Fotojaht - värviline

Nädalavahetusel toimusid ukrainlaste pidustused,
mis sulgesid Bloor West Village'i kahe metroopeatuse vahel.
Mõned värvilised pildid sellelt ürituselt.

Roheline liikumine Filipiinidel...
kotid on valmistatud joogipakenditest.

Eestist värviline võileivatort
ja maja, mille värv pani kärmesti kaamerat haarama.

Aroonia pisut sügisesel taustal Eestis.
Siin on hetkel nii soe ja niiske, et pidin natukeseks isegi
õhujahutaja peale panema.
Sügisevärve peame veel ootama!

Värvilised pildid siinsest raamatukogust.

Kodus

Reede õhtu... enamvähem olen saanud üle ajavahest, kuigi siiani olen öösel kolme ajal silmad pärani proovinud mõelda meetodite peale, kuidas uni tagasi tuleks! Viimasel kahel ööl olen mingi ime läbi täpselt 3.33 kella vaadanud... kas see peaks midagi tähendama :). Mõni oskab seletada, kuidas iga tund ajavahet tähendab ühte päeva toibumisaega - siia lennu puhul siis tervelt nädal aega!

Tegelikult oleme aru saanud, mida kiiremini surume end vastava ajavööndi rütmi, põhiliselt ikka magamaminekut venitades „õigele” ajale, seda rutem saame oma elu normaalse peale nihutada. Raske on aga õhtul end üleval hoida. Saabumispäeval hakkasin kohe kohvreid lahti pakkima, kuni enam ei jõudnud ning jätsin paraja segaduse keset elutuba kiisude rõõmuks, kes seal möllamiseks toreda koha leidsid. Kolmapäeval olid lapsed truilt karates tagasi. Sealsete kaaslaste jaoks olime Draakoni komme kaasa võtnud, mis üldise heakskiidu teenisid (marmelaadikomme oleme pakkunud siinsetele lastele, kuid need on liiga võõra maitsega olnud). Eile tegime oma tavapärase jalutuskäigu raamatukokku ning tagasiteel oli tunne, et jääks lausa püstijalu magama!

Meie normaalne elu algas samas juba eilsest, ainult ühe päeva olimegi kodus reisiväsimust puhkamas. Mina tööle, lapsed kooli! Metroojaama juures tervitas mind üks siinsesse parlamenti pürgija (meie äraolekul on kuulutatud välja uued valimised); surus kätt ning pomises midagi erilisest soovist hommikul tulla minu kätt suruma (või midagi sellesarnast :). Oh, milline vastuvõtt esimesel tööpäeval peale puhkust!

Kirke rõõmustas, et ta sõbranna on samas klassis ning teatas kahest uuest tüdrukust, kellega on koos tore mängida (üks pidi olema Makedooniast ja teine Somaaliast või Indiast... ma ei tea, kuidas need üsna erinevad kohanimed talle ajusoppi jäid. Uurisin, mis värvi neiu nahk on, kuid ega sellest palju kasu ole, sest Indiaski on tumedamanahalisi). Mari klassijuhatajaks sai õpetaja, keda ta kõige vähem endale tahtis. See ei pidanud tähendama, et ta hea õpetaja pole! Lihtsalt teised oleks talle rohkem meeldinud!

Nii me siin vaikselt toimetame ja proovime pilvedest maa peale jõuda, see tähendab oma tavarütmi tagasi saada...

Puhkuseraamatud

Paul Rahno "Väike Andi Nõmmel"

"Katsu, harjuta, otsi. Pole vaja teiste järgi teha. Võib-olla on sinul hoopis millegi muu jaoks annet. Võib-olla ka mitte kunstnikuks, millekski muuks. Ilmas on palju teid. Ja pea ikka meeles: kõige tähtsam on saada tubliks inimeseks. Ausaks, õiglaseks, kindlaks..."

Olen siin Tallinna külje all üsna uus elanik (hetkel ikka poolitoobine :) ja mis oleks kõige loomulikum, kui haarata kätte raamat, mis on kirjutatud just sellest linnaosast. Väga tore lugu pisikese poisi silmade läbi, kes noorest peast satub eelmise sajandi alguses Nikolai von Ghleni maadele elama, kus ta isa ehituse peal tööd leiab. Lugesin seda ja püüdsin ette kujutada, kus miski asus ja kuidas kunagi vana Ghlen siin oma toimetusi toimetas. Hiljuti arutasime just oma küllatulnud sõbraga, kuidas see aedlinn siia tekkis ning eks sealt saa sellegi kohta vastuseid. Ja kuidas Hiiu sinnakolinud hiidlaste järgi nime sai ja Pääsküla nime tekkimise kohta arvamusi.

