Kuna ma olen harjunud kõike puust ette tegema :), siis siin on pilt, kuhu täpselt vajutada, kui oled Youtube'i lehele jõudnud.
Pean kiiresti uhke emmena uhkeldama :). Mari sai kumites (vabavõitluses) esimese koha ja Kirke jõudis katas neljandale kohale! Nägin, kui rahul Mari oli. Ta ütles, et oli end kuidagi sellele lainele seadnud ning hoidis mõttes eesmärki kohe esimest vastast võita. Pildil on ta oma klubikaaslasega.

Minu esimene pilt sai millegipärast ka puust tehtud. Ikka kujutad neid ette sirgete ja kõrgetena. Kui siis sellenädalane teem meeltes mõlkumas, märkasin äkki kooliteele jäävat puud, mille ladvad küll taeva poole küünitavad, kuid vahepeal uhke jõnksu teevad (ikka selleks et traatidel sirge tee lahti oleks)!
Ja teine pilt on kõvera kaelaga tuvist, mitte et tal just selline kael päriselt oleks ;), lihtsalt peab ta uudishimulikult uurima, mis ümberringi toimumas on (ja kas seda imeliku aparaadiga kahejalgset olendit, kes puu all paremat fotonurka otisb, saab ikka usaldada).
Minu suurem laps peab järgmisel aastal uues koolis alustama, sest algkool saab läbi ning ei ole olemas koole, kus klassid kooliaja lõpuni käivad. Ja siin peavad lapsed koolis olema kuni saavad 18 (kui just varem gümnaasiumi tunnistust ei saa, ja keegi päriselt vitsaga neid taga ajama ka ei tule, kui nad välja kukuvad...).
Eelmine postitus tõi ühe praktilise küsimuse ja kui ma vastust kirjutama asusin, kujunes sellest nõnda pikk jutt, et panen hoopis selle siia kirja :).
Sel jõuludel saab mul viis aastat täis, kui ma hakkasin ise järjepidavalt saia-leiba küpsetama! Saia ei olegi sel ajal kordagi ostnud (väja arvatud Eestis :), ainult vahel leiba - ukrainlaste Borodinod või sakslaste tumedaid leibu (nende tehas on juhtumisi meile väga lähedal). Leivamasina pidin sel aastal ära vahetama, sest kahjuks ei pidanud ta mu kasutusele vastu... olin kui kätetu-jalutu, kui aru sain, et sellest enam asja ei saa.


...täpselt samasugused nagu minulgi kodus :), ikka Emmastest pärit ema järgi. Tegelikult on korraldava seltsi hulgas teisigi eestlasi, kes kuidagi Rootsiga seotud on. Paljud eestlased, kes Kanadasse sattusid, jõudsid ju head mitu aastat enne Rootsis elada. See Hiiumaa rahvarõivaid kandev neiu on viimased aastad Skandinaavias õppimisega tegelenud; ning tantsis sama kenasti eesti rahvatantse, kui ta Eesti Koolis käis.
Nüüd, kus lumi nii siin kui sealpool ookeani end ilmutanud on, võiks meelde tuletada toredat veebilehte, mille abil saab ise lumehelbeid luua. Ikka samas tehnikas, mis paberi ja kääridega, kuid arvutiekraanil :).





Milline huvitav uudis jooksis ajalehtedest läbi. Nimelt olevat Toronto alal olnud eurooplaste küla kandnud Dublini nime! Ja nüüd on üks siinne elanik, kel iiri juured, esitamas taotlust Briti impeeriumi kuningannale, et Toronto saaks Dublini nime tagasi! Siiani teadsin, et York oli linna endine nimi, kuid tuleb välja York'i nimi anti vaid sadamale. Hiljem laienes see siiski tervele linnale. Ontarios on olemas London ja Pariis, miks mitte siis Dublingi :).
„Emme, kas sa tahad, et ma unustaksin ära, mis ma eesti keeles õppinud olen...” vaatas mu pisem laps üllatunult mulle otsa, kui pärisin, kas ta siiski Eesti Majas toimuvasse Eesti kooli ei taha minna. Oh, seda rumalat emmet küll!!! Samas pean tunnistama, et ta on hakanud palju hoolsamalt eesti keeles meiega kõnelema! Täna seletas mulle, kuidas oli koolis õpetajale hakanud ütlema: „This is nagu...”
