18.05.08

Meie ja meie planeet...

Lugesin järjestikku kaks väga huvitavat raamaatut läbi, mis panid väga tõsiselt mõtlema, milises maailmas me elame ja milline tulevik meid ees ootab.

Jared Diamon „Collapse How Societies Choose to Fail or Succeed” - ülevaade sellest, kuidas tekivad tsivilisatsioonid ja miks nii paljud nendest kokku on varisenud. Loetu põhjal võiksin proosaliselt öelda, mis juhtus: nad surid nälga! Tegelikult oli asi pisut keerulisem, hõlmates keskkonda, kliimat ning väärtusi, mis inimestele oluliseks muutusid.

Ta jutustab mitmetest erinevatest kultuuridest, mida enam siin ei ole. Lihavõttesaared, maiad, Gröönimaa asustanud skandinaavlased. Esimeste puhul sai saatuslikuks saare laastamine toidu tootmiseks ning ka ressursside kulutamine selleks et näidata, millisel juhil kõige suurem kuju on; ning kontakti kadumine teiste saartega, sest kõik puud, millest oleks saanud korraliku paadi ehitada, võeti maha. Mingil määral sarnane asi juhtus maiadega, kus kliima muutusega ei olnud enam võimalik nii palju inimesi ära toita. Sel ajal puudusid transpordivahendid, mis oleks aidanud midagi päästa. Gröönimaale pühendab autor mitmeid lehekülgi. Huvitav on see, et tolleaegsed gröönlased proovisid võimalikult hoolsalt kinni hoida emamaa kommetest ning traditsioonidest, selle asemel et kohalike asukatega kampa lüüa ning leida paremaid võimalusi äraelamiseks. Hoolimata sellest et vilja kasvatamine eriti häid tulemusi ei andnud, jätkati seda aasta aasta järel, samuti karja pidamist! Lõpuks, kui saabus väike jää-aeg, kadusid ka nemad.

Teisalt toob ta võrdluseks maid, mis siiani hästi vastu pidanud. Näiteks Jaapan, kes on hoolikalt hakanud oma metsasid taastama ning selle asemel, et kulutada oma ressursse, kasutab mujalt sisse toodavat. Ta räägib ka ühest teisest Vaikse ookeani saarest, kus inimesed õppisid reguleerima, kui palju lapsi sünnib või kui palju inimesi saarel on. Kehvade tingimustega läksid mõned merele, mis tähendas enesetappu. Probleemid tekkisid siis, kui misjonärid tulid sinna ning oma põhimõtteid peale surusid...

Ta analüüsib riike, mis vastamisi oma probleemidega. Hiina rahvaarvu kasv, mida püütakse küll piirata, kuid mis omakorda toob uue mure kaela, sest inimesed ei ela enam tradtisiooniliselt mitu põlvkonda koos, vaid igal on oma majapidamine. Ta märgib ära omapärase inimeste omaduse kõrvale lükata pidevalt ohtlikus olukorras elamise muret (näitena elanikud tammi all), mis muidu ei laseks ilmselt neil rahulikult oma igapäevaseid toimetusi teha.

Inimeste kombed ja traditsioonid võivad vahel halvasti kätte maksta. Austraalia jäneste, aga ka lammaste probleem, kes ei peaks mitte seal elama. Pigem soovitab ta hoopis känguru liha hakata sööma, mis muidugi nii mõnelegi kulmu pahaselt kortsu tõmbama paneb. Samuti saab lahatud inimsöömist, mis nii paljud näljahädast päästnud... aga meile muidugi külmavärinaid peale ajab. Lääne ühiskond püüabki sellest võimalikult vähe rääkida, kuigi seda esineb/esines palju rohkem kui meil teada on/teada antud on...

Huvitav on tähelepanek, kui tähtis on tunda kohaliku paiga ajalugu. Aeglased muutused panevad unustama, mis probleemid kunagi võisid olla ning kui puudub kirjalik mälestus, tehakse vigu uuesti ja uuesti!

Lugedes tema mõtteid, tekkis mul üsna masendav tunne, kuhu me oma praeguse looduse rüüstamisega jõuame, kuigi ta ütleb siiski, et tal on usku inimesesse, kes võtab õppust ning oskab midagi enda päästmiseks ette võtta.