Ma ei mäleta, millal ma viimati ühe eestikeelse raamatu läbi lugesin. Põhiline põhjus muidugi selles, et ega neid nii palju kätte pole saada ja mis on, on ka loetud (ka Toronto raamatukogusüsteemis on hulgaliselt eestikeelset kirjandust, tänu nendele eestlastele, kes seal tööl on olnud).

Hulgaliselt on mul kodus pagulaste poolt välja antud kirjandust, mis samuti loetud, kuigi pean tunnistama, et nii mõnedki muutusid juba kuidagi tuttavalt korduvaks - sõda, põgenemine, uues kohas sisseseadmine... Nüüd on küll Tartu College'is olemas raamatukogu, kuhu muretsetakse uuemat kirjandust, kuid kiire elu ei luba sinna kergelt kohale minna.

David Baldacci "Collectors"

Põnev lugu spioonidest ja reetmistest, kuidas väga kõrgel tasandil endale mugav elu on loodud saladuste müümisega kõige suurema rahalise pakkumise esitajatele. Kuidas ükskõik milliste vahenditega seda head elu jätkata, määrates surmale need, kes seda takistavad. Ma pole lugenud samade tegelastega Camel Club'i, kuid tahan sellegi nüüd ette võtta ning nagu aru saan on vähemalt veel üks raamat ilmunud samast sarjast. Mehed, kes on elus vintsutada saanud on loonud omamoodi klubi, mis püüab maailma paremaks muuta. Selles loos lisandub neile naine, kes siiani on oma oskusi pisut Robin Hoodi moodi kasutanud.

Barbara Erskine "Whispers in the Sand"

Noor naine saab enne Egiptuse reisi kaasa oma esivanema päeviku, milles kirjeldatakse sarnast reisi eelmisel sajandil. Kohvripõhjas on ka väike iidne pudelike, mille ümber keerleb needus. Selline muinasjutuline raamat, kus põhitegevus toimub kaasajas, kuid paralleelselt ka päeviku kirjutamise ajal ning lõpuks lühidalt siia sinna lükitud ka pudelikese teekonna lugu. Väga kenasti kokku pandud teos kõigile, kellele meeldib müstika, legendid, hingede rändamine...

Penny Vincenzi "Sheer Abandon"

Autor, kelle teosed meeldivad mulle juba sellepärast, et need nõnda pikad on. Üksvahe ma peamiselt raamatu paksuse järgi loetavat valisingi, sest lühikesed saavad mu käes liiga kiiresti otsa ning mulle jälle meeldib veeta võimalikult kaua aega samade tegelaste hulgas.

Tema lood räägivad naiste saatustest, kuidas teatud teod aastate eest mõjutavad nende elu. See raamat on kolmest naisest, kes noorest peast maailmas ringi reisides kord kokku satuvad. Üks nendest sünnitab lapse ning jätab beebi maha lennujaamas. Kuusteist aastat hiljem toob saatus nad uuesti kokku, ka mahajäetud lapse, kes oma päris ema otsib. Mis ajendab inimesi ühte või teistmoodi käituma... milline must mäng on poliitika...

Lou Wakefield "Tuscan Soup"

Lahe lugemine puhkuse ajaks... Lugu erinevatesse klassidesse kuuluvate inglastest puhkuseliste seiklustest Itaalias. Loomulikult tekitab erinev taust kummalisi apsakaid. Ning paneb ka tõsiselt mõtlema, kas tõesti on sellel rikkamal seltskonnal parem elu... mis on tähtsam, varad ja kuulsus või lihtsalt rõõm oma elu üle.

Chris Manby "Seven Sunny Days"

Veel üks teos, mis sobiks imehästi kuumal päeval rannas kättevõtmiseks. Kolm noort naist reisivad Türki, et ühe viimast "vaba" nädalat enne pulmi tähistada. Reis paneb seltskonna äkki hoopis teistmoodi oma praeguse elu peale mõtlema. Samas oli mul hea meel, et teos ei olnud tavapärane noormees leiab neiu ja nad elavad õnnelikult kuni surevad... vaid lihtsalt sisevaade inimeste hinge!

