Toronto Eesti Kool - laulud ja kõned

Kummardus

Laenan Eesti Elu leheküljelt selle pildi, millel president Ilves Mari kätt surub. Millegipärast jäi mul hinge närima, miks ta kuidagi kõveras oli eriti meie võetud pildil, kuigi sellel fotol on selgelt näha, et ta kummardab. Peale pikemat vaikset surisemist ajus, sain äkki selgust, milles asi on - karate! Seal on neid alati õpetatud kummardama, ka siis kui kätt annad, ikka ilusti jalad koos ning kummarda! Huvitav, kuidas see on neile sisse jäänud ja tuleb nii loomulikult...

Vaatasin üle meie võetud video ning panin kokku lühikese lõigu kõigist lõpetajatest. Ainukesena torkavad silma Mari, kes kummardab ning veel üks neiu, kes teeb ilusti niksu (tean, et tema pere elas mitu aastat Eestis - kas sealt sai ta kaasa selle kombe...). Pean tunnistama, et pole kunagi palju tähelepanu pööranud, mida nad täpselt teevad, ainult käesurumist oleme õppinud ning treeninud. Minu meelest on kõige koledam, kui sulle torgatakse pihku lõtv pehme käsi...

Toronto Eesti Kooli lõpuaktus

Panen nüüd veel pilte üles esmaspäevasest lõpuaktusest, kus president Ilves isiklikult kooli lõpetajatel kätt surus ning õnne soovis. Ega me polnud väga kindlad, kas ta ikka kohale jõuab, sest lennukimaandumise ning aktuse alguse vahele ei jäänud mitte väga palju aega. Ta pidas väga kena kõne, milles rõhutas eesti keele tähtsust ning „tegi reklaami” Eestile :). Eesti Elu lehel on kokkuvõtlik video õhtust ja artikkel piltidega.

Tavapäraselt jagas Toronto Eesti Ühispanga esindaja lõpetajatele välja kinkekaardid, millel olev summa kantakse nende kontole. Oleme seda viimastel aastatel just nii teinud, sest raha kaob kiiresti rahakoti vahelt, kuid panga edukaks tegutsemiseks on meil vaja ikka rohkem noori juurde tuua.


Algkooli õpetajad, kõige paremal ääres, koolide hing või vaim või kõigile teada-tunda koolipapa Edgar Marten. Huvitav on see, et üks õpetajatest on minu endine Eesti Kooli õpilane!


Koolilapsed esitasid kolm laulu. Üks neist on Peeter Kopvillemi tore lugu sellest, kuidas Eestist kaugel eestlaseks kasvada (ja mitte välis-eestlaseks ;).




Valisin just selle pildi siia, sest see näitab, kui vabad ja julged kohalikud noored on. Mulle meeldib nende vahetu käitumine ning sisemine julgus alustada vestlust ükskõik kellega.


Kai õpetas Mari klassi kaks viimast aastat. Siin on ta oma lastega (kellest üks lausa päris oma), kes ka kooliväliselt palju-palju koos olnud. Muidugi on see aidanud kaasa nende suhteliselt heale eesti keelele.


Viimaks paar pilti kenadest rahvarõivais neiudedest. Esimesel keeldus Mari naeratamast, kuid Kirke oma klassiõega olid rõõmsalt nõus seda tegema. Neil on veel kaks aastat minna! Marile sain viimasel minutil riided parajaks. Ta oli oma reisil USAs ning tegin umbkaudu lühemaks. Kui ta siis lõpuks korralikult seeliku selga ajas, avastasin, kuidas see mööda maad lohises! Kiiresti-kiiresti õmblusmasin välja ning vajalikud parandused ära teha! Meil sattus päris soe ilm, ta tahtis käistest lausa loobuda, arvas, et nii on ilusam... Pidin siis seletama, kuidas täpselt rahvariided seljas peavad olema :).

l

Tähtis sündmus

Nüüd siis kärmesti siia lubatud pilt lapsest minu rahvariietes. Pildi peale on sattunud veel keegi oluline kuju Eesti poliitikas :). Teadsime, et Toomas H. Ilves on siia tulemas ning loodetavasti pidi ta jõudma ka kooli lõpuaktusele. Tegin veel ühe asjapulgaga nalja, et see ikka organiseeriks presidendi kohale, sest minu suur laps on Eesti Koolis algkooli (põhikooli) lõpetamas. Kirjutan ja „joonistan” varsti rohkem, praegu peame kõik tudile minema!

