Siin oleme kahekesi üle üheksateist aasta tagasi Helsingborgi sadamas. Sel suvel algas meie elu Eestist eemal, teadmata, millal uuesti oma lähedasi Eestis näeme. Tol ajal ei osanud isegi unes näha, et meie kodumaad ootab ees hoopis helgem tulevik! Paar aastat hiljem olime juba üle ookeani Kanadas. Ega me eriti nii kaugele ei kippunud, kuid asjad kujunesid kuidagi seda rada. Mõnikord on olnud kahju, et lähemale ei jäänud. Suure tõenäosusega oleksime sel puhul juba kenasti tagasi Eestis...Miks mul äkki sellised mõtted? Lihtsalt sellepärast et Torontos on Eesti Rahva Muuseumist inimesed, kes koguvad kohalike niinimetatud uuseestlaste mälestusi (need, kes lahkusid just Eesti Vabariigi eel või alguses). Tekitab tunde, nagu oleksin juba ei tea kui vana :). Olin kuulnud ainult sellest, kuidas kunagi tudengid käisid maal vanarahva tarkusi kogumas.
Oleksin võinud ilmselt lõpmatuseni endast heietada, kuid mõnest ei tahtnud päriselt rääkida, mõned asjad unusid ning endale üllatuseks meenus mõni asi, mis ammu meelest läinud! Huvitav oli küsimus meie arvamuse kohta kohalikest. Kuidagi raske on Kanadas kõiki ühe pulga peale panna, sest nii palju erinevaid rahvusi elab siin, kes oma kommetest-traditsioonidest kinni peavad.
Siiatulekust mäletan selgelt eriliselt halli ja sopast linna, lendasime kohale jaanuari lõpus; mäletan hoopis vastupidiselt mõni nädal hiljem eriliselt valgusküllast päeva (siin on hoopistükkis päiksepaistelisem võrreldes Eestiga); mäletan tänavapilti, suhteliselt lühikesed inimesed ja eriliselt kirju seltskond (kõik need erinevate rahvaste esindajad). Praeguseks olen kõige sellega nii harjunud, et raske on tunnetada mingit vahet.
Tean, et nii mõnigi loobus intervjuu andmisest. Paljud olid mures selle avalikustamise pärast. Võib-olla olen liiga sinisilmne, kuid pean tunnistama, et eriti ei muretse, kui keegi saab teada, mis ma läbi olen elanud või mis ma praegu asjadest arvan... Samas oleks huvitav, kui keegi mingi kokkuvõtte teeks, millised kogemused 80ndate lõpus ja 90ndate alguses Eestist väljarändajatel olid.
Olen jälginud Maire Aunaste saadet eestlastest Euroopas (etv kodulehe kaudu). Tihtipeale tunnen, kuidas olen nendega samal lainel... Kokkuvõttes tahaks aga öelda, et oma rahva hulgas on ikka kõige parem! Praeguste kogemuste pagasiga ei kipuks sugugi kodust ära, kuigi teisalt on eemal olek minu silmaringi laiendanud ning tolerantsi kasvatanud (olen kindlasti tänu sellele palju rohkem kogemusi juurde saanud). Saan palju paremini aru, miks nii palju noori peale keskkooli nii Ameerikas kui Euroopas rändamas käivad ning siis kenasti tagasi koju tulevad...
Te olete selle pildil ju päris lapsed alles :)
VastaKustutaNew Yorgi elu mäletsusi küsitakse isegi minult juba, kuigi ma alles nüüd hakkan siin ühtteist taipama.
Minu esimene mulje sellest tänavast, kus ma terve oma New Yorgi aja olen elanud, oli päris sünge. Mulle nimelt meenutas see surnuaeda :) Saabusin oma tulevasele mehele esialgu külla ja oli hall novembri lõpp. Majade esised aiakesed olid täis pruuniks kuivanud lilli ja põõsaid, lehed olid riisumata. Aiakesed nägid välja just samasugused, nagu platsid novembrikuu Eesti surnuaedades - midagi ei õitse, raudvarbadest aiad, keskel kipskujud ja pingikesed. Siinsed kreeklased ja itaallased ju panevad oma maja ette Neitsi Maarja või teiste pühakute kujusid, mille ees veel põleb latern. Ja lisaks jubedad vanaks läinud kunstlilled.
Järgmisel päeval muidugi paistis päike ja kõik oli ilus. Isegi õitsevaid roose nägin. Aga see esimene mulje oli jah sünge :)
Tegelikult on meil väga ilus õitsevate aedadega ümbruskond ja olen mõnikord sügiseti veel proovinud mõelda, et kas on nagu surnuaed, aga ei ole kordagi enam sellist tunnet tulnud. Nii et esimene mulje ei lugenud midagi.
Pilvelõhkujate New Yorki nägin alles kolmandal päeval, kui olin reisist välja puhanud.
Aunaste saadet vaatan ka ja leidsin sealt oma kunagise arvutiõpilase, kui ühel talvel maakoolis tunde käisin andmas. Oli mul üks helgemaid päid ja aitas vahel mul kokkujooksnud arvutitega toime tulla. Nüüd ta on Iirimaal lihasoolaja :) Ma arvan, et kui mina oleks praegune koolilõpetaja, siis läheks kindlasti mõneks aastaks välismaale tööle - see annab nii palju maailmatunneteusele juurde.
te olite ju nii noored. kuidas te üldse sel ajal minema saite? või oli 19 aastat tagasi juba lihtsamalt võimalik ära saada? see pidi ju aasta 1989 olem? ma lõpetasin sel kevadel gümnaasiumi ja samal aastal sündis ka mu vanem laps :)
VastaKustutamuide, Su tüdrukud on väga Sinu moodi välimuselt :)
Mina olen hoopis vastupidi liikunud aga tunnen samu tundeid. Aga siin kaugel olles igatsen Eestit ja mitte Kanadat.
VastaKustutaMa tänan Sind ja kõike meie Eesti kooli õpetajaid, kes on andnud minul ja mitme teisele võimaluse oma esivanemate sammudes kodumaale tagasi pöörata. Paljud kogemused oleksid elamata jäänud kui keele ei oleks suus olnud. Selle eest tänan südamest.
Endale tundub ka, et oleme nõnda noorukesed. Vahel jälgin oma noori töökaaslasi, (kellest mõnda olen Eesti Kooliski kunagi õpetanud :), ning võrdlen endaga, mis mina kuangi samal ajal tegin.
VastaKustuta1989 - ilmselt oli tänu perestroikale antud suurem vabadus väljasõiduviisade saamisele. Ma ei tea, mis alustel neid viisasid jagati, kuigi ega me suurt kindlad olnud, et kahekesi meid kuhugi lubataks. Lendasime tolleagesest Leningradist välja ning oli selline kõhe tunne, kas äkki saadetakse ikka tagasi.
Suur aitäh nende kenade sõnade eest, dän! Eesti Kooli aeg oli minugi jaoks hästi tore, sest koolis oli nii palju toredaid õpilasi (peaaegu nagu lapsed olite mulle :)! Mul on hea meel teada, et hindad seda aega ning praegu oled oma elu nii tihedalt Eestiga sidunud! Minu kõige paremad soovid Sulle!
Aga miks nad avalikustamist kardavad?
VastaKustutama arvan, et eks samal põhjusel, miks paljud oma blogisid luku taga hoiavad - privaatsus ja kindlus, et kellelegi pole mingit infot sinu kohta on neile väga tähtis.
VastaKustuta