Eesti reisi järelmõtteid

Meie reis läks väga kenasti. Vihmasadu Eestis nuttis meiega kaasa, et lahkuma pidime... Õhtul suutsime end kodus umbes kella üheksani üleval hoida, siis kukkusime ära. Öösel kella kolme ajal (kui Eestis kell 10 oli), ärkasime, kuid õnneks tuli uni tagasi ning saime veel ikka mõne tunni tudida. Loodetavasti läheb seekord õigesse rütmi tagasiminek kergemini!

Ma ei ole käinud Eestis tagasi väga tihti, kuid iga korraga tunnen end üha rohkem kodusemalt, enam ei ole need muutused nii meeletult suured ja elu on kuidagi palju rahulikumaks läinud, vähemalt väliselt. Seekord oli mul peaaegu selline sisemine rahulolu, nagu poleks siit ära olnudki ja pole kordagi mõelnud, miks ma siia üldse oma nägu näitan või soovinud kiiresti-kiiresti tagasi...

Jäin lausa mõtlema selle üle ning viimaks nuputasin välja, et kõik need blogijad, kes usinalt Eestis arvutinuppe klõbistavad ja kelle lugusid mina kaugel üle ookeani viimase aasta jooksul olen lugenud, on toonud sünnimaa elu palju lähemale. Suur aitäh teile! Lihtsalt uudiste jälgimine ning raadiosaadete kuulamine ei anna nii hästi edasi elu tavapoolt, mis mulle tegelikult palju olulisem on, kuna mõtted kisuvad kangesti tagasi Eestisse.

Sain päris paljudega kokku, kuigi mitte kõigiga, kellega oleks tahtnud...

Olin palju koos õega, keda näen imeharva; püüdsin ikka emaga aega veeta, kuigi ilmselt mitte nii palju, kui tallegi oleks meeldinud. Sain vähemalt pisut oma abi kapi lammutamisel osutada:). Imeline oli, et mõned mu head sõbrad võtsid vaevaks Tallinnasse tulla! Olen ikka mugav küll... aga aeg lendab siin mingil põhjusel lausa topeltkiirusega, ei raatsi seda sõitmise peale kulutada! Aitäh kõigile, peatse kohtumiseni!

Tagasiteel

Loodan, et saan varsti uuesti seda kaunist päikeseloojangut oma Tallinna kodust imetleda! Täna viib mind tagasi Torontosse! Kuna lend läheb lääne poole, siis võidan mitu tundi ning sama päeva pärastlõunal olen Kanadas, kus muidugi uni kohe vaevama hakkab, kuigi mitu head tundi jääb sealse päikeseloojanguni...

Meil oli siin väga kena olla. Suure vahe teeb, kui sul on omaette olemine-elamine... Ükskõik kui lähedane see inimene ka ei ole, kelle juures peatud, oled ikkagi külas ning hakkad üsna pea oma koju igatsema. Mul on hea meel, et meil siin toredad naabrid on, kelle lahkel loal ja abil meil internet sees oli. Aitäh! Saime Torontoga pidevalt läbi Skype'i ühenduses olla! Ja muidugi mina oma postitusi postitada :)! Naabripoisid olid tüdrukutele vahvateks seltsilisteks.

Muidugi oli seekord väga eriline tüdrukute kooliskäimine. Arvasin, et selle korraldamine keerulisem on, kuid asi osutus palju lihtsamaks. Tean, kui raske oleks Kanadas kõikvõimalikest reeglitest kinnipidamisel asi peaaegu võimatuks muutunud. Valmistusin kõigi takistuste ületamiseks ja võtsin e-posti teel ühendust kooli direktoriga, kes minu suureks üllatuseks ja rõõmuks suhtus asjasse väga positiivselt, arvates, et tüdrukute huvi kooli ja eesti keele vastu oli pigem tervitatav. Olen väga tänulik temale ja õpetajatele, kes seda võimaldasid!

Vaatan hetkel veel Terevisiooni saadet. Juba olen kurb, et ei näe neid eestikeelseid saateid... Püüame tavalise toaantenniga ainult kolme kanalit ning olen just nii vähesega rahul! Nüüd on vaja kohvrid kinni tõmmata ning lennujaama teele asuda, pole aega rohkem heietada :)!

Kontrastid...

Tuvi sära keskel...

Koolinädal Eestis

Proovin mõne sõnaga edasi anda, mis tüdrukutele tundus hoopis teistmoodi võrreldes Kanada kooliga. Mari märkis ära, kui palju talle meeldisid lühemad päevad, kuigi varajane ärkamine just kõige kergem polnud. Torontos ärkame tegelikult vaid pool tundi hiljem ning kool saab iga päev otsa täpselt ühel ajal - 15.20.