Toimetused

Nädalavahetus möödus tavalisel viisil ringisagimisest. Tegime Kirkega kodutööd, peale seda kui ta oli pisut maha rahunenud, et Mari tuleb oma reisilt alles pühapäevaõhtuks koju... Jõudsin lõpuks nii kaugele, et Mari jaoks minu rahvariided lühemaks teha, sest homme on tal Eesti Kooli lõpetamine ja siinse kombe kohaselt on rahvariided eelistatud pidulik rõivaese taolise tähtsa sündmuse puhul. Olin valmis talle midagi õmblema - rahvariiete motiividel linasest riidest, kuid siis mõtlesin, miks mitte proovida, kuidas minu omad selga lähevad. Ainult ülevalt õlgadest sissevõtmine aitas... juba jõuab ta mulle järele!

Pilt on head mitu aastat tagasi võetud, kui me vabariigi aastapäeval ilusti trimmis tööl oleme :). Järgmine kord panen pildi juba Marist!

Fotojaht - puud, põõsad

Puude teema sai mul kuidagi eriliselt põhjalik :)

Kõik kased on nii pikad, pikad...
ja lapsuke nii väike...
Kasemets on siin peaaegu olematu,
aegajalt siiski võib mõne otsa sattuda kõigi nende vahtrapuude vahel.
Mõnikord isegi metsahaldja peale, kes puu tagant piilub ;)

Järgmised pildid võib ühe sõnaga kokku võtta - puulapsed.


Kanuuga Algonquin pargis...

Puud linnas!
Kui ruumi vähe, siis võib neid katusele istutada.
Tegelikult on tegemist linna võimalikult puuderohkeks muutmisega,
kuigi Torontot on peetud üsna roheliseks linnaks.

Nukrutsev kuusepuu...

Leinakasel on põhjust kurvastamiseks -

magnoolia on langetamas õisi...

Kevadised värvid...

Inglise keeles crabapple, eesti keeles ilmselt metsik õunapuu,
mis väga paljude majaümbruse rõõmsalt värviküllaseks muduab...


Imeline on see kevadine õitsemise aeg...

Vaade meie aeda, kus tagaplaanil on pirnipuu õitsemas
ja eespool on viinamarjaväädid lehti välja ajamas...

Just selline suur puu valvab meie aeda vasakpoolsel pildil,
teine on sel aastal võetud, kui lumi ikka maas,
kuid kevadhõngu õhk täis,
ainult üks puu meenutab möödunud jõulupühi...

Neljapäeval oli nii...

Eile hommikul vara sõitis Mari Eesti Kooliga neljaks päevaks ekskursioonile Philadelphiasse. Viisin ta autoga kella seitsmeks Eesti Maja juurde, kus buss juba ootas. Ta ikka pabistas natuke, sest eks siin ole lapsed pisut ära hoitud :). Muidugi on nad mul omapäi laagris olnud, kuid nüüd oli vaja ise vaadata, kuidas ta rahadega toime tuleb, hoolitseda oma asjade eest ning kõige suurema probleemina, suuta otsustada, mida valida, kui nad teel kusagil kiirtoidukohas (nagu McDonald's) sööma lähevad. Me oleme nimelt väga kehvad selliste toidukohtade külastajad. Tavaliselt juhtub see meie rännakutel, kuid siis oleme kindlaks jäänud kanadalaste Tim Horton'sile (muidugi Kanadas), kus valikuna suppe ja võileibu.

Vanad kaasõpetajad minu õpetamise ajast kutsusid mind kaasa tulema, kuid kui taolise mõtte Marile välja käisin, siis laitis ta selle kiiresti maha, sest ma ei olevat enam õpetaja. Päev enne, kui pisut õpetussõnu jagasin (milline ema sellest ära ütleks ;), siis hakkas ta äkki pabistama ning ei olnud enam sugugi rahul, et ma maha jään! Bussi peal, sõprade seltsis, kadus aga ilmselt hirmuraas ning ta lehvitas mulle juba päris rõõmsalt.

