09.05.08

Kooli juubel - 175!

Laste kool tähistab sel aastal 175. aastapäeva! Muidugi on siinses „noores” riigis kõik, mis rohkem kui 100 aastat vana, juba antiik :), aga 175 aastat kõlaks ühe külakooli jaoks, ükskõik millises maailmanurgas, päris uhkelt vist. Torontos on ta vanuselt teine algkool.

Umbes samas kohas alustas õppetundide andmist kunagi aastal 1822 ühe kohaliku kingsepa õde, kes kasutas kingsepa ruume, et õpetada kaheksat last. 1833.a. kerkis esimene koolihoone (pildil), millel vaid üks
tuba ning mille sarnaseid tänase kooli võimlasse umbes viisteist mahuks.

Viiskümmend aastat hiljem - 1920.a. - ehitati see ümber - teine pilt (maa ostmiseks oli vaja koguda $4500). Kui pool sajandit sai uues majas õpetatud, jäi see taas kord väikeseks ning 1974.aastal sai kool oma praeguse väljanägemise.

Hetkel on koolis pisut üle viiesaja õpilase (viimastes klassides - 7 & 8 - on neid pisut üle saja). Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli õpilaskond üsna ühekülgne, siis praeguseks räägib peaaegu 80% lastest mõnda teist keelt kodus. Nendest on ülekaalus korea keel. Lisaks somaali, serbia ja vene keel.

Kolmapäeval ja neljapäeval saime lõpuks minna õhtul kooli ning vaadata etendust, mille nimel terve kool septembrist peale oli töötanud. Nimetasin kord seda Aladini näidendi puhul, kuidas koolietenduste puhul võimalikult palju lapsi kaasa haaratakse, mitte ainult esinema vaid ka ettevalmistusi tegema. Mulle meeldib see väga, nii ei tunne keegi, et ta on kuidagi kõrvale jäetud ning kindlasti aitab taoline lähenemine kooli ühtsustunde kasvatamisele.

Mille üle mul samuti eriliselt hea meel on, kuidas esinejad ei pea just kõige perfektsemad olema. Ei tähenda, kas oled paks või peenike, lühike või pikk, kas oskad just imetäpselt oma jalgu ja käsi tantsu ajal sättida, peaasi et sul on tahtmist ja energiat midagi teha! See särts ja elevus kandub siis pealtvaatajatessegi, kes rõõmsalt esitatavat jälgivad. Mul läheb nägu alati naerule, kui näen, kuidas nad ise oma esinemisesse sisse elavad.

Esinemine pidi toimuma õues, kahjuks sadas kolmapäeval vihma, nii olime kooli võimlas (eraldi aktusesaali pole olemas). See pilt, kus Kirke ja Marija tantsivad ning Mari on vasakul imepisikesena tagaplaanil ühte taustapilti hoiab, on tehtud neljapäeval.

Kanada esimesed elanikud - indiaanlased. Eriliselt meeldis mulle see neiu, kelle näoilmed olid lihtsalt võrratud!

Siin on väike kooliansambel. Terve etenduse juhiks oli vasakul seisev habemega meesterahvas, kes on näitekunsti- ja tantsuõpetaja (mõlemad ained on õppekavas) - tavaliselt on nad ise nende kunstide harrastajad ja koolide juures lühikeseks ajaks (aastaks).



Viimaks tuli kõik kokku korjata ning võis kooli sünnipäeva auks pakutud torti nautida!

Ma panin kokku ühe video mõlema päeva esinemisest. Kvaliteet muidugi pole just eriti kiita, kuid kui istusin seal, siis vaatasin kõiki neid vanemaid ning üksikuid (immigrantide saatus) vanaemasid,-isasid, kes saavad osa laste tegevusest, ning mul oli kahju minu laste vanavanematest, kes nii kaugel on ja ei saa kunagi midagi sellist kogeda. Vähemalt videopilt toob asja pisut lähemale.

Etendus ise on väga sümboolne, jutustab esialgu indiaanlastest, ümbritsevast loodusest, sisserändajatest. Südamesse läks nooremate klasside poolt esitatud laul tuvidest, mis kunagi inimeste poolt hävitati - lapsed olid valmistanud lipukesi, millele maalitud linnu pilt (lihtne viis tõmmata kaasa hulgaliselt õpilasi). Lisaks vastavalt ajastule esitatud tantsud. Hästi tore oli meil!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.