akna taga silmarõõmuks.
Olen kuulnud kuusepuude põletamise traditsioonist. Meie tõstame oma tavaliselt tagaaeda lumehange (kui lund just on), nii on ta meile veel tükiks ajaks akna taga silmarõõmuks.
Meie ilmad on väga soojaks keeranud. Täna sadas vihma ja kui ma oma pika päeva vaheajal jalutamas käisin (ning pildistasin), siis hingasin sisse seda kummalist segast sügis-kevade hõngu, milles tunda kuusevaigu ja kuivanud lehtede lõhna.
Möödusin majast, mille aknal lambike kutsuvalt helendas. Mõtlesin meie Rootsis elamise aegadele, kui me õhtuti majade vahel jalutades majade akendest sisse piilusime, igatsedes ükskord endalegi selline pesa luua.
Kuidagi kurb on peale jõulusid olemine. Suur ootus on möödas ja terve uus aasta ootab tundmatuna ees. Kas sellepärast tehaksegi endale lubadusi, et mingi siht ja eesmärk seada, sest järgmised jõulud on nii kaugel... Ja milliseid lubadusi, kas ainult selliseid, mida oodatakse sinult või neid, mis tõesti sulle tähtsad.
Lugesin tänasest lehest, kuidas meeletu hulk inimesi on lubanud kaalu kaotada, rohkem liikuma hakata. Statistika järgi kasvab igasuguste terviseklubide liikmete arv esimese paari kuu jooksul suure hüppena ning hakkab siis mõne kuu pärast järsu kõverana langema. „Chatelaine” ajakiri annab minu meelest väga häid soovitusi, kuidas kõik kaalukaotajad (aga minu meelest kõik inimesed) peaksid endale loogilisi eesmärke seadma. Juba esimene nõuanne „Think lifestyle change, not diet” paneb asjad paika.
Kõik need mõtted tulid mulle pähe, kui istusin sellel oma aja äraelanud diivanil (või mitte :)
(Kuused korjatakse kokku ning muudetakse kompostiks, nii et pole põhjust väga nutta. Ja enamsti kasvatatakse neid vastavates farmides ainult jõulupuudeks. Need, kes tahavad erilist jõulutunnet, võivad minna ise oma saega kohale. Lisaks on seal igat sorti toredaid üritusi lastele. Siiani pole me seda kunagi teinud. Ostame IKEAst suhteliselt odava kuuse, mille eest makstud raha saaksime hiljem tagasi, kui sealt hiljem kaupa ostame. Ja me leiame ikka midagi enda jaoks.)
Minulgi kummitab juba teist päeva jupike Rene Eespere - Ott Arderi laulust:
VastaKustutaVaid kuusest mul on endistviisi kahju,
sest kuusega koos tuppa tuleb rõõm.
Ent pärast aetakse ta kuskil ahju,
kus endasse ta neelab tulelõõm.
Meil olid esimest korda elus pühad ilma kuuseta (20cm-sed dekoratiivpuhmad ei lähe arvesse), sest isegi kui selle hinges pesitseva mõõdukalt rohelise mehikese suudaksin ümber veenda, siis asi oli lihtsalt ka selles, et ta lihtsalt poleks kusagile ära mahtunud. Keskmine tüdruk teatas pealegi resoluutselt, et isegi spetsiaalsest kasvandusest raiutud kuusk lajatab raiumise hetkel tagasi kõik süsihappegaasi, mille ta elu jooksul puhastanud on ning et tema ei ole sellega nõus. Ilmselt on CO2 osas tegu küll mõningase liialdusega, aga iseenesest ju positiivne, kui teismeline keskkonna pärast muretseb :)
Minule ka ei meeldi see kuuskede põletamine. Sa tood kuuse tuppa, ehid ja imetled teda, laulad talle ja siis, kui teda enam vaja pole, viskad tulle...
VastaKustutaMeil oli lasteaias ka põletamise traditsioon. Mina sinna oma lastega ei läinud. Me viisime kuuse õue ja saatsime ta "kuusemaale" :) Hiljem viis koristaja selle prügikast juurde, nii et lapsed ei näinud.
Mulle meeldivad kunstkuused. Nendel pole küll lõhna ja teravaid okkaid.. aga jõulupuu moodi on nad ikka :)
Muideks mul oli ka vanasti jaanuaris selline tühi ja kurb tunne. Jõuluaega sai suure õhinaga oodatud ja siis äkki... polnudki nagu midagi. Aga nüüd nagu pole seda kurba tunnet.. hinge täidab "Suvi Eestis" ootus :)
Tegelikult proovisin sel aastal ainult kuuseokstega piirduda, kuid lapsed on nii kuusega harjunud ning ütlesid, muidu pole päris... ja ma ei tahtnud neilt seda rõõmu ära võtta. Ehk kui nad veel suuremad on :)
VastaKustutaMõistan täielikult :) Tegelikult jään ma igavesti jõulukuusest puudust tundma ning kui oma maja saan, siis esimene asi, mille ma sinna aeda istutan, on kuusk!
VastaKustutaMulle ka väga meeldib see mõte, et kuuseke on oma aias, mida siis jõuluks ehtida :)
VastaKustuta