Mina ise olin natuke kurb, sest olen nii mitmed reisid kooliga kaasa teinud ning alati on väga tore olnud. Mõni aasta on üsna „huvitav” olnud, kui lapsed pahandustega hakkama saavad, kuid enamasti on kõik hästi laabunud. Ühel aastal öösel hotellis ringi käies ning kontrollides, kas lapsed ilusti magavad, märkasime, kuidas ühe teise kooli õpetajad kleepisid oma laste toa ustele paberriba peale. Sellega tegid nad kindlaks, et keegi öösel välja lollusi tegema ei läheks. Järgmisel aastal olid meil juba endal samasugused ribad kaasas. Ega see kõiki toas hoidnud, kuid siiski parandas olukorda, sest nii mõnelgi eelmisel aastal on hotellipersonal pidanud meie lastega lärmi pärast pahandama...

Torkan siia vahele mõned pildid reisidest. Tavaks on saanud ühel õhtul end kenasti üles lüüa ja kusagile kenasse kohta sööma minna - pilt Quebeci linnast. Ottawas saime koos indiaanlastega tantsu lüüa ning viimasel on pilt Washingtoni rongijaamast, kus lapsed esitasid omal algatusel mitmeid eesti laule. Kõige kenamini kõlas kaanonina esitatud tore lugu „Tiina, Tiina”, mille sõnad leidsin siit.

Tiina, Tiina, Tiina, Tiina,
kuule kuidas sulle laulan
lahke häälega,
Tiina, Tiina, Tiina, Tiina,
kuule kuidas suudlust küsin
ulja meelega.

Tiina, Tiina, mul on tantsu tuju,
ei ma lase sinul minna koju.
Keerutame tangot, polkat, valsi,
lööme tantsu kogu öö!

Tiina, Tiina, hoia minust kinni,
vaata, et sa ei kuku mitte õlletünni.
Tiina, Tiina, siis, kui tõuseb päike,
oled kallis, Tiina, Tiina

Olin muidugi paar tundi varem tööl, kuid pidasin päris hästi vastu. Tagasiteel sõitsin poest läbi ning kiiruga tahtsin veel lihapoest sisse hüpata. See oli aga just kinni pandud. Hüppasin ikkagi autost välja, et vaadata, mis kell nad täpselt kinni panevad, kui üks vanem kõhukas härra maja nurga tagant välja ilmus ning küsis, mida ma tahtsin. Mina vastasin, et ainult kanareie tükke. Selle peale teatas ta: „Oota üks hetk!” Hetke pärast tuli üks daam mulle ust avama ning ütles:„Ega me ei saa su perel õhtul näljas lasta olla!” Nii lõputult kena! Ise teenindaja rollis tean, kui tüütud on need viimase minuti tulijad, kuid oleme täpselt samuti uksi „hilinejatele” avanud.

Õhtul tegi Kirke suurest igavusest mulle nukuteatrit, (sest juba oli tal igatsus Mari järele)! Ta meenutas, kuidas mina nendega lugusid välja mõtlesin ja kuidas neile see väga meeldis. Nüüd siis sain ise toreda etenduse osaliseks ning arvasin, ehk ei anna veel käpiknukkusid ära.

Matkamas

Meil oli plaanis pikal nädalvahetusel matkama minna vaid kuuetunnitee kaugusele Killarney rahvusparki. Muidugi tuli siis välja, et Kirkel on vaja raamat läbi lugeda ning ta pole veel poole pealegi jõudnud. Kirjutasime minu Kirkega matkast maha. Päev enne otustas haigus Mari kimbutama tulla ning lõpuks sõitsid Tom ja Jaanika põhja poole.

Panen siia kaks Tomi tehtud pilti. Killarney on imeliselt kena koht. Oleme seal nii kanuuga kui ka lihtsalt telkimas ning matkamas olnud. Mitmed tuntud Kanada kunstnikud on oma kuulsad maalid just seal maalinud! Kahjuks on maikuu tavatult jahe olnud, Jaanika tuli tagasi külmetusega. Ühel ööl oli keegi telgiseina taga kurja mörinat teinud, mis kohe karu silme ette toob... enamasti on küll tegu pesukarudega, kes käivad telkimisplatsi üle vaatamas, kas neile on ka midagi jäetud.

