Tsivilisatsiooni hukk... ?

Mõned aastad tagasi lugesin läbi raamatu, milles räägiti tsivilisatsioonide tekkimisest ja kadumisest (Jared Diamond "Collapse" 2005). Eriti on jäänud meelde üks sajandite tagune rahvas Põhja-Ameerikas. Nii palju kui on suudetud kindlaks teha, siis oli neil väga kaugele arenenud ühiskond (maiade ja asteekide oma on nende kõrval muidugi rohkem teada-tuntud). Nad ehitasid isegi mitmekordseid maju. Aga ühel päeval polnud neid enam... Õieti mitte ühel päeval, vaid ikka natuke pikema aja jooksul. Ajaloolased on teinud kindlaks, et põhipõhjus oli väga proosaline. Nad jäid lihtsalt nälga. See tähendab, et nad kasutasid ära kõik ümbruskonna varud. Kui siis veel lisada juurde väiksemgi kliimamuutus, polegi vaja kaugelt põhjuseid otsida, miks kõik nii läks, ning need, kel võimalus, põgenesid kusagile mujale.

Mõtlesin selle peale jälle, kui hiljuti artikli peale sattusin, mis küsis: Kas oleme tsivilisatsiooni hukkumise teel? Omamoodi on see eelmise postituse jätk ning ka vastus sinna jäetud kommentaarile (ma polegi täpselt aru saanud, kelle sabarakuks see kommenteerija on ;-)  Luke Kemp on mures, et nii nagu eelmised tsivilisatsioonid, seisame me uue „huku“ lävel. Arnold Toynbee ütleb oma töös, milles uuris maailma erinevaid tsivilisatsioone, et inimkond on ise nendes „hukkudes“ süüdi. Kuigi... mitte ainult nemad, natuke on ka „abi“ saadud. Läbi inimkonna ajaloo on mitmeid selliseid tõuse ja kukkumisi olnud. Ja me ikka ei õpi. Või me mõtleme, et oleme küllalt targad ja teadlikud, ning lõpuks sammume ikkagi kuristiku servale. Sest nagu ütleb artikli autor Kemp, selline käitumine võibki olla täiesti „normaalne“ nähtus iga tsivilisatsiooni jaoks. Võiks ka arvata, et oleme tehnoloogiliselt palju kaugemale arenenud ja oleme immuunsed selliste ohtude vastu, kuid tuleb välja, et need pigem lisavad ootamatuid väljakutseid kõigile muudele probleemidele. Ja ei tähenda, kas tegemist on väikeste või globaalsete mõõtmetega ühiskondadega. Globaalsus võib pigem kaasa aidata üleilmsele kokkukukkumisele. Sest me oleme üksteisest üha rohkem sõltuvusse sattunud.

Kuigi ei ole olemas mingeid täpseid reegleid, kuidas kõik võiks toimuda, siis ajaloolased, antropoloogid ja paljud teised on toonud välja erinevaid tegureid, mis aitavad ühel tsivilisatsioonil lõpusirgele suunduda. Ta võrdleb ka, et ühiskond võiks olla nagu trepp, mida mööda me ronime. Ning iga sammuga, mis me astume, kukub redelipulk ära. Mida kõrgemale me jõuame, seda kõrgem saab meil kukkumine olema. Sest oleme kaugenenud oskustest, mis aitaksid meil toime tulla juhul, kui ei saa enam kasutada tehnoloogia saavutusi, kui on kadunud vanad oskused.

Kliimamuutus: põhjustab ikaldust, nälga ja kuivust (kõrbede tekkimist).

Elukeskkonna muutused: vee saastamine, mulla viljakuse vähenemine, metsade mahavõtmine jne, mis tähendab, et paik, kus me elame ei suuda enam pakkuda elukeskkonda, kus inimene eksisteerida saab.

Ebavõrdsus ja oligarhia tekkimine: ei tähenda ainult seda, et ebavõrdsuse süvenemine tekitab probleeme, vaid takistab ka võimet midagi teha ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamiseks. See juhtub tavaliselt tsükliliselt. Inimeste arvukus kasvab, töötajate arv suureneb, aga tööd pole pakkuda, mis omakorda muudab tööhinna madalaks. Kaob üksteise toetamise tunne, igaüks on enda eest väljas... Tulemuseks on poliitilised rahutused.

Keerukus: Ühiskonnad kukuvad kokku, sest nende ülesehitus on muudetud väga keeruliseks ja bürokraatlikuks. Ühiskonnad on probleeme lahendavad üksused, mis paratamatult muutuvad ajapikku üha keerukamaks, et kõike „korras hoida“ ja reguleerida. Aga mida keerulisemaks asjad muutuvad, seda raskem on kõigest sellest tegelikku kasu lõigata.

Välispidised mõjutused: sõda, loodusõnnetused, näljahäda ja haigused.

Juhuslikkus/halb õnn: Kui üks liik võitleb pidevalt oma ellujäämise nimel muutuvas keskkonnas, siis on „välja suremine“ pidevaks probleemiks. Võib küll proovida mingit valemit leida, kuid lõpuks on ikkagi põhjuseks teatud tingimuste olemasolu, jõudmine murdepunktini, kus enam pole midagi teha.

Inimesed küsivad vahel, mis see ajaloo tundmine meile annab. Jah, isegi mõtlen vahel hoolimata sellest, et olen ajaloohuviline. Aga seda ta annabki, et me teoreetiliselt peaks õppima möödunust. Just nimelt teoreetiliselt. Sest tegelikkus on hoopis midagi muud. Enamuse jaoks on see tühi jutt. Nendele on tähtsam see, et neil oleks liha grilli peale panna, õlu külmas ja puhkus soojale maale kindlustatud. Mingi „homo sapiensi“ päästmine või tema elushoidmise toetamine, pole eriti nende asi, nagu hiljuti Ameerika tänavatel tehtud küsitluses selgus. Mitte muidugi sellepärast, et nad nii hoolimatud eneste ehk inimeste vastu oleksid. Neil lihtsalt polnud aimugi, kes see „primaat“ olla võiks. On see siis harimatuse/harituse küsimus või puhas hoolimatus või usk, et "minuga ei juhtu midagi"... kes teab...

Eesti võib ju suurel häälel proovida nõuda, et nende piirid on kinni, ja et ei mingid põgenikud ega muud segavad faktorid ei tohiks tulla ning meie elu rikkuda. Aga... kui seista massi ees, kellel on tühi kõht ja nägemus, et kusagil mujal võib seda kõhtu täita, siis sa ei või kunagi ette teada, milleks nad valmis on. Siis oleme olukorras, kus igaüks peab oma koduuksel iseenda eest seisma. Mingi maailmakord ei oma siis enam üldse mingit tähtsust. Ning Hollywoodi filmid katastroofidest võivadki tõeks saada... Muidugi tahan ma uskuda, et inimkond on sellest kõigest üle. Ja et seda ei juhtu kunagi, sest me oleme ju palju targemad kui me esiisad. Aga... mida vanemaks ma saan ja mida rohkem mõistan, kui väga erinevalt me kõik mõtleme, siis seda rohkem kaob usk sellesse. Piisas vaid näiteks mõnekümnest aastast kui kordus maailmasõda, mida ei pidanud mitte kunagi juhtuma. 

Ma proovin küll olla selline hooliv ja loodust hoidev, nii palju kui mina teha saan. Aga tunne, et me liigume ühte või teistpidi väljasuremise poole, ei kao. Ning kas ongi tähtsust, millal see täpselt juhtub. Kas mõni põlvkond varem või mõni põlvkond hiljem. Ning kas see juhtub vindudes või pauguga. Loodus suudab end jälle jalule ajada, kindlasti teistsugusena, kui me seda praegu tunneme. Seda muidugi, kui me planeet ikka veel alles on ;-)

Vaatasin eile kirjutatu üle, ning ETVs tuleb just "Suud puhtaks". Tasub vaadata, jälle teemaga seotud :-) Natuke positiivse poole pealt... Mari ütles mõne aasta eest noore tudengina, et eks nende põlvkond peab lahendama meie vead ja aitama planeeti päästa. Samas on ju meil tehnoloogia, mille õige kasutamine võib aidata kaasa, et meie tulevik ei oleks nii tume. Peaasi muidugi, et kõik need teadmised ja soov midagi ära teha jõuab iga inimeseni.

Mis siis ikka maailmas toimumas on...

Ma tunnistan, et ma pole kunagi nii tähelepanelikult poliitikat jälginud. Või.. ma valetan. Ikka siis, kui 80ndate teisel poolel hakkasid asjad liikuma hoopis uues suunas, siis proovisin ka igalt poolt infot ammutada. Muidugi olid siis asjad hoopis teistmoodi. Info jõudis meieni teleri, raadio ja muidugi rahvasuu kaudu. Olime ka nõukogude ajal üsna hästi koolitatud sõeluma kõike läbi, mis võib tõsi, mis vale olla. Vähemalt need, kellel mingi pilt läänest võtta oli. Põhja-Eestis loomulikult tänu Soome "aknale". Mujal need, kes Ameerika häält proovisid õhust kinni püüda. Nüüd on ajad hoopis teised. Ma olen seda artiklit Näoraamatus jaganud, aga nüüd tegin kokkuvõtva tõlke, sest olen enne saanud märkusi, et kõik ikka ei mõista inglise keelt. Kuna see on üsna mõtlemapanev lugu, siis olin valmis ka natuke aega kõrvale panema (ma niikuinii olen viimased pool aastat või nii üsna palju tõlkimisega tegelenud ;-) 

 “Internet aitab ajapikku kaasa murettekitavale demokraatia langusele,” kirjutab Anne Apllebaum, kes on Ameerika ajakirjanik (Washington Posti kolumnist) ja ajaloolane. Aga ka Poola kodanik. Võitnud Pulitzeri auhinna, ning on palju kirjutanud marksismist-leninismist. Minu vanune. 

19. sajandi lõpu Ameerika Ühendriike iseloomustab ajajärk, kui “lääs võideti” (kõigile tuttavad kauboid, auruvedurid, kullapalavik läänepoolsetes osariikides). Kas võib juhtuda, et tuleviku ajaloolased iseloomustavad meie praegust ajajärku läänemaailma lõpuna? Anne Applebaum muretseb, et lääs ei ole kaotamas ainuüksi ühtsust ja jagatud eesmärke vaid ka usku nendesse põhiväärtustesse, mis seda siiani defineerinud - demokraatia, seaduslikkus ja pluralism. See on juhtumas Ühendriikides, ning on juba juhtunud mõnes Euroopa riigis. 

