Minu pisikesed kiisukesed on siin pildi peal... Täna taas Toomasega suusatamas, aga paar päeva tagasi olid mõlemad hädas oma kõhuvaludega. Kirke kurtis juba õhtul oma muret ja nagu ta mulle täna teatas, tundis ta kõhus imelikku kõdistamist, sellepärast oli ta värisenud üle keha, kui ta potil istus, sest kõht oli kinni, aga valu oli suur. Öösel magas ta minu juures. Kummaline, kuidas harjud ära ühe inimesega ja kui keegi teine su kõrval on, siis oled justkui eriti valvas, kuidas ta on ning tabad üsna kohe ära, kui ta üles ärkab. Nii me siis istusime ööselgi vannitoas, kus püüdsin teda julgustada, kahjuks tulutult (olin kasutanud küll mingit kõhulahtistit, aga isegi kui see mõjus, oli Kirke liigselt kartlik).
Õnneks magas ta pärast seda hommikuni ning kui ta siis lõpuks kõik oma mured ja hirmud oli maha surunud ja midagi potti ilmus, oli ta ääretult imestunud, ei olnudki valus. Kõige suuremaks rõõmuks minu jaoks, mis mind südamepõhjani liigutas oli see, kui ta tuli pisut hiljem minu juurde, kallistas ja ütles tõsiselt: emme, aitäh for your support! Kuidas võib üks pisikene olevus NII 'täiskasvanud' olla...
Ja siis oli seal Mari, varakult üleval ning vastupidise murega. Sain siiski mõlemad lõpuks kooli, kuigi Mari tuli keset päeva koju. Õhtuks olid mõlemad täiesti terved!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)