Eksam

Need kaks sõbrannat, kirjutasid eile Eesti Koolis oma viimast eksamit. Viimast, kui nad muidugi algkoolist edasi ei lähe ning veel neli aastat Eesti Maja vahet kord nädalas ei käi. Siiani oleme kokku kümme aastat juba seda teinud - neli lasteaias laupäeviti ja kuus koolis teisipäeva õhtuti. Mari ei ole hetkel erilist vaimustust üles näidanud edasimineku suhtes. Teatab ainult, et esmaspäeviti on karate, tema ei saa kuhugi minna. Küsisin, kas tal kahju pole ja tema vastus oli minule üllatuseks: natuke! Eks me näe, mis sügis toob või teeb ta nii mitme teise eeskujul väikese pausi, enne kui edasi läheb. Paljud vanemad sunnivad lapsi vähemalt algkooli lõpetama ning annavad keskkooli osas vabad käed. Mõned muidugi ei tee üldse küsimustki, et edasi ei saaks minna...

Eksam ise oli peamiselt eesti keele ja ajaloo kohta (kirjalik eksam). Viimane tuli talle millegipärast üllatusena, ilmselt polnud ta tähelepanelikult jälginud, mis koolis räägiti :). Muidugi ei tähenda see lõpuks eriti midagi. Hea on olnud, et ta on saanud oma eesti sõpradega koos olla, näinud, kuidas peale tema on teisigi, kes samas keeles siin suures linnas räägivad.

Esmaspäeval on lõpuaktus.

Liivakastid kassidele

Olen meie kassipere kuidagi unarusse jätnud ja nendest tükk aega mitte midagi kirjutanud. Nüüd siis sellest, kus ja kuidas nad asjal käivad. Ilmselt neil kassidel, kellel õueluba käes, taolisi probleeme eriti pole (ikka minnakse naabriaeda :), kuid meie kassid on täielikult tubased.

Minu absoluutne lemmik on pildil olev kast, kus kiisu kenasti pealt sisse saab. (Puma ei pahandanud, kui ma pilti tegin :). Sellega kaob ära suur liiva kokkukühveldamine. Kastist lahkumisel tõmmatakse käppadega ikka pisut liiva välja. Selline pealtpoolt sisenemine ei kaota päriselt seda harimist ära, kuid liiva satub põrandale märkimisväärselt vähem! Muretsesin selle kasti, kui Puma meie koju tuli. Minu meelest üks väga geniaalne väljamõeldis. (Siin on veel üks pilt meie kastist.)

Esimese kassi puhul liivakasti otsima minnes, nägin kord seda ülalpool nimetatut riiulil, kuid ei ostnud, sest see tundus kuidagi kummaline! Hoopistükkis tõin poest ära pildil oleva teise kasti, mida teoreetiliselt oleks väga mugav puhastada, sest sel on kolm alust, millest üks on aukudega - lihtsalt kalla liiv ühest kastist teise läbi augulise aluse ning viska jääk ära. Tegelikult on selline toimetamine üsna tüütu ning lõpuks hakkasin ikkagi kühvlit kasutama. Lisaks tuli ära see ees kõikuv uks, mis oleks pidanud liiva rohkem sees hoidma. Liisu on muidugi kastiga väga harjunud, kuigi tema suuruse järgi peaks ilmselt see veelgi suurem olema.

Uue kasti koju toomisega lootsin, et ka Liisu võtab selle omaks, kuid ta on jäänud oma vana kasti juurde. Puma seevastu teab, milline on tema kast, samas käib ta aegajalt ikka Liisu omas ka. Isegi nüüd, kus ta samasugune päris suur kass on, ei tekita suhteliselt väike kast mingeid probleeme - ilmselt harjumuse asi.

