Lastel on veel kaks päeva jäänud ja kooli tagasi! Ma ei arva, et nad kangesti sinna igatsevad, kuid vähemalt pole nad samamoodi nutujoru ajanud nagu mina oma tööga :)
Eile õhtul tuli Hanna laste rõõmuks sleepover'ile. Ja jääb homseni siia. Oleme madratsid suurde tuppa maha laotanud ning seal on neil kolmekesi lõbus tudida.
Tom on olnud paar viimast päeva külmetuses ja istus kodus, täna pidi siiski end tööle vedama, sest muidu oleks labori uksed kinni jäänud. Mari jäi meil siis vägesid juhatama. Oli hommikul kenasti pannkooke küpsetanud ja hiljem tegi makarone juustuga (Kraft Dinner). Siis korraldas mänge. Paistab, et talle sobib selline juhendamine, teised tegid aga järgi, mis ta ette ütles, isegi kui asi eriti ei meeldinud (origami). Õnneks teevad nad erinevaid asju ega istu ainult arvutiekraani ees.
Koolivaheag läbi ja meie plaan lasta Maril rohkem ise söögitegemist õppida jäi kuidagi unarusse (kuigi me midagi siiski tegime). Võib-olla proovin ikka ta sõpru kokku saada ning teha neile „kodunduse tunde”, siis on neil lõbusam. Põhikoolis sellist asja ei õpita. Ilmselt millalgi hiljem, kui ise õppeaineid peab valima hakkma (ja siis pole mitte kuldne reegel, et tüdrukud kokkavad ja poisid teevad puutööd - valik on vaba, kusjuures keegi ei vaata imelikult haamrit ja naela käeshoidva tüdruku või kulpi keerutava noormehe peale).
Tegelikult pean tunnistama, et mulle meeldib, kui päev kulgeb oma plaani järgi. Lapsed kooli, tööle, õhtul koju, söögitegemine, karate, jalutsukäigud. Sellised koolivaheajad teevad muidugi hommikud lihtsamaks, sest ei pea võileibu lastele kaasa tegema ja kamandama, kas hambad pestud, riided seljas, kooliasjad kaasas, jne. Seekord polnud karate trenni lastele, kuigi nad oleks võinud täiskasvanute omast osa võtta, aga kuna Tom oli haige, siis jäi seegi ära. Lõppkokkuvõttes oli päris rahulik vaheaeg!
Eile õhtul tuli Hanna laste rõõmuks sleepover'ile. Ja jääb homseni siia. Oleme madratsid suurde tuppa maha laotanud ning seal on neil kolmekesi lõbus tudida.
Tom on olnud paar viimast päeva külmetuses ja istus kodus, täna pidi siiski end tööle vedama, sest muidu oleks labori uksed kinni jäänud. Mari jäi meil siis vägesid juhatama. Oli hommikul kenasti pannkooke küpsetanud ja hiljem tegi makarone juustuga (Kraft Dinner). Siis korraldas mänge. Paistab, et talle sobib selline juhendamine, teised tegid aga järgi, mis ta ette ütles, isegi kui asi eriti ei meeldinud (origami). Õnneks teevad nad erinevaid asju ega istu ainult arvutiekraani ees.
Koolivaheag läbi ja meie plaan lasta Maril rohkem ise söögitegemist õppida jäi kuidagi unarusse (kuigi me midagi siiski tegime). Võib-olla proovin ikka ta sõpru kokku saada ning teha neile „kodunduse tunde”, siis on neil lõbusam. Põhikoolis sellist asja ei õpita. Ilmselt millalgi hiljem, kui ise õppeaineid peab valima hakkma (ja siis pole mitte kuldne reegel, et tüdrukud kokkavad ja poisid teevad puutööd - valik on vaba, kusjuures keegi ei vaata imelikult haamrit ja naela käeshoidva tüdruku või kulpi keerutava noormehe peale).
Tegelikult pean tunnistama, et mulle meeldib, kui päev kulgeb oma plaani järgi. Lapsed kooli, tööle, õhtul koju, söögitegemine, karate, jalutsukäigud. Sellised koolivaheajad teevad muidugi hommikud lihtsamaks, sest ei pea võileibu lastele kaasa tegema ja kamandama, kas hambad pestud, riided seljas, kooliasjad kaasas, jne. Seekord polnud karate trenni lastele, kuigi nad oleks võinud täiskasvanute omast osa võtta, aga kuna Tom oli haige, siis jäi seegi ära. Lõppkokkuvõttes oli päris rahulik vaheaeg!
Tore, kui lapsed kokkavad. Kirstile meeldib ka süüa teha. Isegi nii palju, et tema nn. "teine" valik, kui ta poleks soovitud erialale sisse saanud, oleks olnud kokandus.
VastaKustutaTegelikult kui nüüd Eestis kehtivasse õppekavasse süüvida, siis sinna on kenasti kirjutatud, et tööõpetuse valiku tegemise õigus on lapsevanemal. See tähendab, et kui mina soovin, et minu poeg õpiks kuduma, heegeldama ja kokkama, siis esitan avalduse direktorile ja võialuse korral peaks ta need tunnid saama. Ma ise kasutasin seda õigust enda tütre puhul. Ta läks 8. klassis käsitööõpetajaga konflikti ning teatas, et tema sinna tööõpetusse enam ei lähe. Kurtsin oma muret poiste õpetajale ning tema mulle seda õppekava asja mainiski. Algul oli plaan, et saame tekitada ühe tüdrukute grupi juurde, kuna aga kooli rahalised võimalused ei lubanud õpetaja tunnikoormust suurendada, siis liitusid neli tüdrukut poiste tööõpetuse grupiga. Nad tegid seal tõeliselt põnevaid asju: intarsiat (puulõiget) ja klaasitöid (vitraažid, nõud). See oli õpetajale endale ka tore kogemus, sest õhkkond poiste grupis muutus. Kirstigi sai lisaks kudumise-heegeldamise-õmblemise oskusele juurde ka tinutamise oskuse. Muid klaasitöid pole võimalik tal teha, sest puudub vajalik ahi.
Praegu ma isegi tunnen puudust, et teda enam kodus pole. Paar viimast sünnipäeva läksid minu jaoks päris muretult. Toidud valis ja tegi Kirsti. Nüüd pean ma jälle ise hakkama saama. Saan ka, aga... no ei ole see söögitegemine just vaimustust esilekutsuv tegevus. Juba see menüü kokkupanek...
-Katrin-