Alan Weisman „The World Without Us”
Mis juhtuks maailmaga, kui inimesed ühel päeval korraga siit planeedilt kaoksid... Kindlasti ei nutaks meid keegi taga, sest siiani oleme loodust ainult enda eesmärkidel kasutanud, ning meie tegevuse tagajärjel on lugematul hulgal probleeme tekkinud. Kõige iroonilisem on see, et me korraldame looduskaitset ning kaitseme loomi/linde/kalu, aga kelle eest?! Mis mulle eriliselt südamesse läks oli lõik sellest, kuidas me oma kodudes kasvatame „serial killers” - kasse, kes hoolimata sellest, et me neid kodudes hoiame ja poputame, ei ole kaotanud oma jahiinstinkte. Üks kass (Ameerikas on umbes 60 miljonit kassi) tapab aastas keskmiselt 28 laululindu, mis ulatub miljarditeni tervel planeedil. „Long after we're gone, songbirds must deal with the progeny of theses opportunists that trained us to feed and harbour them, disdaining our haplsess appeals to come when we call, bestowing just enough attention so we feed them again.” Ja minul on kodus kaks kassi... lohutan end sellega, et ma ei lase neid kunagi õue, kui siis ainult rihma otsas ja kontrolli all...

Hästi huvitav ülevaade sellest, millega inimloom läbi sajandite hakkama on saanud, kuidas põlluharimine on tegelikult loodusele palju haiget teinud. Muuseas märgib ta, et need, kes idealiseerivad indiaanlasi kui looduslapsi ja looduse hoidjaid, siis eksitakse sellega, sest ka nende seas oli hõime, kes põllupidamisega tegelesid ning selleks metsa põletasid. Paralleeli tõmmates eelmise teosega, tähendas see seda, et ka nendest oleks pikapeale kujunenud kõrgem tsivilisatsioon, kui mitte eurooplane vahele poleks seganud.

Aga ikkagi kuidas toimuksid muutused ilma meieta ning kui palju meie praegune tegevus mõjutaks edaspidist arengut. Ta kirjeldab, kui palju aega kuluks näiteks linnade kadumiseks, kuidas toimuks maja lagunemine, millised osad püsiksid kauem püsti, millised kaoksid juba mõnekümne aastaga. Mis jääks veel sajanditeks kummitama on plastik! Plastik ei lagune, ta praguneb, muutub rabedaks ning temast võib lõpuks saada imepeenike klibu, mis juba praegu paljude ilusate mererandade liivaga segamini on...

Mis on lahenduseks? Suur probleem on inimarvu pidev kasv, mis tähendab, et toiduprobleem hakkab meid kummitma. Kui „Collapse” kirjeldas ühe saare tsivilisatsiooni kokkuvarisemise lugu, siis sel puhul on terve maakera selleks saareks ning meie saatuseks näljahäda ja inimarvu vähenemine palju traagilisemalt. Tema ettepanek on lasta igal naisel vaid üks laps sünnitada, mis viiks aastaks 2150 elanike arvu umbes 1 miljardini, just nii palju et me saaks loodusega harmoonias elada. Ta toob näiteks liikumise Voluntary Human Extinction Movement", (mille otsa ma mõni aasta tagasi juhuslikult sattusin ja mis tekitas mõtte, et ei tea, kas lapsed olidki nii hea mõte - aga muidugi kui oma lapsi vaatan, siis - oli ikka küll :). Nende moto „May we live long and die out!” propageerib vabatahtlikku laste mittesaamist ning väljasuremist (nad ei ole samas nõus hiinlastele peale surutud ühelapse poliitikaga, sest see on sunniviisiline). Teisalt muutuks terve maailm üsna kurvaks kohaks, kus enam laste naeru ja kilkeid poleks, ainult vananev ja üha tigedamaks muutuv seltskond - see oli minu arvamine ;)

We don't get out of this live alive... Mis meist aga järgi jääb, sest ühel päeval saab inimkond siin otsa (ja kui mitte varem, siis päikese kustumisega kindlasti :). Ainuke, mis universumis ikka veel ringi liiguks, oleksid näiteks lained kõigist saadetest, mis me teleriekraanil näeme. Mis küll aga mõned teised universumi elanikud nendega peale hakkaksid, on juba omaette küsimus...

Katkend raamatust.

Tavaliselt ei sunni ma teistele peale, mida keegi lugema peaks, kuid soovitan väga võimalusel need ette võtta, sest minu kokkuvõte on väga üldine ning kindlasti täis lükitud mõtteid, mis mul endal peas käima hakkasid!