Täna on World Hallo Day, mis sai alguse 1973.aastal Egiptuse ja Iisraeli konflikti ajal. Põhimõte on tervitada vähemalt kümmet inimest näidates sellega eeskuju riigijuhtidele, et mitte alati ei pea relvadega lahendama probleeme, omavaheline suhtlemine on palju olulisem! Ja miks mitte, kui tervitad ja naeratad kellelegi, siis on vist päris raske järgmisel hetkel talle vastu lõugu panna (mitte et ma kunagi sellist vajadust oleks tundnud ;).An Unforgettable War
A war we never understand,
but still we will demand,
for the fighting to begin,
and our soldiers will march in,
to die for our sake
But still they leave heartaches.
You will never forget,
that they saved us from threat,
for they now lie forever,
in silent fields,
so remember,
and remember them well.
They once lived,
and wished to survive,
to be able to care,
to breath fresh winter air,
to spare a breath,
and to hope not for death.
But when all else failed,
the unwanted truth unveiled,
they knew their time was done,
and were ready for the gun,
that would seal their life,
with little strife.
He neither felt the shot nor heard it,
but he knew he was hit,
for the blossoming hole,
which leaked out his soul,
but at least he knew,
he was given a clue.
All the soldiers dead,
their blood out they bled,
both sides in devastation,
both with an expectation,
for a win nonetheless,
but all it brought was distress.
Jesse Kellerman „The Genius”
Kas vahel ei pane mõtlema, kuidas küll lapse joonistus tegelikkuses välja võiks näha... Leidsin kogemata ühe lehekülje, kus pisikeste kunstnike piltide järgi on tehtud „päris” fotod! Korea päritolu kunstnik Yeondoo Jung on sellise äärmiselt toreda ideega välja tulnud!
Nii me siis seadsime sammud linna (metrooga muidugi :). Vaatasime pisut jõuluvana paraadi ja peale seda jalutasime muuseumi poole. Selle juures avastasime pika järjekorra! Kuigi uksed olid tasuta kõigile lahti, siis loomulikult ei saanud seda suurt rahvamassi korraga sisse lasta. Tegelikult pole ma nii pikka saba siin kunagi näinud! Mari väitis, et lõbustuspargis oli samasugune, kuid siis oli suvi ja soe, nüüd külm ja tuuline!
Me seadsime end ikka saba lõppu. Õnneks liikus see suhteliselt kiiresti, kuid kahjuks kadus iga oodatud minutiga meil kõigil igasugune isu veel sisse minna ja kunsti imetleda. Huvitav oli kuulata inimesi, kes meist mööda kõndisid ja kes ei suutnud oma silmi uskuda, kui pikk saba oli. Viimaks otsustasime kunagi teine kord tagasi tulla. Astusime sisse ühest söögikohast, kus saime kenasti jälle soojaks ning ruttasime hoopis koju. Ainukeseks kunstitööks jäi muuseumi kõrval olev seinamaaling (ülemisel pildil).
Huvitav on see, et 1989.aastal näidati Toronto jõuluvanaparaadi Venemaal ning 1991.aastal osales Venemaa rongkäigus oma kujude ja inimestega. Toronto paraad on maailma suurim ning seda vaadatakse mitmel pool mujalgi. Kohale tullakse üle Kanada erinevatest kohtadest. Põhja-Ameerikas korraldatakse ilmselt neid veelgi (vanim on Peorias, Illinoisis). Meie pole kunagi tahtnud nii vara jõulumeeleolu peale suruda ning pole sinna enne sattunud. Seekord püüdsime kahte asja ühendada, külastades samal ajal kunstimuuseumi.
Vaadates laste rõõmsaid nägusid ning elevust täis rahvast tänavatel, siis tahestahtmata mõtlesin meie laulupeo rongkäigu peale. Tegelikult on vahva, kui on olemas neid, kes selliseid asju valmis korraldama on, sest see toob kokku nii palju inimesi ühe eesmärgiga: to have fun! Ning eriliselt tore on näha, kuidas ratastool ei takista taolisest üritusest osalemast!