Mitmed küsitlused on näidanud, et maades, mida oleme pidanud liberaalse ja demokraatliku maailma pooldajateks, on noorem põlvkond vastukaaluks oma vanematele, valmis palju varmamalt teatama, et elamine demokraatlikus riigis pole oluline. Mis tähendab et vähenenud on demokraatia toetus, usk sellesse ning väärtustamine. Ongi nii, et sajandivahetuse ajal sündinute puhul on tekkinud murettekitav trend, mis ei ütle küll otse, et demokraatia oleks halb, pigem iseloomustab seda kui ebaolulist. Enamus elanikest muidugi nii ei mõtle, ning lähevad ikka valimiste ajal oma häält andma, kuid selline suund on tõesti hirmutav. Veerand Ameerika noortest ei hooli demokraatiast ei ühte ega teistpidi. Muidugi pole see mingi uus suund. Alati on olnud populiste (kuigi Applebaum eelistab kasutada sõna “antipluralist”, sest “populism” on liiga laialivalguv mõiste) nii eri riikides kui ka parteides endis. Juba pikka aega on eri maades teiste parteide kõrval olnud radikaalsed parteisid või fraktsioone ning sellest enam õieti ei räägita. 

Kuid nüüd on toimumas muutused. Need parteid on saavutamas suuremat toetust ning jõuavad isegi võimu juurde. Ungari kohta ütleb ta, et see polegi enam funktsionaalne demokraatia - riigi tsiviilinstitutsioonide tegevus on muutunud selliseks, et kodanikud ei saa korralikult oma demokraatlikke õigusi kasutada. Poola seisab ääre peal, kuid siiani on suudetud see tänu päris tõhusale vastuseisule kontrolli all hoida. 

 Mis on juhtumas? Miks levivad nende põhimõtted üle läänemaailma? 

Vastuseid võib otsida erinevatest maailmasündmustest, sõdadest, maailmakorra kukkumistest, majanduskriisist. Mis omamoodi kõik muutustele kaasa aitavad. Aga põhipõhjuseks on hoopis teabe ülekoormus ja maailma globaliseerumine.

Inimestel on tekkinud täiesti põhjendatud arusaam, et nende poolt valitud poliitikutel pole mingit kontrolli, mis ümberringi toimub. Näiteks ühe piirkonna elanikud võivad kaotada töö, sest mingi otsus oli vastu võetud näiteks Hiinas… Ongi nii, et kohalikul poliitikul pole mingit võimalust oma sõna sinna vahele öelda. Ning antipluralistlikud parteid teavad seda. Ning lubavad kõike muuta - vähendada immigratsiooni, astuda välja vabakaubanduslepingutest, luua uusi töökohti ning tuua kontroll kohalike elanike kätte tagasi. Muidugi on need ahvatlevad sõnumid selle põhjal, kuidas majandust oma mätta otsast nähakse, nad ei ole kuidagi seotud tegeliku majandusliku olukorra ja reeglitega. Ning neid oma mätta otsast välja hõigatud vaateid saab kujundada.

Tänapäeval kujundavad inimesed iseenda arusaamasid meedia ja sotsiaalmeedia “kõlakambrites”, kuhu jõuab valguskiirusel hämmastaval hulgal infot, mida on kerge kõikjal levinud nutitelefonide kaudu jälgida. Traditsioonilised kanalid, meedia, valitsuse teated ja omavahel suheldes jagatu on kõik kõrvale jäetud või tundub üleliigsena. Omal ajal said poliitilised parteid toetuda kohalikele näidetele kohalikust “päris” elust. Nüüd on see elu laienenud üle terve läänemaailma, kust otsitakse interneti kaudu uusi identiteete ja uusi sidemeid.

See on loomulik protsess, mis on kiirenenud tänu tehnoloogia arengule. Kuid selle kõrval käivad kampaaniad, mille eesmärgiks ongi läänemaailma tahtlik lõhestamine. 

Sellist ekstreemsete ja paremäärmuslike parteide kasvu toetab ilmselgelt Venemaa. Hiina kindlasti palju vähem, sest nad ei kiirusta vahele segamisega. Vähemalt hetkel. Kuigi nad hoiavad tähelepanelikult silma peal, kuidas Venemaal selles osas läheb. Praeguseks jätkab Venemaa oma mõju suurendamist läänemaades, seda tihtipeale lausa avalikult, läbi vanamoodsa korruptsiooni ja mõjuvõimu suurendamise, aga ka “relvastatud” sotsiaalmeedia kaudu. See juhtus USA valimistel, see juhtub üle Euroopa, kaasa arvatud Brexiti referendum. See ei ole enam mingi müstiline konspiratsiooniteooria. See juhtub tegelikult ja seda ei varjatagi enam. 

Kuidas me saame seda kõike peatada? 

Applebaum nimetab, et küberkaitse ja küberjulgeolek peaksid olema NATO jaoks keskseks probleemiks, millega tegeleda. Kui see peaks neile tunduma väga erinev võrreldes varasema tegevusega, siis oleks vaja luua spetsiaalseid institutsioone, mille ülesandeks on küberruumi kaitse täpselt samamoodi nagu NATO on siiani oma kaitset organiseerinud maismaal, vee peal ja õhus. Tõenäoliselt oleks kõik riigid seda nõus toetama. 

Ja hoopis vastuolulisena peaks lääs hakkama mõtlema, kuidas reguleerida internetis jagatavat infot. Kuidas muuta internet selliseks, et liberaalse demokraatia mõtteid kõige paremini edastada. Hiinlased on oma interneti muutnud autoritaarse režiimi jaoks sobivaks. Mis on meie vastus sellele? Kas jätame tõesti otsuste tegemise ainuisikutele (Mark Zuckenberg), kes määrab, kuidas töötab tsensor ja millised need reeglid peaks olema. 

Aga põhimõtteliselt on Applebaumi suuremaks mureks, mille vastu toimub omamoodi võitlus, hoopis aja kulg. Me eemaldume üha enam nendest võitudest ja jagatud ootustest, mis ühendasid läänemaailma (näiteks Eestis kasvõi võitlus oma iseseisvuse eest, maailma vastuseis Venemaaga, mis lõppes võiduga). Selle vastukaaluks on meie hiljutised tulemused, mis on täis kulukaid läbikukkumisi. Isegi Ida-Euroopas on meil täiskasvanute põlvkond, kellel puudub elav mälestus kommunismi õudustest ja ebaõnnestumistest.

Aja möödumisele (ja olnu unustamisele) pole olemas lahendust. Kuigi Applebaum otsib seda ning praegu proovib hoiatada neid, kes tahavad kuulata, võimalikest ohtudes. Aga kui palju neid kuulajaid tegelikult on... 

Tõepoolest... Mis on siis see lahendus... Kas täiesti välja lõigata end kõigest sellest infovoolust? Kas pea liiva alla peita ja vaikides pealt vaadata, mis ümberringi toimub? Lasta kõigel minna, sest tekib tunne, et mis me ikka teha saame... Kuni oleme olukorras, et see, mille sees oleme, ongi norm? Ma ei taha selles suhtes üldse nõus olla. Ma ei ole nõus, et need, kes näevad, kuidas asjad viltu võivad vedada, vait jäävad. Ma imetlen näiteks neid eestlasi, lätlasi, leedulasi ja teisi, kes jätkasid võitlust väljaspool oma kodumaad. Neil oli suur roll mängida, et meid ei unustatud. Aga nad oleks võinud ka rahulikult kõrvaltvaatajateks jääda... Eriti teise ja kolmanda põlvkonna omad. Muidugi jäädi ja jäädakse, aga alati leidus neid, kes suutsid lippu edasi kanda ja sõnumit kõigini viia.

Ma ei saa ka aru inimestest, kes pimesi usuvad kõike, mis neile ette söödetakse, korrates ja kaitstes väljaütlemisi, ideid, põhimõtteid... Peaasi, et see tuleb selle suust, keda "jumaldatakse". Kuhu on kadunud ISE mõtlemine? Mul on tunne, et olen vist tõesti põlvkonnast (või perest?), kes võtab kõike skeptiliselt. Ja kes on valmis ka oma "jumalusi" kritiseerima. Kui nad saavad hakkama asjadega, mis ei käi vähemalt minu "väärtustega" käsikäes ;-) 

Ma pidin korraks mõtlema, kust ma siis pärit olen. Aga pere on vist kõige õigem, see kellega ma praegu koos olen. Ma tean, et mu ema oli ka tegelikult üsna samasugune. Ja siin ei ole määravaks üldse hariduse tase, pigem haritus. Tal oli vaid 8-klassi kooliharidust, kuid ta luges palju, vaatas palju teadusfilme jne. Tänu temale olen kindlasti natuke selline nagu olen. Mari suurel ja Kirke väiksemal määral on ka erilised "isendid". Rääkisime hiljuti just samal teemal. Mari ütles, et ta ei usu mitte midagi, mida pole ise üle uurinud. Ja on alati kohe valmis vastuküsimusi esitama.

Tegelikult on nad ka natuke omamoodi isegi vist eakaaslaste hulgas, sest hoiavad sotsiaalmeediast eemale. Kui midagi üldse vaatavad, siis asju, mis on üsna sotsiaalkriitilised. Nad ei kannata ka mingit ebaõiglust või vähemuste kiusamist. See tuleneb kindlasti paljus keskkonnast, kus nad kasvanud on. See tähendab Kanadast, kus üldine trend on leppida erinevate inimestega (kui nad muidugi kurjategijad pole). Nii et kõik ei tarvitse väga kadunud olla, kui selliseid ISEmõtlejaid leidub. Karta tuleb pigem vist massi, mis summutab "mõistuse" hääle...

Neid inimesi pole olemas

Hiljuti sattus mu ette minu meelest midagi eriti põnevat. Kõrval oleval fotol on inimesed, keda pole olemas! Tehisintellekti ehk AI abiga on võimalik luua väga tõetruult välja nägevaid isikuid. Mis sobib näiteks hästi moeloojatele. Minu esimene küsimus kerkis muidugi kohe selle üle, et modellidel kaovad nõnda töökohad... Või suurel osal kaob töö. Huvitav, kas nad on juba mures selle üle :-) Samas võrreldes modellide tööd mõnekümne aasta tagusega, siis samasuguseid supermodelle, kellest isegi moega eemal seisvad inimesed teadsid, enam minu meelest pole.

