Moeloojate võistlused

Olen nüüd vaadanud läbi mitu erinevat varianti Project Runway'st. Inglismaal kutsusti seda küll Project Catwalk. Selle viimase ja Austraalia oma jaoks pidin kasutama interneti abi, et neidki jälgida. Minu telerivaatamine on kuidagi eriti hõredaks jäänud. Meeldivadki ainult kokasaated (küll on hea, et siin terve kanal sellele pühandatud on) ning see disaini- ja õmblemise saade, kus võisteldakse parima disaineri nime peale (ja muidugi hulga raha peale :).

Huvitav oli võrrelda, kuidasi erinevad riigid võistlust läbi viisid. Absoluutne lemmik on ameeriklaste saates Heidi Klum. Tema sõbralikkus ja sisemine sära annab nii palju juurde, eriti kui võrrelda Austraalia saatejuhiga, kes vahel tuletas meelde ilusat ja kurja kuningannat mõnest muinasjutust. Kuidas küll mõnel on oskus oma silmad alati naeratama saada nagu Klum! Pean tunnistama, et ka ameeriklastest disainerite nõuandja jättis mulle kõigist kõige parema mulje!

Kanadalaste ja austraallaste formaat jälgib päris täpselt ameeriklaste oma. Vahel on lausa imelik samu lauseid erinevate saatejuhtide suust kuulda: „one day you're in, one day you're out!" Kanadalaste saatejuht Iman oli minu jaoks erliselt külm ja kõrk! Samas ei peaks sugugi alati nii kriitiline olema, sest moes on kõik suhteline, kuidas sa saad päriselt öelda, et üks kleit on ilusam kui teine…

Inglaste saate juures ei meeldinud, kuidas kaotaja ära saadeti, sooviti head aega ja oligi kõik, ei mingit käesurumist… väga imelik! Samas oli inglaste puhul leitud aega näidata võistlejate tegemisi vabal ajalgi. Ei olnud pidevat kellale osutamist, kui lühikese ajaga võistlustöö valmis pidi saama, mis muidugi ameeriklaste puhul väga oluline on, sest peab ju kuidagi põnevust tõstma, isegi seal, kus seda õieti pole… Inglaste ruumid oma suurte vanade akendega olid kuidagi erliselt kodused, tuletasid meelde mõnda maja Tallinna vanalinnas. Võistlejate hulgas oli muide kaks väga tugevat Kanadast pärit moeloojat!

Ameeriklaste puhul ei olnud eriti palju lõigete kujundamisele tähelepanu pööratud. Tundus nagu tõmbaks nad kanga ümber nuku ning järgmisena oligi kaunis kleit välja võlutud! Ning nende puhul tulid palju kergemini küüned välja. Austraallased olid selles suhtes kõige sõbralikumad! Üks lausa aitas teisi, kui tal aega üle jäi!

Minu fotod siin kõrval ei ole üldse sellest saatest, hoopis Royal Ontario Museum'is väljapandud tekstiilinäitusest. Hetkel on suureks tõmbenumbriks Marie-Antoinette'i kleit, mis umbes kolmkümmend aastat muuseumi varade hulgas peidus olnud ja nüüd uuesti lühikeseks ajaks välja toodi. Korra on see laenuks olnud Prantsusmaal. See tähendab, et ega neid kleite tollest ajast palju alles ei ole, või nii heas korras. (Ülemisel pildil on näha ainult tunglemist kleidi ümber ja teisel on hea võrdlus, kui väike see ajalooline daam oli...). Vaata muuseumi poolt tehtud lühikest videot kleidist. Selles on üks osa pühendatud ka kleididisainerile!

Kõige esimeses Project Runway seerias on väike õnnetus. Keegi õmbleb läbi oma sõrme. Minuga on juhtunud täpselt sama asi, kui õmblesin endale ülikooli ajal mantlit. Õmblusmasinat, mida kasutasin, pidi jalaga sõtkuma... nii et ise hoogu andes läks terav nõel läbi minu küüne... Kas jätsin õmblemise pooleli? Jah, natukeseks ajaks. Aga mantel oli ju vaja valmis teha!