Vihikud ja õpikud on Eestis palju õhemad ning väiksemad! Enamus, mis mina näinud olen, on sellised suure kirjalehe suurused ja need on tavaliselt koolis hoiul, ainult kodutöö puhul tuutakse koju kaasa. (Muide sellest aastast hakatakse kodutööd põhikoolis andma võimalikult vähe ja kindlasti mitte nädalavahetusteks või koolivaheajaks, eesmärgiga anda rohkem aega koos perega midagi ette võtta!).

Esimese päeva avaaktus ja ainult üks tund olid kindlasti midagi uut, sest nad on harjunud kohe terve pika päeva kohal olema. Vahepeal ehk on väike kogunemine, kuid mitte midagi suurt ja uhket. Koolikella helin oli hoopis huvitavam siin. Mari võrdles seda pisut sõjaväega seotud fanfaarihelidega. Vahetunnid olid üllatuseks, sest Kanadas on vaid üks tunniajane vahe söömiseks, lähemal elavad lapsed lähevad koju, teised söövad oma kaasapandud toidu ning hiljem minnakse õue. Viimane oli samuti märkimisväärne, sest ainult tõeliselt kehva ilmaga ollakse Kanadas koolis sees, muidu alati väljas. Et vahetusjalatsid tuli siin Eestis kohe kooli kaasa tuua oli võõras, sest neid on tüdrukud kasutanud ainult talvel, kui kooli tullakse saabastega.

Ja muidugi puudub Eestis igahommikune hümni laulmine! Minu meelest eriliselt tore komme, sest nii saavad sõnad kohe kindlasti selgeks :). Koolitoiduga jäid nad minu üllatuseks väga rahule, ainult ühel päeval pakutud supp polnud just meele järgi. Loomulikult on see suur asi, et ei pea ise toitu kaasa võtma, saad sooja toidu ning isegi raha ei pea selle eest maksma!

Kõige raskemaks tunniks oli vene keel, millest tüdrukutel pole vähematki aimu! Kõige lihtsamaks... loomulikult inglise keel, kuigi ühel neiul külas käies, kes aasta tagasi Kanadast siia kolis, sai tükk aega arutatud briti inglise keele üle, mille hääldus neile palju nalja valmistas. Samas ei tehta kunagi suurt numbrit, millise aktsendiga keegi inglise keelt räägib, küsimus on rohkem selles, kuidas näiteks sõna aunt öeldakse (kas pika a-ga või ä-ga). Matemaatika ja mõned teised ained jäid pisut arusaamatuks, sest neil puudub vastav sõnavara. Õpetaja võib seletusi jagada asjast, millest väga hästi osatakse kaasa rääkida, kuid kahjuks kaob jutujärg laste meeles kuhugi ära. See muutis tunnid nende jaoks pisut igavaks.

Palju olen kokku puutunud väidetega, et eriti Põhja-Ameerikast siia kolinud, on maha jäänud oma õpingutega. Nüüdse vähese kogemuse põhjal ei saa ma just sellega nõus olla. Kanada on viimase kümne aasta jooksul palju oma õppeprogrammi muutnud, seda ühtlustanud - hiljutise PISA-testi tulemused näitasid, et Kanada on päris kõrgel oma tulemustega (mõned provintsid kõrgemal kui Eesti).

Mõlemale meeldis Eestis elavate laste iseseisvus. Juba madalamates klassides minnakse ise kooli ja koolist koju. Paljudel on mobiilid. Nägin, kuidas taoline korraldus neile eriliselt meele järele oli :). See on muidugi põhjus, miks samavanused eesti lapsed asjalikumad tunduvad. Kanadas ollakse palju rohkem ära hoitud ja ülikaitstud. Teisalt arvati, et tundides räägiti omavahel rohkem võrreldes oma "päris" kooliga, kus õpetajad seda üldsegi ei salli. Mina muidugi arvan, et oleneb ikka suuresti õpetajast; kuigi mõne praeguse õpetajaga asja arutades, saan aru, kuidas laste õigused on aina suurenenud ning õpetaja ei saa eriti midagi tehagi. Ehk peab ühest äärmusest teise minema, enne kui kena kesktee leitakse.

Muidugi on raske ühe nädala järgi lõplikku hinnangut anda. Arvestades, et tüdrukud olid siiski ainult kõrvaltvaataja rollis, siis läks neil väga lihtsalt need viis koolipäeva, tegelikust töötegemise tunnetusest jäid nad ilma. Üldine arvamine oli siiski väga positiivne. Meie üllatuseks oli Kirke vast isegi rohkem koolist vaimustuses kui Mari. Mari muidugi oskas ilmselt pisut põhjalikumalt asja analüüsida ning aru saada, kui palju tööd tuleb teha oma eesti keele lihvimisega.