Üleüldse on masinate ja robotite võidukäiguga lugematu arv töid ära kadunud. Samas muidugi ka hulk uusi asemele tulnud. Ma ei arva, et keegi paarsada aastat tagasi modellitööd tegid ;-) 

Igal juhul, siin on link, kust ma kõik need pildid leidsin. Ja siin pikem kirjutis selle põneva uue "leiutise" kohta.

Emotsionaalselt ülesköetud naised

Ja nüüd väike lament emotsionaalselt ülesköetud naiselt ;-)

Täna on ülemaailmne pressivabaduse päev. Minu teada on Eestit peetud üheks kõige vabamaks selles suhtes. World Press Freedom Index alusel on Eesti 11. kohal. Meist eespool on põhjamaad (Norra esimene), Holland, Shveits, Uus Meremaa, Jamaika, Belgia ja Costa Rica. Kanada on endiselt 18.kohal. Kuigi... viimasel ajal väljaöeldud ütlemiste peale võib selles kahtlema hakata. Õnneks või ma ei teagi, kuidas selle kohta öelda, ütleb meie peaminister Jüri Ratas: "Eesti vaba ajakirjandus ja selle areng on pärast meie iseseisvuse taastamist olnud rõõmustav meile endale, aga eeskujuks ka riikidele lähemal ning kaugemal. Ajakirjandusvabadus on demokraatliku ühiskonna toimimise eeldus ning teenib seega meid kõiki. Seepärast peame me alati pingutama, et meie ühiskonna ja ajakirjanduse vabadus kestaks." Kas see on tema katse kuidagi enda kõrval istuvate ekrelaste väljaütlemisi ehk siis nn "retoorikat" tasandada või proovib ta nõnda avalikult neile kohta kätte näidata. Sest kes ütleb, et kui nad seal nelja seina vahel maha istuvad, siis kõik tema manitsused ja mõtted surutakse valjuhäälselt maha. Ma ei tea... aga vähemalt proovib ta meile, st rahvale, head muljet jätta.

Viimased ekrelaste väljaütlemised, või õieti Mart Helme arvamused president Kersti Kaljulaid kohta (emotsionaalselt ülesköetud naine, mis läheb teise ekrelase avaldusega samasse kategooriasse, kui see härra põlglikult oma naise suumulgust rääkis) on tõesti sellised, mis panevad mõtlema, kas tal on tõesti mingi kana kitkuda õrnema poole esindajatega. Kõige hullem, et sellised äärmuslikud sõnumid jõuavad ka maailma ajakirjandusse. Isegi Kanada meedia, kuhu Eesti uudised just väga tihti ei jõua (või kui, siis kuidagi positiivselt ja e-riigiga seotuna), tõi välja ta ütlemise: "emotianally heated woman". Mart Helme made the sexist remark at a news conference where he also accused Estonian news outlets of applying a double standard in covering abuse allegations against the now-former minister from his far-right party. Naistesse kui võrdsetesse suhtumine on Kanada jaoks väga suur sõna. Mis sest, et alati just selle järgi ei käida. Aga eks neil ole hea kõrvalt vaadata, kui mõni teine riik sellise asjaga ämbrisse astub. 

Ja ei tasu mulle tulla ütlema, et see on ainult ühe mehe arvamus, et see pole riigi asi. Siis vabandust väga, aga Mart Helme on nüüd meie riigi üks nägudest. Ta ei istu saunas meestega, kellega võib omavahel sellist juttu ajada. Ta on kõigi tähelepanu all. Ta ei ole vist sellele hästi pihta saanud. Eriti kui veel mõelda, et ta polnud sugugi rahul, kuidas tema parteist valitud minister vaid ühe päeva kohal sai istuda. Sest riigimehed ei ole Küla-Jüri. Riigimehed on riigi esindajad. Ja kui ühelegi neist langeb mingi vari, isegi kui ta pole veel ametlikult süüdi mõistetud, siis peab sellega arvestama. Juba vanad eestlased ütlesid: kus suitsu, seal tuld. Ja mulle meeldib meie esivanemaid uskuda. Ning, kui ongi suitsu, siis selle suitsu sees ei saaks korralikust valitsemisest asja. Kas sellest on siis nii raske aru saada?!

Isegi, kui seda "ühe-päeva-ministrit" süüdi ei mõisteta, siis see vari ei kao mitte kunagi ta pealt. Sest... koduvägivalda on väga raske kindlaks teha, kui naine/mees ise ei taha/kardab sellest rääkida või tunneb häbi... Või kui näiteks teda ikka ähvardatakse, või kui talle on mingeid ultimaatumeid esitatud. 

Mul on samas hea meel tõdeda, kui paljud avaliku elu esindajad, kaasa arvatud poliitikud, mõistavad, kui rumalad on sellised väljaütlemised. Samal ajal on mul kahju, et need, kes siiani iga ekrelase väljaöeldud sõna kui taevast välja hõigatud tõde kuulab ja usub, ei suuda näha, kui naeruväärne ja rumal kõik on. Alates muidugi sellest, et kui emotsionaalselt tegelikult härra Helme ise sellel pressikonverentsil esines. See oli mu esimene mõte, kui peale uudiste lugemist ka videoni jõudsin :-) 

Huvitav on muide mu ämma ja äia suhtumine, kes üle 80neste pensionäridena vaatavad seda ekrelaste väänlemist täiesti arusaamatuses. Ma tean ka, et mu kadunud ema kutsuks neid korrale. Toomase emal soovitasin teha oma blogipostituse sellel teemal :-)

Nii et sellised avaldused, nagu näiteks Aivar Riisalu poolt, kes pakub töökohti emotsionaalselt ülesköetud naistele, on väga teretulnud ja tervendavad. "Oi-jaa... meie juurde võib tulla ka emotsionaalselt ülesköetud naised. Sest emotsionaalselt ülesköetud naised on tegelikult ühiskonnas edasiviiv jõud. Kui sa ikka saad emotsionaalselt ülesköetud naise käest motiveeriva... nagu öeldakse... noh, pehmelt öeldes, tõuke, siis ma arvan, et kõik mehed töötavad usinamalt ja on hästi palju tublimad. Emotsionaalselt üleköetud naised on meie ühiskonnas suur edasiviiv jõud, nii pere tasandil, nii töö tasandil kui ka ühiskondlikus mõttes laiemalt." Nõnda rääkis ta Reporteris, endal kaval pilk silmanurgas, sest teadis, keda tögas.

Ning veel siia lõppu. Kui Helme arvab, et presidendi käitumine võrdub emotsionaalselt ülesköetud naise omaga, kes kaotaks pea tõsisemas olukorras, siis eksib ta väga. Praegu neid kahte kõrvutades, ütleksin, et keerulisemas olukorras on just Helme see, kes ei suudaks rahulikuks jääda ning võib hakata rapsima ja tegema asju, mis tegelikult olukorra hoopis keerulisemaks ajavad. Meie presidendis on rohkem selgroogu kui mitmes Helmes kokku (kas see ongi Helme nõrk koht, miks ta selliseid avaldusi teeb...!?). Nii et kui emotsionaalselt ülesköetud naine võrdub meie proua presidendiga, siis kutsun end uhkusega emotsionaalselt ülesköetud naiseks. Ja kui ma oleks Eestis, siis prooviksin korraldada kõigi "emotsionaalselt ülesköetud naiste" rongkäiku näiteks härra Helme kontori ette. Sellist rahulikku ja sirge seljaga rongkäiku, mis täpselt selline nagu meie president ;-)

Mõtteid siit ja sealt

"Mina seisan siin, sinises, mustas ja valges, ja ütlen, et sõna ON vaba," ütles president Kersti Kaljulaid. "Aga kas ta tegelikult on? See on kõige rohkem ikkagi meie ajakirjanike endi teha. See on esinemisjulguses, see on ütlemisjulguses, see on enda sisemuses kinnitamises, et ka enesetsensuuri ikkagi ei ole. Loomulikult... vabadusega kaasneb vastutus. Üksteist alandada me ei tohi. Üksteise kohta halvasti öelda ei ole ilus. Üksteise mõtete kohta kriitikat teha, vägagi teretulnud!" (foto siit)

Kirjutasin selle üles, vaadates esmaspäevast "Aktuaalset Kaamerat". See, mis praegu toimub, on midagi mille sarnast pole varem näinud-kuulnud. Õieti on ju ajakirjanduse väljaütlemised alati üsna samasugused olnud. Isegi need, keda äkki süüdistatakse ei tea milles, käitusid aastaid tagasi täpselt samamoodi. Olen meelega otsinud vanemaid artikleid ja kuulanud mõnda saadet :-) Ainult... vahe on selles, et kui varem võeti seda kui "normaalset", siis nüüd on äkki kerkinud üles mingid "vusspüksid", kelle kohta ei tohi absoluutselt mitte ühtegi halba sõna öelda. Meenutab kangesti aega, mida meenutada ei taha. Sest samal ajal on nendel kriitika alla sattunud tegelastel õigus ükskõik mida suust välja ajada. Olen ka nende pühapäevast saadet kuulanud. Ja tule taevas appi... Ma ütleks... pada sõimab katelt... sobib väga hästi kogu asja iseloomustamiseks.

Nõnda siis... valitsus on paigas. Väikese-suure lärmiga, sest tuleb välja, et üks minister on väidetavalt väga kergelt oma naise vastu kätt tõstnud. Ajakirjandus ütleb, et neil on pikem uurimine selle taga, kuid kaitstes allikaid, ei saa nad nende nimesid avaldada. Härra ise esines ju päris kenasti "Ringvaate" saates. Kuigi lühiintervjuus öeldud lause oma naise kohta: tal on suumulk olemas, rääkigu ise! tekitas minus kohe kõhedust. Esiteks suhtumine ehk keele kasutus (aga ma olengi selline tundlikuma hingega selles suhtes) ning teiseks... millal naised eriti sellistest asjadest avalikult räägivad. Meie president astus selle ministri vande andmisel protestiks saalist välja. Aga... ta julges ka öelda, et on valmis esimesena vabandama, kui kõik need süüdistused valeks osutuvad. Ning ma näen teda just seda tegemas. Ta ei ole selline keerutaja nagu meie peaminister. Mul on tunne, et ta ei oskagi seda teha :-) Tema jaoks on asjad üsna must-valged. Uuemad uudised juba tulevad sisse, et see nimetatud minister on tagasi astunud...

