Neljapäeval oli nii...

Eile hommikul vara sõitis Mari Eesti Kooliga neljaks päevaks ekskursioonile Philadelphiasse. Viisin ta autoga kella seitsmeks Eesti Maja juurde, kus buss juba ootas. Ta ikka pabistas natuke, sest eks siin ole lapsed pisut ära hoitud :). Muidugi on nad mul omapäi laagris olnud, kuid nüüd oli vaja ise vaadata, kuidas ta rahadega toime tuleb, hoolitseda oma asjade eest ning kõige suurema probleemina, suuta otsustada, mida valida, kui nad teel kusagil kiirtoidukohas (nagu McDonald's) sööma lähevad. Me oleme nimelt väga kehvad selliste toidukohtade külastajad. Tavaliselt juhtub see meie rännakutel, kuid siis oleme kindlaks jäänud kanadalaste Tim Horton'sile (muidugi Kanadas), kus valikuna suppe ja võileibu.

Vanad kaasõpetajad minu õpetamise ajast kutsusid mind kaasa tulema, kuid kui taolise mõtte Marile välja käisin, siis laitis ta selle kiiresti maha, sest ma ei olevat enam õpetaja. Päev enne, kui pisut õpetussõnu jagasin (milline ema sellest ära ütleks ;), siis hakkas ta äkki pabistama ning ei olnud enam sugugi rahul, et ma maha jään! Bussi peal, sõprade seltsis, kadus aga ilmselt hirmuraas ning ta lehvitas mulle juba päris rõõmsalt.

Mina ise olin natuke kurb, sest olen nii mitmed reisid kooliga kaasa teinud ning alati on väga tore olnud. Mõni aasta on üsna „huvitav” olnud, kui lapsed pahandustega hakkama saavad, kuid enamasti on kõik hästi laabunud. Ühel aastal öösel hotellis ringi käies ning kontrollides, kas lapsed ilusti magavad, märkasime, kuidas ühe teise kooli õpetajad kleepisid oma laste toa ustele paberriba peale. Sellega tegid nad kindlaks, et keegi öösel välja lollusi tegema ei läheks. Järgmisel aastal olid meil juba endal samasugused ribad kaasas. Ega see kõiki toas hoidnud, kuid siiski parandas olukorda, sest nii mõnelgi eelmisel aastal on hotellipersonal pidanud meie lastega lärmi pärast pahandama...

Torkan siia vahele mõned pildid reisidest. Tavaks on saanud ühel õhtul end kenasti üles lüüa ja kusagile kenasse kohta sööma minna - pilt Quebeci linnast. Ottawas saime koos indiaanlastega tantsu lüüa ning viimasel on pilt Washingtoni rongijaamast, kus lapsed esitasid omal algatusel mitmeid eesti laule. Kõige kenamini kõlas kaanonina esitatud tore lugu „Tiina, Tiina”, mille sõnad leidsin siit.

Tiina, Tiina, Tiina, Tiina,
kuule kuidas sulle laulan
lahke häälega,
Tiina, Tiina, Tiina, Tiina,
kuule kuidas suudlust küsin
ulja meelega.

Tiina, Tiina, mul on tantsu tuju,
ei ma lase sinul minna koju.
Keerutame tangot, polkat, valsi,
lööme tantsu kogu öö!

Tiina, Tiina, hoia minust kinni,
vaata, et sa ei kuku mitte õlletünni.
Tiina, Tiina, siis, kui tõuseb päike,
oled kallis, Tiina, Tiina

Olin muidugi paar tundi varem tööl, kuid pidasin päris hästi vastu. Tagasiteel sõitsin poest läbi ning kiiruga tahtsin veel lihapoest sisse hüpata. See oli aga just kinni pandud. Hüppasin ikkagi autost välja, et vaadata, mis kell nad täpselt kinni panevad, kui üks vanem kõhukas härra maja nurga tagant välja ilmus ning küsis, mida ma tahtsin. Mina vastasin, et ainult kanareie tükke. Selle peale teatas ta: „Oota üks hetk!” Hetke pärast tuli üks daam mulle ust avama ning ütles:„Ega me ei saa su perel õhtul näljas lasta olla!” Nii lõputult kena! Ise teenindaja rollis tean, kui tüütud on need viimase minuti tulijad, kuid oleme täpselt samuti uksi „hilinejatele” avanud.

Õhtul tegi Kirke suurest igavusest mulle nukuteatrit, (sest juba oli tal igatsus Mari järele)! Ta meenutas, kuidas mina nendega lugusid välja mõtlesin ja kuidas neile see väga meeldis. Nüüd siis sain ise toreda etenduse osaliseks ning arvasin, ehk ei anna veel käpiknukkusid ära.