Mõned pildid lippudest. Ukraina lipp muidugi on näide meie linna erinevatest rahvastest. Ma ei arva, et eestlased on sellest kunagi osa võtnud. Seekord oli Tartu College'i fuajees akadeemiliste organisatsioonide poolt korraldatud kogunemise/soojendamise koht, kus pakuti ka kakaod (rongkäik läheb sealt mööda). Ja seda sooja paika oli kindlasti vaja, kui tahtsid kõiki paraadil osalejaid näha, sest tuul oli kõva ning külm. Isegi lund hakkas vahepeal sadama!
Kukupai kirjutas kelladest. Kell on minu jaoks tegelikult huvitav teema, sest üle kümne aasta olen ma saanud hakkama, ilma et mul see käe peal kaasas käiks. Loomulikult on ümberringi hulgaliselt ajanäitajaid, millele toetun, kuid samas on mu sisemine ajataju tänu sellele päris heaks läinud.



(Mõistatus pildi kohta: millest kujud voolitud on?)
Mari kooli kaheksandad klassid tegid ühise külastuse. Mina pakkusin oma tüdrukule välja, et tuleksin kooliga kaasa, nagu nad ikka lapsevanemaid appi paluvad, kuid Mari laitis asja kiiresti maha. Nii need lapsed kasvavad! Hommikul lippas ta juba varakult kooli ning kui meie Kirkega järele jõudsime, nägin suurt gruppi metroo pool liikumas. Jõudsin nendele kergelt sappa, sest tee oli meil ju ühine. Mari näoilme mind nähes oli muidugi täpselt see, mida ette kujutasin. Millisele teismelisele eriti meeldib oma mamma-papa seltsis end teistele näidata. Samas naeratasid ta sõbrannad väga sõbralikult mulle, kui neid tervitasin :). Võtsin Marilt ta jope ära, sest ilm oli päris soe ning üsna kehv on ülearuste riietega taolistes kohtades käia.
Kõik fotod on Mari tehtud! Viimane on autost, mis sõidab toiduõliga.
Kirke küsis mult, mis on olnud kõige veidram asi minu elus. Ja seletas kohe edasi, et tema jaoks oli väga veider, kui üks kärbes kaks korda tema ninasõõrmest sisse lendas. Mina ei osanudki kohe vastata. Kindlasti on neid kummalisi või veidraid asju juhtunud, kuid meelde ei tulnud ühtegi. Isegi Mari ei suutnud midagi välja mõelda! Sellepärast siia sügisesse selline veider suvine pilt mitte küll kärbsest vaid hoopis mesilasest. Eks nuputame edasi ning valgustame tulevikus oma veidraid asju :).
Torontos on umbes üks pesukaru iga viiekümne elaniku kohta... Tavaliselt tulevad nad alles õhtutundidel välja, eriti kui prügipäev on järgmisel päeval ees ootamas. Meie leidsime selle pesukaru tänu Tomi teravatele silmadele. Esimesel pilgul näed ainult vana kuivanud puud ning tähelepanelikul vaatlusel märkad, kuidas keegi ettevaatlikult väljas toimuvat piilub...
Üheteistkümnenda kuu üheteistkümnenda päeva üheteiskümnendal tunnil peatu korraks ja meenuta neid mehi ja naisi, kes sõjakeerisesse haaratuna mitte alati koju jõudnud. Remembrance Day ehk mälestuspäev tähistab esimese maailmasõja lõppu. Praeguseks on see päev saanud laiema tähenduse, mälestades kõiki, kes erinevates sõdades oma elu ohtu pannud või kaotanud.
Seekord läksin laste kooli pidulikule aktusele, sest Kirke oli üks aktuse korraldajatest. Pildil on ta auvalves Kanada lipu juures. Tema kõrval on väike mälestusmärk, mille lapsed katsid mooniõitest tehtud pärgadega.
Mulle meeldis väga koolis kokku pandud mälestuspäeva aktus. See oli väga rahulik, pühalik. Ei mingit plaksutamist, lapsed oli päris vaikselt, kuigi lõpu poole muutusid minu ees istuvad lasteaia klasside omad pisut rahutuks. Väga hästi oli organiseeritud õpilaste saali toomine. Valjuhääldajast anti korraldusi, millised klassid järgmisena peavad kohale tulema, kuni kõik pingid kenasti vaikselt täitusid.