Vande andmisel oskasid mõned tegelased väga lapsikult käituda, ning teha järele käemärki, mida võib väga üheselt tõlgendada. Kuigi sellele antakse ka mingi teine positiivsem tähendus. Andestust! Te olete riigimehed, kelle rahvas on etteotsa valinud. Palun käituge riigimehelikult aga mitte nagu lasteaias... Na-na-naa! Näe, mis meie teeme! Teile ei meeldinud! Aga meie ikka teeme! Teeme veel ekstra! Millise kasvatuse emad-isad teile kodust kaasa on andnud, tahan küsida.

Sellega seoses veel üks postitus solvunud riigikogulase poolt (Peeter Ernits), et teda ei valitudki Riigikogu Naiste Ühendusse! Hallooooo... see on naiste ühendus. Kiire otsing tõi välja, et see traditsioon ulatub juba 90ndatesse, kui Riigikokku valitud naised oma grupi moodustavad (sest olles sooliselt alaesindatud proovivad nad teatud küsimustes rohkem koostööd teha, et siis neid asju ka laiemalt läbi viia). Muidugi selgus, et eelmises oli olnud erandkorras ka üks härra. Aga... selle peale oskan ainult ette kujutada, kuidas naised talle järele andsid, no las tuleb, kui nii kangesti tahab vaadata, millega me tegeleme. Kuigi lõpuks tuli välja, et ega ta palju kohal ei käinud ning kui käiski segas oma rumalate küsimustega nende tööd (ma olen seda ise kogenud koosolekuid pidades, kus mõni asjasse puutumatu esitab teiste jaoks tüütuid küsimusi või teeb kommentaare asjadest, millega ta ise ei tööta). Igal juhul otsustasid praegused naised (ükskõik mis põhjusel, ehk ka siiski algseid traditsioone jälgides), et see on siiski naiste ühing, ning mehi sinna ei tule. Mille peale siis üks meesterahvas solvus. On neid, kes pahandavad, mis ebavõrdsus see siis nüüd on. Aga... jah... tavaliselt ju ei kipu naised meesseltsi või mehed naisseltsi. Miks see äkki nii tähtsaks on osutunud. Kui tahate võrdsust taga ajada, siis proovige riigikokku või vähemalt valitsusse pooleks mehi ja naisi saada. Siis olen nõus mõne sellise meesterahvast tüükaga kaasa solvuma ja tema õiguste eest sõna võtma. Praegu on see lihtsalt puhtalt naeruväärne.

Ja veel üks imelik teade Eestist, et mingi tants käib Otepää kivilabürindi ümber, mille üks vanem naine on Otepääle aastate eest peaaegu et elutööna loonud. Esialgu jäi mulje, et kivid on laiali tassitud või ma ei tea, äkki traktoriga üle käidud. Aga tuleb välja, et eemaldatud on infotahvel kolmes keeles antud seletusega, millega tegu, ning kadunud on ka püstkoda. Labürint asub kirikumaadel, mis omakorda paiknevad vanal hiiemäel, tugeva maaenergiaga laetud väepaigal, nagu kirjeldab Puhka Eestis lehekülg. Vanaproua tütar proovis vallalt seletust saada, aga sel härral polnud aega nii tühiste asjadega tegeleda (ah, mis üks tühine turismiobjekt, mis see ka linnale kasu toob, eks ju). Kiriku poolt pidi ka vaikus olema. Kuigi varasemalt on nad näidanud üles rahulolematust, kuidas mõned maausku inimesed seal korra aastas koos käisid. Õige kah, selle asemel peaks ju hoopis kirikusse minema, kus "heade energiate" eest võib rahaliselt kirikut toetada. Vanadaam, kes pea igapäevaselt seal rahu ja häid energiaid nautimas käib, osanud vaid öelda, et kirikutegelaste arvates on kogu labürint saatanast ja tuleb maatasa teha :-/ Milline kitsarinnalisus ja pimedus küll inimeste hinges valitseb... Ma ei oska muud öelda, kui et... tule taevas appi... oh, vabandust, vist poleks pidanud taeva poole pöörduma. Nüüd ei teagi kohe, kelle poole käsi püsti ajada ja kust seda mõistust otsima minna...

Ma ei tea, mul on vahepeal tekkinud selline tunne, et mis toimumas on. Ega Kanadaski, õieti küll Ontarios, pole asjad just hiilgavad. Uus paremäärmuslik valitsus koondab õpetajaid, et mis te virisete, kui õpilasi klassiruumis nii palju kui sinna sisse mahub pigistama. Ette on võetud mitmed teenused, mis seotud otseselt inimeste tervisega. Poole peale vähendati üleujutuste vastu võitlemise fonde, see on eriti irooniline, kui pealinn on hetkel hädas kõrge veetasemega. Jne. jne. Muidugi on tähtis raha kokku hoida, aga tasub ikka vaadata, kust ja millal. Selle kõrval pahandatakse, et need, kes rikkad, saavad samas uue valitsusega raha juurde ja lähevad aina rikkamaks :-/

Peaks ikka natuke positiivsemalt lõpetama. Eestis tantsiti esmaspäeval rahvusvahelisel tantsupäeval. Paistis, et päike paistis ja Vabaduse väljakul oli rahvast päris palju. Üldse on Eestis vist kuidagi soojem ja rohelisem võrreldes Torontoga. Kus laupäeval sadas isegi lund! Põhja pool oli maa lausa valge. Siis ongi parem kusagil toas istuda. Või näiteks siin metroos rongi peale minna ning leida sealt raamatuid. On tekkinud mingi uus liikumine, kus inimesed jätavad raamatuid ühistransporti. Võtad selle kaasa, loed läbi ja viid tagasi bussi või rongi peale järgmise jaoks. Siiani oli meil mõnede majade ees väikesed "raamatukogud", majakesed, kust võisid raamatu võtta ja juurde panna. Nüüd on astutud üks samm kaugemale :-) Paistab, et selline liikumine on üle maailma hoogu võtmas. Vaata siia.

Kanadas eelmisel aastal välja antud 10-dollarine rahatäht valiti Rahvusvahelise Pangatähtede Ühingu poolt "aasta paberrahaks". Esiteks on ta teistpidi. Teiseks on sel väga tähenduslik naise pilt, mustanahaline Viola Desmond, kes tegelikult esimese mustanahalise naisena julges valgete poolt ettekirjutatud seadustele vastu hakata (1946, Rosa Parks tegi sama USAs 1955). 
Meie võime pöörata pilgu ajalukku ja mõelda, kuidas meie esivanemad olid maha surutud ning kuidas meil polnud lubatud teatud asju teha või teatud kohtadesse minna. Sellised seadused olid mustade või põlisrahvaste jaoks igapäev veel eelmise sajandi keskpaiku... Ma ütleks uskumatu. 

Kanada rahatäht on varemgi valitud aasta parimaks. Seda aastal 2004 ja siis oli tegemist 20-dollarilisega, millel meie riigipea pilt. Riigipea on muidugi siis maailmas teada-tuntud kuninganna Elizabeth II :-) Ka väga tähenduslik, ühelt poolt "jumala poolt" oma positsioonil istuv kuninglik kõrgus ja teisalt "kõige madalam" riigikodanik.
Ülejäänud nominentide hulgas oli sel aastal minu meelest täitsa kenasid teisigi. Isegi venelaste 100-rublane on ilus. Ning neid pikkupidi paberrahasid on mujal maailmaski. Ega ma vist enne seda Kanadas välja antud raha teisi ei teadnudki. Ühelt poolt vahvad lahendused, teisalt jälle muutub vist paberi ja metalli kasutamine järjest vähemaks. Kuigi sain aru, et näiteks Shveitsis eelistatakse pigem "päris" raha endiselt kasutada. Vist ka palju traditsioonidest kinni hoides. Ikkagi "rahade ja pankade maa".

Oh, ja Kanada uudistest veel, et kanadalase moodi rääkimine valiti oma seksikuse poolest 13ndale kohale :-) Esimesel kohal oli kiwide keel, sellele järgnesid lõuna-aafrika, iiri, itaalia, austraali, shoti ja seitsmendana prantsuse keel. Eesti keel ei jõudnud kuhugi, kuigi äkki seda ei võrreldutki. Keeli on maailmas ju kusagil 7000. Lähematest keeltest oli läti 40ndal. Ma ütleks, et kõik on maitse asi ;-) Vaata siit lähemalt.

Niisama juttu

Anne ja Stiil ajakirja vanemas numbris esitati järgmised küsimuse naispoliitikutele. Ma pole poliitik, aga mõtlesin, et vastaks õige ka nendele. Sest kui istuda luumurruga kodus, siis on pea kuidagi väga tühi erinevatest teemadest :-)

Milline naine sind inspireerib? 
Ma mõtlesin, kas mul on mõnda kuulsat isikut, kelle poole vaataksin imetlusega ja tundega, et tahaks tema moodi olla. Ning õieti ei tule mul kedagi pähe. Esimesena meenub hoopis Linda Erika Kääramees. Nüüdseks101-aastane vanaproua, kelle positiivsus ja sisemine sära on midagi, mida ma väga imetlen. Ma soovin väga, et suudan vananedes täpselt samasugune olla.
     Ja... mulle meeldib väga meie president Kersti Kaljulaid. Jah, ta tuli justkui tundmatu üksusena, aga minu meelest on ta end väga tõestanud (vähemalt minu silmis). Mulle meeldib tema otsekohesus. Ta on ka ilmselgelt väga tark naine. Ta ei tundu olevat ennast täis. Mõtlesin ka, et ta on väga põhjalik, ning ilmselt küsib abi, kui selleks vaja on. Mul on tunne, et ta on selline, kes suudab meestemaailmas väga hästi hakkama saada. Kujutan ette, kuidas Putin temaga maha istudes kavatsetust kaemaks rääkima jäi, sest see naine pole selline, kes tundub painduvat või et laseks kellelgi endale pähe istuda. Bully ehk kiusaja jaoks on see paras pähkel ;-