Hetkel ootavad nad siiski Kanadasse tagasiminekut ning igatsevad oma sõprade järele seal, kuigi nad mõlemad leidsid head kaaslased siinsete klassiõdede hulgast (loodan, et nad pisutki nendega suhtlema jääksid, sest see aitab palju kaasa nende keelele). Enda poolest jääks silmapilkselt siia paigale ning miski asi ei kangutaks mind siit enam lahti!

Sina ja teie

Kui kuulan filme inglise keeles, siis you ei kõla minu jaoks teiena nagu eestikeelsed subtiitrid näitavad. Jäin mõtlema, kuidas mu noored õpilased Eesti Koolis väga loomulikult mulle sina ütlesid. Kust see tuleb... ilmselt võtavad nad seda samaoodi kui mina ja you on nende jaoks ühe isiku poole pöördudes ikkagi sina! (Huvitav on see, et samas ei unustata austavat pöördumist - proua või härra See ja See. Näiteks: proua T..., mis sa arvad, kas Türgi peaks Euroopa Liitu kuuluma?).

Seletasin seda teietamist enne siinsesse kooli minekut Marile ning tema ei suutnud kuidagi aru saada, sind on ju üks, miks ta peaks rääkima, nagu mind oleks mitu... (ehk on see vabama käitumisega Ameerika mandri vaatevinkel).

Ja mulle meeldib see sinatamine, kuigi Rootsis elades ja sellega esimest korda kokku puutudes, tundus taoline asi väga ebaviisakas ja kummaline. Varsti olin aga sellega väga harjunud. Vastupidine pöördumine oli pigem imelik. Mõned aastad tagasi tundsin end suure ja uhkena, kui õpetajad millalgi kaheksandast klassist hakkasid meid teietama... Teisalt - pikka aega ei ütelnud oma tädilegi sina, kuni ühel päeval võtsin julguse kokku. Tundsin justkui oleksin suurest koormast vabanenud ja hoopis kergem oli temaga äkki suhelda!!! Kui minust noorem täna minu poole teiega pöördub, panen ta kiiresti oma pöördumist muutma. Teie paneb mind tundma eriliselt vanana... ja kes seda siis nii väga igatseks! (Minu ema pildil on samas nii teiede kui sinadega alati väga nooruslik!)

Praegu tuleb sina palju kergemini huultele, kui eesti keeles räägin ja pean tõesti kontrollima, et siiski viisakas olla :). Enamus meie panga liikmetestki on samamoodi sina peal... kuigi proovin eriti vanemate puhul siiski teiest kinni hoida. Aga-aga, ma ei arva, et me millestki ilma jääme, kui teie rootslaste ja paljude teiste eeskujul kaob. Teie on kauge ja külm. Sina toob teise inimese palju lähemale, kuidagi lihtsam on olla nii sõbralikum ja lahkem!!! Ehk ongi see meie ülitõsiduse lahenduseks ;).

Kahejalalistest kaheksajalalisteni

Pildiseeria nendest, kellega Eestis kokku puutusime...


Pisike linnu, kes ootamatult korstna kaudu kaminasse oli sattunud.
Huvitav oli see, kuidas lind
surnut teeskles ning liikumatult lamas,
kuni Mari päästis ta vabadusse.

Iga kiisu meentuas meie kahte, keda me kõik taga igatseme.

Palju, palju koeri...
Nii mõnigi oskas valvatava maja aia tagant meid ära ehmatada!

Jänku, kes usinalt oma kirjatükki arvuti klahvidel valmis toksis.

Ristteel...

Sitikad ja muud mitmejalalised...

Sellise toreda suure ämbliku avastasime magamistoast,
isegi julge Mari ei tahtnud liiga lähedale minna...

Fotojaht - seened

Üks seenepoiss Kanada metsadest -
sealgi leidub selliseid :)

Mõned seenekesed vihmasest Eestist.

Kes soovib kärbseseene kausist sügislehe suppi...

Eesti seened Tomi silmade läbi...

Puud & lapsed

Tüdrukuid on väga raske eemale hoida võimalikust ronimiselamusest, kui mõni paras puu ette satub, eriti muidugi käib see Mari kohta... Ja Eestis jätkus neid võimalusi hulgaliset. Mõnest on pildidki tehtud (teisel fotol märkisin väikese lillekesega ära, kus Mari end peidab).