Muidugi võib ise sellise valmis teha (tuleb kindlasti odavam), kui muretseda suurem kast, mille kaane sisse saab augu lõigata. Nagu siit leitud leheküljel, (kuigi autoril on hoopis teised ideed selle taga). Mina olen siiski rahul kühveldamisega ning kuna kõik läheb orgaanilise prügi hulka, siis pooldan ikkagi seda. Proovisin Liisut ju kunagi „päris” potil käima õpetada, kuid see ei tahtnud mul hästi edeneda, sest ilmselt kiirustasin liiga. Kui siis sattusin kirjutise peale, mis rääkis sellest, kuidas kassi heitmed pidid sisaldama mõnele loomaliigile väga kahjulikke baktereid või pisikuid, mis edasi veekogudesse lähevad, loobusin taolisest õpetamisest; vähemalt lohutasin end selle põhjusega luhtaläinud katse puhul, sest mis vahe oleks inimese ja kassi heitmetel kanalisatsiooni puhastussüsteemis...

Surfasin pisut internetis erinevaid kaste otsides ning jõudsin järeldusele, et inimesed on oma pead kõvasti tööle pannud erinevate lahenduste leidmiseks! Näiteks on võetud tavaline suur plastkast, mille ühe külje sisse on lõigatud ava.

Need, kes tahavad silma alt taolist kohta ära peita, võivad selle näitkes kappi paigutada, mille külgedel on sisenemiseks auk/uks tehtud. Taoline kapp mahub kindlasti suuremasse vannituppa või siis mujale majja.

Leidsin veel huvitavaid lahendusi. IKEA kastidest on ehitatud privaatne kohake kiisudele. (Autori koduleht toob muide veel põnevaid kasutusi IKEA mööbli jaoks.)

Tahtsin kirjutada oma kiisude kastidest ja kokku sai terve lugu erinevatest võimalustest. Pean tunnistama, et polnud kunagi mõelnud nende peidetud variantide peale, (millest see korvkast mulle kõige rohkem meeldib).

Raamaturiiul

Mike Gayle „Brand New Friend”
Kui oled just lõpetanud kaks raamatut, mis on pannud sind mõtlema, kui mõttetu kõik see meie askeldamine on, siis on vaja kätte võtta midagi, mis toob pisut helgema tunde südamesse.
Lugu on noorest mehest, kes mõnusalt Londonis end sisse seadnud, kelle ümber head sõbrad ning tüdruksõber teises linnas. Viimane tekitab aga probleeme, sest selline kauge sõprus ei rahulda enam kumbagi. Nii paneb naine mehe ultimaatumi ette: üks meist peab kolima. Kolib mees omal vabal tahtel, sest tal on hinges alati olnud soov Londoni kiirusest eemale saada.

Kõik läheb väga hästi, kuni ta aru saab, et tal ei ole ühtegi sõpra uues linnas. Mitme katse järel saab ta endale hea sõbra, kuid see on naine! Mis on lahendus, kui sul pole mingit kavatsust oma tüdruksõbrast lahku minna, kuid su elus on teine naine sõbrana. Kas see on ikka võimalik?

Ja tegelikult, kui tähtis on see, et sul on olemas sõbrad...

Hästi tore ja lahe lugu, kui tahad oma igapäevamuredest korraks kõrvale tõmbuda. Huvitav on see, et autor tabab hästi nii naiste kui meeste olemust!


Robert K. Tanenbaum „Malice”
Mitmete keerdkäikudega põnev lugu konspiratsioonidest, ebaaususet ja nii edasi, mis aga ei kutsunud tema teisi raamatuid lugema, millel samad tegelased. Mõningad kriitikud peavad seda teost tema kõige halvemaks sellest seeriast. Ma pole teisi lugenud, väga võimalik, et neil on õigus.

Mulle ei meeldi eriti lood, milles on pisut müstikat ning ülivõimeid, või nagu keegi ütles, et see eriliste võimetega naine on lihtsalt teistmoodi „wired”. See seletus toob huvitava vastuse: „As a scientist, I believe that there is a scientific explanation for every phenomenon. But if the explanation for Lucy is that she's wired differently, who's to say that God wasn't the electrician.”

Meie ja meie planeet...

Lugesin järjestikku kaks väga huvitavat raamaatut läbi, mis panid väga tõsiselt mõtlema, milises maailmas me elame ja milline tulevik meid ees ootab.