Mis on läbi aegade kõige lemmikum film?
See on üks küsimus, millele ma pole kunagi osanud õieti vastata. Filme tuleb ju kogu aeg juurde. Ja inimene muutub. Samas meenub üks film, mis mind kuidagi eriliselt noorpõlves raputas. 1959.aastal välja tulnud film "Nunna lugu" (The Nun's Story), mille kohta loen nüüd, et see oli nomineeritud kaheksale Oskarile ja peaosas oli Audrey Hepburn. Olen ka läbi lugenud raamatu, millel lugu põhineb (lugesin ülikooli ajal, kui filmivaatamisest oli juba tükk aega möödas; meeldis vast isegi rohkem, sest läks veelgi sügavamalt noore naise hinge). See jutustab belgia naisest, kes astub med õdesid koolitavasse kloostrisse. Tema elu jääb aga varjutama religiooni poolt ette kirjutatud reeglid, mis võivad muutuda takistavaks tema soovile aidata inimesi. Lõpuks astub ta kloostrist välja.
    Ma klassifitseerin filme ka nõnda, et kui olen nõus midagi uuesti üle vaatama, siis see on ka minu jaoks hea :-) Kohe tuleb meelde District Nine, kümne aasta tagune film, ulmekas. Huvitav on see, et ma ei ole ulmekate fänn... Aga see meeldis, ning vaatasin üsna lühikese aja jooksul vist kolm korda üle. Koos tüdrukute ja Toomasega. Juhtub väga harva, nagu näha ;-)

Aga seriaal? 
Viimasel ajal nähtutest meeldis väga White Collar, The Good Place, Once Upon a Time. Kuigi... number üheks pean panema vist Dead Like Me. Seda vaatasime tüdrukutega koos ja olen vast vähemalt kaks korda näinud. Lugu noorest neiust, kes peale surma saamist pannakse tööle "hingede sotsiaaltöötajaks", st selleks, kes võtab hingel käest kinni ja suunab ta edasi. Kokkupuuted erinevate inimestega, nende eludega, probleemidega, sügavamate murede ja rõõmudega... kõik see annab lugudele nii palju sügavama tähenduse.
Vaatan aga ka hea meelega eesti seriaale, sest ma naudin väga meie näitlejate mängu.
Üldse pean ütlema, et ma eelistan seriaale filmidele. Just selliseid seriaale, milles on terviklik lugu peidus (eriti kui see veel konksuga on, mis alles lõpus avaneb). Krimiseriaalid on toreadad, aga neid võib tihtipeale ka vabalt ükskõik mis osast vaatama hakata, sest "peategelase lugu" on üsna lõdvalt sinna peidetud, enamasti siis nende isikliku elu probleemid ja areng. Nii nagu mulle meeldivad kogukamad raamatud, vaatan pigem seriaale, sest need ei saa liiga kiirelt otsa, jättes kuidagi tühja tunde sinu sisse.
Kui nüüd küsida, mis mu lemmiklaul võiks olla, siis kindlasti on üheks nendeks viimati nimetatud seriaalist läbijooksev laul:

Milline on viimati loetud raamat?
Mingi väga kerge lugu armastuse leidmisest. Kuigi viimati loetud raamatutest, mis oskas hinge pugeda, oli üllatuslikult Karl Ristikivi "Hingede öö". Hetkel loen "Minu Armeenia". Mind ei saa üldse nendest "Minu..." raamatutest eemal hoida, sest... no ma ei tea ;-)

Missugune on suhe spordiga? 
Kesine :-) Eriti hetkel, kui ma ainult diivanil istun ja oma luumurdu parandan. Tegelikult pean ütlema, et olen päris hea kõndija. Miinimum 5km päevas ei ole mingi probleem maha käia. Vahelduva eduga ka kepikõnd. Õieti on keppidega parem käia, aga kui koerad ja kepid isegi sobivad kokku, siis aegajalt sikutavad nad mind liiga palju, mis paneb puusa valutama. Jooksjat minust ei saa. Ikka kehva puusa pärast, kuigi see on hea põhjus öelda. Tegelikult ei istu see jooksmine minuga. Võimlemine jällegi meeldib. Oh, ja tugitoolisportlane pole ma enam ammu. Väga harva näeb mind teleka ees mõnda võistlust jälgimas. Peale Invictus mängudel abilisena kaasalöömist on mul suurest sporditegemisest hoopis teine ettekujutus ja ootused ;-)

Milliste hobidega tegeled?
Käsitööl on lugemise kõrval oma kindel koht. Kududa meeldib rohkem kui heegeldada. Kuigi amigurumi heegeldatud mänguasjad on ju vahvad. Õmblemisega olen ka sinapeal. Tikkimine on vast viimane, mida meeldiks teha. Süstikpits võtab palju aega, aga samas on kõik sedamoodi loodu imekaunis. Ukulele õppimine on jäänud natuke unarusse, aga küll ma saan sellega hakkama. Nagu näha, ei leia nimekirjast aiatöid ;-) Kuigi... väikeses koguses polegi see nii halb. Ja mulle meeldib ümbrust märgata ning pildistada.

Mis oli viimatine raputav kultuurikogemus?
Ega me siin Kanadas eriti kultuuriüritusi ei külasta. Kuidagi on jäänud kaugeks ja ei tõmba. Pigem saame oma laksu Eestis käies. Või kui keegi siiapoole Eestist satub. Samas viimane kontsert, kus käisin - Postmodern Jukebox - oli tõeliselt vahva oma kaasaegsete laulude vanas kuues esitustega.

Vabal päeval... 
Proovin mitte liiga palju vajalike kodutöödega tegeleda. Tahan ikka korraks aja maha tõmmata näiteks käsitööd tehes või pikemalt kõndima minnes. Samas on ju esmaspäevad mul nüüd vabad... ja ma käin last hoidmas :-D

Mis teeb halva tuju kohe heaks?
Kallistus oma lähedastelt. Ja koerte kallistamine. Olen vist üks kallistaja :-D Tegelikult on paha tuju midagi, mis väga kergelt mu külge ei hakka. Olen üsna kannatliku meelega.

Millal viimati nutsid?
10.aprilli õhtul. Kui ma oma väänatud jalaga, milles oli luu katki (ma ei teadnud veel seda), köögilaua taha sain maha istutud, ning siis pisarad lihtsalt tulid ja tulid. Enne seda suutsin kogu aeg head nägu ees hoida. Tegelikult tulevad peale laste sündi pisarad palju kergemalt silma. Siiani... Isegi asjade peale, mis justkui ei aja nutma. Samas... kui ma sain teada ema lahkumisest paar aastat tagasi, siis tulid küll pisarad, aga peale seda "lukustusin" kogu asjast eemale... kuni ma seisin kabelis ja vaatasin, kui ilus ja rahulik ta seal lamades oli. Siis pääsesid pisarad valla, ning ei jäänud pidama. Isegi nüüd, neid ridu kirjutades, on põsed märjad.

Millal viimati sõbrannadega kohtusid? 
Ma pean vist enda kohta ütlema, et olen üksik hunt. Mul on sõbrannasid, sõpru ja tuttavaid. Aga kas nad on sellised, nagu vahel filmidest näha või raamatutest loed, et ilma nendeta on "kurb maailm". Ma ei oska end lõpuni avada ühelegi sõbrannale. Pigem ühele natuke ühest ja teisele natuke teisest. Tegelikult on head sõbrannad hoopis Eestisse jäänud, kellega kohtumised on kõige toredamad. Siit nii lähedast õieti polegi leidnud. Kõige rohkem on vist sõbranna asemel Toomas ;-) Ja nüüd mu enda tüdrukud. Ma võiks ju ka öelda, et kuulun "tarkade klubisse", kellel ongi vähe sõpru. Isegi teadlased on välja selgitanud, mida targem oled, seda vähem sul sõpru on ;-) Aga ma ei arva, et mu IQ just väga hiilgav on :D (Pidin selle peale kiiresti ühe IQ testi tegema, mille tulemus täiesti "normaalne", mis tõestas mu arvamust endast, aga ei selgita, miks ma üsna rahul oma väheste sõpradega olen.)

Lemmikmoedisainer ja -moebränd?
Teema, mis üldse mind ei puuduta. Ma ei osta ühtegi riideeset selle järgi, kes on selle loonud või mis märki ta peal kannab. Ostan ikka selle järgi, mis on seljas mugav ja hea. Ei tea, kas see tuleb sellest, et juba väikesena kandsime pigem ema valmistatud rõivaid. Ning hiljem õmblesime ise. Nüüd olen mugavamaks muutunud, aga mingit brändi austamist ei ole mul kunagi külge jäänud.

Mida vabal ajal kõige meelsamini kannad?
Midagi, mis kusagilt ei pigista ja on hästi mugav :-D Retuusid ja tuunika. Tegelikult olen suutnud isegi oma töö jaoks leida stiili, mida on mõnus kanda ja pole liiga piirav ;-)

Milline on su sõnum Eesti naistele?
Ma ei ole küll mingi sõnumi saatja, aga arvestades, et enamus aega olen Eestist eemal, siis võiksin siit oma mätta otsast midagi sellist hüüda: Uskuge enesesse! Ja pange end kodudes rohkem maksma, kui te juba seda ei tee ;-) Ning midagi, mille peale naised võivad üle maailma mõelda... Arvestage, et teie hääl maksab, kui te seda kasutate. Andke see naistena naistele kui võimalik. Väga palju on räägitud sellest, kui palju paremini toimivad eesotsas seisvad grupid, kui neis on pooleks naisi ja mehi. Me oleme nii harjunud igal pool mehi pildis nägema ja läheme siis sellega kaasa. Aga me ei pea. Usume pigem üksteise tugevusse.

Milline reis on olnud elu põnevaim?
Kindlasti meie esimene pikem kanuuretk Kanada metsade ja järvede vahel, kus päevade kaupa üsna üksikuna end tundsime. Eemalt nägime ainult mõnda kanuud möödumas. Olime täiesti äralõigatud sellest kiirest maailmast. Tundsin midagi täiesti kordumatut... kui viimaks tagasi "inimeste" hulgas, st lähenesime paadisillale, kus toimus juba suur sagimine ning eemal nägime pargitud autosid, siis oli see justkui shokk, millest toibumine võttis ikka mõne paraja hetke. Imelik, et ma pole peale seda samasugust emotsiooni läbi elanud, kuigi käisime ka pikemalt metsas kanuuga või matkamas. Oh, ja Islandi reis koos Kirkega on kindlasti midagi, mis kunagi ei unune.

