Uued tuuled...

Minu suurem laps peab järgmisel aastal uues koolis alustama, sest algkool saab läbi ning ei ole olemas koole, kus klassid kooliaja lõpuni käivad. Ja siin peavad lapsed koolis olema kuni saavad 18 (kui just varem gümnaasiumi tunnistust ei saa, ja keegi päriselt vitsaga neid taga ajama ka ei tule, kui nad välja kukuvad...).

Käisime Mariga praeguses koolis infoõhtul, mil mullegi lõpuks kohale jõudis, mis ees ootamas. Peale kaheksandat ütled hüvasti koolile, kus oled juba kümme aastat käinud ning astud sisse majja, kus kõik pea peale keeratud on. Ei ole enam ühte klassi, vaid pead valima kursused, mida võtad. Kooli lõpetamiseks on vaja koguda 30 punkti. Esimesel aastal on kuus kohustuslikku kursust ning kaks vabal valikul. Teisel samuti kaheksa kursust ja nagu meile seletati, kui suudad kahel esimesel 16 punkti kokku saada, siis 95% tõenäosusega lõpetad edukalt terve programmi.

Kohustuslike ainete hulka kuuluvad muidugi inglise keel, matemaatika, teadusained (science), geograafia, ajalugu. Neid võib võtta mitmel erineval tasemel, kas akadeemilisena või praktilisena või vabal kujul. Olenevalt sellest, millise suuna oled endale elus võtnud. Kas tahad minna edasi ülikooli, kolledzhisse, hakata „õpipoisiks", et ametit selgeks saada või on sinu eesmärgiks peale kooli otse tööle asuda.

Kümnendast klassist muutuvadki kursused vastavalt ülesloetud suundadele. Mulle meeldis väga peakõneleja esimesed sõnad: vaata enda sisse ning mõtle, mida soovid elus saavutada! Ning lapsevanemad respekteerige oma lapse soove, sest see saab olema nende elu, nemad ei pea teie unistusi täitma. Isegi kui juhtuvad apsud, siis keegi meist ei pääse nendest.

Muidugi tahaksin, et tüdrukud edasi ülikooli lähevad, kuid hetkel proovin endale sisendada, et kui laps teatab, et soovib hoopis kokaks õppida, siis pean talle vabad käed andma. Viimaks ei ole siin ebatavaline, kui juba vanemast peast alustatakse ülikoolis, kui see tahe tekib. Või on ka neid, kes lähevad ülikooli ning siis aste madalamasse kolledzhisse, sest tahavad midagi praktilist enda tagataskusse, et paremat tööd leida. Täiesti tavaline siin, nii et ei saa aru hiljutisest Eestis läbi jooksnud uudisest, et kuidas küll nii, kui noored lähevad peale ülikooli endale ametit kutsekooli õppima! Miks mitte!!! Mina näiteks olen algaastatel mitmeid kordi kahetsenud siin tööd otsides, et mul puudus konkreetne amet... mida sa filoloogina peale hakkad... hea koha jaoks pole Kanada kvalifikatsiooni ja madala koha joaks oled ülekvalifitseerunud...

Meie ümber istus suur hulk hiljuti Kanadasse elama tulnuid, minu kõrval üks juudi pere, lapsevanemad Aasiast, Indiast. Kõigil sama mure/traditsioon, kuidas nende võsud ikka kõrgeima hariduse kätte saavad, et paremini uues ühiskonnas läbi lüüa. Ning siis teatas üks kõnelejatest, et siinsed ülikoolid ei vaatagi ainult sinu õpitulemusi. Nad tahavad näha tervet pakendit, et oled suviti näiteks tööl käinud, oled vabatahtlikult oma aega jaganud heategelike organisatsioonidega, tegelenud millegi muuga peale õppimise. Ma usun, see tuli päris suure üllatusena kõigile meile, kes me oleme ikka harjunud ainult oma tugevat akadeemilist tausta esile tõstma...

Tore oli alguses nähtud slaidishow noorte võimalikust tulevikust - med õde, müüja, tehnik, õpetaja, jne - kõikvõimalikud alad on ühteviisi tähtsad. Esimesel slaidil oli kanadalastest kaheksase paadi sõudjate pilt, kes Hiinast kulla koju tõid. Nende hulgas oli üks siin sündinud eestlane - Adam Kreek (pildil esireas keskel - ainuke blond :), kelle vanaisa oli eelmise vabariigi ajal tubli kuulitõukaja. Minu jaoks oli see kuidagi eriliselt imeline kokkusattumus! Mitte, et ma ei hakkaks ei tea mida ootama, kuid arusaamine, et maailm on mu neiule lahti oma kõigi võimalustega, kui ise selle nimel töötada.