Jared Diamon „Collapse How Societies Choose to Fail or Succeed” - ülevaade sellest, kuidas tekivad tsivilisatsioonid ja miks nii paljud nendest kokku on varisenud. Loetu põhjal võiksin proosaliselt öelda, mis juhtus: nad surid nälga! Tegelikult oli asi pisut keerulisem, hõlmates keskkonda, kliimat ning väärtusi, mis inimestele oluliseks muutusid.

Ta jutustab mitmetest erinevatest kultuuridest, mida enam siin ei ole. Lihavõttesaared, maiad, Gröönimaa asustanud skandinaavlased. Esimeste puhul sai saatuslikuks saare laastamine toidu tootmiseks ning ka ressursside kulutamine selleks et näidata, millisel juhil kõige suurem kuju on; ning kontakti kadumine teiste saartega, sest kõik puud, millest oleks saanud korraliku paadi ehitada, võeti maha. Mingil määral sarnane asi juhtus maiadega, kus kliima muutusega ei olnud enam võimalik nii palju inimesi ära toita. Sel ajal puudusid transpordivahendid, mis oleks aidanud midagi päästa. Gröönimaale pühendab autor mitmeid lehekülgi. Huvitav on see, et tolleaegsed gröönlased proovisid võimalikult hoolsalt kinni hoida emamaa kommetest ning traditsioonidest, selle asemel et kohalike asukatega kampa lüüa ning leida paremaid võimalusi äraelamiseks. Hoolimata sellest et vilja kasvatamine eriti häid tulemusi ei andnud, jätkati seda aasta aasta järel, samuti karja pidamist! Lõpuks, kui saabus väike jää-aeg, kadusid ka nemad.

Teisalt toob ta võrdluseks maid, mis siiani hästi vastu pidanud. Näiteks Jaapan, kes on hoolikalt hakanud oma metsasid taastama ning selle asemel, et kulutada oma ressursse, kasutab mujalt sisse toodavat. Ta räägib ka ühest teisest Vaikse ookeani saarest, kus inimesed õppisid reguleerima, kui palju lapsi sünnib või kui palju inimesi saarel on. Kehvade tingimustega läksid mõned merele, mis tähendas enesetappu. Probleemid tekkisid siis, kui misjonärid tulid sinna ning oma põhimõtteid peale surusid...

Ta analüüsib riike, mis vastamisi oma probleemidega. Hiina rahvaarvu kasv, mida püütakse küll piirata, kuid mis omakorda toob uue mure kaela, sest inimesed ei ela enam tradtisiooniliselt mitu põlvkonda koos, vaid igal on oma majapidamine. Ta märgib ära omapärase inimeste omaduse kõrvale lükata pidevalt ohtlikus olukorras elamise muret (näitena elanikud tammi all), mis muidu ei laseks ilmselt neil rahulikult oma igapäevaseid toimetusi teha.

Inimeste kombed ja traditsioonid võivad vahel halvasti kätte maksta. Austraalia jäneste, aga ka lammaste probleem, kes ei peaks mitte seal elama. Pigem soovitab ta hoopis känguru liha hakata sööma, mis muidugi nii mõnelegi kulmu pahaselt kortsu tõmbama paneb. Samuti saab lahatud inimsöömist, mis nii paljud näljahädast päästnud... aga meile muidugi külmavärinaid peale ajab. Lääne ühiskond püüabki sellest võimalikult vähe rääkida, kuigi seda esineb/esines palju rohkem kui meil teada on/teada antud on...

Huvitav on tähelepanek, kui tähtis on tunda kohaliku paiga ajalugu. Aeglased muutused panevad unustama, mis probleemid kunagi võisid olla ning kui puudub kirjalik mälestus, tehakse vigu uuesti ja uuesti!

Lugedes tema mõtteid, tekkis mul üsna masendav tunne, kuhu me oma praeguse looduse rüüstamisega jõuame, kuigi ta ütleb siiski, et tal on usku inimesesse, kes võtab õppust ning oskab midagi enda päästmiseks ette võtta.

