Kostüümid

Seekord ei saanud ma millegipärast ühtegi korralikku pilti tüdrukutest, kui nad Halloweeni õhtul jooksma läksid (välja arvatud see kõrvalolev). Sellepärast vaatasin üle, mis mul arhiivis on ning panin kokku ülevaate möödunud aastatest. Loomulikult on kõik riided väikeseks jäädes edasi antud õeraasule, kuigi õmblesin kõik üsna suure varuga, et ikka mitu aastat vastu peaksid ;). Suuresti oli selle õmblemise taga Eesti lasteaias toimuv mardiparaad...

Mari jaoks sai kunagi valmistatud maasikariided, mis küll kangesti tomatit meenutasid :). Kui õhtul külm oli, mahtus sinna alla midagi sooja, mis tegi muidugi maasika/tomati hästi ümmarguseks! Peale seda tegin mustast riidest püksid ning pusa, ikka mitu numbrit suuremad. Kaunistuseks kaela, käte ja jalgade ümber kunstnahast ääred, mida sai ilusti ära võtta. Saba vöö ümber ning kassikõrvad, mis alguses eriliselt suured said. Ega mulle see ümbertegemine eriti ei meeldi, kuid ei suutnud kuidagi välja mõelda, millisel loomal niiiiii suured kõrvad oleks. Väike rotike sai pluusi peale õmmeldud, kuid see kippus meil pidevalt ära kaduma.

Kui Maril juba oma ideed tekkisid, siis sai talle valmistatud ämblikukuninganna kostüüm. Väike kleidike, mille peale käis pealeseotav seelik, eest lahti, et joostes mitte selle otsa ei komistaks. Kõige üle kõrge kaelusega keep. Nüüd kulus marjaks ära kellegi vanadaami annetatud brokaatkleit :), mida kausutasin selle pikema seelikuosa pahema poole katteks. Pähe kuldne kroon, kätte ämblikusõrmused ning oligi neiu valmis. Kõigi nende kolme kostüümi puhul sain väga palju kiidusõnu kommide jagajatelt! Ja kui vaadata neid, kes välja tulevad, siis väga palju näeb tavalisi lihtsaid nõiakostüüme. Enamasti, mida väiksemad, seda uhkemad riided.

Eelmisel aastal, kui Mari sellestki välja kasvas, leidsin enda ühed vanad läikivad mustad pikad püksid, selga sai sametpluus, vööle kaks pistoda ning kõige üle suurest riidest kiiresti kokku pandud keep. Selle puhul nägin kõige vähem vaeva, kuid tuli ikkagi päris hea. Seekord kahtles Mari juba, kas üldse minna oma vanuse pärast, ta on mul juba pea sama pikk kui mina. Kui ta aga veelgi vanemaid tänaval kommikottidega ringi liikumas nägi, siis rahunes ta maha. Eks näis, kuid see ehk jäi tal viimaseks korraks...

Panin siia kõrvale ka ühe toreda pildi sellest, mis juhtub peale pikka õhtust ringi jooksmist...

Kuni järgmise aastani...