Kuidas tuled stressiga toime?
Minu jaoks on tähtis saada natukeseks kõigest eemale tõmmata. Lihtsalt vaikselt omaette. Õnneks on Toomas seda mulle päris palju võimaldanud, eriti siis kui lapsed väikesed olid. Leian ka, et mu pikad jalutuskäigud maandavad päris kõvasti. Ja... ma proovin enamasti väljuda tööle minnes peatus hiljem metroorongist (ja sealt peale ka minna), et jalutada natuke rahulikumat tänavat mööda, justkui valmistudes tööpäevaks ette ning pärast tööd maandamiseks. Rahvaga tegelemine võib vahel olla stressirohke, kuigi mõnikord võtan seda ka natuke väljakutsena, kuidas ma saan mõne kurja kliendiga hakkama :-) Oh, ja kui haarad vardad kätte, siis see nii käe sees liigutus tekitab ka erilise maandamismomendi.

Mis on parim viis lõõgastumiseks? 
Raamatu lugemine. Mingi filmi-seriaali vaatamine, millele ei pea väga kaasa mõtlema. Tass kakaod vahukoorega :-)

Kui pikad on olnud su kõige pikemad tööpäevad? 
Kord nädalas olen üsna algusest peale (st 27 aastat) pidanud tegema ühe mammutpäeva. Töö algab kell 8.30 ja lõppeb 20.30. Tööle jõudmine võtab metrooga umbes tund ja tund aega on lõunaks. On vahel ikka päris väsitav, aga selle arvelt saab teistel päevadel natuke varem koju. Nii et see kaalub üles pika päeva väsimuse.

Kuidas teenisid elu esimese palga?
Ma arvan, et esimene palk tuli Tallinna Autobussipargist mingi kontoritöö eest. Ma isegi ei mäleta, mida ma täpselt seal tegin. Lõin mingeid numbreid kokku. Ei taha enam sinna tagasi :-) Isa oli mul samas eluaeg kaugliini bussijuht ning ema töötas ka pikalt bussitranspordiga (alguses maaliinidega hiljem Tallinna linna omas). Aga "päris" töö oli kohe peale keskkooli Linna Ametipostis (LAP), mis asus kunagises Pärnu maantee postimajas, kohe Rahva Raamatust üle tee. Ma ei teagi, mis hoone see nüüd on. Üks näitab, et oli Ühispanga hoone, aga vanasti Saksa klubi hoone. Huvitav on see, et üks mu praegune töökaaslane on samuti seal töötanud. Enne mind ;-) Ja mu õde töötas ka seal. Ilmselt oli neid rohkemgi, kes enne ülikooli tööl käisid. LAPi ülesanne oli kanda posti laiali ettevõtetele, koolidele jne. Tegime seda autodega, neil, kel autojuhiluba. Enamasti muidugi ei olnud. Nii et võtsime üle tee hommikul peale posti sorteerimist takso ning muudkui sõitsime sellega ja viisime posti kohale. Kokku oli kümme erinevat ringi. Mis ma jõudsin kõik selgeks õppida. Sest mul oli igav :-) Enne lahkumist aga võtsin üle registreeritud kirjade väljasaatmise.

Sel kevadel... 
Loodan, et kevad ikka minuni jõuab. Siiani olen ainult oma jalga "parandanud" ja aknast ilusat päikesepaistet või vihma imetlenud. Nüüd on sihiks jalad alla saada, et uuesti kepid haarata ning koertega jalutama minna.

Kuidas Eesti sind viimati üllatas?
Eesti üllatab mind iga kord, kui sinna lähen. Ta läheb iga aastaga aina ilusamaks. Ta inimesed lähevad iga aastaga aina sõbralikumaks ja toredamaks. Imetlen ka, kui palju on tehtud looduses ära. Kõik need matkarajad, rabade külastamise võimalused... Mulle meeldib Eesti!

TFUKCUDN

Toronto uudiseid

Teeks väikese ülevaate Toronto ja Kanada viimase aja uudistest.

Kui juhtumisi satute Torontosse, siis ettevaatust! Kanada lagled võivad teid rünnata. Nad on nii julged, et ründavad ka autosid. Kui lind arvab, et auto segab neid. Mul tuleb meelde Kirke võrdlus peale ta Londonis käiku (ikka Inglismaa Londonit pean silmas, sest Ontarios on ka London olemas :-) Nimelt olevat Euroopa lagled palju sõbralikumad. Ning pigem liiguvad eest ära. Samas on lagled siin lausa föderaalse kaitse all, st terves Kanadas. Nii et parem on, kui nad rahule jätta ning eemale hoida. Samas, ega ma väga ligi ei kipu, sest nad võivad tõesti päris agressiivseks muutuda. Ning mul pole mingit soovi nende poolt näpistatud saada.
Aga uuema nähtusena on tänavatele ilmunud metsikud kalkunid. Ma pole veel neid märganud ;-) Küll aga avastasime, et tagaaias on jänesed endale elukoha leidnud. Viimastel aastatel on meiegi linnaossa neid rohkem tekkinud.

Toronto Eesti Ühispank pidas oma aasta peakoosoleku, mis natuke pidulikum kui tavaliselt, koos tordi ja kringli ja shampusega. Tähistatakse ju sel aastal 65. aastapäeva. 

Hästi lahe on vaadata originaalset dokumenti (fotol küll koopia), millele panga loojad on alla kirjutanud. Kõik muidugi puha eesti nimed, aga kui vaadata nende ameteid, siis nende hulgas pole ühtegi nn uhket elukutset. Seal on õmbleja, ehitaja, nahatöötleja, ettekandja, fotograaf, toimetaja, laboritöötaja, pastor, (liht)tööline, radioloog jne. Enamus tegid Eestis teist tööd... 

Vahel ma mõtlen, kuidas nad panga tulevikku nägid. Või oli neile tähtsam luua midagi, mis aitas ümberasujatel jalad alla saada, kui teised pangad uustulnukatel järjest laenud ära ütlesid. Ei mingit laenu auto või maja ostmiseks...
Praegune tegevjuht on viimase viie aasta jooksul hästi palju teinud panga heaks. Hoolimata sellest, et ühispankade arv (ehk siis hoiu-laenuühistud, mis pakuvad siiski kõiki pangandusteenuseid) on aastatega järjest vähenenud ühinemiste kaudu, siis on eestlaste pank kogu aeg päris tugevalt ja aina kasvavas suunas edasi sammunud. 

Viimaks foto kahest vanemast töötajast. Vasakpoolne olevat olnud esimene teenindaja. Aga ta lõpetas töö, kui abiellus. Sest ega tol ajal polnud kombeks naisel tööd teha,. Pidid ju kodus majapidamise ja laste kasvatamisega tegelema. Olime seekord proovinud nii palju kui võimalik endisi töötajaid ja nõukogu liikmeid kokku kutsuda.
Koosoleku kohta võiks veel öelda seda, et esindaja kindlustuskompaniist, mis kindlustab iga isiku hoiused kuni 250 tuhat dollarit, nimetas, et kõik ühispangad võiksid meie moodi koosolekut pidada. Konkreetne, ilma üleliigsete sõnavõttudeta ja väljavenitatud valimisteta. Lõpuks natuke rõõmsam osa, kui jagame välja panga looja nimelist - Ekbaumi stipendiumi. Huvitav, et seekord oli meil kaks neiut, kes mehaanikainseneriks õpivad. Oleme vähemalt viiele tüdrukule nüüd neid jaganud.
Fotod kõik siit.

Toronto Ülikooli ja Centennial Kolledzhi eestvõtmisel kerkib Torontosse varsti farm, mis on loodud terrassidele. Loomulikult pannakse kõik oskused käiku, et see võimalikult loodusesõbralik. Ma mõtlesin, et päris huvitav ettevõtmine.

Ja viimaks... Kanada on saanud uue 1-dollarise mündi, mis tähistab 50 aastat edusamme LGBT osas, st nii kaua ei ole teoreetiliselt neid diskrimineeritud (pildil värviline eriväljaanne 10 dollarit). Jah, Kanadas võib perre kuuluda kaks ema või kaks isa. Nad võivad isegi täiesti ametlikult abielluda. Kas see on kuidagi mu elu halvemaks muutnud? Selle peale oskan ainult suure häälega naerda. Mis ei tähenda, et siin nende vastaseid ei oleks. Sellist paika, kus kõik ühe mütsi all oleks, vaevalt et terves ilmas leiduks. Ükskõik kui palju räägitakse Kanada sõbralikkuse kohta. Hiljuti võeti Torontos kinni ju aednik-mõrvar, kes järjest gei-mehi sihikule võttis ja siis nende kehaosasid oma klientide lillepottidesse näiteks peitis. Meil on pangas üks liige, kellele muide meeldib väga vandemeheks (või pigem naiseks) käia. Või kui ta ei saa selle ameti peale, siis läheb kasvõi kohtuistungit jälgima. Käis ka vaatas tema üle. Jah... mulle meeldivad krimilood, kui ma neid raamatust loen või telekast vaatan, aga päriselt kohtus ei tahaks olla. Mul oli ju peaaegu et võimalus ühe mõrvari kohtuasjas vandemeheks olla, aga õnneks vabastati mind isegi kandideerimisest.

TFUKCUDN

Õnnetus ei hüüa tulles... või hüüab...

Loomulikult kirjutavad paljud täna suurest Jumalaema kiriku põlengust Pariisis. Mina märkasin põlengu uudist, kui ootasin EMOs (ER siinpool ookeani) ja igavusest pilgu teleekraanile keerasin. Esialgu ei uskunud ma oma silmi, et mis täpselt käimas on, et see ei või olla, et... Mõtlesin meie endi Niguliste kirikule. Töötasin tol ajal ju üsna lähedal ning siiani on silme ees see viltune kirikutorn. Ja ka jutud, kuidas miilits inimestel keelas pildistamise või tõmbas kaamerast filmi välja. Need olid ju need ajad... Nüüd muidugi saab vaba maailm väga kergesti kõigel silma peal hoida. Mis vahel tegelikult ju üsna üle pea võib minna. Õnneks ei põlenud kõik maha ja õnneks ei olnud ka minuga kõige hullem olukord...

