Eelmisel nädalavahetusel käisime Royal Ontario Museum'is (ROM), kus avati teemandi näitus. Kõigepealt oli hästi tore see, et Halloweeni tulekuga on piletimüügiletid ning müüjad ise kenad kaunistused saanud. Pean tunnistama, et aastatega olen üha rohkem hakanud seda traditsiooni hindama, sest see paneb nii noored kui vanad kergesse elevusse! Ja kas pole tore, kui ilmas on midagi, mis ühtmoodi rõõmustab nii koolijütsi kui tema vanaisa!
Teemandinäituselt pilte võtta ei tohtinud. Siin kõrval olev pross kuulus kunagi Napoleon I nõbule (aastast 1855) ja pilt on laenatud muuseumi kodulehelt.
Keset saali oli paksude seintega suur seif, mille sees maailmas suuruselt neljas teemant. Selle olevat 1980ndatel leidnud noor tüdruk Kongos, kes mängis kiviklibus, mis ta onu oli oma õue toonud vanadest mahajäetud kaevandustest. Ma kahtlustan, et see raha, mis tüdruku pere sai, oli vaid pisike osa teemandi tegelikust väärtusest, aga eks need asjad maailmas ebaõiglaselt käima ju kipuvadki... Lisaks oli välja pandud veel terve hulk ehteid, üks uhkem kui teine, kuigi mõne modernsema disani puhul pani küll mõtlema, kes taolise endale kaela ümber paneks.
Väga huvitav oli teemandi tekkimise ja kaevandamise väljapanek. Mulle muidugi meeldis kivi ajalooline taust. Seda hakati esmakordselt kaevandama ning kasutama Indias, kust see hiljem jõudis vanasse Rooma. Aga ristiusu tõusuga keelati teemandid ära, sest need pidid olema paganlikud ning pahad!! Alles keskajal hakati teemanti uuesti ehetena kasutama.
Huvitava faktina oli ära toodud sõrmuste tekkimine (ilma kivita). Rooma ajal vahetati abielusõrmuseid, kuhu oli sisse kirjutatud aeg, millal nii tähtis leping „alla kirjutati”. Uuem aeg ja teemandikompaniide äge reklaamikampaania populariseeris teemantsõrmuse kinkimist kui armastuse avaldust.
Mina vaatasin neid uhkeid ehteid ning pidin vaikselt tunnistma, et ega eriti ei hoolinud ühestki. Mõned kenad liblikad olid välja pandud ja üks hästi lihtne kuldkett, mille vahele üksikud teemandid lükitud (siiamaani valmistatakse). Näitasin Tomile seda ja ütlesin, et selle võiks ta mulle nüüd küll muretseda, sest ta pole veel ühtegi teemanti mulle kinkinud :). Loodetavasti ei võtnud ta seda liiga tõsiselt ja ei aja nüüd poodides seda mulle taga - ma ei ole väga ehteinimene, ainult kõrvarõngaid kannan.
Enamus väljapanekust, ka maalid kuulsatest naistest oma ehetega, olid laenuks saadud mujalt muusemitest või teemandikompaniidest. Kokkuvõttes hästi huvitav ja õpetlik, mis isegi Marile ja Kirkele meeldis.
Enne äraminekut võtsime korraks fuajees istet ning jälgisime modernse tantsu etendust!
Sellel teemal internetis lapates, avastasin huvitava lehekülje. Kui keegi tahab näha, mis just praegu ROMi ees toimub, siis võib seda uurida veebikaamerast.
Ma käin vahel 5. Avenüül Tiffany ja Co poes teemante vaatamas. Küll säravad ilusasti :) Aga jah, ega endale neid ei tahaks, pole nagu vaja. Ma ka eriti ehteid ei kanna ja mu mees on päris hädas ühe oma araabia päritolu tuttavaga, kes tegi omale juveelipoe ja nüüd ajab nagu uni peale, et osta oma naisele midagi. No mina tõesti ei taha ehteid :) Araabil muidugi raske mõista, et naine ei taha ehteid.
VastaKustutaMul on jäänud mulje, et sealtkandist pärit õrnem pool kaunistab end tõesti hästi uhkelt. Minu puhulgi kehtib mõte: ilusaid säravaid asju on kena vaadata, kuid mis mõtet on seda kraami koju tuua, kui see lihtsalt karpi seisma jääb.
VastaKustutaEga muud jää poeomanikule öelda, et oleme kummalised välismaalased :).