5 kommentaari:

  1. Mulle meeldis seda lugu lugeda, kuigi ma just sageli nii pikki lugusid ei loe. Haakus tänasest Postimehest loetud teemaga, et Veiko Õunapuu kavandatav filmiprojekt sai Cannes'is auhinna. Tema aasta pärast valmiv film peaks tulema keskklassi mugandumise teemal - et kui omal on turvaline ja mõnus elu, siis kipume arvama, et elu ongi üleüldse selline ja välistame nii enda arengu ja sellega kaasnevad ka kõiksugu teised negatiivsed võimalused. Mõtlesin, et selle tutvustuse pealt tahaksin seda filmi näha.
    Selles mõttes siis seondus see Sinu teemaga, et hea meel näha, et keegi selliste suurte teemade peale ka mõtleb. Iseasi, et võibla Sina ei kuulu sugugi keskklassi hulka. No mina pigem vist kuulun ja kipun siis teisi ka sinna liitma. Aga laisaks ja mugavaks ei tahaks muutuda. Kuigi arenemine on suht tülikas, paraku ;-)

    VastaKustuta
  2. Nii kena, et keegi vaevaks võtab sellist pikka heietust lugeda :)

    Veiko Õunapuu film tundub tõesti väga huvitav ja ma arvan, et heaoluühiskonnas on taoline probleem väga tavaline. Enamus siinsetest elanikest on ikkagi see kurikuulus keskklass... Kõige kurvem on mul siin näha lähedaste inimeste hulgas taolist ükskõikset suhtumist ümbritsevatesse probleemidesse, sest neil on kõik hästi...

    Ei saa kuidagi selle keskklassi stambist lahti, kuid end võiks ehk lohutada, kuulumisega samas rühmas nende hulka, kes vähemalt proovivad näha laiemat pilti...

    Hiljutise „Laulva revolutsiooni” linastumisega Torontos, soovitasin filmi eesti juurtega perele, kes siis oli sealt tulles südamepõhjani liigutatud. Nad ütlesid, jah, me olime kõigest sellest kuulnud teie käest, sugulaste käest, kuid näha ja kuulda seda kolmandate inimeste silmade läbi, pani alles asjale punkti. Kui palju me siis peame pingutama, et inimestel silmi lahti läheksid...

    VastaKustuta
  3. Aitäh vihje eest, ise ei oleks su lugu vist leidnudki. Oma mõteluse panin kirja iseendale asja segemaks nokkimise jaoks ja nüüd on mu tunne nagu kalamehel, kes loodab püüda ussikesega kiiska, aga saab ootamatult haugi. Sinu sõnum on see üllatushaug.
    Minu jaoks on tõde, et inimene on Maal ajutine nähtus, Maa saab hakkama ka meieta. Sai enne ja kunagi tulevikus saab jälle. Me võime oma eksistentsi siin pikendada ja elukvaliteeti parandada- lõpeb lugu ikka ühtemoodi. Igaüks meist võib teha midagi selleks, et meile elamiseks kõlblikku planeeti jatkuks kauemaks, keegi ei saa teha midagi, et inimkond kestaks igavesti.

    Lapsena arutasin, et äkki kividel on ka tsivilisatsioon, nad on lihtsalt nii pikaldased, et nende elu me ei taju. Miljon aastat on neile kui tund...

    Äkki ongi?

    VastaKustuta
  4. Nii huvitav mõte kivide kohta... mina olen vahel kujutanud ette, kuidas meie maailmaruum oma suure paugu ja planeetide ja mustade aukudega on tegelikult väike osa ühest mürakast kivist või mõnest muust moodustisest. ning selle peale olen ise hakanud kive teise pilguga vaatama :)

    VastaKustuta
  5. Anonüümne31/5/08 23:36

    Carlos Castaneda raamatutes on vahel juttu kivide sees käimisest ja sellest, et nad on elusolendid.
    Mulle on ka õpetatud, et mõnede kivide sees on vaimud. Nii et selles mõttes tundub täitsa loogiline, et nad on elusolendid.
    Igatahes midagi neis on. Olen lapsest saati suviti merekividel roninud ja vahel mõnel ka istunud. Ja tundnud, et kividel on mingi oma meeleolu või olek. Ja nad kõik on erinevad - mitte ainult suuruselt ja kujult, vaid pigem isiksustena. Mulle sobib selline maailmakäsitlus, et kõik looduslik on elus. Küsimus on ainult tunnetuses - kas inimene seda tajub. Või tahab ise (koos oma kassiga) olla ainukeseks eluvormiks Maa peal - teine äärmus.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.