Alan Weisman „The World Without Us”
Mis juhtuks maailmaga, kui inimesed ühel päeval korraga siit planeedilt kaoksid... Kindlasti ei nutaks meid keegi taga, sest siiani oleme loodust ainult enda eesmärkidel kasutanud, ning meie tegevuse tagajärjel on lugematul hulgal probleeme tekkinud. Kõige iroonilisem on see, et me korraldame looduskaitset ning kaitseme loomi/linde/kalu, aga kelle eest?! Mis mulle eriliselt südamesse läks oli lõik sellest, kuidas me oma kodudes kasvatame „serial killers” - kasse, kes hoolimata sellest, et me neid kodudes hoiame ja poputame, ei ole kaotanud oma jahiinstinkte. Üks kass (Ameerikas on umbes 60 miljonit kassi) tapab aastas keskmiselt 28 laululindu, mis ulatub miljarditeni tervel planeedil. „Long after we're gone, songbirds must deal with the progeny of theses opportunists that trained us to feed and harbour them, disdaining our haplsess appeals to come when we call, bestowing just enough attention so we feed them again.” Ja minul on kodus kaks kassi... lohutan end sellega, et ma ei lase neid kunagi õue, kui siis ainult rihma otsas ja kontrolli all...

Hästi huvitav ülevaade sellest, millega inimloom läbi sajandite hakkama on saanud, kuidas põlluharimine on tegelikult loodusele palju haiget teinud. Muuseas märgib ta, et need, kes idealiseerivad indiaanlasi kui looduslapsi ja looduse hoidjaid, siis eksitakse sellega, sest ka nende seas oli hõime, kes põllupidamisega tegelesid ning selleks metsa põletasid. Paralleeli tõmmates eelmise teosega, tähendas see seda, et ka nendest oleks pikapeale kujunenud kõrgem tsivilisatsioon, kui mitte eurooplane vahele poleks seganud.

Aga ikkagi kuidas toimuksid muutused ilma meieta ning kui palju meie praegune tegevus mõjutaks edaspidist arengut. Ta kirjeldab, kui palju aega kuluks näiteks linnade kadumiseks, kuidas toimuks maja lagunemine, millised osad püsiksid kauem püsti, millised kaoksid juba mõnekümne aastaga. Mis jääks veel sajanditeks kummitama on plastik! Plastik ei lagune, ta praguneb, muutub rabedaks ning temast võib lõpuks saada imepeenike klibu, mis juba praegu paljude ilusate mererandade liivaga segamini on...

Mis on lahenduseks? Suur probleem on inimarvu pidev kasv, mis tähendab, et toiduprobleem hakkab meid kummitma. Kui „Collapse” kirjeldas ühe saare tsivilisatsiooni kokkuvarisemise lugu, siis sel puhul on terve maakera selleks saareks ning meie saatuseks näljahäda ja inimarvu vähenemine palju traagilisemalt. Tema ettepanek on lasta igal naisel vaid üks laps sünnitada, mis viiks aastaks 2150 elanike arvu umbes 1 miljardini, just nii palju et me saaks loodusega harmoonias elada. Ta toob näiteks liikumise „Voluntary Human Extinction Movement", (mille otsa ma mõni aasta tagasi juhuslikult sattusin ja mis tekitas mõtte, et ei tea, kas lapsed olidki nii hea mõte - aga muidugi kui oma lapsi vaatan, siis - oli ikka küll :). Nende moto „May we live long and die out!” propageerib vabatahtlikku laste mittesaamist ning väljasuremist (nad ei ole samas nõus hiinlastele peale surutud ühelapse poliitikaga, sest see on sunniviisiline). Teisalt muutuks terve maailm üsna kurvaks kohaks, kus enam laste naeru ja kilkeid poleks, ainult vananev ja üha tigedamaks muutuv seltskond - see oli minu arvamine ;)

We don't get out of this live alive... Mis meist aga järgi jääb, sest ühel päeval saab inimkond siin otsa (ja kui mitte varem, siis päikese kustumisega kindlasti :). Ainuke, mis universumis ikka veel ringi liiguks, oleksid näiteks lained kõigist saadetest, mis me teleriekraanil näeme. Mis küll aga mõned teised universumi elanikud nendega peale hakkaksid, on juba omaette küsimus...

Katkend raamatust.