Lihtsalt oskasin juba kolmapäeval jalutades täiesti valesti astuda ning oma jala välja väänata. Ikka nii, et tundsin-kuulsin kerget raginat. Ilmselt tõmbasin kõõlused natuke välja, mõtlesin mina. Suure vaeva ja valuga suutsin siiski tagasi Eesti Majja kõndida (või pigem longata), sest esiteks olid mu asjad seal ning teiseks oli kohe-kohe algamas panga peakoosolek. Millest olin lubanud traditsiooniliselt ka kirjutada. Takkajärgi mõeldes oleks ma pidanud vist sinnasamasse kõnnitee servale maha istuma ja kiirabi kohale kutsuma. Aga mina, nagu tüüpiline kange Eesti naine, pidi, ma ei tea mida, ma ei tea, kellele tõestama.

Igal juhul istusin koosoleku kenasti ära. Tundus, et justkui asi polnudki nii halb. Kuni ma üles tõusin ja esimese sammu proovisin astuda. Pidin kohe sõbranna appi kutsuma. Kuidagi sain siiski autosse ja koduukse ette. Just siis, kui Toomaski töölt koju jõudis. Hea oli, sest sain tema toel sisse. Kuigi mul oli ühel hetkel tunne, et ma jäängi ööseks õue akna alla seisma kuuvalgust imetlema. Kui kuu ees pilve poleks olnud. Viimaks köögis toolile istudes läks äkki üle ääre kõik see stress, mis mu sisse oli kogunenud, ja pisarad hakkasid lihtsalt voolama. Kirke ütles pärast, et tema meelest oli asi väga hull, kui nägi mind sellises olukorras.

Viimaks, kui voodisse jõudsin, tekkisid millegipärast külmavärinad, isegi hambad hakkasid plagisema. Ja iga valuhoog pani keha rappuma. Kella kahe ajal öösel ütlesin endale: rahune maha! Ning ma proovisin neid värinaid kontrollida, või õieti maha suruda. Varsti jäin lõpuks magama, kuigi mitte väga sügavalt. Hommikuks oli suurem paistetus kadunud, ainult paras pirakas sinikas ilutses jala peal. Kusjuures üldsegi mitte pahkluu kohal. Õieti tundus see kõige tervem koht olevat. Ainult jalga ei saanud ilma põrguliku valuta maha toetada. Ja seda lausa neli päeva järjest. Mispeale otsustasin, et tõenäoliselt on arsti juurde ikka tark mõte minna. Või ausalt öeldes, peale seda, kui ma viimaks julgesin rohkem googeldada, mis ja kuidas, ning nägin soovitust, kui ikka peale 4-5 päeva ei saa raskust jalale panna, siis tasub see igaks juhuks targematele ette näidata.

Valisin Walk-in kliiniku, mis on lahti kõigile, kel on riiklik tervishoiu kindlustus (tehniliselt kõik elanikud, ükskõik kui vanad, või kas nad töötavad või mitte). Ootasime oma tund aega (millega natuke oskasime arvestada) ning viimaks ütles tark doktorihärra, et 90% tõenäosusega on mul luumurd. Küsis, kus mul valus oli, ning vajutas sellele kohale, kus varbaluud algavad (umbes keskkohal, kui katsuda välist jalaäärt, seal on väike nukk väljas). Oli küll valus. Isegi väga valus. Ütles mulle, et valik on minna kõigepealt röntgenisse ja siis EMOsse (kui murd tõesti näha on), kus nad panevad lahase ümber. Või kohe EMOsse. Otsustasime valida viimase, lootuses, et ehk on vähem ootamist. Kokku tegelesime minu jalaga kuus tundi. 9 läksime ära ja 3 pealelõunat olime kodus tagasi. Toomas läks siiski vahepeal koju, sest mis mõtet on kahekesi niisama oodata. Jala ümber sain "pehme lahase", mingi tugev toetus oli talla all ja säärel. Sellega ei tohtinud midagi teha, ei toetada ega märjaks teha ega midagi sügelemise vastu vahele toppida :-) Ma juba kujutasin ette, kuidas ma ühel hetkel olen valmis selle hammastega ära närima.

Kodus tekkis probleem, kuidas ma karkudega trepist üles saan, sest jalga ei tohtinud maha toetada. Lõpuks otsustasin lihtsalt istuda trepile ja kuidagi niiviisi üles saada. Meil on ainult neli trepiastet, aga ma poleks kunagi ette kujutanud, kui kõrged need tegelikult on. Vaatan nüüd hoopis teise pilguga kõike sellist, kus jalutud hakkama peavad saama... Toas Toomase mugavas tugitoolis istet võttes märkasin ka, et EMOs käe ümber pandud nimepaelal ilutses kleps: Fall Risk mis muidugi polnud ju üllatus. Ma ju oskasin juba kukkuda :-) Mõtlen nüüd, kui ma olekski oma karkudega ümber kukkunud, kas siis vaadatakse kohe patsiendi paela ning öeldakse, ah, pole häda midagi, südamerabandust vist ei ole, ta lihtsalt oli kukkumisaldis :-D

Minu saaga ei lõppenud veel. Järgmisel hommikul, hästi vara, ajasime end üles, et enne 7 olla Luumurru kliinikus! Mul pole aimugi, et sellised asjad üldse olemas on. Ei tea, kas Eestis on luumurrukliinikud...? Hommikune tulemine oli aga päris hea, sest olime ühed esimesed. Ei pidanudki, ime-ime kaua ootama. Kuigi igal pool olid hoiatused, et võid ka 2-3 tunniga arvestada. Igaljuhul istusin siis haiglavoodil, kuulasin kardina taga olevate naabrite kaeblemisi arstile ning poseerisin Toomasele, kes tahtis kangesti minust pilti teha. Ta tegi ka minu jala röntgenipildist fotosid. No, mis sa igavusest ikka teed :-)

Üks naabritest teatas, et tal on mingi probleem jalaga. Et ta on muusik, ja talle meeldib palju muusikataktis tammuda või takti lüüa või midagi sellist. Ja ta ei tea, millise tuuri peal ta tegelikult endale liiga tegi. Ilmselt aga juba paari kuu eest. Mul tekkis kange tahtmine piiluda, kes see muusik on. Mõtle, äkki on mõni maailmakuulus tegelane. Siis saan uhkustada, et olin samas palatis :-D Teine vanem härra rääkis oma kurba lugu, et ta on pensionär (see ei olnud siiski kurb osa, seda ütles ta üsna uhkelt) ja kuidas ta purjetades oli kukkunud ja oma ülakehale haiget teinud. Toomas vist nägi kardinapilu vahelt, et ta oli üsna sinisekirju olnud. See tähendab ta ülakeha, mitte et tal sinisekirju särk seljas oleks olnud. Kui nüüd teised minu lugu kuulasid, siis oli see maailma kõige igavam. Kõndisin, väänasin jala ja oligi kõik. Õieti muidugi ei väänanud, sain boonusena luumurru.

Igal juhul see valge asjandus lõigati mul kenasti mingite spetskääridega lahti ning sain asemele musta värvi spetssaapa (mida keegi Frankensteini saapaks on kutsunud), mille võin rihmadega jala ümber kinni tõmmata. Sellega saaksin ka teoorias käia, niipea kui valu rohkem järele annab. Niikaua on hea ikka kargud ligi hoida. Nii palju on, et ma saan üsna edukalt kergelt kannale toetuda. See on muutnud mu liikumise oluliselt produktiivsemaks. Kuigi ühe jala peal hüppamine hakkas mul ka juba päris hästi välja tulema. Ainult käed kippusid väsima. Ning parem õlg, mis pole tegelikult peale mu vähilõikusi väga korralikult tööle läinud, tegi ka rohkem haiget. Ning hüpata parema jala peal, mille puus samamoodi vajaks korralikku õlitamist või äkki väljavahetamist, ei ole ka tundunud kõige parema mõttena. Mitte, et ta väga haiget oleks teinud, olen vist hästi oma kükkidega seda treeninud, pigem olin mures, kui ta otsustab ise alt ära hüpata. Aga... mida sa ikka hädaga teed. Surud hambad risti ja muudkui liigud edasi ;-)

Niisiis olen järgmised neli nädalat kahekesi oma saapaga. Siis võin temaga hüvasti jätta, kui hästi läheb. Ei-ei... hüvasti ma ei jäta, sest see on üks päris kallis saabas, mille eest 190 kanada raha pidi välja käima. Selle paneme pärast kusagile seifi, et keegi ära ei varastaks :-) Arvestades, et Kirke jaoks kunagi muretsetud kargud kulusid väga marjaks ära, siis tasub ikka sellised asjad alles hoida.

Loodan siiski, et mul läheb nii, nagu arst ütles. Saan varsti ilma karkudel komberdamata ainult saapa abil käia. Proovisin natuke. Aga minu meelest on see nii lõpmata raske. Et ainuüksi selle järgi vedamine teeb haiget. Eks me vaata. Võtan päev korraga. Ning proovin rohkem harjuda mõttega, et teised on minu jaoks. Kui mul siin varem on olnud perioode, mil ma ei suuda suurt midagi teha, siis natuke ikka tegin. Nüüd olen täielikult abitus olukorras. Sest isegi köögist klaasi vee toomine on ületamatu ülesanne. Kahe karguga hüpates on probleemiks midagi kätte võtta. See tunne on nii kummaline, see abituse tunne. Või pigem lausa väga võõras, millega on raske leppida.

Muidugi mõtlen vahepeal, kui... Kui ma oleks kuulanud oma enesetunnet, mis pani hommikul mõtlema, kas tasub ikka tööle minna, sest oli nii halb olla, Siis poleks ma ju luumurdu saanud. Või kas ma oleks pidanud ikka jalutama... Aga ma käin ju kogu aeg palju-palju. Hiljuti mõtlesin ka, et näed, ma polegi oma elus midagi katki teinud (st luid, mitte tasse või taldrikuid). Ei tasu vist selliseid mõtteid ka peas keerutada. Samas võiks ka mõelda, et asjad oleks võinud hoopis hullemini minna. Näiteks oleksin võinud jalga väänates kukkuda ja käeluu murda. Või koju jäädes komistada või libiseda ning peapõrutuse saada.

