20.05.08

Liivakastid kassidele


Olen meie kassipere kuidagi unarusse jätnud ja nendest tükk aega mitte midagi kirjutanud. Nüüd siis sellest, kus ja kuidas nad asjal käivad. Ilmselt neil kassidel, kellel õueluba käes, taolisi probleeme eriti pole (ikka minnakse naabriaeda :), kuid meie kassid on täielikult tubased.

Minu absoluutne lemmik on pildil olev kast, kus kiisu kenasti pealt sisse saab. (Puma ei pahandanud, kui ma pilti tegin :). Sellega kaob ära suur liiva kokkukühveldamine. Kastist lahkumisel
tõmmatakse käppadega ikka pisut liiva välja. Selline pealtpoolt sisenemine ei kaota päriselt seda harimist ära, kuid liiva satub põrandale märkimisväärselt vähem! Muretsesin selle kasti, kui Puma meie koju tuli. Minu meelest üks väga geniaalne väljamõeldis. (Siin on veel üks pilt meie kastist.)

Esimese kassi puhul liivakasti otsima minnes, nägin kord seda ülalpool nimetatut riiulil, kuid ei ostnud, sest see tundus kuidagi kummaline! Hoopistükkis tõin poest ära pildil oleva teise kasti, mida teoreetiliselt oleks väga mugav puhastada, sest sel on kolm alust, millest üks on aukudega - lihtsalt kalla liiv ühest kastist teise läbi augulise aluse ning viska jääk ära. Tegelikult on selline toimetamine üsna tüütu ning lõpuks hakkasin ikkagi kühvlit kasutama. Lisaks tuli ära see ees kõikuv uks, mis oleks pidanud liiva rohkem sees hoidma. Liisu on muidugi kastiga väga harjunud, kuigi tema suuruse järgi peaks ilmselt see veelgi suurem olema.

Uue kasti koju toomisega lootsin, et ka Liisu võtab selle omaks, kuid ta on jäänud oma vana kasti juurde. Puma seevastu teab, milline on tema kast, samas käib ta aegajalt ikka Liisu omas ka. Isegi nüüd, kus ta samasugune päris suur kass on, ei tekita suhteliselt väike kast mingeid probleeme - ilmselt harjumuse asi.

Muidugi võib ise sellise valmis teha (tuleb kindlasti odavam), kui muretseda suurem kast, mille kaane sisse saab augu lõigata. Nagu siit leitud leheküljel, (kuigi autoril on hoopis teised ideed selle taga). Mina olen siiski rahul kühveldamisega ning kuna kõik läheb orgaanilise prügi hulka, siis pooldan ikkagi seda. Proovisin Liisut ju kunagi „päris” potil käima õpetada, kuid see ei tahtnud mul hästi edeneda, sest ilmselt kiirustasin liiga. Kui siis sattusin kirjutise peale, mis rääkis sellest, kuidas kassi heitmed pidid sisaldama mõnele loomaliigile väga kahjulikke baktereid või pisikuid, mis edasi veekogudesse lähevad, loobusin taolisest õpetamisest; vähemalt lohutasin end selle põhjusega luhtaläinud katse puhul, sest mis vahe oleks inimese ja kassi heitmetel kanalisatsiooni puhastussüsteemis...

Surfasin pisut internetis erinevaid kaste otsides ning jõudsin järeldusele, et inimesed on oma pead kõvasti tööle pannud erinevate lahenduste leidmiseks! Näiteks on võetud tavaline suur plastkast, mille ühe külje sisse on lõigatud ava.

Need, kes tahavad silma alt taolist kohta ära peita, võivad selle näitkes kappi paigutada, mille külgedel on sisenemiseks auk/uks tehtud. Taoline kapp mahub kindlasti suuremasse vannituppa või siis mujale majja.

Leidsin veel huvitavaid lahendusi. IKEA kastidest on ehitatud privaatne kohake kiisudele. (Autori koduleht toob muide veel põnevaid kasutusi IKEA mööbli jaoks.)

Tahtsin kirjutada oma kiisude kastidest ja kokku sai terve lugu erinevatest võimalustest. Pean tunnistama, et polnud kunagi mõelnud nende peidetud variantide peale, (millest see korvkast mulle kõige rohkem meeldib).



2 kommentaari:

  1. Anonüümne22/5/08 09:17

    Oh jah, probleemid kassi tualetiga...
    Minu kass on linnakorteris tubane, aga kuna ma veedan pea kõik nädalavahetused talus, siis võtan ta alati endaga kaasa ja seal on ta pigem õuekass.
    Eile tekkiski meil korteris probleem liivakastiga. Juba kolmas päev peale maalt tulekut ja Kiisu oli ainult ühe korra kasti kasutanud. Samas oli ta välisukse najal püsti ja kräunus õue laskmist. Ei tea, mis talle ei meeldinud - uus liiv, sest vana poes saada polnud (kuigi ta pole sest numbrit teinud, kui vahel mõnda tesit liiva kasutanud olen)
    Üldiselt ma korterist teda välja ei lase, sest meie all korrusel elab üks emane kass, kelle käest minu Kiisu pidevalt kolki saab st, et siis peab ta puu otsas kükitama kuni see kass oma koju läheb. Aga meil on siin paljude puude seas üks lehis, mille alumised oksad on maast päris kõrgel ja sealt olen ma pidanud ta naabrimehe käest laenatud redeliga alla tooma. Ühesõnaga ma ei tahtnud teda mitte üks raas välja lasta, aga hädakisa muutus tüütuks ja mul hakkas tast hale, et eks sa lippa siis õue. Nägin teda aknast veel paaril korral ,kui ta tähtsalt mööda kuuriesist patseeris. Kui läksin nöörilt pesu ära tooma, siis ilmus ta välja minu hääle peale - ajasin naabrinaisega paar sõna juttu. Tahtsin siis Kiisu tuppa tuua, aga ta ei andnud end kätte. Hiljem nägin ka naabri emast kassi õuel , siis ma enda Kiisut otsima ei läinud ja ega ma teda õuel ei näinud ka. Õhtul enne magamaminekut mõtlesin, et teen tiiru õues, sest aknast ma kassi ei näinud. Jõudsin vaevalt alla korrusele kui kuulsin koridoriukse tagant haledat kräunumist (minumeelset kassid muudmoodi kui haledalt kräaunuda ei oskagi. Niipea kui ukse lahti tegin sööstis minust mööda hall karvane padi ja täpselt sama nõudlikult kui ta toast välja läks nõudis ta ka tuppa saamist. Toppis juba käppa ukse vahele, et korteriuks enne minu ülesjõudmist lahti teha. Kui ta endiselt keeldub liivakasti peale minemast, siis nüüd tuleb tal oodata reede õhtuni, siis saab jälle maale... -K-

    VastaKustuta
  2. Kiisud võivad tõesti väga pirtsakaks mõnikord minna. Ja nad on nagu beebid, kellest õieti aru ei saa :), kuigi olen üllatuanud, kui palju olen neid õppinud tundma ning teatud häälitsuste järgi tabama ära, milles probleem on.
    Muide Mari hakkas mul kauplema kolmanda kassi suhtes, sest keegi pidi kassipoegi taas jagama. Mina panin siiski jala maha, kolmandana tuleb ainult kas koer vòi kass... aga mitte mõlemad.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.