Remembrance Day

Üheteistkümnenda kuu üheteistkümnenda päeva üheteiskümnendal tunnil peatu korraks ja meenuta neid mehi ja naisi, kes sõjakeerisesse haaratuna mitte alati koju jõudnud. Remembrance Day ehk mälestuspäev tähistab esimese maailmasõja lõppu. Praeguseks on see päev saanud laiema tähenduse, mälestades kõiki, kes erinevates sõdades oma elu ohtu pannud või kaotanud.

Ma ei ole aru saanud, kui suurelt seda mujal tähistatakse, kuid Kanadas on see päev erilise au sees. Nõukogude ajal omandas sõna „veteran” eriliselt halva tähenduse... samas ega kellelgi kerge olnud, kes sõjas osalema pidid; ainult meile tähendas sõda vabaduse kaotust... ja seda, et me ei saanud kunagi avalikult mälestada neid, kes „valel” poolel langesid... ma ise sain alles vanemana teada oma vanaisast, pere küüditamisest...

Seekord läksin laste kooli pidulikule aktusele, sest Kirke oli üks aktuse korraldajatest. Pildil on ta auvalves Kanada lipu juures. Tema kõrval on väike mälestusmärk, mille lapsed katsid mooniõitest tehtud pärgadega.

Moonid on väga oluline osa selle päeva tähistamisest. Juba novembri algul hakatakse neid jagama kõigile soovijatele (võid teha väikese annetuse) ning tänavad on täis inimesi, kel see punane lill rinnas. Mari jagas suurest paberkotist õisi neile, kel seda veel polnud.

Kanada sõjaväearst John McCrae kirjutas 1915.a., päev peale sõbra langemist lahingus, luuletuse „Flandria põldudel” („In Flanders Fields”), kus kirjeldab Flandria väljasid, mis kaetud mooniõitega, mille vahel puhkavad hukkunud sõdurid. Moonide punane värv sümboliseerib ka verd, mis valatud vabaduse eest. Loomulikult on sel luuletusel kanadalaste jaoks eriline tähtsus... isegi 10-dollarilisel on trükitud osa salmist.

Mulle meeldis väga koolis kokku pandud mälestuspäeva aktus. See oli väga rahulik, pühalik. Ei mingit plaksutamist, lapsed oli päris vaikselt, kuigi lõpu poole muutusid minu ees istuvad lasteaia klasside omad pisut rahutuks. Väga hästi oli organiseeritud õpilaste saali toomine. Valjuhääldajast anti korraldusi, millised klassid järgmisena peavad kohale tulema, kuni kõik pingid kenasti vaikselt täitusid.

Siin on kaks videot, üks on ülalpool nimetatud luuletusest ja teine on laulust, mida aktuse ajal näidati ja mida olen nüüd mitu korda üle kuulanud... („Pittance of Time” , mis on selline lüüriline iiri - tegelikult nova scotia - sugemetega laul. Huvitav on laulu loomise lugu. Kord, olles ühes poes 11.novembril, kui kõigil paluti kaheks minutiks seisatada, ei hoolinud üks mees koos lapsega sellest palvest. Taoline käitumine pahandas laululoojat ning sealt sündiski lugu, milles jutustatakse, kui tühised on need kaks minutit selle kõrval, mida sõdurid ja rahuvalvajad valmis tegema meie vabaduse ja rahu nimel).

Pean tunnistama, et mulle läks see korraldatud aktus väga hinge ning pidin vahepeal vaikselt pisaraid pühkima. Imetlusväärt on see, et ükski õpetaja ei võtnud sõna, ainult lapsed ise! Täna meenutati muuhulgas nimepidi üheksakümmet seitset kanadalast, kes Afganistanis elu kaotanud.

Ma võtsin linti mõned laulud, mida koolis esitati ja siin on video selle kohta. Huvitav on see, et aktus lõppes „God Save the Queen” laulmisega... Oleme ikka nimeliselt Briti kuninganna alamad :).