Aga muidu on ju kõik kena. Kevad on tulemas. Neljapäevaks ennustab ligi 20 kraadi sooja. Mul muidugi natuke kurb, et kõik see ilma minuta praegu toimub. Sest ma ei saa nimelt niisama rõõmsalt minna välja jalutama :-/ Hea, et mul mõned kevadpildid olid varem tehtud :-)

Eile ja täna... ja mis on minu jaoks õnnelik elu

Maiken Schmidt ütleb oma intervjuus "Eesti Naisele": ​"Inimene elab ikka nii, nagu tal on oma ajas võimalik elada.​​ Praegu tundub, et Tammsaare kirjeldatud aeg oli väga raske, kuid need inimesed, kes siis elasid, sellele nii ei mõelnud. Vanasti oli inimeste vaim palju puhtam, nemad unistasid lihtsatest asjadest: et tuba oleks soe ja lapsed terved. Nüüd on hoopis keerulisem elada, sest müra on nii palju ja reegleid vähe.” Kättevõidetud mugavustel on oma hind. Oma vaev. “Tundub, et aega ei teki juurde, vaid jääb järjest vähemaks – ja järjest vähem jaksame üksteisele pakkuda ka armastust. Ärevust ja stressi on järjest rohkem. Me ise teeme ennast haigeks.”

Ma kirjutan jälle nendele mõtetele alla. Õieti oleksin võinud ilma Maikeni abita need kirja panna, aga nii saavad sellised sõnumid justkui tugevama kinnituse. Et ma pole ainuke, kes samamoodi mõtleb. Ja ilmselt on neid teisigi...

Ma olen päris tihti... või ütleme siiski, vahetevahel mõtisklenud, kuidas meie elu on läbi sajandite muutunud. Kuidas inimesed, kes elasid oma ajastus, võtsidki seda, mis neil oli või ei olnud täiesti loomulikuna. Olen ka mõtisklenud, mida arvavad tulevased põlved meie elukorraldusest. Juhul, kui kogu see asi edasi areneb. Õieti võiks viimasest ajast üles tuua robottolmuimejad või -niidukid, mis on meie elu hulga lihtsamaks teinud (kuigi... mis eesmärgil... kas selleks, et me saaks rohkem sotsiaalmeedias istuda või Netflixist filme vaadata... ?). Isegi minul võttis ikka mõni aasta, et sedasorti tolmuimeja koju tuua. Ja enda õigustuseks öelda, et ei tähenda, kas mina liigutan ühte mehaanilist puhastajat või teeb seda minu eest mootor. Ühel päeval võivad meil aga päris inimesemoodi robotid kodus abilisteks olla, ning meie järglased ei suuda aru saada, kui primitiivselt me elasime. Aga kas ikka elasime... Sest see on see, mis meil olemas on ja millega me peame leppima. Nii nagu meie esivanematel läbi aastasadade.

Ma mäletan ühte suve, kui me Toomasega pikalt suvilas elasime. Millalgi, kui me veel üsna vähe koos olime olnud. Mäletan nii selgelt, kuidas mulle see meeldis. Isegi, kui ma pidin vee kaugelt kaevust tooma. Ja nõud pliidil soojendatud vees käsitsi pesema. Ning muskusparte söötma. Ja endale söögiks kasvuhoonest nopitud tomatitega võileibu tegema. Meelelahutuseks jäid vaid käigud mereranda ja raamatud. Mul oli selline tunne, et ma oleks võinudki igavesti nõnda elama jääda ;-) Kõik tundus nii lihtne... kõht oli täis, katus peakohal ja tuba soe. Mida rohkemat sa veel võisid soovida... Ning kui me tagasi linna läksime, siis mul oli nii lõpmatult kahju... Vahel mõtlen enda tagasi sellesse suvesse...

Mis ei tähenda, et ma ehk natuke omamoodi poleks alati olnudki. Mind pole kunagi mõjutanud teiste arvamised või mingid reklaamid või firmamärgid. Ma ei vaidle vastu, kui keegi ütleb, et selle ja selle firma toodang on vastupidavam ja parem. Aga samas pole ma nõus selle nimel end pankrotti ajama. Kui mul ikka võimalust pole, siis saan ka vähemaga hakkama. Mul on tunne, et olen samasuguseks ka oma lapsed kasvatanud ;-) Ma ei mäleta ühtegi korda, et tüdrukud oleks mu juurde tulnud ning tahtnud mingit rõivaeset, sest teistel on see olemas. Ainuke, mis meelde tuleb on hoopis aastaid tagasi väga populaarne mäng Tamagochi (kes veel seda mäletab). Tegelikult ma imestan siiani, kui vähenõudlikud nad on olnud... Nad on ka millegipärast üsna passiivsed sotsiaalmeedia kasutajad. Mul on vahel tunne, et oleme Toomasega selles suhtes neist "palju tootlikumad" :-D Nemad on pigem need, kes on käinud meid vahel (naljatlemisi) noomimas.

Mis toobki mind küsimuse juurde... mis on õnnelik elu? Kas tõesti see, et mu sissetulek on nii suur, mis lubab ostukorvi täita viimase kui ühe reklaamitud kaubaga? Või sellest jätkub, et osta samasugused või paremad asjad võrreldes naabriga? Või muretseda uhke auto? Või annab võimaluse ette võtta mitu soojamaareisi aastas? Ja käia igal õhtul restoranis? Või see, et ma ei pea õieti midagi tegema, aga (suur) palk jookseb ikka kontole? Ning et riik (milleks tegelikult oleme me ise, vähemalt demokraatlikus ühiskonnas) kindlustab mulle parima äraolemise? Mul on kuri kahtlus, et just need mõtted käivad läbi päris paljude peast mitte ainult Eestis vaid terves maailmas. Me oleme ju kõik teadupärast praeguse teooria järgi ühest kohast pärit... Inimene on inimene igal pool. Aga kas see tegelikult ongi õnn... Kas tõesti on vaja selliseid eesmärke enda jaoks seada? Millised väärtused õieti olulised on? Mis määrab elamisväärse elu?

Kindlasti mitte midagi sellist, mis on kellegi poolt ette kirjutatud. Pigem see, mida sa ise sisemuses tunned. Minu jaoks oli näiteks just see aastatetagune suvine rahulik olemine täiesti elamisväärne. Mõne eraku jaoks võib tema koobas ja almused olla täpselt see, millest talle täielikult piisab.

Loomulikult ei keela keegi palju suuremalt unistamast. Aga... kas see on ka midagi, mida sinu olukord ja ettevõtlikkus võimaldab. Sest sealt saab tegelikult alguse see, kuhu sa jõuda võid... või mitte. Ega niisama naljapärast ei räägita American-dream-ajalehepoisist-miljonäriks teemast. Samas... kui palju on võrdlusena neid ajalehepoisse, kes jäävadki "ajalehepoisiks". Misjärel ollakse kibestunud ja otsitakse oma probleemides süüdlasi mujalt. Aru saamata, et käed rüpes istumine ei vii edasi. Kui oodatakse, et keegi teine (näiteks riik) midagi selle nimel sinu jaoks ära teeb... Elu aitab neid, kes endasse usuvad ja ise ennast aitavad. Nõnda ütles Michelle Obama oma raamatus. Ja taas kord nõustun. Kurb, kui inimesed elavad kõrge vanuseni ja ikka sellest aru ei saa. (Pool-pensionärina võin endal seda lubada öelda :-D )

Ma unistan väikeselt.  Aga ma võiks ju unistada ka suurelt. Mille nimel ma ISE töötaksin. Mul ei tuleks sel puhul pähe, et keegi peaks minu eest midagi ära tegema. Ma tean, et on neid, kes kuidagi muuseas on mulle öelnud, et "... ah, mis teil... teil on kõik hästi!" Aru saamata, et see "hästi" pole niisama sülle kukkunud. Aru saamata, et mul on olnud hetki, kus ma lõpmatult muretsen, mis meist edasi saab... (Näiteks Toomas on meil kolm korda töötu olnud ja me oleme pidanud minu sissetulekuga toime tulema, mis polnud tol ajal sel tasemel, kuhu ma nüüd jõudnud olen). Kordagi pole me pööranud oma süüdistavat pilku kellegi teise poole. Meil on alati olnud sees tunne ja teadmine, et me peame ISE lahendused leidma, ise sellest olukorrast välja rabelema. Isegi, kui lahendus ei tarvitse kõige meeldivam olla (näiteks töö osas kasvõi kiirtoidukohas müüja amet :-) ) See teadmine on muutnud meid ka ettenägelikumaks, valvsavamaks tuleviku osas (ka pensioniaja osas). Ning pannud võimalusel raha rohkem kõrvale panema (ka nn pensionisambasse). Meil on samuti teadmine, et ühel päeval peame maja müüma, et oma vanadekodu kulusid katta. Mulle meeldis "Edasis" avaldatud Andres Viisemanni artikkel rohutirtsude ja sipelgate sõda, mis rõhutab just seda enda vastutust. 

Mina ei ole kunagi seadnud enda jaoks väga suuri unistusi. Kuigi... suurim unistus ja õnn on tegelikult laste ja lähedase pere omamine. Ning väike turvaline kodu - mul ei pea olema kolmekordne loss... kuigi Mari on öelnud, et tal võiks ju natuke suurem tuba olla, kuhu madu ära mahutada ;-) Mul puudub ka igasugune kadeduseuss, mis võiks mu elu pidevalt mürgitada, kui võrdleksin oma tegemisi nendega, kellel on selleks suuremad võimalused. Mu õnn on see, et saan vahel Eestis käia. Mu auto ei pea olema midagi uhket ja suurt. Piisab sellest, et ta suudab mind ühest punktist teise viia. Mu riided on just sellised, mis mulle sobivad ja mis mulle meeldivad. Mitte need, mida mood või suurfirmad ette kirjutavad. Mu õnn on kasvõi see, kui kõnnin tööle ning peatun korraks väikeses parginurgakeses, et hingata sisse mändide lõhna. 

Ning... ma ei saa jätta nimetamata tervist. Ega sellest viimasest ei saa õieti enne aru, kui seisad hetke ees, mil pole kindel, mis sind päriselt ees ootab. Kas oled veel aasta pärast siin oma pere keskel või mitte... Mina olen veel, peaaegu viis aastat hiljem, sest mul läks hästi. Sest teadus on nii palju edusamme teinud. See kõik on minu jaoks õnn. Sest ma tean, et kui ma oma "õnnevalemis" vea teen, ning väärtused ja soovid liiga kõrgele sean, siis jääb mind närima rahulolematus või mind tabab kibestumine ja viha (ja kadedus) kellegi tundmatu vastu, mis/kes pole aidanud mind lõpptulemuseni jõuda. Või paneb hoopis uskuma suure suuga lubaduste andjaid. Ja sinna me kindlasti jõuda ei taha.