Karate kevadturniir

Järjekordne shito-ryu karate turniir Kanadas, seekordsed kaugemad osalejad olid Jaapanist, Iirimaalt ning Argentiinast. Turniire peetakse kaks korda aastas ning minu meelest kõige rohkem sellepärast, et tuua kokku erinevates kohtades tegutsevaid karatekaid, kellest paljud on kunagi koos samas dojos harjutanud. Isegi minu lapsed ootavad seda alati hea meelega. Kirke seekord veel erilise põnevusega, sest sai aidata toidu müügilauas kaasa (teenis tervelt $8)!

Kirke võttis oma dojo-kaaslastega osa võistkonnakata võistlusest...

Mari oma katat esitamas. Lõpptulemuseks viies koht. Tavaliselt on võistlused meestele/naistele eraldi, kuid noored musta vöö omanikud peavad omavahel võistlema (vist oleks muidu liiga vähe neid ;).

Kirke sai kolmanda koha oma katas ning sõbranna Chen-Chen, kes käib ka samas koolis, sai teise koha! Mari tõi kumites (vabavõitluses) koju neljanda koha. Mina oskan ainult rõõmustada, et neile meeldib selle spordiga tegeleda ning nad võtavad seda päris tõiselt. Samas on mul ka hea meel, kui neid karikaid meie kodus vähem on :).

Tom võistles samuti, pildil on ta just oma katat esitama hakkamas. Ise väitis, et tal tuli seekord palju paremini vabavõitlus välja, oli end lõdvemalt hoidnud, mitte tavapäraselt krampis.
Täna käis ta musta vöö eksamil, kus teda hinnanud kõrgemad vööd sellegi ära märkisid. Ja musta vöö sai ta lõpuks kätte, peale mitu tundi kestnud oskuste ja teadmiste esitamist.

Õhtul mindi kõik koos välja sööma! (Nii paju siis minu eest hoolitsemisest sellel emadepäeval ;).

Eile õhtul oli samuti väike kokkusaamine dojos kõigi väliskülalistega. Pildil on Kirke ja Hanna ja Tom Mikikoga, kes on Jaapanist siin. Ta on Kanadast väga sisse võetud ning ei taha sugugi veel tagasi minna. Eriliselt meeldivad talle magustoidud, mida ka järgmine pilt kinnitab, kus taldrik on kuhjaga head paremat kraami täis :). Ma ei imesta, kuidas need jaapanlannad siia mandrile kolides kiiresti kaalu juurde panevad. Huvitav on muide tema arvamine, et talle eriti ei meeldi jaapani toidud. Pean lähemalt uurima, miks ja kuidas. Lugesin ju hiljuti just suure kiidulaulu jaapani toidulaua kohta...



Videosse panin esiteks ühe varasema lõigu sellest, kuidas karate oskused võivad aidata sind näiteks koolis ühe tülika kaaslasega toimetulemisel; ning viimaks esitab sensei Marie (kes on kunagi Prantsuse sõjaväes teeninud prantslanna), kuidas samuti tülikast tülinorijast lahti saada. Tegelikult ei ole karate sugugi ainult rusikad püsti sport nagu paljud arvavad. Sellised demonstratsioonid lihtsalt äratavad pealtvaatajas põnevust ja on toredad vaadata, kuid kõik teavad, et tavaelus tuleb seda imeharva ette...