Kukupai kirjutas kelladest. Kell on minu jaoks tegelikult huvitav teema, sest üle kümne aasta olen ma saanud hakkama, ilma et mul see käe peal kaasas käiks. Loomulikult on ümberringi hulgaliselt ajanäitajaid, millele toetun, kuid samas on mu sisemine ajataju tänu sellele päris heaks läinud.Kodus on meil pea igas toas midagi, kust saan üle kontrollida, kas olen enamvähem „õiges ajas”, enamvähem sellepärast et millegipärast on igaüks neist pisut erineva ajaga. Vannitoa kell (pildil) näitab alati aega pisut ette, et ma liiga pikaks ajaks sinna ei jääks :). Selle tegin ise ühest keraamilisest plaadist (peaaegu ise, sest kaasa puuris augu keskele). Vahel on lapsed viguriti mänginud ning osuteid täiesti suvalises suunas keeranud...
Ma ei teagi, miks ma enam kella ei kanna. Kui lapsed pisikesed olid, siis jäi see tihtipeale ette ning kuidagi tasapisi kujunes nii, et enam ei tundnud ma selle järele vajadust. Muidugi juhtus ka see, et kaasa kingitud käekella metallist rihm läks katki ning nii seisab see siiani kusagil sahtlipõhjas. Olen peale seda siiski mingil hetketujul paar uut ostnud (viimane just enne seekordset Eesti reisi), kuid isegi kui ma mõnel päeval omaette arutan, et seekord võiks oma kell kaasas olla, siis unustan ikka selle lauale (ja mul pole siin mobiiltelefoni, mille pealt aega vaadata... kui fotokas kaasas, siis saan seda kasutada :). Ainuke probleem oli Eesti Koolis tunde andes, kui ma kella maha unustasin. Eks siis küsisin aega õpilastelt või läksid tunnid oma rada...
Samas mäletan, kui ma oma vanematelt kümnendaks sünnipäevaks kella kingiks sain! Kui suur asi see oli! Kandsin seda ikka iga päev koolis ja ülikoolis. Tol ajal pidi ju neid kenasti üles keerama. Ja tegelikult mulle meeldis see üleskeeramine, peaaegu nagu teraapia, mil võtad aja maha :)! Vahel mõtlen, et peaks kusagilt üleskeeratava äratuskella uuesti endale muretsema! Kõige kummalisem oli see, kui mõnda aega tagasi üks vanem kanada-eestlane kinkis ära oma vana pisikese reisiäratuskella, millel lähemal uurimisel leidsin pealt kirja „CCCP” ja kvaliteedimärgi!!! Kahjuks pole aimugi, kuhu see nüüdseks minu asjade hulgas kadunud on...
See plaadist tehtud kell on nii lahe!
VastaKustutaAga tõsi on see ka, et nõukaaegne kvaliteedimärk tähendas tõepoolest kvaliteeti, järelikult peaks Su reisikell täiesti töötama veel.
Kõigil kelladel on elu ... ajaelu .. ajakulg ja elu koos sellega :)
VastaKustutaSinu kelladel on kah elu :)
reisikell töötas tõesti täiesti veatult! oli selline kodune tunne, kui seda kasutasin :)
VastaKustutaKell - pidev tüliküsimus minu ema ja minu vahel, kui ta meil külas käib. Emale-isale on aastate jooksul sünnipäevadeks või muudeks tähtpäevadeks mitu kella kingitud. Neid siis on igasuguseid igas toas. Mina kui tänapäeva inimene olen rahul mobiili kellaga, noh kodus näitavad aega ka videomakil ja muusikakeskusel olevad kellad. Ema vaatab ikka igatsusega magamistoa ukse kohal olevat vaba ruumi, kus kunagi seinakell oma aega näitas kuni ükskord otsad andis.
VastaKustutaHuvitav, kuidas vanasti taludes kella õigeks pandi? Kellad kui sellised riistapuud olid ju olemas, aga raadiot, mis õiget aega kuulutas - ei olnud? -K-
Vanasti taludes pandigi tihti nii, et kui kell oli juba seisma jäänd, siis peremees päikse järgi pani. Muidugi kui oli hoolas ja haritud peremees, siis pidi kuskilt täpsemat aega vaatama. Aga kuhu siis nii minutipealt minekut oli. Rongiga sõideti harva.
VastaKustutaAga tõsi ta on, minugi lapseeas oli kell ikka tõsine asi ja mõnes mõttes isegi seisusenäitaja. Minu vanematel seda enam, ema sai vist kooli lõpuks esimese käekella, mina esimeses klassis. Muidugi, mina hakkasin juba varakult bussidega seiklema muusikakooli ja seetõttu oli mul kella vaja ka.
Mul on ka täna käekell, aga sellel läks nüüd rihmapannal katki ja kanda ei saa. Millest on kahju, sest see on ilus, aksessuaarina kandmiseks mõeldud kell. Parandamine on siiani peamiselt ununud.
Aga minu tütar on saanud kingiks vist kokku kolm kella. Viimase sel sügisel. Natuke kandis, aga nüüd vist mitte enam. See-eest on tal meie pere kõige vingem telefon.
Muide, seina peale on kõige toredam endale ise ajanäitaja teha. Sisu on vaja põhiliselt, sest sihverplaadi saab õige lihtsate vahenditega, kui ei ole just eriti peent riistapuud vaja.
Hei, sul on ju kull uhke mobla siin ka ainult et peamiselt kasutuses GPS seadme ja Skype-telefonina! P.S. Isegi aega naitab:)
VastaKustutaega sest telefonist pole muud kasu siin tõesti (vastupidiselt Eestile, kus ilma selleta ei oleks vist osanud ollagi :) - istub lihtsalt meil kapi peal...
VastaKustuta