Tavaliselt ei sunni ma teistele peale, mida keegi lugema peaks, kuid soovitan väga võimalusel need ette võtta, sest minu kokkuvõte on väga üldine ning kindlasti täis lükitud mõtteid, mis mul endal peas käima hakkasid!

Ilus naine...

America's Next Top Model saates sai lõpuks ometi võitjaks neiu, kes esindab „normaalsetes” mõõtudes naisterahvast - Whitney Thompson. Arusaamatuks jääb mõiste „plus-size model”, sest suurus, mida ta kannab on selline paras keskmine. Üks kohtunikest ütleski umbes midagi nii, et unusta ära see 'plus', sa oled lihtsalt „beautiful”!

Ja ma jäin tõsiselt mõtlema, kui modellid oleksidki sellised tavainimesed, mida see meile tähendaks. Isegi mina, kes ma ei unista piitsavarreks olemisest, tunneks end palju vabamalt. Kaoks ära see kirjutamata press, mis vahel võib närima hakata, kui käe küpsisetaldriku poole sirutad. Sattusin saate mõnele osale peale, kus Whitney oli ainuke, kes sõi just nii palju, et tal kõht tühi polnud, kui teised kadedalt pealt vaatasid, sest ikkagi on vaja ju dieeti pidada. Ma ei poolda mingit sorti dieeti, mulle meelisid need kaks hiljuti loetud raamatut prantslanna ja jaapanlanna poolt, milles olulisena oli nimetatud, söö parasjagu, ära piira end millegagi, kuid samas liigu palju.

Vaidlesime Tomiga, mis on ilus ja mis pole, kas kondiklibu on ikkagi see, mida me ideaaliks peaksime pidama. Jagasin oma mõtet, et meie ideaal peakski viimase võistluse võitja olema. Kui ikkagi sellised eeskujuna igalt poolt sulle otsa vaataksid, kaoks ära anoreksia probleemid ja usun, et need, kes oma ülekaaluga võitlevad, tunneksid end palju paremini, sest sellise iluideaali saavutamine ei tarvitse nii kättesaamatuna tunduda. Väitsin, et isegi need, kes ei pööra suurt tähelepanu taolistele küsimustele, on alateadvuses läbi imbunud meedia poolt pealesurutud arvamustest. Huvitav on see, et hetk hiljem jätkates oma raamatu lugemist, sattusin peale just samale teooriale, kuidas religioon, kultuur ja ideaalid, mis on inimeste endi poolt loodud ja kujundatud, mõjutavad pidevalt nende tegevust, ilma et nad selle peale kogu aeg mõtleks, ning millist rolli need mängivad omavahelistes suhetes...

Video saate viimasest lõigust, kus Whitney'st saab võitja.

Oi

Kõigile nendele, kellele inimeste poolt prügi tekitamine südameasjaks on, leidsin taolise diivani/tugitooli/mugava äraolemise mööblitüki. Nende koduleht on siin. Pean natuke kanadalaste saba kergitma, sest disainerid asuvad Winnipegis (Cocoon Branding Inc.).

Pildil olev sofa koosneb piklikest ja L-kujulistest klotsidest, mille valmistamiseks on kasutatud (ära visatud ja) ümbertöödeldud materjali. Nende idee on kõik inimeste poolt kasutusel olev kraam pidevalt ringluses hoida. Kui oled otsustanud, et enam see sofa ei istu, siis võid selle ümbertöötlusele saata. Samas annavad nad 100-aastase garantii (ilmselt mitte sellele, kuidas su meel muutub; kuigi eks selle vastu ole lahendus olemas - lihtsalt tõsta klotsid ümber).

Terve sofa mahub umbes 75cm suuruse kasti sisse! See tähendab väiksemaid pakendeid ning (kütuse) kokkuhoidu transpordil! Hind on samas üsna soolane $2,200 US, sinna otsa veel maksud ning transport. Millal küll need keskkonnasõbralikud tooted nii soodsaks lähevad, et inimesed pigem neid ostma hakkavad... Pikapeale tasuvad nad eranditult end ära, kuid kohe nõnda palju raha välja panna, pole alati sugugi kerge!

Ja veel üks minupoolne märkus, nad peavad mõne disaineri palkama, kes paremaid värvikombinatsiooni kasutaks :).